• Vabariigi Valitsuse tellimusel valminud raamat „Omandireform Eestis“. Esitlus 7. juunil 2022

    Vabariigi Valitsuse tellimusel valminud raamat „Omandireform Eestis“. Esitlus 7. juunil 2022

     

    Pilt_1.jpgPilt_2.jpg

    Rahandusministeeriumis esitleti Tallinna Ülikooli teadlaste uurimistöö baasil valminud raamatut „OMANDIREFORM EESTIS. Õig(l)us.  Majandus. Inimene.“ (2022)

    Autorid Erik Terk, Juhan Kivirähk, Peeter Järvelaid, Karl Järvelaid, Nikolai Kunitsõn, Indrek Saar. Esitlusel viibisid autoritest Erik Terk, Juhan Kivirähk ja Peeter Järvelaid.

    Väljaandjad on Tallinna Ülikooli ühiskonnateaduste instituut ja EV Rahandusministeerium. Raamat on koostatud Rahandusministeeriumi poolt Tallinna Ülikoolilt tellitud uuringu „Omandireformi sotsiaalsed ja õiguslikud mõjud“ baasil ja selle väljaandmist rahastas Rahandusministeerium. Kaanel on Jüri Arraku maal „Monstrumi lagunemine“.

    Külaliste seas viibisid muuhulgas ka ekspoliitik reformiminister Liia Hänni ja Omanike Keskliidu esimees Priidu Pärna, kes ka sõna võtsid. Üürnike liitu esindasid juhatuse liikmed Urmi Reinde ja Heimar Lenk, kes mõlemad esitasid oma arvamuse nii raamatu kui ka omandireformi sundüürnike osa kohta.

    Huvilised saavad raamatut küsida Rahandusministeeriumi riigivara osakonnast, nt

    juhataja Kaie Karniol meiliaadresss Kaie.Karniol@fin.ee tel 611 3532

    või nõunik Uku Hänni Uku.Hanni@fin.ee tel 611 3439.

     

    EÜL juhatuse liige Urmi Reinde  kirjutas 14. juunil 2022  Facebookis:

    „Tänasel küüditamise mälestuspäeval 14. juunil on ausa eestlase püha kohus meenutada, et taasiseseisvunud Eesti Vabariik viskas omandireformiga kodudest välja üle 23 000 perekonna, mis on vähemalt 5 (loe: viis) korda rohkem kui seda suutis stalinistlik nõukogude võim 1941. aastal. Keegi ei küsinud, kas sa olid varem küüditatud või ei. Nii et paljusid represseeris Eesti oma riik hullemini kui Nõukogude Venemaa, sest oma riigilt ei osatud seda õudust karta.

    30 aastat on räägitud sundüürnike hüvitamisest või kompenseerimisest, ükski Valitsus pole sellega algust teinud. Aga need kodutuks tehtud inimesed ja nende järeltulijad pole katastroofi unustanud. Issanda veskid jahvatavad aeglaselt, kuid kindlalt. Ja ühel päeval hakatakse rääkima kuriteo toimepanemisest ja selle elluviijate karistamisest. Jüriööst me räägime ju ka varsti 700 aastat juba - olgu see väike lohutus neile, kes kurdavad, et "liiga palju aega on mööda läinud ja kes ikka enam suudab mäletada, mis maffialikel 1990-ndatel siinmail toime pandi".

    7. juunil esitlesid teadlased Erik Terk, Juhan Kivirähk ja Peeter Järvelaid Rahandusministeeriumis raamatut "Omandireform Eestis. Õig(l)us. Majandus. Inimene", kus esimest korda nii kõrgel tasemel tunnistatakse sundüürnike suhtes tehtud ülekohut. Raamatu aluseks olnud teadusuuringut rahastas 191 000 Euroga Jüri Ratase juhitud valitsus (pluss EKRE ja Isamaa).“

    Postitus pälvis elava arutelu, vt https://www.facebook.com/urmi.reinde

     Pilt_3.jpg

    Foto Peeter Järvelaid, raamatu „Omandireform Eestis“ esitlusel 7. juunil 2022 Rahandusministeeriumis.

     

     

  • Eestlaste jõhker omandireform

    Eestlaste jõhker omandireform

    13. juunil 2022 möödus 31 aastat ülekohtuse omandireformi algusest. Hiljem tehti omandireformi seadusse  (ORAS) saajate ringi laiendamiseks üle neljakümne paranduse ja tagastamisele läks viimane kui puukuur ja lagunenud  kanala.  

     

    Vt 16. juuni 2022 Õhtuleht:

    https://digileht.ohtuleht.ee/1064473/heimar-lenk-eestlaste-johker-omandireform

     

    Heimar Lenk

    Eesti Üürnike Liidu juhatuse liige

     

    Äsja ilmunud rahandusministeeriumi koostatud raamatus „Omandireform Eestis” selgub tõsiasi, et Maarjamaa omandireform oli teiste  endiste sotsialismimaadega võrreldes kõige räigem ja majades elanud üürnike suhtes  kõige ebaõiglasem. Näiteks Praha kesklinnast läks tagastamisele 70% elamispinnast, aga kulges see protsess rahulikult ja konfliktid omanike ning üürnike vahel olid pigem erandiks kui reegliks.

    Eesti omandireformi aastaid meenutades võib tuua näiteid sundüürnike korterite korstnajalgadesse topitud kaltsudest, et üürnikke välja suitsetada, ukselukkude vägivaldsest vahetamisest, joogivee torude lõhkumisest, üürnike moraalsest ahistamisest. Haruldased ei olnud verised kaklused omanike ning üürnike vahel. Hulk nõrgema närviga sundüürnikke sai infarkti või insuldi, mis nii mõnedki hauda viis.

    Seevastu Saksamaa, Tšehhi, Ungari ja Poola püüdsid valitsuste tasemel sundüürnikele vastu tulla ja neile riigi poolt uut elamispinda leida. Reeglina püüti kodu kaotanud peredele pakkuda tasuta endise elamispinnaga võrreldavat korterit.

     

    Sundüürnikud tänaseni lindpriid

    Ka Eesti omandireformiseaduse esimene variant nägi ette tagastatavatest majadest välja tõstetud peredele samaväärse elamispinna leidmist samas elamupiirkonnas. Õige pea sellest loobuti, sest selgus, et vähegi elamiskõlblikud vabad pinnad olid ametnike poolt juba maha parseldatud. Sundüürnikud  kuulutati lindpriideks. Ei leidunud ühtegi ametiasutust, kelle poole abi saamiseks pöörduda. Perekonna väljatõstmise juurde kutsutud politsei laiutas vaid käsi, sest seadus tänavale tõstmist ei keelanud. Üürnike liidul on teada umbes kolm kohtulugu, kus üürnik võitis. Omandireformi kohtuasju sai kokku aga mitmeid tuhandeid.

    Kolmekümne aasta jooksul püstitas ORAS riigikogus enneolematu rekordi. Üle neljakümne korra seda seadust parandati, täiendati ja tehti ümber. Ikka ühe sama eesmärgiga. Iga parandusega laiendati nn. endiste omanike ringi, kellel olevat õigus vara tagasi saada. Tagastamise nõudmisi tuli juba vande küünide, kuuride, tallide, laevade  ja koduloomade kohta. Ja seaduseandja muudkui kombineeris võimalusi uute nõudmiste rahuldamiseks. Neid parandusi hakati nimetama „lehma lellepojale tagastamise” eelnõudeks. Asi läks nii hulluks, et maju püüti tagastada juba surnutele.

    Vaidlus omandireformi üle kestab juba 31 aastat. Ametlikult loetakse reform lõpetatuks ja üle kahekümne tuhande omaniku, kes said kätte üle 5000 maja, tunneb selle üle rõõmu. Samas  ametnikel andmeil 70 000 oma endisest kodust välja tõstetud omandireformi ohvrit ägavad siiani pangavõla ränga koorma all, ning otsivad ikka veel tõde ja õigust. Nad on lindpriideks jäänud tänaseni. Eesti riik on sunnitud üürnike ees suur võlglane. Võeti ju neilt ära elamispind, mis oli saadud täiesti ametlikult nõukogude ajal kehtinud seaduste alusel. Elamispind anti tol ajal inimestele orderi alusel piiramatuks ajaks kasutada. Nad ei olnud üürnikud, vaid korterite täieõiguslikud valdajad. Pärast Eesti taasiseseisvumist võeti tagastatavate majade elanikelt see valdusõigus igasuguse seadusliku põhjenduseta ära ja need perekonnad muudeti sunnitud üürnikeks, kes õige varsti tõsteti sõna otseses mõttes tänavale. Ka seda protsessi võib nimetada küüditamiseks. Ülejäänud Eestimaa elanikud, kaasa arvatud  halli ja vene passi  omanikud, said oma nõukogude aegse korteri erastamisväärtpaberite ehk

    EVP-de eest erastada. Sundüürnikud, kellest valdav osa eestlasi, jäid sellest õigusest ilma, ja pidid krõbeda turuhinna eest oma perele uue kodu muretsema. Vaid mõne aasta eest olid need õnnetud seisnud Lauluväljakul pisarsilmi uut demokraatlikku Eestit vabaks laulmas.     

     

    Reformiga tekkis uus ülekohus

    Omandireformi aluste seadus hoiatab majade tagastamise käigus uue ülekohtu tekkimise eest. ORAS § 2 lõige 2: „Omandireformi  käigus vara tagastamine või kompenseerimine endistele omanikele või nende õigusjärglastele ei tohi kahjustada teiste isikute seadusega kaitstud huve ega tekitada uut ülekohut.“.

    Kahjuks mitte ükski valitsus ei suutnud seda paragrahvi täita ja uus ülekohus sündis ning  tuhanded mitte milleski süüdi olevad inimesed kaotasid oma kodu.

    2019. aasta lõpus tellis Jüri Ratase teine valitsus Tallinna Ülikoolilt uurimistöö „Omandireformi sotsiaalsed ja õiguslikud mõjud“. Uurimus jõudis mõtlemapaneva järelduseni, et omandireform on oma olemuselt ülekohtune ja sundüürnikele tehti selle läbiviimisel liiga. Uurimise käigus korraldatud küsitlus kinnitab, et ka 70% Eesti elanikest leiab, et nn. sundüürnikke koheldi omandireformis ebaõiglaselt.

    Vähe sellest, et reform oli ülekohtune, läks ta ka kalliks maksma. Reformi käigus esitas tagastamisnõude 233 400 isikut. Ainuüksi omanikele välja makstud kompensatsiooni summa on ligikaudu 540 miljonit eurot. Kokku sai kompensatsiooni 230 000 inimest, kellest enamus olid endiste omanike pärijad. 2007. aastani maksti kompensatsiooni välja erastamisväärtpaberites – seda kokku nimiväärtuses 8,5 miljardit krooni ehk umbes 540 miljonit eurot ja alates 2007. aastast veel 11,7 miljonit eurot.

    Lisagem siia kodudest välja tõstetud üürnike poolt tehtud kulutused uue  kodu ostmiseks, kolimis- ja paljude puhul ka kohtukulud, ning me saame kosmilise rahasumma, mis ebaõiglane reform kaasa tõi.

    Omandireform lõhestas Eesti ühiskonna aastakümneteks ja haavade paranemist pole märgata. Nagu soovitavad ka teadlased oma uurimustöös, tuleks nüüd astuda samme ühiskonna taasühendamiseks. „Eesti riigil  oleks mitte ainult eetiline püüda võimaluste piires võtta ette  samme toimunud ülekohtu heastamiseks, aga  see aitaks kaasa ka ühiskonna usalduse tõusule riigi vastu. Sümboolsest vabandamisest sundüürnike ees üksinda ei piisa,” öeldakse uurimuses.

    Kolmekümne ühe aasta jooksul pole ükski president ega valitsus julgenud avalikult omandireformi vigu tunnistada. Veel vähem tehas kasvõi katset asuda reformi  ohvrite kannatusi leevendama ja võlga nende ees tasuma. Omandireformist sai Eesti lähiajaloo väga must lehekülg. Kui õudne aeg see oli, ohkab tulevikus nii mõnigi tänase sundüürniku lapselaps, kui juhtub vanaema kunagise kodu juurest mööda jalutama.          

     

     

     

  • Eestlaste teine leinapäev

    Eestlaste teine leinapäev

     

    Riiklikul leinapäeval 14. juunil meenutatakse 1941. aasta  stalinlikku massiküüditamist, mil viidi  Siberisse 10 000 inimest. Eestlastel on ka teine leinapäev 13. juunil, mil üürnike liit meenutab 1991.aastal alanud ja tänaseni kestvat omandireformi, mille käigus tõsteti oma kodudest välja üle 70 000 elaniku. Mõlemad numbrid on ametlikud. 

     

    Heimar Lenk

    Eesti Üürnike Liidu juhatuse liige

     

    Juuni ja märtsiküüditute suhtes toimib „Okupatsioonirežiimide poolt represseeritud isiku seadus,” mille eesmärk on leevendada Eestit okupeerinud riikide poolt 1940. aasta 16. juunist kuni 1991. aasta 20. augustini õigusvastastelt represseeritud isikutele tekitatud ülekohut.  Omandireformi käigus kannatanud isikute suhtes kehtib 1991. aasta 13.juunil vastu võetud ja hiljem korduvalt muudetud omandireformi aluste seadus (ORAS), mille käigus tekkinud ülekohtu leevendamisest ei räägita. Küll keelab see seadus ülekohtu tekkimise. ORAS § 2 lõige 2: „Omandireformi  käigus vara tagastamine või kompenseerimine endistele omanikele või nende õigusjärglastele ei tohi kahjustada teiste isikute seadusega kaitstud huve ega tekitada uut ülekohut.” 

     

    Omandireformi seadust täideti valikuliselt

    Et ülekohus reformi käigus ikkagi tekkis, kinnitab Jüri  Ratase teise valitsuse ajal rahandusministeeriumi poolt tellitud Tallinna Ülikooli uurimistöö

    „Omandireformi sotsiaalsed ja õiguslikud mõjud.” Professor Erik Terki juhtimisel tehtud uurimus jõudis järelduseni, et omandireform on oma olemuselt ülekohtune ja sundüürnikele tehti selle läbiviimise käigus liiga. See valitsuse tasemel läbiviidud uurimus oleks seega ka Eesti Vabariigi valitsuse ametlik seisukoht omandireformi suhtes. 

    Kui omandireform tunnistati ülekohtuseks, siis tähendab see, et Eestis pole alates 1991. aastast  mitmed valitsused täitnud seadust ja selle seaduse täitmata jätmisest pole riik teinud ka suurt numbrit. Ei riigikogu, riigikohus ega õiguskantsler pole näinud  riigi ühe vundament- seaduse valikulises täitmises probleemi. Valikulise täitmise all tuleb mõista endistele  omanikele laialdaste õiguste andmist ja reformi rataste vahele jäänud kodudest sundkorras välja tõstetud üürnike õiguste täielikku ignoreerimist.

    Asi läks nii kaugele, et majad tagastati koos nendes elavate perekondadega, ilma et viimaseid oleks käimasolevast tagastamise protsessist kasvõi minimaalselt informeeritud. See oli muidugi teadlik tegevus, et majaelanike proteste ja võimalikke kohtuprotsesse ära hoida. Meie perekond Tallinnas Metsa tänaval sai maja tagastamise otsusest teada juhuslikult ühelt Nõmme majavalitsuse tuttavalt töötajalt. Ametlikult anti üürnikele kirjalik teade maja tagastamisest ja nende kodust väljakolimise vajadusest alles siis, kui tagastamisprotsess oli lõpule viidud. Varem ei antud linnaosa valitsustes üürnikele mingit  infot tagastamise kohta. Vaikimisi oli see keelatud. Nii tabas teade koduõiguse lõppemisest täiesti ootamatult. Minu isa sai teatest, et kodust, kus elatud üle kuuekümne aasta, tuleb perel tänavale kolida, insuldi ja oma uue kodu sai ta Rahumäe kalmistul.

       

    Lähiajaloo valus lehekülg

    Vaidlus omandireformi üle kestab juba 31 aastat. Reformist on saanud eestlaste süngeim oras. Niisugune mõru väljend on  kodu kaotanud üürnike seas käibel. Ametlikult loetakse reform lõpetatuks ja üle kahekümne tuhande omaniku tunneb selle üle rõõmu. Samas aga 70 000, oma endisest kodust välja tõstetud omandireformi ohvrit ägavad siiani pangavõla koorma all ning otsivad ikka veel tõde ja õigust.

    Peaminister Ratase kahe valitsuse kestel tegutses rahandusministeeriumi juures reformi tulemusi uuriv valitsuskomisjon. Selle töö tulemusena viidi läbi ka teaduslik uurimus, mis tunnistas reformi ebaõiglust ja vigu reformi läbiviimisel. Kuid kaugemale pole asjad liikunud.

     

    Kaja Kallase valitsus lubas ja  riigihalduse minister Jaak Aab andis ka teada, et ORASE arutelu jõuab valitsuse istungile, kuid siiani pole üürnikke sinna kutsutud. Kuid teema ise püsib olulisena ja lahendamatuna päevakorral. Kõiki detaile kõrvale jättes, nõukogude aja natsionaliseerimist tunnistades ja ajaloolise õigluse taastamist toetades, jääb Eesti lähiajalukku ikka üks must lehekülg. Taasiseseisvunud riik tõstis omandireformi käigus kodudest ametlikel andmeil välja ja sageli otse tänavale üle 22 000 perekonna. Seda ei teinud enam stalinlik režiim, vaid omaenda demokraatlik valitsus. Kodu kaotanud jäeti ilma igasugustest riiklikest toetustest. Nad kuulutati lindpriiks. Uue kodu ostmine tol ajal kosmiliste turuhindadega jäeti õnnetute perekondade enda mureks, küsimata, kust nad peaksid raha võtma.

     

    Sundüürnikud endiselt lindpriid

    Kolmkümmend üks aastat pärast omandireformi algust pole sundüürnike joaks midagi muutunud. Ikka on nad luuserite rollis. Üks osa jõukamaid suutis uue korteri välja osta, suur osa maksab pangalaene tänaseni ja osa elab Edgar Savisaare valitsemise ajal Tallinna linna ehitatud munitsipaalkorterites. Kuigi riik algul lubas, pole ta tänaseni neid kortereid erastada lubanud. Eesti riik on sunnitud üürnike ees suur võlglane. Võeti ju neil ära elamispind, mis oli  saadud täiesti ametlikult nõukogude ajal kehtinud seaduste alusel.

    Tõsi, nad ei olnud omanikud. Eraomandit tol ajal ei olnudki. Elamispind anti inimestele orderi alusel piiramatuks ajaks kasutada. Nad ei olnud üürnikud, vaid korterite täieõiguslikud valdajad. Pärast taasiseseisvumist tagastatud majade elanikelt võeti see valdaja õigus igasuguse seadusliku aluseta ära ja need perekonnad muutusid sunnitud üürnikeks, kes õige varsti tõsteti sõna otseses mõttes kuuse alla. Ka seda protsessi võib nimetada küüditamiseks.  31 aasta jooksul pole Eesti riik reformi käigus kodu kaotanuid inimesi mitte millegagi meeles pidanud. Neist ei räägita, meedia ei taha neist kirjutada. Ükski riigijuht pole ka kannatanute ees vabandanud, rääkimata kannatuste heastamisest.

    Samas teab ajalugu, kuidas 2008. aastal vabandasid Austraalia juhid nn. varastatud põlvkonna ehk kodu kaotanud laste ees, kes võeti aastakümnete vältel oma perede juurest ära, viidi  ja assimileeriti vägivaldselt linnaühiskonda. 2008. aastal vabandasid ka Kanada võimud indiaanlaste ees kuritegude pärast, mille käigus üle-eelmisest sajandist peale võeti indiaanilapsi vägivaldselt perede juurest ära ning viidi erikoolidesse, kus neid ümber kasvatati. Ka paavst Benedictus XVI vabandas sajandi väldanud kuritarvitamiste eest, mis sai osaks rooma katoliku internaatkoolides elanud Kanada indiaanlastele. Koos  

    vabandustega kutsuti ellu ka ülekohtu heastamiseks mõeldud rahalised toetusfondid. 

    Seega pole omaenda kuritegude pärast vabandamine ajaloos ennekuulmatu.

    Eestis midagi taolist juhtunud pole. Vaatamata sellele, et iga seitsmes Balti ketis seisnud inimene kaotas taastatud riigis oma kodu. Omandireformi 31. aastal oleks aeg mõelda  nii vabandamise kui ka ülekohtu materiaalse heastamise peale.

    Valitsus ja parteide juhid pole suutnud neid samme astuda. Ehk teeks seda akadeemilise taustaga president Alar Karis? Et päästa Eesti lähiajalugu mustast leheküljest, mille avades tulevased põlved löövad käsi kokku ja imestavad: millise ebaõigluse ja ülekohtuga taastati meie Eesti!

    7. juunil esitles rahandusministeerium raamatut „0mandireform Eestis – Õig(l)us * Majandus * Inimene”. 1991. aastal, mil reform algas, tehtud uuring näitas, et tervelt 85 % elanikkonnast ei toetanud vara tagastamist endistele omanikele. 2020. aastal  läbi viidud küsitlusest selgus, et 72%  vastanuist oleks reformi soovinud näha ühiskondliku kokkuleppena ja 80% soovinuks reformile tõhusat riiklikku järelvalvet. 94 % sundüürnikest peab vajalikuks nende kannatuste rahalist kompenseerimise ja neist 58% peab vajalikuks kahjude kompenseerimise üleminekut ka kodu kaotanud üürnike pärijatele. Raamatut lugedes selgub, et võrreldes teistes endiste sotsialismimaade omaga oli Eesti omandireform tagastatud majadest välja tõstetud  perekondadele kõige valusam ja ebaõiglasem.

     

     

    (Autor Heimar Lenk saatis selle kirjutise Postimehele, kuid juunikuu 2022. a seisuga pole see ilmunud.)

     

     

  • Omandireform 30 taas ETV ekraanil

    "Omandireform 30" taas Eesti TV ekraanil

     Omandireformi aluste seaduse vastuvõtmise 31. aastapäeval 13. juunil film  

    "Omandireform 30" taas Eesti TV ekraanil 

    esmaspäeval, 13. juunil kell 15.05

    Režissöör Toomas Lepp, stsenarist Heimar Lenk, valmimisaasta 2013/2021

    Telekorduses püsib film kaks nädalat.

    .

     

     

  • Riigikogus-vaideldi-taas-omandireformi-ule

    Riigikogus väideldi taas omandireformi üle

    5. mail kõneldi Riigikogus taas omandireformist, sedakorda täpsemalt erastamisest laekuva raha kasutamisest. Arutelu all oli "Erastamisest laekuva raha kasutamise seaduse muutmise seaduse eelnõu" (538 SE) esimene lugemine. Eelnõu algataja oli Erakond Isamaa ja eelnõu soovis saada riigilt raha omanikele tagastatud muinsuskaitseväliste kultuuriobjektide korrastamiseks. 

    Arutelu käigus kerkis üles vastandus ehitusobjektide ja sundüürnike vajaduste vahel. Huvitav on väitlusest teada saada, et valitsus ei soovi omanikele raha eraldada, tuues põhjenduseks, et otsitakse võimalusi raha leidmiseks sundüürnike hüvitamisel, loe täpsemalt Riigikogu stenogrammi SIIT

    Riigikogu kõnetoolis sundüürnike kaitseks välja astunud Riigikogu liige MARIKA TUUS-LAUL (Keskerakond) kirjutas arutelust ajendatuna artikli "Isamaa tahtis sundüürnike raha järjekordselt tuuri panna", seda võib lugeda SIIT

    Artikkel ilmus 20. mail Pealinnas:

    https://pealinn.ee/2022/05/20/isamaa-tahtis-sunduurnike-raha-jarjekordselt-tuuri-panna/

     

    Postitus 30. mai 2022

     

     

  • Kuula saadet

    Kuula saadet "Eesti lugu" 14. mai 2022 Vikerraadios

    Professor Erik Terk räägib omandireformist, muuhulgas ka sundüürnikest:
     
     
    Kuula ilmtingimata lõpuni (48 minutit) päris viimse sõnani.
    Tuletame veel meelde, et peamiselt sundüürnike teemat käsitlev intervjuu prof Tergiga kõlas Vikerraadio eetris 12.06.2021. aastal. Erik Terk oli teadlaste grupi juht, kes aastail 2020 - 2021 uuris omandireformis enim kannatada saanud sundüürnike kaotusi ja nende kompenseerimise võimalusi. Uuringu üks järeldusi kõlas, et sundüürnikele tehti liiga ja õigusriigile kohaselt peaks riik inimestele nende kaotuse hüvitama. 
    Eesti Üürnike Liit tänab Vikerraadio toimetajat Piret Kriivanit sisuka töö eest omandireformi eeliste ja puuduste järjepideval käsitlemisel.
     
    EÜL.
    29. mai 2022
     
     
  • Õiguskantsler annab suuna

    Õiguskantsler annab suuna

     Kesknädal, mai 2022

    Autor: Vello Rekkaro, MSc, PhD, Ühenduse “Koduõigus” esimees 

     

    Käisime õiguskantsler Ülle Madise jutul, saamaks abi siiani vinduva omandireformi õiguspärasel lõpuleviimisel sundüürnike suhtes. Meenutame, et varem oli tagastatud majade elanike murede edastamiseks kohtutud ka õiguskantslerite Eerik-Juhan Truuvälja, kes oli selles ametis aa. 1993 – 2000, ja Allar Jõksiga (ametis aa 2001 – 2008). Kõik nad on mõistnud toimunud ülekohtu sisu ning ka selle heastamise võimalusi. Ebakohaseid vaimukusi hakkas pilduma vaid Indrek Teder, kes oli õiguskantsler aa. 2008-2015...

     

    https://kesknadal.ee/2022/05/01/oiguskantsler-annab-suuna/

     

    Postitus 18. mai 2022

     

  • Sundüürnike büroo suletud alates 1. märtsist 2022

    Sundüürnike büroo suletud alates 1. märtsist 2022

    Eesti Üürnike Liit teatab, et büroo Tallinnas Sakala tn 23A on suletud alates 1. märtsist 2022. Lõpetatud on vastuvõtud, konsultatsioonid, nõustamine, projektide läbiviimine jm aktiivne tegevus, mida aastakümneid on tehtud.

    Põhjuste kohta vt juhatuse protokoll 16. veebruarist 2022 siit ja Tallinna Linnavalitsuse teade 4.märtsist 2022 siit.

    EÜL juhatus

     

    SELGITUSEKS JA TAUSTAKS

    EÜL on oma loomisest saadik 1994. a teinud koostööd mitmete erakondadega, käinud kohtumas kümnete poliitikutega, kellest on sõltunud sundüürnike küsimuse lahendamine; kirjutanud ja rääkinud täis paljud ajakirjandusväljaanded, et hoida tähelepanu omandireformi katastroofil – sundüürnike tekitamisel Eesti riigi poolt.

    Presidendid, ministrid, õiguskantslerid, teadlased, rahvusvahelised kontaktid – mitte miski pole toonud otsustavat pööret sundüürnikele põhjustatud seadusvastase ülekohtu heastamiseks. Paljud sundüürnikud on olnud ruineeritud aastaid kestvates kohtuprotsessides, leidmata ei õigust, ei õiglust.

    Siiski lootsime, ja see lootus ei tulnud tühjalt kohalt – leidus palju poliitikuid, kes lubasid meie küsimuse lahendada. Valimiskampaaniates, nagu tänaseks on selgunud, lausa valetati – näiteks seda, et sundüürnikud saavad munitsipaalkorterid erastada. Selle lubadusega meelitati inimesed, terved perekonnad omamoodi lõksu, kust nad tänaseni välja ei saa. Rääkimata nende inimeste aitamisest, kes ei saanud isegi mitte munitsipaalkorterit, ei saanud äravõetud kodu eest mitte midagi, kes sõna otseses mõttes tõsteti tänavale, olles eelnevalt piinatud ja mõnitatud uusomanike omavoli poolt.

    Täna näeme imestusega, kuidas Eesti Vabariigi valitsus on ülejõulise õhinaga asunud hoolitsema sõjapõgenike eest, samal ajal likvideerides rahastamata jätmisega Üürnike Liidu kui Eesti kodanike organisatsiooni, kes võitleb aastaid oma riigi maksumaksjate õiguste eest elada oma kodus oma  kodumaal. Millal meie ühiskond on nii üheselt välja astunud nende perekondade eest, keda sunniti ohverdama oma hoitud kodud – mitte mingisuguse vana õigluse taastamiseks, vaid ahnuse rahuldamiseks, eestlaste vara maailmale laiali jagamiseks ja turumajanduse rataste määrimiseks, peamiselt aga poliitilise pimeduse tõttu, mis asetas tiksuva pommi ka tulevaste põlvkondade turvalisuse alla siin Eestis. Meie ühiskond ei ole ühtne ja rebeneb mitmest kandist, kusjuures sundüürnikud on üks osa elanikkonnast, kes ei unusta neile osaks saanud katsumusi ja tuletavad  seda kindlasti ikka ja jälle meelde.

    Käimasolev sõda Euroopas on kahtlemata ebaõnnestunud valikute tagajärg, nagu alati on olnud inimkonna ajaloos, kus sõjaga lahendatakse ühiskonnas kaua lahendamata konflikte. See Eesti, mille eest seisti Balti ketis, oskas konflikte lahendada rahumeelselt. Kas see on nii ka täna?

    Kodu äravõtmine toodab ühiskonda ebastabiilsust, hirmu ja kättemaksu. Kas meil on seda hetkel vaja? Sundüürnikud ei kao kusagile. Meie liidu heitmine üle parda nii Riigikogu kui ka Tallinna linnavalitsuse poolt ei kõnele tahtest asju lahendada, kuigi lubadused on olnud võimsad, osa neist on leitavad ka siin kodulehel. Üürnike Liit ei arva, et probleemide lahendamine peaks algama siis, kui lõhkevad pommid ja tabavad raketid, nagu praegu näeme – et justkui alles siis saab kodutuid aidata. Üürnike Liit on alati panustanud dialoogile ja õigusriiklikele lahendustele. Kuid dialoogiks on vaja vähemalt kahte poolt ja lahendusteks on vaja õiglust. Meie mittetulundusühing jääb alles ja oma sõnumeid ühiskonda saadame niikuinii. Hoiame sidet.

    Lugupidamisega

    Urmi Reinde, EÜL tegevjuht 2017 – 2022

    Postitatud 7. aprillil 2022

    PS On küsitud, miks teavitus tuleb hilinemisega? Sest Tallinna Linnavalitsus teavitas Üürnike Liitu alles 4. märtsil 2022 (vt manuses), mitte aga õigeaegselt, st 2021. aasta lõpus, et käesoleval aastal eelarvelist nõustamislepingut meiega ei sõlmita. EÜL oli korrektselt esitanud taotluse ning jäi heauskselt lootma paari aastakümne pikkusele heale koostöökogemusele kohaliku omavalitsusega, mistõttu tekkisid aasta alguses kontori ülalpidamiskulud ja kogunesid võlad. Mitte keegi Tallinna Linnavalitsusest meiega varem kontakti ei võtnud ega hoiatanud, et Tallinn likvideerib Üürnike Liidu büroo, mis tallinlasi teenindas. Olime välja arvatud eelarvelisest rahastamisest ning eitav vastus tuli ka MTÜ-de taotluste tavavoorus.

    NB! Palume kõigil neil, kes puutuvad kokku üüriprobleemidega, munitsipaalpindadega, erastatud korterite väljaüürimisega või kel on probleemid omanike või üürnikega, aga ka kõigil sundüürnikel, nii endistel kui ka praegustel võtta edaspidi kontakti Tallinna Linnavalitsuse ametnikega, infotelefon 14410.

    Samas on sundüürnikud oodatud jätkuvalt helistama EÜL telefonile 53083191. Püüame olla omavahel kontaktis vähemalt Riigikogu valimisteni 2023. aasta 1. märtsil.

     

     

     

  • Õiguskantsleri seisukohad sundüürnike küsimuses

    Õiguskantsleri seisukohad sundüürnike küsimuses

     

    Üürnike Liidu juhatuse esindus käis õiguskantsler Ülle Madise büroos 17.12.2021 vastuvõtul ning esitas kirjaliku pöördumise, millele õiguskantsler 28.01.2022 vastas (vt järgnevad mõlemad tekstid).

     

    EÜL pöördumine Õiguskantsleri poole

    Õiguskantsler Ülle Madise vastus 

     

     

  • Teadmiseks omandi kompenseerimise teemal laiemast maailmast: „Läti plaanib maksta 40 miljonit hüvitist juudi kogukonna varade eest“

    Teadmiseks omandi kompenseerimise teemal laiemast maailmast:

    „Läti plaanib maksta 40 miljonit hüvitist juudi kogukonna varade eest“

     

    https://www.err.ee/1608458864/lati-plaanib-maksta-40-miljonit-huvitist-juudi-kogukonna-varade-eest

     ERR 07.01.2022 Autor/allikas: LSM/Ilona Kravčenoka

    Läti parlament toetas neljapäeval juudi kogukonnale hüvitise maksmise eelnõud, millega kompenseeritakse juudi kogukonnale holokausti tõttu kaotatud vara 40 miljoni euro ulatuses.

    Eelnõud toetasid 62 parlamendisaadikut, vastu oli 18 saadikut. 17 saadikut otsustasid hääletusel mitte osaleda, vahendas LSM.

    Eelnõule esitati mitu täiendust. Näiteks taheti maksta hüvitist kõikidele Läti kogukondadele, mitte ainult juudi kogukonnale. Need ettepanekud lükati aga tagasi. Hüvitise eelnõu peab veel läbima parlamendis kolmanda lugemise.

    „Lätis natsionaliseeriti eraomand natside okupatsiooni ajal. Natsirežiim viis ellu holokausti ja selle käigus hävitati Läti juudi kogukond. Holokausti ajal hävitati juudi elanikud ning juudi organisatsioonides tööd teinud inimesed," seisab eelnõus.

    Seaduse eesmärk on taastada õiglus ja toetada Läti juudi kogukonda, mille eesmärk on kompenseerida natside holokausti ja NSVL-i totalitaarse režiimi tagajärjed. 

    Holokausti käigus hävis 90 protsenti Läti sõjaeelsest juudi kogukonnast. See takistas Läti juudi kogukonnal saada tagasi vara, mis neile kuulus. Nüüd on need kinnistud läinud Läti riigi omandusse. 

    Eelnõu kohaselt maksab Läti riik juudi kogukonnale kümne aasta jooksul 40 miljonit eurot. 

    Eelnõu kohaselt ei vastuta Läti riik okupatsiooni ajal toimunud holokausti eest. Samuti ei vastuta Läti NSVL-i okupatsiooni kuritegude eest.

    Toimetaja: Karl Kivil

     

     

  • Soovitame 25. jaanuari 2022 Eesti Ekspressist lugeda sundüürnike lugu!

    Soovitame 25. jaanuari 2022 Eesti Ekspressist lugeda sundüürnike lugu!

     

    Autor Külli-Riin Tigasson:

    „Ühe pere tragöödia: kodu kaotusest alates võttis üksikema ja tütre elu kurva pöörde“

    ALLAKÄIGUSPIRAAL: Tallinnas Väike-Ameerika tänavas elas pisikeses korteris üksikema tütrega. Kui omanik nad välja tõstis, käivitus nende mõlema jaoks traagiline sündmuste ahel.

    https://ekspress.delfi.ee/artikkel/95717729/uhe-pere-tragoodia-kodu-kaotusest-alates-vottis-uksikema-ja-tutre-elu-kurva-poorde?fbclid=IwAR0fsIiCq2YAc3yd_Bezsl3auU6VEwZmcmuVa79elAwMdFdmC6MVvdTguFY

    Loe siit Artikkel tervikuna

     

  • Mehaanikadotsent ja sundüürnik Tavi Nirk: Minu kaks küüditamis

    Soovitame lugeda!

    Mehaanikadotsent ja sundüürnik Tavi Nirk: Minu kaks küüditamist

     

    Kesknädal laadis eelmise aasta novembrikuu alul üles Nina Savinova Avaliku kirja President Alar Karisele, Riigikogu esimehele Jüri Ratasele ja peaminister Kaja Kallasel nende Poska tn 9 kauaaegsetele elanikele osaks saanud ebaõiglusest ja suurest ülekohtust. Kirjas tänatakse Keskerakonna nõudmisel loodud omandireformi valitsuskomisjoni nende töö eest ja avaldatakse lootust, et valitsus „püüab südametunnistust ja õiglusnorme järgides lõpuni tegeleda nende inimeste saatusega, kes pärast seda Hirmsat Reformi veel ellu on jäänud“.

     

    13Foto tegevus 1996.jpg

     Fotol: Vasakult kirjanik Uno Laht, helilooja Jaan Rääts ja Tallinna Tehnikaülikooli dotsent Tavi Nirk. Kõik nad on sundüürnikud ja piketeerivad Toompeal lootuses päästa oma kodud ebaõiglase omandireformi, et mitte öelda riikliku repressiooni küüsist. On 1996.a. juunikuu.

    Raamatu „Kodu ja õiglus“ ilmumise ajaks 2012.a., kus see foto on lk 204 avaldatud, on Laht surnud – ta suri enne kui ta oleks oma kodust välja aetud. Rääts pidi oma korteri väljaostmiseks võtma miljonitesse kroonidesse ulatuva hiigellaenu. Nirk tõsteti välja oma Nõmme kodust pärast viis aastat väldanud kohtuprotsessi, mille käigus ta asjatult püüdis tõestada oma elupikkuseid investeeringuid vanasse Kiige tänava majasse, mille eest ta oli vastu andnud kaks kõigi mugavustega korterit.

     

    Vt pikemalt

    https://kesknadal.ee/2022/01/10/minu-kaks-kuuditamist-avalik-kiri-omandireformi-teostajatele/

    EÜL 10. jaanuar 2022

     

     

  • Üürnike Liidu jõuluteemalised sisuturunduse materjalid Õhtulehes (21.12.21) ja Maalehes (23.12.21)

    Üürnike Liidu jõuluteemalised sisuturunduse materjalid Õhtulehes (21.12.21) ja Maalehes (23.12.21)

    Jõulud on kodused pühad! Kas ka omandireformis kodu kaotanud sundüürnikele?

    Saabuvad jõulud on pika ja lõppematu omandireformi ajal juba kolmekümnendad. Jälle soovime üksteisele head, jälle soovime eelmisest paremat uut aastat. Lootus ei kustu. Ehk järgmisel aastal leiavad Eesti riigi juhid aega ka omandireformis ebaõiglaselt koheldud sundüürnike jaoks – nende jaoks, kellelt isamaa võttis ära kodud ja kelle arvel viidigi reform läbi. 

     

    Reform oli ülekohtune, sundüürnikele tehti liiga!

    Tulemas on 2023. aasta riigikogu valimiste kampaania alguse aasta. Jälle hakatakse jagama lubadusi helgema homse nimel. Kas leidub Eestis erakond, kes toetab omandireformi käigus  kodust välja tõstetud perekondi? Keda peaks valima sundüürnikud?

    Seni on kodu kaotanud elanikkonna grupile enim tähelepanu pööranud Keskerakond. Linnapea Edgar Savisaar ehitas Tallinna 5000 munitsipaalkorterit, millest suur osa sundüürnike kasutuses. Peaminister Jüri Ratase juhitud valitsuste (2016–2020) ajal loodi omandireformi tagajärgi uuriv valitsuskomisjon, koostati reformis räsitud elanike andmebaas ja viidi läbi teadusuuring reformi õiguslikele ja sotsiaalsetele mõjudele hinnangu saamiseks. Uuring jõudis ühesele järeldusele: reform oli ülekohtune, sundüürnikele tehti liiga.

    Keskerakonna lõppeva aasta kohalike valimiste platvormis tunnistati omandireformi käigus sündinud ebaõiglust ja lubati ülekohtu heastamist. Reformierakonna ja Keskerakonna valitsus kavandas küsimuse arutelu veel 2021. aasta novembris, kuid teoks see ei saanud.

    Sundüürnikest valijatel jääb vaid loota, et nende jaoks eluliselt valusat küsimust edasi ei venitataks ja taas kalevi alla ei pandaks.

    Samas jälgime tähelepanelikult ka teiste parteide valimislubadusi, lootes leida ettepanekuid  omandireformi ülekohtu heastamiseks ja välja tõstetud peredele kahjude korvamiseks. 

     

    Peaminister Jüri Ratas:Möödub kolm kümnendit omandireformi aluste seaduse vastuvõtmisest, mis sõnastas, et omandireformi käigus vara tagastamine või kompenseerimine endistele omanikele ja nende õigusjärglastele ei tohi kahjustada teiste isikute seadusega kaitstud huve ega tekitada uut ülekohut. Kui see on kahetsusväärselt nii juhtunud, tuleb uus ebaõiglus kompenseerida. (Sõnavõtt Eesti Üürnike Liidu 2019. aasta suurkogul)

     

    Riigihaldusminister Jaak Aab: Kui te arvate, et kõik teised poliitilised jõud väga toetavad meid, siis ma ütlen, et ei toeta, ei opositsioonis, ei koalitsioonis. Kui on olemas selline arvamus, et kõik tahavad teie muresid lahendada, ega ikka ei taha. Mis tähendabki siis meile ka keerulist situatsiooni. (Üürnike Liidu 2019. aasta suurkogul)

     

    Tallinna linnapea Taavi Aas: Suurepärane, et riik vähemalt ühte oma probleemi tekitamist on tunnistanud ja otsib võimalusi, kuidas tagajärgi likvideerida.(Pealinn, 22.01.2019)

     

    Keskerakonna valimisplatvorm: Heastame omandireformi käigus sündinud ebaõigluse inimestele, kes ei saanud erastada oma koduks olevat elamispinda ja pidid selle loovutama ilma kompensatsioonita. (Kohalike omavalitsuste valimised 2021)

     

    Munitsipaalpoliitik Lauri Laats: Omandireformi aluste seadusega tekitatud kahju heastamine liidaks ühiskonda ning tõstaks valitsuse mainet kõigi euroopalikke väärtusi hindavate kodanike silmis. (Pealinn, 27.03.2017)

     

    Poliitik Jaak Allik: On täiesti selge, et Euroopa Liidus olles poleks meil olnud võimalik sellist omandireformi aluste seadust vastu võtta, sest Euroopa Liidu kodaniku ühe põhiõiguse – võrdse kohtlemise printsiibi – rikkumine on selles nii ilmne. 20. sajandi lõpul oli ühes Euroopa Liitu astuda soovinud riigis võimalik aktsioon, mis ajas oma kodudest välja kümneid tuhandeid süütuid inimesi. (2004)

     

    Omandireformi aluste seadus § 2: Reformi käigus ei tohi sündida uut ülekohut. (1991)

     

    Teadusuuring: Eesti riigil  oleks mitte ainult eetiline püüda võimaluste piires võtta ette  samme toimunud ülekohtu heastamiseks, aga  see aitaks kaasa ka ühiskonna usalduse tõusule riigi vastu. Sümboolsest vabandamisest sundüürnike ees üksinda ei piisa. Tehtud ebaõigluse tunnustamine, aga mööndusega, et oli, mis oli, need olid hoopis teised parlamendikoosseisud ja teised valitsused, seetõttu me nende möödalaskmise ei vastuta, õõnestaks usaldust Eesti riigi toimimise vastu. Tegemist oli ikkagi Eesti riigiga ja me ei tohiks aktsepteerida Eesti riigi poolset hoolimatust. (Vabariigi Valitsuse tellitud Tallinna Ülikooli teadlaste uurimus 2021)

     

    Avalik arvamus: 2020. aasta suvel läbi viidud küsitlus näitas, et üle 70% Eesti elanikest leiab, et sundüürnikke koheldi omandireformi käigus ebaõiglaselt. (Turu-uuringute AS)

     

    Palvekirjad enam ei aita

    „Palvekirjadega ei saavuta midagi!“, kirjutavad sundüürnike õiguste eest seisvale üürnike liidule käremeelsemad meie seast. Õige! Võitlus jätkub. Üürnike liit ei kutsu kannatanuid tänavale. Õigluse peavad jalule seadma riigikogu, valitsus, erakonnad  ja õiguskantsler.  

    On aeg omandireformi ülekohtust avameelselt rääkida, lähiajaloo vigu tunnistada ning asuda nende heastamisele. Riigikogu 2023. aasta valimised on proovikivi. Ega sundüürnike nõudmised ja õigused siit riigist ei kao veel mitu põlvkonda!

    Rahulikke jõulupühi tuhandetele Eesti peredele ei tule, kuni ebaõiglus püsib.

     

    Eesti Üürnike Liit, Jõulud 2021

    Ilmunud Õhtuleht 21. detsembril 2021, lühendatult Maaleht 23. detsembril 2021

     

    Teksti lisa:

    Väljavõte dokumendist „Omandireformi sotsiaalsed ja õiguslikud mõjud“ (Tallinn 2021 – 2021)

     

    Tallinna Ülikooli uurimisgrupp viis läbi omandireformi analüüsi, mis sisaldab põhijäreldusi ja pakub lahendeid omandireformi käigus tekkinud ebaõigluse leevendamiseks.

     

    Sundüürnike kaotused võiks üldiselt jaotada vähemalt neljaks. 

    Esiteks otsene kodu kaotus sundlahkumise korral, nii sellest tulenevad riskid  ja uue sobiva eluaseme leidmise ning ümberkolimisega seotud kulud, probleemid ja ebamugavused. Tihti tähendas see lisaks rahalistele kulutustele ja  kolimisvaevadele ka seda, et uued elamistingimused, mis oli võimalik muretseda, olid varasematega võrreldes halvemad (väiksem, ebasobivam, kõrge üüritase jm). Elukvaliteedi langus võis jätta järgnevale elule üsna pikaaegse jälje. 

     

    Teiseks kadus võimalus muuta senine elamispind peale omandamist  kinnisvaraobjektiks, mille müügist võis saada märkimisväärne summa, et katta oma teisi vajadusi. 

     

    Kolmandaks suhteliselt  halvad tingimused kätte jäänud nn. tööaastaosakute, (mis hiljem transformeerusid EVPdeks) realiseerimisel, võrreldes  nende  paigutamisega oma korteri väljaostmisse. Omandireformis rakendatud põhimõte – üks tööaasta lubab EVP kaudu omandada ühe ruutmeetri elamispinda paneelmajas –, oli kasulik tehing. Statistiliselt võttes oli see keskmiselt kasulikum kui teised EVP omanikele omandireformi käigus avanenud võimalused.

     

    Neljandaks paljud küllalt süsteemitud muutused omandireformi ja elamumajanduse alases seadusandluses, mis takistasid inimestel tegemast realistlikke plaane oma elu jätkamiseks ja tõid tihti kaasa isegi märkimisväärseid materiaalseid kahjusid. Seadusandluse muutlikkusest ja ebamäärasusest tulenevalt paljude jaoks ka pikaajalised ja kurnavad kohtuprotsessid, kus lõpuks õigust ei saadud. Rida saab veelgi täiendada lisades siia selle, et väljakolimisel ei hüvitatud üürniku poolt tehtud küllalt suuri investeeringuid oma senise eluaseme kvaliteedi tõstmisesse.

    Kui lähtuda sellest, et inimesed, kes olid sattunud 90-ndate aastate alguseks elama pool sajandit tagasi Nõukogude võimu poolt sundvõõrandatud majadesse, tihti peale mitmekordseid ümberpaiknemisi ja korterivahetusi, polnud ise selles süüdi, siis on piisavalt argumente näitamaks, et Eesti riigi poolne käitumine nn sundüürnike kui sotsiaalse grupiga omandireformi käigus oli ebaõiglane. Endistele omanikele ja nende pärijatele kuulunud hoonetes elanud  inimesi kui sotsiaalset gruppi ei koheldud Eestis võrdselt teiste riigile kuuluvatel pindadel elanud inimestega, ja sellega seoses tekitati neist paljudele suuri probleeme.

     

    [1]Sundüürnik pole juriidiline termin ja on mõneti eksitav. Nagu edaspidi näitame, on problemaatika  oluliselt laiem kui „vägisi üürnikuks jäämine“. Kasutame siin mugavuse mõttes edaspidi siin tekstis siiski seda terminit.

     

    Reklaamtest Õhtuleht 21.12.21

    Reklaamtekst Maaleht 23.12.21

     

     

     

     

  • Sundüürnikud ETV ekraanil pühapäeval, 19. detsembril kell 16.30 Dokfilm „Omandireform 30“

    Sundüürnikud ETV ekraanil pühapäeval, 19. detsembril kell 16.30

    Dokfilm „Omandireform 30“

    Saatesõnad ETV saatekavas:

    30 aastat tagasi 13. juunil 1991 võttis ENSV Ülemnõukogu vastu omandireformi seaduse. Hiljem taasiseseisvunud Eestis läbi viidud omandireform pidi looma eeldused turumajandusele üleminekuks. Seadust muudeti aga kümneid kordi tuues mängu surnud tädipojad ja abikaasa sugulased.

    Dokumentaalfilm räägib Eesti omandireformi kõige traagilisemast osast - kaotatud kodudest. Võitlus oma elupaiga eest viis hauda helilooja Lepo Sumera, aga hävitas ka paljudele teiste elu, kes kaotasid usu õiglusesse. Uus õiglus tõi kaasa uue ebaõigluse, mida tunnistavad filmis paljud teadlased, kunstnikud, sundüürnikud ja isegi omanike liidu esimees akadeemik Anto Raukas. Omandireformiga tehti kodutuks tuhanded eesti perekonnad, kus kasvasid lapsed ja kus veetis vanaduspõlve Eesti riigi heaks töötanud eakas põlvkond. Neilt kõigilt võeti seadusega ära omandiõigus oma kodule. Nende inimeste kohta ei kehti Eestis võrdse kohtlemise printsiip – need inimesed ei saanud oma tööaastate eest erastada oma eluaset.

    Film heidab pilgu ka Eestist 1939. aastal Hitleri kutsel lahkunud baltisakslastele, kelle ümberasumine tõi omakorda kaasa tragöödia kümnetele tuhandete poolakatele ja juutidele. Algset filmivarianti – Verised majad – on lühendatud ning lisatud lõike Eesti Üürnike Liidu koosolekult, kus esinevad Jüri Ratas, Jaak Aab ja filmi stsenarist Peeter Järvelaid. Samuti saab filmis sõna üks omandireformi omaaegseid võtmeisikuid, tänaseks poliitikast loobunud Kaido Kama.

    Filmi režissöör on Toomas Lepp. Stsenarist Peeter Järvelaid.

    Postitus 15. detsember 2021

     

     

     

  • Vello Rekkaro: Eesti kolmekümneaastase kodusõja ohvrid vajavad kiiresti kahjude tunnistamist ja heastamist

    Vello Rekkaro: Eesti kolmekümneaastase kodusõja ohvrid vajavad kiiresti kahjude tunnistamist ja heastamist

    Delfi/EPL 3. detsember 2021

    Tänaste parimas tööeas inimeste emad ja isad, kes olid omandireformi ajaks kokku töötanud 56 aastat, said oma tööaastate eest 56 ruutmeetrise kõigi mugavustega korteri omanikuks. Milline on selle korteri turuhind täna? Aga tagastatud majade üürnikud jättis riik sellest võimalusest ilma.

    Möödunud aastal valmis Tallinna ülikoolis professor Erik Terki juhtimisel tegutsenud töörühmal teadustöö aruanne* „Omandireformi sotsiaalsed ja õiguslikud mõjud“, kus tuvastati, et Eesti riigi käitumine omandireformi tõttu tekkinud sundüürnike grupiga oli ebaõiglane. Endistele omanikele ja nende pärijatele tagastatud hoonetes elanud üürnikke ei koheldud võrdselt teiste riigile kuuluvatel pindadel elanud inimestega ja sellega seoses tekitati neist paljudele suuri probleeme. Sama meelt on ka meie avalik arvamus: 2020. a. suvel läbi viidud küsitlus näitas, et üle 70% Eesti elanikest leiab, et sundüürnikke koheldi omandireformi käigus ebaõiglaselt.

    Kuidas tekkis probleem?

    Varade tagastamisel tekitati ebaõiglaselt koheldud elanike grupp – sundüürnikud, sest neilt võeti ära võimalus saada oma kodu omanikuks üldistel võrdsetel alustel teiste üürnikega. Nad jäid sundüürnikena uusomaniku majja.

    Tuletame meelde, et kui alustati riigi ja kooperatiivide vara rahvale eraomandiks jagamist-erastamist, lähtuti tõsiasjast, et Nõukogude Liidus töötaja palk ei sisaldanud seda osa tööpanusest, mis kulutati elamuehituseks. Selle tööpanuse hindamiseks võeti kasutusele mõiste Rahvakapitali obligatsioon (RKO), mis võrdsustati ühe tööaastaga ja oli ekvivalentne üheksakorruselise paneelelamu (tüüp 121-02.E) korteri üldpinna ühe ruutmeetriga, mille arvestuslikuks väärtuseks hinnati siis 300 krooni. Kasutusele tulid mõisted erastamisväärtpaber (EVP), aga ka tööosak, ühistatud vara osak ja ennekuulmatu tinglehm.

    Seega tänaste parimas tööeas inimeste emad ja isad, kes olid tollal kokku töötanud 56 aastat, said oma tööaastate eest 56 ruutmeetrise kõigi mugavustega korteri omanikuks. Milline on selle korteri turuhind täna? Aga tagastatud majade üürnikud jättis riik sellest võimalusest ilma.

    Milles eksisid ametnikud?

    Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisel jätsid kohalike omavalitsuste ametnikud elamute puhul arvestamata õigusruumi ja seaduste toimet tervikuna, eirates nende sätteid ja asusid omal kombel lahendama „tagastamise küsimust“, andes õigusjärgsetele omanikele üle seni seaduslikele elamispinna kasutajatele (orderi ja üürilepingu alusel) kuuluvad eluruumid.

    Ametnike omavoli sisu ilmneb Korterite erastamise büroo poolt väljastatud teatise tekstis: „Teie korter on tagastatud omanikule ja seega Teie avaldust antud korteri erastamiseks ei ole võimalik rahuldada.“

    Küll aga oleks linnavalitsuse ametnikel olnud seaduslik alus teavitada ÕVVTK komisjoni otsuses nimetatud omandireformi õigustatud subjekte samas näidatud vara suhtes (uusomanikke), et „nimetatud vara/objekt/eluruumid on seaduslikus kasutuses ja kuni nimetatud tõsiasjast tulenevate asjaolude muutumiseni pole võimalik neid teile tagastada“. Selline teade ei oleks läinud vastuollu ühegi seadusega, sest: kasutatavate eluruumide erastamine oli üldine õigus (§ 4 p.1) ja Eesti õigusriigis pole ametnikul võimalust jätta seaduslikku elamispinna kasutajat (üürnikku) ilma võimalusest erastada tema kasutusse antud eluruume (põhiseaduslik võrdse kohtlemise nõue; ORAS eesmärgiline nõue mitte kahjustada huve ja tekitada uut ülekohut ning EES § 3(4) p1), andes omandiõiguse eelistatult suvalisele isikule (nn õigusjärgsele omanikule) ja riisudes sellega nende eluruumide erastamisvõimaluse kasutajalt-üürnikult. See oleks pesuehtne kuritöö. (KrK § 141 prim)

    Kuidas leevendada sotsiaalset traumat

    Omandireformi aluste seadus (ORAS) paneb eluruumide erastamise, sh tagastamise menetluse kohalike omavalitsuste õlgadele, lubades ka riigipoolset toetust nt § 12 prim lg 9: „Tagastatud elamus elavatel üürnikel on õigus uue eluruumi saamiseks Eluruumide erastamise seaduses sätestatud korras või õigus taotleda laenu või toetust riigilt või kohalikult omavalitsusüksuselt ümberasumiseks või eluruumi ostmiseks Erastamisest laekuva raha kasutamise seaduse alusel.“ Omandireformi eesmärgina määratleb ORAS § 2 omandiõiguse rikkumisega tehtud ülekohtu heastamist ning eelduste loomist turumajandusele üleminekuks. Lõige, mille kohaselt vara tagastamine endistele omanikele või nende õigusjärglastele ei tohi kahjustada teiste isikute seadusega kaitstud huve ega tekitada uut ülekohut, peab tagama erinevate huvide tasakaalustatuse ja sotsiaalse õigluse.

    Kas saame nüüd sellega hakkama?

    Praeguse Reformierakonna ja Keskerakonna valitsuse koalitsioonilepe loetleb prioriteetidena: „Riigivalitsemine peab olema avatud, aus, vastutustundlik, … kõik riigi poolt tehtavad rahalised otsused ja toetusmeetmed peavad olema läbipaistvad, lähtuma võrdsest kohtlemisest, olema hästi sihitatud ja eesmärgipärased“.

    Tallinna linnavolikogu aseesimees Helve Särgava** kirjutas „Tunnistagem viimaks sundüürnikele tekitatud kahju“ ning tuginedes oma pere ja iseenda kui kauaaegse kohtuniku kogemustele tõdes – mina arvan, et sundüürnikele tekitatud kahju, nii materiaalse kui psüühilise heastamine on kõigi võimul olevate isikute probleem; riik on ju selleks, et inimestest hoolida ja leida vahendeid hüvitamiseks.

    Tallinna linnavalitsus on siiani järjekindlalt tegutsenud, heastamaks omandireformis elamute tagastamisega tekitatud ülekohut ja otsest ainelist kahju nende majade üürnikele. Tänaseks on ülekohut taluma pidanud inimesed enamuses juba eakad, mistõttu vajavad nad võimude poolt tekitatud kahjude võimalikult kohest tunnistamist ja heastamist. Kiireim võimalus selleks on uutel volikogudel, sh Tallinnas, näiteks, luues taas Õigusvastaselt võõrandatud varade tagastamise ja kompenseerimise (ÕVVTK) komisjoni reformi õigusriigipäraseks lõpuleviimiseks.

    Vello Rekkaro

    MTÜ Ühendus Koduõigus juhatuse liige

    7. detsembri 2021 seisuga 249 kommentaari

     Vello pilt.jpg

    Pildi allkiri:

    Omandireformi seaduse 5. aastapäeva manifestatsioon 1996. aastal Toompeal Lossi platsil. Loosungit „PRO ARIS ET FOCIC“ ( „Aadete ja kodukolde eest!“ hoiavad Tallinna Tehnikaülikooli õppejõud Vello Rekkaro ja Ilma Sinisalu, kes mõlemad olid tollal Nõmmel Ravila tänaval asunud TTÜ õppejõudude kauaaegse elamu üürnikud. Oma nina nokib omandireformi n-ö saajate poole esindaja Jüri Adams (Isamaa).

     

    *Link aruandele:

    https://www.rahandusministeerium.ee/system/files_force/document_files/omandireformi_uuringu_koondaruanne.pdf?download=1

     

    **Link kirjutisele:

    https://epl.delfi.ee/artikkel/94240851/helve-sargava-tunnistagem-viimaks-sunduurnikele-tekitatud-kahju

     

     

     

     

     

  • Heimar Lenk Maalehes 17. juunil

    Heimar Lenk Maalehes 17. juunil

    30 aastat omandireformi, kodu kaotas 75 000 inimest, paljud otsivad tänaseni pangavõla koorma all tõde ja õigust

     

    Paljud ei tea, kuid paljud ka teavad, et sundüürnikel on aastas üks leinapäev rohkem, kui ülejäänud rahval. Päev enne juuniküüditamise tähistamist on sundüürnikel kombeks süüdata küünal oma kaotatud kodu mälestuseks.

     

    13. juunil kolmkümmend aastat tagasi võeti vastu omandireformialuste seaduse (ORAS) esimene variant. Hiljem on seadust ligi nelikümmend korda parandatud. Ikka selleks, et võimalikult rohkem vara laiali jagatuna uue omaniku leiaks. Reformist on saanud eestlaste süngeim oras. Niisugune mõru väljend on kodu kaotanud üürnike seas käibel. Ametlikult loetakse reform lõpetatuks.

    Riiklikus omandireformi registris on 5143 tagastatud elamu aadressi. Uusomanikele kulges reform igati edukalt. Samal ajal kaotas oma eluruumi 75 000 inimest ehk üle 22 000 perekonna. Need endisest kodust välja tõstetud omandireformi ohvrid ägavad pangavõla koorma all ning otsivad ikka veel tõde ja õigust. Nad peavad siiani suurt reformi ebaõiglaseks. Käesolev kevad tõi teate, et nende hinnang reformile on olnud õige.

     

    Jüri Ratase teise valitsuse ajal tellis rahandusministeerium Tallinna Ülikoolilt uurimistöö „Omandireformi sotsiaalsed ja õiguslikud mõjud“. Professor Erik Terki juhtimisel tehtud  uurimus jõudis karmi järelduseni: „Omandireform on oma olemuselt ülekohtune ja  sundüürnikele tehti selle läbiviimise käigus liiga.”

    Tulemus on laiemale avalikkusele ootamatu, sest seni pole ülekohut ametlikult tunnistatud ja avalikku arvamust on kujundatud pigem vastupidises suunas. Kuigi omandireformi aluste seaduse paragrahv 2 ütleb, et reformi käigus ei tohi sündida uut ülekohut, siis teadustöö järeldused kinnitavad, et ebaõiglus üürnike suhtes siiski sündis: „Kui lähtuda sellest, et inimesed, kes olid sattunud 1990ndate aastate algul elama pool sajandit tagasi Nõukogude võimu poolt sundvõõrandatud majadesse, tihti  peale mitmekordseid ümberpaiknemisi ja korterivahetusi polnud ise selles süüdi, siis on piisavalt argumente näitamaks, et Eesti riigi poolne käitumine nn. sundüürnike kui sotsiaalse grupiga omandireformi käigus oli ebaõiglane.”

     

    Seda seisukohta jagab ka enamus ühiskonnast. Teadustöö käigus tehtud avaliku arvamuse uuringu käigus selgus, et üle 70% Eesti elanikest leiab, et sundüürnikke koheldi omandireformi käigus ebaõiglaselt. Valdav enamik neist pidi uue elamispinna muretsema kõrge vabaturuhinnaga, saamata riigilt selleks mingitki materiaalset abi. Eesti riik lihtsalt laskis oma kodanikud korterist välja tõsta, sageli otse tänavale ajada ja mitte kellelegi polnud ametivõimud pannud kohustust neid õnnetuid aidata.

     

    Töötades aastaid ajakirjanikuna, käisin palju kordi tagastatud majast tänavale aetud perekondi filmimas ja intervjueerimas. Neil polnud tõepoolest kuhugi minna. Tavaliselt päästsid olukorra sugulased, kes kodu kaotanud ajutiselt oma katuse alla võtsid. Tallinnas Sepa tänaval nägin 1996. aastal oma silmaga pilti, kui ühel varajasel hommikutunnil hakati ekskavaatoriga tagastatud maja lammutama, kontrollimata, kas üürnikud on sealt juba lahkunud. Aga nad polnud. Variseva maja alt tormas välja kaks meeleheitel perekonda. Vaid õnnelik juhus päästis nad õnnetusest. Nii see oli...

    Uurimisgrupi teadlased tunnistavad, et suurte reformide puhul on sageli paratamatu, kui kedagi ei suudeta nende raames õiglaselt kohelda, kuid alati ei saa sellega leppida. „Antud juhul oli tegemist suure ja suurt inimgruppi puudutava  riivega, mida ei saa uurimisgrupi hinnangul pidada õigustatuks.” 

     

    Omandireformi käigus kujunes kodu kaotanud perekondadest omaette kogukond, kelle üürnike liit ristis sunnitud üürnikeks ehk sundüürnikeks. Enne olid nad ametliku formuleeringu järgi korterivaldajad. NSV Liidu seaduste alusel oli neile välja kirjutatud order ehk antud elamispinna kasutamise õigus piiramata ajaks.

    On väidetud, et nõukogude seadusi omandireformi käigus käsitleda ei tohiks. Kui nii, siis kuidas jääks teiste tolleaegsete seadusandlike aktidega? Nõukogude aegne ülikooli diplom meil ju kehtib ja abielu registreerimise tunnistus ka. Hilisemad sundüürnikud ehk 1950.-1960. aastate noored said elamispinna ausalt – rangelt tol ajal kehtinud seadusandluse alusel. Enamik neist polnud majade natsionaliseerimisest suurt midagi kuulnud. Ei tundnud meie Nõmme kodumaja kolme korteri elanikud endisi omanikke. Ei mäleta, et ka nemad oleksid kunagi maja vastu huvi tundnud või vaatamas käinud.

     

    Sundüürnikud pole kunagi seisnud majade tagastamise vastu. Uusüürnikke šokeerib riigi ükskõikne suhtumine tagastamise käigus kodu kaotanud perekondadesse. 1990. aastate keskel kujunes välja ametivõimude erakordselt üleolev suhtumine majades elanud sundüürnikesse. Neid müüdi kui orje puuris. Majad tagastati endistele või sageli ka libaomanikele koos üürnikega, kusjuures viimastele ei tohtinud teada anda uue omaniku nime. Näiteks meie saime tuttavatelt teada, et majale olevat vist omanik välja ilmunud. Kes see on ja mis staadiumis maja tagastamine, meile keegi ei rääkinud. Vaid tänu oma tutvustele Nõmme majavalitsuses kuulsin asjast lähemalt. Ametlik teade saabus meie maja üürnikele siis, kui tagastamine oli juba lõppjärgus. Eks ikka selleks, et me ei hakkaks vastu töötama, vaid laseksime end lamba moodi paljaks pügada.

    Tolleaegsetes kohtusaalides oli tagastatud majade elanikel õigust leida võimatu. Kohtunikud töötasid kui konveierliinil. Tundus, et neile on ORASega antud ette suunis, et ükski üürnik protsessi võita ei tohi. Käinud ise ajakirjanikuna kümnetel protsessidel, võin nimetada vaid üksikuid juhtumeid, kus üürnikud kohtus kasvõi osalise võidu said. Needki tulid alles aastate pikkuse kohtukolgata tee lõpus. Kümme – viisteist aastat kohtuskäimist oli tavaline. Üürnike liidu andmeil võib üürnikele soodsaks lugeda umbes kümmekond kohtulahendit. Aga kohtuistungeid on üürnike liidul fikseeritud mitmeid tuhandeid.              

     

    „Endistele omanikele ja nende pärijatele kuulunud hoonetes elanud  üürnikke kui sotsiaalset gruppi ei koheldud Eesti omandireformi käigus võrdselt teiste riigile kuuluvatel pindadel elanud inimestega ja sellega seoses tekitati neist paljudele suuri probleeme,” loeme  teadlaste ekspertgrupi uurimistöö analüüsis.

     

    Ülekohtune omandireform kujutab endast üht musta lehekülge meie lähiajaloos. Omaenese riigi poolt ülekohut talunud suguvõsad hakkavad seda taaka põlvest põlve kaasas kandma. Nii nagu paljud ei suuda unustada kolhoosidesse sundimise ülekohut, ei unune eestlasel ka oma kodu vägivaldne kaotus. Minu meelest oleks aeg omandireformi küsimus avameelselt ja ausalt selgeks rääkida. Tuhandeid inimesi puudutava valusa probleemi vaka all hoidmine ei aita kaasa ühiskonna ühtsusele, pigem lõhestab seda. Lahvatas ju ka viimane Israeli ja Palestiina vaheline konflikt pärast 28 palestiinlase maja üle andmist juutidele.

     

    Praegune riigikogu esimees Jüri Ratas esinedes peaministrina üürnike liidu 2019. aasta suurkogul, tunnistas probleemi tõsidust. „Varsti möödub kolm kümnendit omandireformi aluste seaduse vastuvõtmisest, mis sõnastas, et omandireformi käigus vara tagastamine või kompenseerimine endistele omanikele ja nende õigusjärglastele ei tohi kahjustada teiste isikute seadusega kaitstud huve ega tekitada uut ülekohut. Kokkuvõtvalt ebaõigluse tagasipööramine ei tohi tekitada uut ebaõiglust. Kui see on kahetsusväärselt nii juhtunud, tuleb uus ebaõiglus kompenseerida. Kinnitan teile, et sundüürnike teema on olnud ja on jätkuvalt minu jaoks oluline ja tähtis teema. Ka Keskerakonna 2019. aasta Riigikogu valimisplatvorm ütles selgelt: „Tunnistame, et omandireformi käigus tekkis ebaõiglus oma kodudest välja tõstetud elanike suhtes, kes kaotasid oma kodu ning ei saanud kasutatud elamispinda erastada nagu enamik inimesi. Oleme seisukohal, et tekkinud ülekohus tuleb riigi poolt heastada.”  Seda seisukohta viib ellu ka tänane Vabariigi Valitsus,” olid Ratase sõnad.

     

    Nüüd on riigi poolt tellitud teadustöö reformi tekitatud ülekohut tunnistanud. Rahandusministeerium on uurimuse  üle vaadanud ja selle järeldused teadmiseks võtnud. Seega on ka Eesti riik sundüürnikele tekitatud ebaõiglust tunnistanud. Oleks ehk viimane aeg luua veel üks valitsuskomisjon. Seekord õigluse  taastamise komisjon, kuhu kuuluks ühelt pool valitsuse liikmed  ja teiselt poolt sundüürnike esindus.  Üheskoos suudaks mõlemad pooled suu puhtaks rääkida ja otsustada, kuidas minna edasi. Aga edasi minna tuleb, sest mädapaise, mis kolmkümmend aastat ühiskonda lõhestab, tuleb avada ja põletikvälja ravida. Seekord ei ole eestlaste kannatustusi  põhjustanud võõrvõim, nagu 1940. aasta natsionaliseerimisel, vaid omaenda parlamendi ja valitsuste otsused.

     

    Tallinna Ülikooli ekspertgrupi teadlased ütlevad konkreetsemalt: „Eesti riigil oleks mitte ainult eetiline püüda võimaluste piires võtta ette samme toimunud ülekohtu heastamiseks, aga  see aitaks kaasa ka ühiskonna usalduse tõusule riigi vastu. Sümboolsest vabandamisest sundüürnike ees üksinda ei piisa. Tehtud ebaõigluse tunnustamine, aga mööndusega, et oli, mis oli, need olid hoopis teised parlamendikoosseisud ja teised valitsused, seetõttu me nende möödalaskmise ei vastuta, õõnestaks usaldust Eesti riigi toimimise vastu. Tegemist oli ikkagi Eesti riigiga ja me ei tohiks aktsepteerida Eesti riigi poolset hoolimatust.”

     

    Seega tuleks riigipoolne hoolimatus omandireformi ohvrite suhtes heastada. Kohustab selleks ka eelpool nimetatud ORASe paragrahv 2, mis selge sõnaga keelab reformi käigus võimaliku uue ülekohtu. Ometi lasti sel tekkida. Seega pole varasemad valitsused omandireformi aluste seadust täies ulatuses täitnud. Nüüd on Reformierakonna ja Keskerakonna valitsusel võimalus ebaõiglus heastada. Selleks tuleks tunnistada eelmiste valitsuste hoolimatust, vabandada ülekohtuselt koheldud elanikkonna grupi ees ja alustada selle grupi materiaalsete kulutuste kompenseerimisega.

     

    Omandireform on kestnud kolmkümmend aastat. Kas ka reformi ohvritele osaks saanud ülekohtu heastamine läheb sama kaua, näitab aeg. Tähtis, et sellega alustataks. Et meie ajalukku ei jääks uusi varjatud lehekülgi. Et me jääksime ajaloo ees ausaks. Et aastakümnete pärast ei oleks tarvis juunikuus enam kahte leinapäeva tähistada.     

     

     

    Heimar Lenk

    Üürnike liidu juhatuse liige

    (Märkus: EÜL kodulehel on esitatud autori originaal, mis Maalehes ilmunuga on mõnevõrra muudetud.)

    https://maaleht.delfi.ee/artikkel/93711923/30-aastat-omandireformi-kodu-kaotas-75-000-inimest-paljud-otsivad-tanaseni-pangavola-koorma-all-tode-ja-oigust

     

  • Vastused sundüürnik Nina Savinova avalikule kirjale

    Vastused sundüürnik Nina Savinova avalikule kirjale

     

    Eesti keeles Jüri Ratase ja Alar Karise vastus

    Vene keeles Nina Savinova kiri, Jüri Ratase vastus ja Alar Karise vastus

    Kaja Kallas ei ole vastanud (15. jaanuari seisuga)

      

     

     

     

  • Sundüürnikele osaks saanud ülekohtu saavad heastada KOV ametnikud

    Sundüürnikele osaks saanud ülekohtu saavad heastada KOV ametnikud

    Helle Kalda,

    Tallinna linnavolikogu liige, Eesti Üürnike Liidu esimees aa. 1999 – 2018

    Helle Kalda Rahvusraamatukogus sundüürnike koosolekul kõnelemas.

    Taasiseseisvunud Eesti asus oma elu ümber korraldama 30 aastat tagasi ja nüüdseks on täisealiseks saanud juba uus noor põlvkond, kes on kasvanud vabas Eestis. Kahjuks jääb sageli mulje, et paljud inimesed ei mõista, mis on riik ja milleks ta meil on ning ka mitte seda, et võim ei ole privileeg, vaid on kohustus ja vastutus kõigi oma elanike ees. Kuid kes ei tunne minevikku, elab tulevikuta, mis tähendab, et ei suudeta langetada õigeid otsuseid. Tuleviku juured on minevikus – seda ei tohi unustada!

    Keskerakonna tänavuste KOV valimiste eel ilmunud „Kesknädal/eri „Õige Käik“ programmilises juhtartiklis kirjutab Jüri Ratas: „Ma väga soovitan valida oma esindajaks tegijad, kellel on ka reaalseid asju ette näidata ja kes lubavad asju, mis on tõepoolest võimalikud.“ Eelseisvate valimiste lävel nimetab esimees konkreetse suunana kavatsust jätkata tööd aastatega kogunenud probleemide lahendamiseks, milliste reas ta toob ka välja sundüürnike küsimuse. Keskerakonna valimisplatvormi alajaotuses „Sotsiaalselt tasakaalus Eesti“ on lubatud: „Heastame omandireformi käigus sündinud ebaõigluse inimestele, kes ei saanud erastada oma koduks olevat elamispinda ja pidid selle loovutama ilma kompensatsioonita.“

    Endistele omanikele ja nende pärijatele tagastatud hoonetes elanud  üürnikke ei koheldud  eluruumide erastamisel võrdselt teiste riigile kuuluvatel pindadel elanud inimestega ja sellega seoses tekitati neist paljudele suuri probleeme.  Sama meelt on ka meie avalik arvamus: 2020. a. suvel läbi viidud  küsitlus näitas, et üle 70% Eesti elanikest leiab, et sundüürnikke koheldi omandireformi käigus ebaõiglaselt.

    Kohalike omavalitsuste võtmeroll

    Elamuseaduse põhimõtetest tulenevalt on kohaliku omavalitsuse territooriumil elamusuhete reguleerimisel otsustav roll kohalikul omavalitsusel. Elamispindade eraldamisega seonduv on kohaliku elu küsimus,  elamumajandusega seonduva korraldamine on ka kohaliku omavalitsuse korralduse seaduses märgitud kohaliku omavalitsuse ülesandeks.

    Omandireformi aluste seadus paneb eluruumide erastamise, sh tagastamise menetluse kohalike omavalitsuste õlgadele, lubades küll ka riigipoolset toetust nt § 12 prim lg 9: „Tagastatud elamus elavatel üürnikel on õigus uue eluruumi saamiseks Eluruumide erastamise seaduses sätestatud korras või õigus taotleda laenu või toetust riigilt või kohalikult omavalitsusüksuselt ümberasumiseks või eluruumi ostmiseks Erastamisest laekuva raha kasutamise seaduse alusel.“

    Omandireformi eesmärgina määratleb ORAS § 2 omandiõiguse rikkumisega tehtud ülekohtu heastamist ning eelduste loomist turumajandusele üleminekuks. Lõige, mille kohaselt vara tagastamine endistele omanikele või nende õigusjärglastele ei tohi kahjustada teiste isikute seadusega kaitstud huve ega tekitada uut ülekohut, peab tagama erinevate huvide tasakaalustatuse ja sotsiaalse õigluse.

    Omanike Keskliidu volikogu esimees akadeemik Anto Raukas on meenutanud seoses haldusreformiga, et omandireform meil äpardus ja toona ta muretses, kas selle reformiga läheb paremini? Akadeemik kirjutas: „Omandireform lähtus õigest ja õilsast eesmärgist – tagastada õigusjärgsetele omanikele okupatsioonivõimude ebaseaduslikult võõrandatud vara ja luua eeldused riigi majanduse kiireks arenguks. Need õilsad eesmärgid aga ei realiseerunud ja sellel ebaõnnestumisel on konkreetsed süüdlased. Reformi käivitamine ja elluviimine näitas Eesti juhtpoliitikute, juristide ja riigikogu liikmete vaimuvaesust ja piiratust, sest olulisi suuniseid ei osatud korralikult mõtestada ja sõnastada.“ (SL Õhuleht, 15. juuli 2016)

    Tallinna linnavalitsus on siiani järjekindlalt tegutsenud, heastamaks omandireformis elamute tagastamisega tekitatud ülekohut ja otsest ainelist kahju nende majade üürnikele. Omandireformis esinenud ebavõrdne kohtlemine ja diskrimineerimine seoses varade nn tagastamisega on kestnud juba üle veerand sajandi. Tänaseks on ülekohut taluma pidanud inimesed enamuses juba eakad, mistõttu vajavad meie riiki hoidnud ja iseseisvust taastanud isikud võimude poolt tekitatud kahjude võimalikult kohest tunnistamist ja heastamist.

    Ettevalmistustöö on tehtud

    Sundüürnike poolt Riigikogule 2016.a. sügisel esitatud petitsioon kutsus ellu valitsuskomisjoni moodustamise ja selle töö tulemusena omandireformi sotsiaalsete ja õiguslike mõjude uuringu tellimise Tallinna ülikoolist. Käesoleva aasta alguskuul esitletud teadlastest-ekspertidest koosneva töörühma ettepanekud ülekohtu kompenseerimiseks sisaldavad kaalutlusi kahe komponendiga süsteemi realiseerimise protseduuride osas, sealhulgas riigi ja kohalike omavalitsuste (KOV) kohustuste jaotamisest ja ka kompenseerimise ajalisest reastamisest, alustades vanematest sundüürnikest.

    Loodame, et tänaseid otsustajaid suunab rohkem teadus kui ahnus ning tuginedes nüüdseks kogutud  teadmistele omandireformis toimunud varade erastamisest, sealhulgas nn tagastamise vormis, mis tõigi kaasa sundüürnike kui ebaõiglaselt koheldud sotsiaalse grupi tekkimise, suudame paremini. Õigusriiki soovime ju kõik!

    Reformierakonna ja Keskerakonna koalitsioonilepe loetleb valitsuse prioriteetidena:  „…riigivalitsemine peab olema avatud, aus, vastutustundlik, … kõik riigi poolt tehtavad rahalised otsused ja toetusmeetmed peavad olema läbipaistvad, lähtuma võrdsest kohtlemisest, olema hästi sihitatud ja eesmärgipärased“. Võimulolijad peavad tagama rahalised vahendid selleks – see on nende TÖÖ, KOHUSTUS, ÜLESANNE.

    Peale taasiseseisvumist on Eestis läbitud pöördelised aastakümned ja nüüd on võimalus tasakaalustatumalt hinnata tehtut. Kestlikuks edenemiseks on vaja luua sidusam ühiskond. Iseseisvuse taastamise eufoorias alustatud omandireform tuleb viia lõpule kooskõlas Euroopa õiguskorra ja Eesti põhiseadusega ning omandireformi eesmärkidega. Otsustav võimekus selleks on KOV ametnikel.

    https://kesknadal.ee/2021/10/04/sunduurnikele-osaks-saanud-ulekohtu-saavad-heastada-kov-ametnikud/

     

      

  • Vea tegid ametnikud

    Vea tegid ametnikud

     

    Vello Rekkaro,

    Õigusvastaselt võõrandatud varade tagastamise ja kompenseerimise (ÕVVTK), Tallinna linnakomisjoni liige aastatel 2001 – 2010.

      

    Tänavu möödus 30 aastat omandireformi algusest – Omandireformi aluste seadus (ORAS) võeti Toompeal vastu 13. juunil 1991.a. Vastuoluline omandireform ja sealhulgas eriti varade nn tagastamine on aga „kuum teema“ siiani: meenutame kas või Mustpeade maja omandiõiguse  ümber toimuvat afääri.

    Möödunud aastal valmis Tallinna ülikoolis prof. Erik Terki juhtimisel tegutsenud töörühmal teadustöö aruanne „Omandireformi sotsiaalsed ja õiguslikud mõjud“, mis tuvastas, et Eesti riigi  käitumine omandireformis nn sundüürnike  kui sotsiaalse grupiga oli ebaõiglane. Endistele omanikele ja nende pärijatele tagastatud hoonetes elanud  üürnikke ei koheldud  võrdselt teiste riigile kuuluvatel pindadel elanud inimestega ja sellega seoses tekitati neist paljudele suuri probleeme.  Sama meelt on ka meie avalik arvamus: 2020. a. suvel läbi viidud  küsitlus näitas, et üle 70% Eesti elanikest leiab, et sundüürnikke koheldi omandireformi käigus ebaõiglaselt.

    Tartu Ülikooli emeriitprofessor Marju Lauristin räägib pikas intervjuus Maalehele (11.03.2021), et Eesti ühiskonda kummitab seisak. Analüüsides Eesti inimarengu aruandeid alates 1995.a. nendib ta, et pärast omandireformi ja erastamist jagunes meie ühiskond võitjateks ja kaotajateks. „Küsimus ebavõrdsusest ongi sotsiaalteadlaste jaoks n-ö nurjatu probleem.“

    Milles on probleem?

    Tuleb nõustuda, et meie ühiskonda lõhestavaks nurjatuks probleemiks on ebavõrdne kohtlemine, sh omandireformis, kus varade tagastamisel tekitati ebaõiglaselt koheldud elanike grupp – sundüürnikud, sest neilt võeti ära võimalus saada  oma kodu omanikuks üldistel võrdsetel alustel teiste üürnikega. Nad jäid sundüürnikena uue omaniku majja.

    Olen ka varem juba korduvalt kirjutanud, et iga probleemi arukaks lahendamiseks on esmalt vaja vaadata, kuidas see probleem on tekkinud ja milles see vastuolu seisneb. Tuletame siis  meelde, et kui alustati riigi ja kooperatiivide vara rahvale eraomandiks jagamist-erastamist, lähtuti tõsiasjast, et Nõukogude Liidus töötaja palk ei sisaldanud seda osa tööpanusest, mis kulutati elamuehituseks. Selle tööpanuse hindamiseks võeti kasutusele mõiste Rahvakapitali obligatsioon (RKO), mis võrdsustati ühe tööaastaga ja oli ekvivalentne üheksakorruselise paneelelamu (tüüp 121-02.E) korteri üldpinna ühe ruutmeetriga, mille arvestuslikuks väärtuseks hinnati siis 300 krooni. Kasutusele tulid mõisted erastamisväärtpaber (EVP), aga ka tööosakühistatud vara osak ja ennekuulmatu tinglehm.

    Seega tänaste parimas tööeas inimeste emad ja isad, kes olid kokku töötanud 56 aastat, said  oma tööaastate eest 56 ruutmeetrise kõigi mugavustega korteri omanikuks. Milline on selle korteri turuhind täna? Riik ja kohalikud omavalitsused jätsid tagastatud majade üürnikud sellest võimalusest ilma.

    Kuidas tekkis probleem?

    Elamute osas käivitus erastamine ja sealhulgas nende nn tagastamine peale Eluruumide erastamise seaduse vastuvõtmist 06.05.1993.a. ja jõustumist 29.05.1993.a. Selle seaduse vastuvõtmise poolt anti Riigikogus 44 häält, millest 22 andsid Isamaa, 7 Mõõdukad ja 6 ERSP saadikud, kirjutas koonderakondlane Enno Selirand artiklis „Sundüürnikud aadete ja kodukolde eest“ (Sõnumileht, 20.06.1998) Autor juhib tähelepanu EES sätetele, kus § 3. Erastamise objekti puhul annab lõik (4) Erastamisele kuuluvad: p.1) üürilepingu alusel kasutatavad eluruumid; (NB! ilma mingi kitsenduseta). Järgmises lõigus (5) Erastamisele ei kuulu: p.4) õigusvastaselt võõrandatud eluruumid, mille tagastamiseks või kompenseerimiseks on esitatud avaldus ettenähtud korras, kuni tagastamise küsimuse lahendamiseni …

    Vastavalt 1992.a. rahvahääletusel vastu võetud põhiseadusele tohib kodanike õigusi ja vabadusi piirata ainult kooskõlas põhiseadusega, kuna kõik on seaduse ees võrdsed ja kedagi ei tohi diskrimineerida …varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu, kirjutab Selirand ja juhib tähelepanu peaminister Mart Siimani juures toimunud nõupidamisel õiguskantsler Eerik-Juhan Truuväli poolt rõhutatule – õigus eluasemele on inimese põhiline õigus. Kuna elamureformi senine käik on tagastatud majade üürnike jaoks toonud kaasa koduõiguse kaotamise, siis peaksid reformi loojad nüüd vabandama asjade sellise kulgemise pärast, arvas õiguskantsler Truuväli juba toona.

    Õigustundlike kodanikena on sundüürnikud veendunud, et õigusriiki saab rajada vaid austades inimõigusi, meie Põhiseaduse võrdse kohtlemise ja Omandireformi aluste seaduse deklareeritud eesmärke, sh ei tohi kahjustada teiste isikute seadusega kaitstud huve ega tekitada uut ülekohut.

    Milles eksisid ametnikud?

    Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisel jätsid KOV ametnikud elamute puhul arvestamata õigusruumi ja seaduste toimet tervikuna, eirates nende sätteid ja asusid omal kombel lahendama „tagastamise küsimust“, andes õigusjärgsetele omanikele üle seni seaduslikele elamispinna kasutajatele (orderi ja üürilepingu alusel) kuuluva korteri (eluruumid). Ametnike omavoli sisu ilmneb Korterite erastamise büroo poolt väljastatud teatise tekstis: „Teie korter on tagastatud omanikule ja seega Teie avaldust antud korteri erastamiseks ei ole võimalik rahuldada.“

    Kuna kasutatavate eluruumide erastamine oli üldine õigus (§ 4 p.1), siis ei tohi õigusriigis ametnikud  seaduslikke elamispinna kasutajaid jätta ilma võimalusest erastada nende kasutusse antud eluruume (põhiseaduslik võrdse kohtlemise nõue; ORAS eesmärgiline nõue mitte kahjustada huve ja tekitada uut ülekohut ning EES § 3(4) p1), andes omandiõiguse eelistatult suvalisele isikule (nn õigusjärgsele omanikule).

    Riik peab oma elanikke kohtlema võrdsetel alustel ja nii peab see olema ka üürilepingu alusel eluruume kasutanud üürnikega. Võtnud osal elanikkonnast-üürnikest ära võimaluse erastada oma kodu, kinkides selle omandiõiguse juriidilisele fiktsioonile „õigusjärgne omanik“, tekitati  neile üürnikele otsest ainelist ja ränka moraalset kahju ning sotsiaalses plaanis oli see löök kogu ühiskonna eetikale ja sidususele – see lõhestas meie ühiskonna sügavalt. (vt Kask, Peeter 2004 „Surnu abikaasa“ Eesti õigusloomes ja ametniku abikaasa Eesti õiguspraktikas)

    Nüüd on viimane aeg astuda Keskerakonnal kui ainsal järjepidevalt läbi aastakümnete oma programmilistes dokumentides seda olukorda tauninud ja sundüürnikele tekitatud kahju heastamist nõudnud poliitilisel liikumisel, praktilisi samme Tallinnas kohalike omavalitsuste valimise eel, olles niimoodi sotsiaalseks majakaks Eesti ühiskonna lõhestatuse vähendamisel ja üksmeele tugevdamisel.

    Kesknädal, 11. september 2021

    https://kesknadal.ee/2021/09/11/vea-tegid-ametnikud/

      

     

     

  • Sundüürnike teema jäädvustamine ajaloos

    Sundüürnike teema jäädvustamine ajaloos

     

    Sissejuhatus väljaannete valmimisloole

    Eesti taasiseseisvunud vabariik pole söandanud ligi 30 aasta jooksul tunnistada oma kodanikele ja maksumaksjatele põhjustatud ränka ülekohut, jättes tagastatud majades asunud üle 22 000 korteri elanikud ilma oma kodudest. Selline tegevus on olnud algusest peale seadusevastane ja õigusriiklikust käitumisest valgusaastate kaugusel.

    Ühtlasi jättis Eesti Vabariik selle aktsiooniga, mida nimetati omandireformiks, need perekonnad ilma erastamisväärtpaberite eest enamikule kodanikele võimaldatud kinnisvarast, ning tahtlikult vaesustanud seeläbi 60 000 – 70 000 inimest.

    Veelgi enam, 2021. aastaks on peale kasvanud sundüürnike uus põlvkond, kes jääb ilma oma vanemate kinnisvaralisest reaalsest rahalisest väärtusest, erinevalt näiteks nendest noortest, kes saavad oma vanemate erastatud korteri panna pangalaenu tagatiseks, müüa see hooldushaigla arvete tasumiseks või saada päranduseks.

    Seega omandireformi ebaõigluse tagajärjed on haaranud juba järgmise eestlaste põlvkonna. Miks, küsib see teine põlvkond täna, miks nemad ilma on jäetud? Mille eest? Milles nende vanemad 1990ndatel süüdi olid?

    Sundüürnike lapsed – kes ise on ise ju samuti sundüürnikud – on täna 30-40aastased. Seega on asjatu loota nende peatset lahkumist siit ilmast, nagu küüniliselt on väljendunud mõned Eesti poliitikud või ajakirjanikud, nagu oleks sundüürnike puhul tegemist kohe-kohe lahkuva ning järelikult tähelepanu mitte vääriva põlvkonnaga.

    Meediaboikott

    Vaatamata nii suurele probleemile ühiskonnas, et 22 000 perekonda tõsteti isamaalise poliitilise otsusega ja ilma igasuguse kompensatsioonita lihtviisil kodudest välja, on üürnike liidu liikmetel läbi aastate olnud pea võimatu tõsta sundüürnikele kompenseerimise teema meedia tähelepanu keskpunkti. On ilmunud siin-seal üksikuid artikleid või raadiosaatelõike ning enne valimisi on mõnele poliitikule meenunud, et kuskil vedeleb mitukümmend tuhat sundüürnike häält, tuleks neile justkui midagi lubada.

    Teema lõplikuks lahenduseks ei ole 2021. aasta lõpus ühiskonnas kuulda isegi veel mitte ühtki ideed, mis viitab selgelt sellele, et riiklikul tasemel puudub tahe sundüürnikele nende kaotused kompenseerida.

    Üürnike Liit pole istunud käed rüpes

    Selle pika aja jooksul on Eesti Üürnike Liit välja andnud raamatuid, tellinud täispikad dokumentaalfilmid, andnud ainet teema nii kirjanduslikuks kui ka kunstiliseks käsitluseks ning üks noor sundüürnik on teinud lühifilmi oma traagilistest mälestustest lapsepõlvekodus, mis asus tagastatud majas – selline ja veel hullemgi neisse majadesse jäänud perekondade piinamine, mõnitamine ja halvustamine ning lisaks vaimne vägivald sundüürnike kallal käis enamiku tagastamisjuhtude puhul.

    Need protsessid on jäänud ühiskonna avaliku silma eest varjatuks tänaseni, rääkimata sellest, et siinkohal tuleks üles tõsta ka karistuste teema inimeste väärkohtlemise ja otse öeldes terroriseerimise eest. Samuti on meedias kõlanud mõtteid sellest, et karistada tuleks ükskord ka neid poliitikuid, kes sellise ebainimliku omandireformi Eestis seadustasid ja läbi viisid – ainsana Ida-Euroopa riikide seas. Mitte asjata pole Eesti üürnike liidu juhatuse liige Thea Grepp võrrelnud Eestis toimepandud omandireformi pogrommiga.

     

    Urmi Reinde

    EÜL Juhatuse Liige

    September 2021

     

    Vaata kolme filmi täispikkuses ja EÜL poolt välja antud raamatute loetelu SIIT.

     

  • Sisuturundus 7.10.21

    Üürnike liidu teavitused meedias 7. ja 8. oktoobril

    Eesti Üürnike Liit avaldas 7. oktoobril 2021 Eesti Päevalehes ja sama päeva Õhtulehes sisuturunduslikud tekstid sundüürnike olukorrast kohalike omavalitsuste valimiste eel ning tuleviku väljavaadetest omandireformi ülekohtu heastamisel. Samad reklaamid ilmusid 8. oktoobri Linnalehes nii eesti kui ka vene keeles.

    Reklaam_õhtuleht.JPG

     

    Reklaam_linnaleht.JPG

     

     

    Esitame siinkohal EÜL levitatud teksti ja ajalehtedes ilmunud versioonid.

     Sisuturundusartikkel Õhtulehes 7. oktoober .21

    Sisuturundusartikkel Linnalehes (vene keeles) 8.10.21

     

    Sundüürnik! Mõtle, enne kui lähed hääletama!

     

    Valimislubadusi lugedes selgub taas kord, et omandireformis kodudest ilma jäetud kaaskodanikke – üle 22 000 perekonna – on meeles pidanud vaid Eesti Keskerakond.

     Keskerakonna valimisplatvormis öeldakse: „Heastame omandireformi käigus sündinud ebaõigluse inimestele, kes ei saanud erastada oma koduks olevat elamispinda ja pidid selle loovutama ilma kompensatsioonita.“

     Ühegi teise erakonna valimislubadustes sõna „sundüürnik“ või „sundüürnike kompensatsioon“ ei esine.

     Kuid ka Keskerakonna platvormis ei ole täpset viidet, kuidas erakond ebaõiglust heastada kavatseb. Hea siiski, et vähemalt mõte riigi poolt ära võetud elamispindade kompenseerimisest on valimislubaduseks saanud.

     Keskerakonna ja Reformierakonna koalitsioonileppesse omandireformi ebaõigluse teemat sisse ei toodud. Kuigi üürnike liit tuletas suurte rahvahulkade ees lubadusi jaganud poliitikutele oma nõudmisi korduvalt meelde. Kuigi Keskerakond on selle teemaga tegelnud ja valimislubadusi jaganud juba üle veerand sajandi. Ja sundüürnikud on alati erakonnale oma hääled andnud.

     Ükski ühepoolne usaldus ei kesta igavesti. Nüüd lõpuks lubatakse ebaõiglus heastada. Rohked üürnike liidu poole pöördujad enam lihtsalt niisama pisaraid ei usu – küsitakse nõudlikult, kus on riigieelarve rida, mis seda lubadust katab? Sest õigekeelsuse sõnaraamatu järgi tähendab heastamine tehtud kahjude ja süü heastamist. Riigipoolse süü omaks võtmiseks piisab ehk ülekohtu tunnistamisest ja vabandamisest, kuid kahjude heastamine nõuab reaalselt tekitatud kahju kinni maksmist. 22 000 Eesti Vabariigi poolt represseeritud perekonda ei ole naljaasi. Seda on vähemalt kaks korda rohkem kui Stalini aegseid küüditatuid, kes riikliku sunniga kodudest ilma jäeti.

     Kas valitsuspartner Reformierakond on nõus kaasa tegema, mida Keskerakond otsesõnu lubada julgeb? Lubadus tähendab ju, et ilma igasuguse kompensatsioonita loovutatud elamispind tuleb välja maksta.

     Vähemaga sundüürnikud ja nende esindusorganisatsioon Eesti Üürnike Liit ei lepi. Meie hulgast lahkunud kaaskodanike puhul saaks kompensatsiooni sundüürnike järgmine põlvkond. Niisamuti toimus see omandireformi käigus endiste omanike puhul.

     Detailid selguksid sundüürnike esinduse ja valitsuse töörühma vaheliste läbirääkimiste käigus. Taolisi läbirääkimisi kevadel lubati, kuid sügisel tibude lugemise ajaks on selgunud, et sundüürnikke on püütud järjekordselt uinutada. Keskerakonna esindajatel vaba hetke ei leidunud, et valimiste eel sundüürnikele sõnumeid jagada.

     Sundüürnikud on Eesti Vabariigi maksumaksjad, kes samuti riiklikke institutsioone ülal peavad. Samas pidid sundüürnikud ainsatena oma kodud annetama Eesti riigi taastamise altarile. Kui kaua nad ootama peavad? Veel kolmkümmend aastat? Ega kodanike õigustatud nõudmised kuhugi kao!

    Siiski, hüvitusmeetmete temaatika on valitsuse töölauale juba jõudnud. On lubatud kaaluda lahendusi ja analüüsida võimalusi. Järgmine sisuline arutelu peaks valitsuskabinetis aset leidma hiljemalt selle aasta novembris.

     Seega jääb neil, kes poliitilise otsusega lükati halastamatult ja karistamatult ülekohtuse omandireformi keerisesse, üle vaid jälle oodata. Et näha, kuidas Keskerakonna poliitikud oma valimislubadusi täitma hakkavad, kaasates teisi koalitsioonipartnereid – nii nagu on oma lubadusi valijate ees silmnähtavalt täitnud Reformierakond (näiteks vanemahüvitis) või Isamaaliit (pensionsammaste lammutamine) – samuti rahaliselt päris kallid lubadused. Kõike saab, kui väga tahta! Täpselt samuti, nagu tahtsime oma riiki, ja ka sundüürnikud panustasid oma elu ja vara selle riigi loomisesse. Seetõttu soovib kodudest väljaaetud perekondade esindusorganisatsioon läbirääkimiste protsessis osaleda ning õiglase lahenduse leidmisel nii valitsusele kui ka kohalikele omavalitsustele abiks olla.

     Tõehetk saabub 2023. aasta riigikogu valimistel.

     Kui selgub, et sundüürnikele on taas vaid tühja lubatud, oleme sunnitud pöörduma nende erakondade poole, kes on nõus heastama Eesti Vabariigi rängima kuriteo – otse öeldes pogrommi eestlaste kodude kallal. Kümnete tuhandete sundüürnike ja nendega seotud inimeste hääled sobiks ju hästi kas EKRE-le või värskele Eesti 200-le. Isegi Reformierakonnale, kes võiks oma koalitsioonipartnerit aktsepteerida nii suurt inimhulka puudutavas küsimuses. Ja miks mitte ka SDE-le, kui see erakond tardumusest ärkab ja leiab, et eluasemepoliitika on vägagi sotsiaaldemokraatlik teema. Eestlaste kodu väärtust peaks hindama iga erakond.

     1997. aasta 17. septembril ütles majandusminister Jaak Leimann riigikogus, et umbes 100 000 on neid, kes elavad tagastatud majades ja ei saanud kasutada oma EVP-sid korteri erastamiseks ning jäid sellega ilma nimetamisväärsest summast. Mis tähendab, et need pered vaesustati täiesti teadlikult. Eesti on nende ees võlgu ja peab selliste perede küsimuse finantsiliselt kompenseerima õigusriigile kohaselt.

    Siinkohal pole vaja halvustada sundüürnikke kui mingit tasuta tahtjate seltskonda – makske kõigepealt sundüürnikele võlg kinni! Eriti ei tasuks neil, kes ise või kelle vanemad erastasid oma korterid, tulla sundüürnike üle tänitama.

     Valitsuse poolt tellitud ja 2021. aastal valminud Tallinna Ülikooli teadlaste uurimuses öeldakse: „Suurte reformide puhul on see, et kedagi ei suudeta nende raames õiglaselt kohelda, tegelikult paratamatu, kuid antud juhul oli tegemist suure ja suurt inimgruppi puudutava riivega, mida ei saa uurimisgrupi hinnangul pidada õigustatuks. Pealegi on Eesti riik deklareerinud omandireformi aluste seaduses spetsiaalselt, et omandireformiga, mis on suunatud ebaõigluse heastamisele seoses ei tohi tekkida uut ebaõiglust. Sellest lubadusest pole suudetud kinni pidada.“

     Teadlaste töö tõestab, et ülekohus on sündinud ja Eesti riik ei ole suutnud seda ära hoida – erinevalt mitmest teisest Ida-Euroopa riigist, kus sarnast olukorda valitsused tekkida ei lasknud.

     Seega Eesti Vabariigi valitsus on jätnud omandireformi aluste seaduse ühe põhiklausli – ülekohus on keelatud – täitmata. Valitsus ei saa nii karmi hinnangut eirata ja peab asuma sundüürnike hüvitisnõuetega tõsiselt tegelema. 

     Kohalikud valimised näitavad, kas omandireform kutsub esile ühiskondliku debati ja kas see saab riigikogu valimisteni jäänud aja üheks tõsiseks arutlusteemaks. Riigikogu valimistel ei pruugi sundüürnikud oma häält Keskerakonnale enam anda.

     

    Eesti Üürnike Liit

    Vaata ka www.kodueest.ee

      

     

  • Tunnistagem viimaks sundüürnikele tekitatud kahju

    Tunnistagem viimaks sundüürnikele tekitatud kahju

     

    Helve Särgava, endine kohtunik, Tallinna linnavolikogu aseesimees

    Delfi 08.08.2021

    Delfis arutleb endine kohtunik ja praegune Tallinna linnavolikogu liige HELVE SÄRGAVA sundüürnike ja omandireformi üle. Ta alustab sellest, et olles lugenud Maalehest kahte kirjutist, pani teda mõtlema ühelt poolt seadusliku õiguse ja teisalt õigluse vahekord.

    „Just lähtuvalt õigluse põhimõttest häiris mind ühe artikli alguses olev sõnum „Et kui pole isegi kaitseväe orkestri ülalpidamiseks raha, siis kust võtta raha sundüürnikele nende kahju hüvitamiseks. Ning mõned asjad jäävadki poolikuks ja ebaõiglaseks“. (Tsitaat kuulub notar Priidu Pärnale, Maaleht, 17. juuni 2021 – EÜL märkus).

    Ja teises artiklis öeldu „Kohtunikud töötasid kui konveierliinil. Tundus, et neile on omandireformi seaduse alusel antud ette suunis, et ükski üürnik protsessi võita ei tohi.“ (Tsitaat kuulub üürnike liidu juhatuse liikmele Heimar Lenkile, Maaleht 17. juuni 2021 – EÜL märkus.)

    Särgava meenutab artiklis ka oma pere seost ORAS-ega ning kirjutab abikaasa vanavanemate küüditamisest. Neist jäi Pärnumaale maha jõukas talu, mis  nüüd tagastati pärijatele. „Omanike ja üürnike probleem ning sellest kerkinud probleemid ei ole mulle võõrad,“ möönab Särgava.

    Ta jätkab: „Ilmselt keegi ei kahtle, et iseseisvuse üks tugisambaid on omand. Nii oli see olnud ja loomulikult tuli see ka taastada. Taastamine tähendas endiste varade tagastamist. Arvestades, et hulk aastaid oli möödunud, sai enamikel juhtudel vara tagastada pärijatele.“

    Endise kohtunikuna tunnistab Särgava, et põhilised kohtuvaidlused toimusid korterite, mitte maade-metsade pärast. „Tean, et neid vaidlusi oli palju ja uskugem, need olid keerulised. Lihtsad olid need vaidlused, kus endine korteriomanik osales ise arutelul ja esitas dokumendid, et eluruum kuulus talle või osalesid pärijad, kes tõestasid elamispinna kuuluvust pärimise korras.“

    Särgava kirjutab, et korterid oli ju asustatud, inimesed olid neid remontinud, parendanud. „Sest me saame ju kõik aru, et iga korter vajab mitmekümne aasta jooksul remonti. Kõik vananeb, kulub.“

    Ja siinkohal esitab  Särgava ka oma artikli ühe põhipostulaadina tõdemuse – ükski korteris elav inimene ei olnud sinna kolinud ebaseaduslikult, vaid tol ajal kehtinud seadustest lähtuvalt.

    Särgava meelest ei pidanud need korterid aastakümneid tühjana seisma, siis oleks nende asemel olnud ju varemed. Samuti ei leia ta, et neisse asustatud inimesed oleks pidanud teadma, kes ja kus on selle korteri eelmine omanik. 

    Särgava meenutab, et oli palju ka neid kohtuvaidlusi, kus uuriti, kas taotlejal on mingit seost selle korteri tagastamisega. „Seetõttu kestsid paljud vaidlused aastaid ja läbisid kõik kohtuastmed. Olen nõus, et kohtute töökoormus oli väga suur ja tõele au andes on ka praegu väga suur. Seda enam, et hakkasid kehtima uued seadused, mida tuli õppida nii kodu- kui ka välismaal, aga samas ega kohtuasjad ei tohtinud jääda arutamata.“

    Särgava vaidleb vastu usule, nagu oleks kohtutele antud mingeid suuniseid kohtulahendite osas. „Kohtunikud lähtusid ainult tollal kehtinud seadustest. Kuna olime tulnud sotsialismist kapitalismi, siis loomulikult oli omandi lähtepunkt hoopis teine. Kui enne oli kõik riigi omand, siis nüüd oli see inimeste oma. Ning kohtunikud ka sellest põhimõttest lähtusid,“ rõhutab Särgava.

    Sundüürnike kaitsval positsioonil olles üritab Särgava selgitada, et kohtuotsuseid tehakse lähtuvalt kehtivast õigusest. „Tean, et sageli öeldakse – aga miks siis ei arvestatud õigluse printsiipi, miks jäeti inimesed ilma elamispinnast, mille olid saanud seaduslikult ja nad ei olnud ju osalenud nimetatud elamispinna vabanemisel, küüditamisel? Minu meelest väga õige küsimus.“

    Selle teema resümeerib Särgava etteheidetega tolleaegsetele valitsejatele, sest „tõepoolest olles saanud elamise piltlikult öeldes täna seaduslikult, öeldakse homme riigi poolt, et oled selle saanud ebaseaduslikult. Kuidas on see niimoodi võimalik.“

    Särgava arvates oleks riik tagastamisel pidanud käituma neis kortereis elanud inimeste suhtes õiglaselt.

    „Minu arvates lähtus kohus õigusest ja riik pidanuks lähtuma õiglusest. Vaieldamatult tekitati neile inimestele, keda nimetame sundüürnikeks, kahju – nii materiaalset kui psüühilist. Psüühiline kahju on sageli palju valusamgi kui materiaalne.“

    Särgava möönab veel, et ei ole eetiline neile inimestele kahju hüvitamisel rääkida, et see on mingi konkreetse erakoma,  s.o Keskerakonna probleem.

    „Mina arvan, et inimestega käitumine ja neist hoolimine on kõigi poliitiliste jõudude probleem, ütleksin isegi, jättes korraks poliitika kõrvale, kõigi võimul olevate isikute probleem.“

    Lõpuks resümeerib Särgava, et „orkester on ka väga oluline, kuid kas orkester on võrdeline sundüürnikega? Arvan, et meie riik on juba sellisel tasemel, et orkestri säilimise kõrval on võimalik hüvitada ka kahjusid. Julgen küll arvata, et kahju tekitamise tunnistamine ja mõistlik kahju hüvitamine ei ole kunagi riigile üle jõu käinud. Arvan, et tahtmist on vaja. Milleks me hoiame hõõguvaid süsi tuha all ja otsime süüdlasi nende hulgast, kes seda ei ole. Omanikel oli õigus vara tagasi saada, kohtunikud lähtusid seadustest. Õigus oli kehtestatud, kuid õiglus veel ootab oma järge. Loodame, et jõuame ka selle ära oodata.“

    https://epl.delfi.ee/artikkel/94240851/helve-sargava-tunnistagem-viimaks-sunduurnikele-tekitatud-kahju

     

     

     

     

     

  • Jaak Aab Lääne Elus 17. juunil 2021

    Jaak Aab Lääne Elus 17. juunil 2021

    Valitsus otsib sundüürnikele raha

     

    Mai viimastel päevadel arutas valitsuskabinet sundüürnike jaoks olulisel teemal, milleks oli omandireformi sotsiaalsete ja õiguslike mõjude kohta koostatud teadusuuring.

    Teadupärast ei ole 30 aasta tagune omandireform praeguseks veel lõppenud, sest lahendamata on paljude nende inimeste mured, kel puudus õigus oma eluruumi erastamiseks. Koostatud registri andmeil ootavad lahendust kümned tuhanded sundüürnikud peaaegu 22 000 eluruumis.

    Sundüürnike küsimusega oleme sisulisemalt tegelenud 2017. aastast, kui tollane Jüri Ratase juhitud valitsus moodustas ekspertidest omandireformi valitsuskomisjoni. Seejärel telliti 2019. aastal teadusuuring, mille abil soovisime vastust küsimusele, kas sundüürnikele tekitati omandireformi käigus varalist ja moraalset ülekohut ning millised on võimalused selle ülekohtu leevendamiseks.

    Kõnealune uuring on suur samm edasi, sest taolist teaduslikku käsitlust omandireformi mõjude kohta ei ole varem Eesti ajaloos kunagi koostatud. Kogu protsess on seni hõlmanud mitme aasta pikkkust tööd ja tegevused on jätkunud hoolimata sellest, et selle aja jooksul on Eestis võimul olnud kolm eri valitsust. Keskerakonna jaoks on sundüürnike probleemi lahendamine olnud alati oluline teema ja oleme nii palju kui võimalik seda teemat ka valitsuses vedanud.

    Sundüürnike seisukoht on, et riigi- ja munitsipaaleluruumide üürnikele, kellel ei olnud võimalik oma eluruumi erastada, tuleks heastada omandireformis saadud aineline ja moraalne kahju. See seisukoht on igati arusaadav, mistõttu tuleb valitsusel varem või hiljem siiski otsustada, milline on riigi nägemus sundüürnike probleemi olemusest ja võimalikest lahendustest.

    Valitsuskabinetis arutasimegi detailsemalt valminud teadusuuringu järeldusi ning selles esitatud ettepanekuid. Teadlaste hinnangul kannatasid sundüürnikud mitmes mõttes – esiteks kaotasid nad kodu ehk olid sunnitud lahkuma kogu sinna juurde kuuluvaga, kuid kannatused olid ka rahalised.

    Eesti elanike avaliku arvamuse uuringust selgus, et enamiku arvates (71% vastanutest) said sundüürnikud omandireformi käigus teenimatult kannatada, 51% leiab, et riik peaks püüdma seda ülekohut mingis ulatuses heastada, 26% on sellele vastu ja 23% ei oma selget seisukohta. Sundüürnike suhtes väljendavad empaatilist hoiakut ka paljud neist, kes pigem kiidavad heaks endistele (sõjaeelsete) omanikele või nende pärijatele omandi tagastamise. Seega läheb sundüürnike küsimus jätkuvalt Eesti inimestele korda.

    Teadlased pakkusid välja, et riik võiks proovida leida võimaluse sundüürnikele kahju leevendamiseks, näiteks läbimõeldud heastamismeetmete kaudu. Kaaluda võiks nii võrdse või vähediferentseeritud suurusega solidaarsushüvitisi (nn valuraha) isikutele, kellel ei olnud võimalik oma eluruumi erastada, kuid teiseks võimaluseks on vajaduspõhised toetusmeetmed neile korterist ilma jäänud endistele sundüürnikele, kes on sattunud suurtesse majanduslikesse raskustesse ja pole suutnud oma eluasemeprobleeme seniajani lahendada.

    Valitsuskabinetis jõudsime seisukohale, et selles küsimuses otsuse langetamiseks on vaja võimalikke heastamismeetmeid lähemalt analüüsida. Praegu ei ole teada, milliseid rahalisi võimalusi heastamismeetmete rakendamine riigilt nõuaks ning kas sellist raha on võimalik leida. Kindlasti vajab täpsemalt läbimõtlemist ka see, milline lahendusvariant oleks kõige sobilikum soovitud eesmärgi saavutamiseks ja õiglasem, et ei tekiks uut võimalikku ülekohut või kahju.

    Seetõttu plaanib rahandusministeerium lähikuudel uuringus välja pakutud meetmete detailsemat sisustamist jätkata, et sügisel oleks võimalik järgmiste sammude osas konkreetsemad otsused langetada. Ettepanekud valitsuskabineti nõupidamisele on plaanis esitada selle aasta novembriks.

     

    Lääne Elu 17.06.2021

     https://online.le.ee/2021/06/17/jaak-aab-valitsus-otsib-sunduurnikele-raha/

  • Ajaloolise kultuuri jäädvustus omandireformist

    Ajaloolise kultuuri jäädvustus omandireformist

     

    Sundüürnikest tehtud filmi "Verised majad" (2013) uus muudetud ja täiendatud versioon (2021) "Omandireform 30" on vaadatav Eesti Rahvusringhäälingu Jupiteri portaalis;
    Režissöör Toomas Lepp, stsenarist Heimar Lenk. Ühendage arvuti oma televiisoriga, vaadake suurel ekraanil ise ja levitage teistelegi teadmiseks - rääkige meist ja meie asjast tõtt.
     
     
     
  • Teadmiseks: ilukirjanduslik teos omandireformist „Õhusuudlused katkukaarel“

     

    Kirjanik Reet Kudu saatis 13. juunil, omandireformi 30. aastapäeval, üürnike liidule teate: „Üürnike leinapäeva eel ilmus mu uus romaan, kus ka sellest ebaõiglusest juttu. Küll pigem tragikoomilises kastmes, sest...

    loe edasi

  • Pressiteade 10. juuni 2021 Eesti Üürnike Liit

    Pentus-Rosimannus mõistab sundüürnike muret

     

    10. juunil kohtus Eesti Üürnike Liidu (EÜL) juhatus rahandusminister Keit Pentus-Rosimannusega. Arutelu teemaks oli omandireform, mille algusest möödub pühapäeval, 13. juunil 30 aastat.

    27. mail...

    loe edasi

  • 12. ja 19. juunil 2021 kl 13 Vikerraadio saatesarjas "Eesti lugu" omandireformist ja sundüürnikest, kommenteerib professor ekspertide grupi esimees professor Erik Terk

     

     https://vikerraadio.err.ee/1608229428/eesti-lugu-omandireform

    loe edasi

  • 13. juuni – omandireformi seaduse 30. aastapäev

    Omandireformi seaduse vastuvõtmisest Eesti Ülemnõukogus möödus 13. juunil 2021 juba 30 aastat. Selle tähtpäeva puhul tellis Eesti Üürnike Liit Postimehes ja Õhtulehes sisuturunduslikud leheküljed, millega tähistasime ebaõiglase seaduse kehtivuse...

    loe edasi

  • Kolmapäeval, 28. aprillil,  Rahvusringhäälingu portaalis sundüürnike teema!

     

    „Täna 30 aastat tagasi: omandireform jättis mitmed koduta“

     

    Esineb Eesti Üürnike Liidu juhatuse liige THEA GREPP, kelle suur pere sunniti lahkuma kodust Tallinnas Pärnu maanteel ja kes nõuab järjepidevalt Eesti...

    loe edasi

  • Kuula! Vikerraadio sundüürnike kompenseerimisest 29. märtsil 2021:

    Omandireformi mõjusid uurinud ekspertgrupp lõpetas – grupi juht professor Erik Terk ja EÜL juhatuse liige Heimar Lenk räägivad grupi töö tulemustest:

    https://vikerraadio.err.ee/1608143380/uudis-lauri-varik/1234348,

    Vikerraadio...

    loe edasi

Bänner