• Vastuvõtud ajutiselt peatatud

    Vastuvõtud ajutiselt peatatud

     

    Pandeemia tõttu ja seoses Eesti Vabariigi Valitsuse korraldusega katkestab Eesti Üürnike Liit

    vastuvõtud esialgu

    15. märtsist 15. aprillini 2021

    Töö jätkub telefonil 53 08 31 91

    meiliaadressil est.tenants@neti.ee

    kodulehe kaudu www.kodueest.ee

    ning erilisel vajadusel nõustamine kokkuleppel.

    Palju tervist kõigile!

     

     

     

  • Kuula! Vikerraadio sundüürnike kompenseerimisest 29. märtsil 2021:

    Kuula! Vikerraadio sundüürnike kompenseerimisest 29. märtsil 2021:

    Omandireformi mõjusid uurinud ekspertgrupp lõpetas – grupi juht professor Erik Terk ja EÜL juhatuse liige Heimar Lenk räägivad grupi töö tulemustest:

    https://vikerraadio.err.ee/1608143380/uudis-lauri-varik/1234348,

    Vikerraadio saates ajakirjanik Lauri Varik küsitleb Erik Terki ja Heimar Lenki omandireformi mõjude analüüsi lõpetanud ekspertide grupi lõpptulemustest ja üürnike hinnangust sellele tööle. ERR-i kodulehel on avatud ka vastav kommentaarium ning küsitlus, kuidas raadiokuulajad suhtuvad võimalusse sundüürnikele nende kaotused kompenseerida.

     

     

     

  • Vastulause EPL/Delfi artiklile 27. märts 2021

    Vastulause EPL/Delfi artiklile 27. märts 2021

    Heimar Lenk: lapselapsed ei peaks ohkama, et küll vanaema elas õudsel ajal. Ajal, mil eestlased üksteist kodudest välja tõstsid

     https://epl.delfi.ee/artikkel/92966047/heimar-lenk-lapselapsed-ei-peaks-ohkama-et-kull-vanaema-elas-oudsal-ajal-ajal-mil-eestlased-uksteist-kodudest-valja-tostsid

      

    Eestlaste omandireform oli ülekohtune, kuid ülekohtuseks ei tohi saada ka ülekohtu heastamine

    Heimar Lenk

    Eesti Üürnike Liidu juhatuse liige

     

    Vabariigi valitsuse poolt tellitud ja Tallinna ülikooli teadlaste ekspertgrupi teostatud uuringu järeldused kinnitavad, et tänaseks juba kolmkümmend aastat kestnud omandireformi käigus sündis Eestis uus ülekohus. Uuringut juhtinud TLÜ professori Erik Tergi sõnul tehti sundüürnikele omandireformi käigus liiga

    Uurimuse analüüsi  kokkuvõttes öeldakse: „Kui lähtuda sellest, et inimesed, kes olid sattunud 90ndate aastate algul elama pool sajandit tagasi Nõukogude võimu poolt sundvõõrandatud majadesse, tihtipeale pärast mitmekordseid ümberpaiknemisi ja korterivahetusi, polnud ise selles süüdi, siis on piisavalt argumente näitamaks, et Eesti riigi poolne käitumine nn. sundüürnike kui sotsiaalse grupiga omandireformi käigus oli ebaõiglane.”

    Samal seisukohal on ka enamus ühiskonnast, mida kinnitab uurimuse käigus korraldatud  avaliku arvamuse uurimus. Küsitlus näitas, et üle 70% Eesti elanikest leiab, et nn. sundüürnikke koheldi omandireformi käigus ebaõiglaselt.

    Suur ülekohus ootab heastamist!

    Ka kirjutavad teadlased, et suurte reformide puhul on see, et kedagi ei suudeta nende raames õiglaselt kohelda, tihti paratamatu. Kuid alati ei saa sellega leppida.

    „ Kuid antud juhul oli tegemist suure ja suurt inimgruppi puudutava  riivega, mida ei saa uurimisgrupi hinnangul pidada õigustatuks,” ütlevad teadlased. 

    Just nimelt see suur ülekohus Eestis tekkiski. Mõni aasta tagasi tõdeti Balti riikide ühisuurimuses, et omandireformi käigus tõsteti oma kodudest välja üle

    70 000 elaniku.

    Jüri Ratase esimese valitsuse poolt ellu kutsutud reformi uurimiskomisjoni töö käigus loeti elus olevaiks kuni 30 000 sundüürnikku. Nad kõik pidid oma perele uue elamispinna muretsema kõrge vabaturu hinnaga, saamata riigilt selleks mingitki materiaalset abi. Aastakümneid on sundüürnikud lootnud kodu vahetamise kulude  riigipoolset kompenseerimist, kuid reformi 30. aastapäevaks pole ükski lootus täitunud. Kuigi sundüürnike ammune toetaja Keskerakond on juba kolmandat korda järjest riigis võimul. Keskpartei on küll loonud valitsuskomisjoni, loonud üürnike andmebaasi ja teinud uuringuid, kuid ühtegi ülekohtu leevendamise meedet pole suutnud valitsuses vastu võtta. Kardetakse kompenseerimise suuri kulutusi, kuigi need kahvatuvad omandireformi rahalise käibe ees.

    Rahandusministeeriumi andmeil moodustati omandireformi käigus esitatud tagastamise taotluste põhjal umbes 140 500 varatoimikut, mis sisaldasid 233 400 isiku nõudeid. Omanikele välja makstud kompensatsiooni summa oli kokku ligikaudu 540 miljonit eurot. See oli vaid tagasi saamata maja kompenseerimiseks kulutatud summa. Kuid lisagem siia üürnikest vabastatud ja tagastatud elamispind  ning võime avastada kosmilisi rahanumbreid.

    Üürnikel on lihtne küsimus, et kui endistele omanikele see raha leiti, eks siis tuleb leida vahendid ka kodu kaotanute tarvis. Kui tagastamine oli eestlastele jõukohane, siis miks ei peaks ka ajalooliste vigade parandus riigile jõukohane olema?

     

    Valuraha maksmine ei rahulda

    Teadlaste poolt pakutud kaheastmeline heastamismudel üürnike heakskiitu ei leia. Nagu uuringu juht Erik Terk Eesti Päevalehele ütles, tuleks esimene osa anda kõikidele kannatanutele ühesuguse summana ehk valurahana. See ei laieneks neile sundüürnikele, kes said avalikult sektorilt samaväärse asenduspinna koos selle erastamisõigusega. Valuraha saamise õigus ei oleks päritav, seda saaksid ainult veel elus olevad sundüürnikud.

    Teine komponent oleks mõeldud selleks, et aidata leevendada elamispinnaprobleeme neil endistel sundüürnikel, kes pole praeguseks veel suutnud oma elamistingimusi sotsiaalselt vastuvõetaval tasemel lahendada.

    Üürnike liit valuraha terminit kasutada ei soovita, sest omandireformi tekitatud ülekohtu valu pole mõõdetav rahas. Lähtuda tuleks ikka reformiga üürnikele peale surutud materiaalsetest kulutustest. Kahjuks üürnike liidu esindajaid uurimisgrupi töösse ei kaasatud, nii tulidki ülekohtu heastamise ettepanekud välja üsna eluvõõraina.

    Nüüd oleks aeg luua valitsuse ja üürnike liidu ühiskomisjon, kes asja kainelt veelkord analüüsiks ja siis ühiselt kompensatsiooni mehhanismi välja töötaks.

     EÜL19detsRmtk.jpg

    Foto: Sundüürnike suurkogu, kus esinesid Jüri Ratas, Jaak Aab, Peeter Järvelaid, jmt. 

     

    Haavad pole kinni kasvanud

    1991. aasta omandireform tekitas riigis kodu kaotanud inimeste omaette kogukonna. ”Endistele omanikele ja nende pärijatele kuulunud hoonetes elanud  üürnikke kui sotsiaalset gruppi ei koheldud Eesti omandireformi käigus võrdselt teiste riigile kuuluvatel pindadel elanud inimestega ja sellega seoses tekitati neist paljudele suuri probleeme,” loeme teadlaste ekspertgrupi uurimistöö analüüsis.

    Üürnike liit on seisukohal, et probleemi lahendamiseks tuleb seda kõigepealt tunnistada. Millal tuleb see riigipea või valitsusjuht, kes julgeb astuda telekaamera ette ja tunnistada – jah, me tegime vigu. Tegime vigu, kuid püüame neid parandada! Oleks ehk viimane aeg luua veel üks valitsuskomisjon. Seekord õigluse  taastamise komisjon, kuhu kuuluks ühelt pool valitsuse liikmed  ja teiselt poolt sundüürnike esindus. Üheskoos suudaks mõlemad pooled suu puhtaks rääkida ja otsustada, kuidas minna edasi.

    Aga edasi minna tuleb, sest mädapaise, mis kolmkümmend aastat ühiskonda lõhestab, tuleb avada ja haigus välja ravida. Seekord ei ole eestlaste kannatustes süüdi võõrvõim, vaid teine eestlane ise. Me ei saa ju leppida mõttega, et praeguse põlvkonna lapselapsed tulevikus  vanaema kalmukünkale lilli pannes raskelt ohkaksid, et küll elas ta õudsel ajal. Ajal, mil eestlased üksteist kodudest välja tõstsid. Need haavad põlvkondade mälus ei parane.

    Ekspertgrupi teadlased ütlevad konkreetsemalt:

    „Eesti riigil oleks mitte ainult eetiline püüda võimaluste piires võtta ette  samme toimunud ülekohtu heastamiseks, aga see aitaks kaasa ka ühiskonna usalduse tõusule riigi vastu. Sümboolsest vabandamisest sundüürnike ees üksinda ei piisa. Tehtud ebaõigluse tunnustamine mööndusega, et oli, mis oli, need olid hoopis teised parlamendikoosseisud ja teised valitsused, seetõttu me nende möödalaskmise ei vastuta – see õõnestaks usaldust Eesti riigi toimimise vastu. Tegemist oli ikkagi Eesti riigiga ja me ei tohiks aktsepteerida Eesti riigi poolset hoolimatust.”

    Nii jäävad omandireformi tunnustamata ohvrid ootama riigi poolset mõistmist. Teadlaste toetus on selleks juba olemas.

    /Siinkohal oli lugeda Heimar Lenki originaaltekst/

     

     

  • Üürnike Liit soovitab! Delfi/Eesti Päevaeleht 26. märts 2021

    Üürnike Liit soovitab! Delfi/Eesti Päevaeleht 26. märts 2021:

    „30 aastat hiljem. Sundüürnikud võivad saada kodukaotuse eest valuraha. Riigihalduse minister Jaak Aab läheb peagi valitsusse sundüürnikele valuraha maksmist nõudma.“

     

    Autor: Vahur Koorits

    Lühendatud refereering: EÜL

    Eesti Päevalehes kirjutab ajakirjanik Vahur Koorits, et Rahandusministeeriumi tellitud värskes uuringus omandireformi sotsiaalsete ja juriidiliste tagajärgede kohta leiti, et sundüürnikele on tehtud liiga ja neile tuleks riigi võimaluste piires maksta valuraha, mis võib puudutada mitutkümmet tuhandet inimest.

    Uuringut juhtis Tallinna ülikooli professor Erik Terk.

    „Uuringu autorid järeldavad, et tagastatud elamute üürnikud, kes ei saanud oma kortereid erastada, on omandireformi käigus kõige rohkem kannatada saanud elanikkonnagrupp ja et nad jäid reformi käigus n-ö rataste vahele, nende kaotuste ja huvidega ei arvestatud“, rääkis Terk Kooritsale, ja ta tunnistab, et abinõud, mis sundüürnike huvide kaitseks tarvitusele võeti, olid ebapiisavad ja hilinenud, paljudel juhtudel ei hakanud väljakujunenud juriidilises süsteemis tööle.

    Uurimisgrupp jäi üksmeelele küsimuses, et sundüürnikele on liiga tehtud. „Oleks igati asjakohane, kui riik seda tunnistaks ja püüaks leida ka võimalusi, kuidas sundüürnike kannatusi ja kaotusi riigi majanduslike võimaluste piires heastada,” sõnas Terk Eesti Päevalehele.

    Kuid Terk rõhutas ka, et kõiki sundüürnike kaotusi ühe puuga mõõta ei saa ja nüüd, aastakümneid hiljem on kahju täpsemat suurust peaaegu võimatu määrata; ning et uurimisrühma arvates saaks rakendada üksnes lihtsustatud lahendit, mis ei muutuks keerukaks ja kalliks ega takerduks vaidlusse rohkete tõendite ja üksikasjade üle. Samuti ei oleks valuraha saamise õigus päritav.

    Tergi sõnul pakub uurimisrühm välja kaheastmelise heastamise mudeli, kus esimene osa oleks kõikidele kannatanutele ühesugune summa n-ö valurahana, mis ei laieneks neile, kes said avalikult sektorilt samaväärse asenduspinna koos erastamisõigusega. Teine komponent oleks aidata leevendada elamispinnaprobleeme neil endistel sundüürnikel, kes pole praeguseks veel suutnud oma elamistingimusi sotsiaalselt vastuvõetaval tasemel lahendada.

    Terk ütles, et üks valuraha maksmise võimalik allikas oleks valitsuse omandireformi reservfond. Sinna on omandi- ja maareformi käigus kogunenud vara,  ja praegu on fondi kasutamata jääk rahandusministeeriumi teatel 35,6 miljonit eurot. Prognoosi järgi laekub 2021.–2039. aastal maa erastamise järelmaksudest veel 57 miljonit eurot. Kokku on 2040. aastani kasutada ligi 90 miljonit eurot, seisab Päevalehes.

    Leht meenutab, et sundüürnikud tekkisid alates 1991. aastast, kui Eesti taasiseseisvumise järel paljud inimesed, kes olid elanud aastakümneid korterites ja majades, millel olid enne sõda teised omanikud, olid sunnitud lahkuma, sest otsustati äravõetud kinnisvara tagastada nende kunagistele omanikele või nende pärijatele. Seetõttu jäid aga nõukogude ajal sinna elama kolinud inimesed ilma õigusest oma kodu erastada, sellal kui näiteks nõukogude ajal ehitatud Mustamäe või Annelinna korterite elanikud said seda teha.

    Sundüürnikud on aastakümneid väitnud, et neile tehti omandireformi käigus liiga. Seni pole poliitikud neid kuulda tahtnud, välja arvatud Keskerakond. Jüri Ratase peaministriks saades hakati sundüürnikele otsima mingit heastamisvõimalust. Terk ütleb intervjuus Kooritsale, et kuna teema on poliitiliselt tugevasti laetud, kutsuti uurimisgruppi kõrvalise pilguga vaatama, et saada neutraalne ja teaduslik hinnang. Uuringu tulemuste põhjal on kavas teha lõplik poliitiline otsus, kas ja kuidas hakata sundüürnikele midagi heastama; ning see ongi riigihalduse ministril Jaak Aabil plaanis. Aab toetab kompenseerimist ja viib lähiajal uuringu tulemused valitsuskabinetti, kinnitab minister Päevalehele omalt poolt.

    Kuidas Reformierakond võiks Keskerakonna plaanile reageerida, pole erakond Päevalehele kommenteerida soovinud, nendib Koorits.

    Üürnike liidu tegevjuht Urmi Reinde kommenteeris, et sundüürnikud kartsid, et varasemate valitsuste kombel võib ka Tergi grupp probleemi eitada. Seda siiski ei tehtud.

    Reinde hinnangul on praegu ligikaudu 20 000–30 000 sundüürnikku. Kui paljud neist tegelikult valuraha taotleksid, ei osanud ta oletada, sest osa on lootuse kaotanud. „Aga kui saab midagi, ilmuvad inimesed ka hauast välja,” pakkus ta. „Keegi sundüürnikest ei nõua miljoneid. Midagigi. Et keegi tunnistaks, paluks vabandust ja midagi kompenseeriks.

    Koorits kirjutab, et sundüürnikud on alati olnud Keskerakonna üks valijagruppe, ent eriti pärast Keskerakonna võimule saamist on nende kannatus katkemise äärel, lüüakse käega ega loodeta enam Keskerakonnale. Üürnike Liidu juhatuse liige Heimar Lenk lisas, et paljud räägivad EKRE poolt hääletamisest.

     

     

     

  • Ekspertide grupi töö lõpparuanne vormistamisel

    Ekspertide grupi töö lõpparuanne vormistamisel

     

    Väga paljud sundüürnikud on võtnud kontakti üürnike liiduga ja uurinud, kuhu on kadunud 2019. aastal moodustatud ja 2020. aastal töötanud nn ekspertide grupi töö tulemus omandreformi mõjude uurimisel. Eesti Üürnike Liidu vanemnõunik Vello Rekkaro pöördus veebruari lõpus ning sundüürnik Maria Aua märtsi alguses riigihaldusministri poole küsimusega, kui kaua viibib ekspertide grupi tööaruanne, mis pidi teatavasti valmima 2021. jaanuaris. Kirjadele vastas riigihalduse ministri Jaak Aabi nõunik Risto Kask.

    Kask nendib, et omandireformi pärand ning kannatanute probleemidele lahenduse otsimine on kahtlemata oluline teema ning sellega ollakse valituse tasandil tegeldud alates 2017. aastast. „Tegeleme jätkuvalt ka edaspidi,“ lubab riigihalduse ministri esindaja.  

    Kask kirjutab, et lähinädalatel jõuab avalikkuse ette Rahandusministeeriumi poolt tellitud uuring „Omandireformi sotsiaalsed ja õiguslikud mõjud“, mis annab teadusliku käsitluse (vastuse) sundüürnikele omandireformi käigus kahju tekitamise küsimusele.

    „Nõnda kaalukat uuringut omandireformist ei ole Eestis varem kunagi läbi viidud,“ kinnitab Kask.

    Nõunik lisab: „Riigi poolt järgmiste sammude astumine eeldab eelkõige teaduspõhist lähenemist, mistõttu on vaja sundüürnikele kahju tekitamise küsimuses selget ja õiguslikult pädevat hinnangut. See hinnang saab õige pea avalikuks. Riigihalduse minister Jaak Aab tutvustab uuringu tulemusi ka Vabariigi Valitsuse liikmetele. Võimalikke järgnevaid riigi poolseid samme on praegu veel vara ennustada, kuid tõenäoliselt on lähiajal selles osas oodata selginemist.“

    EÜL andmetel esitati sundüürnike uuringu lõpparuanne Rahandusministeeriumile tutvumiseks 11. veebruaril. Hetkel käib aruande järelkontroll, eelkõige kas tehtud töös on kajastatud kõik vajalik, mis uuringu tellimise lähteülesandes ette nähti. Tallinna Ülikoolile antakse ministeeriumi poolt tagasiside ning seejärel on võimalik vormistada lõpparuande ametlik versioon, mis esitatakse riigihalduse ministri poolt Vabariigi Valitsusele ning tehakse ka avalikkusele kättesaadavaks.

     

    EÜL

    11. märtsil 2021

     

     

     

  • Üürnike Liit soovitab! 19. jaanuari ajalehes Stolitsa üürnike liidu liikme ja tõlgi IRINA KOSTROMINA artikkel 

    "Sundüürnikud – ebaõiglaselt koheldud elanikud Eestis":

    С вынужденными квартиросъемщиками обошлись несправедливо

    loe edasi

  • Sundüürnikud – ebaõiglaselt koheldud elanikud Eestis

    Loe Irina Kostromina artikkel eesti keeles: Sundüürnikud – ebaõiglaselt koheldud elanikud Eestis

     IRINA.jpg

    Irina Kostromina, sundüürnik

     

    Majanduspoliitika aluseks olevate omandisuhete radikaalsele muutmisele pandi alus 30 aastat tagasi, kui Toompeal võeti vastu omandiseadus (13.06.1990) ja aasta hiljem juba üldtuntud ORAS – omandireformi aluste seadus (13.06.1991).

    Kui lisandus veel eluruumide erastamise seadus (06.05.1993), siis sellega oli suunatud meie ühiskond lõpmatusse konflikti, skisofreenilisse segadusse nagu nägid ette teadlased (Aili Aarelaid-Tark, 1991; Jaan Õmblus, 2009, Kaotatud kodud. Eesti omandireformi sundüürnike lugu 1989-2009, lk 108-110.)

    Üle veerandsajandi on meil kestnud kodusõda

    See on sundüürnike võitlus oma kodude eest kurjuse ja ahnuse vastu, mis õigusliku vägivallaga võttis neilt võimaluse erastada üldistel võrdetel alustel teiste üürnikega oma üürilepingujärgse eluruumi - kodu. Seejuures kasutatud jutt varade nn tagastamisest 50 aasta tagant füüsilises vormis (elamud, maa, mets vm) on rumal, asjatundmatu, petlik. Toime pandi pogromm oma kaasmaalaste suhtes, nagu kirjutas Eesti Üürnike Liidu juhatuse liige Thea Grepp artiklis „Tuleviku juured on minevikus“ (EPL, 8.12.2020).

    Pogromm on inimeste kodudest väljaajamine vaenu ja vihaga

    Tallinna linnapeana on meenutanud Jüri Ratas DELFI.ee-s (21.02.2007), et korterite otsustuskorras sundüürnikele erastamise puhul on tegemist omandireformi lõpule viimisega lähtudes võrdse kohtlemise printsiibist; omandireformi käigus „erastati Tallinnas kollaste kaartide eest üle 91 000 korteri, kokku üle 4,6 miljoni ruutmeetri elamispinda. … Korterite otsustuskorras sundüürnikele müümise näol on tegemist omandireformi jätkuga. … Aitame sellega tagastamisele läinud majades elavaid inimesi, kes ei saanud teistega võrdsetel alustel endale eluaset erastada.“

    Enamus toona sundüürnikuks tehtud elanikest on aga tänaseni represseeritu seisuses – pole saanud ei asenduspinda ega rahalist kompensatsiooni.

    Konflikti olemus on lihtne, nendib ajakirjanik Vahur Koorits, ja kirjeldab järgnevalt asja sisu („Sundüürnikud nõuavad riigilt hüvitist“, EPL 4.03.2020).  Ilmestaksin tema sõnalist selgitust arvudega ühe sundüürnikuks tehtud pere osas. Nimelt vahetasid nad perekondlikel kaalutlustel 1974.a. sügisel korterid vanematega kokku ja asusid 7 inimesega elama Nõmmele lagunevasse kommunaalmajja. Kui algas omandireform, siis soovis pere korteri erastada, kuid sai Nõmme korterite erastamise büroolt kirjakese, et seda neile ei võimaldata, kuna korter on tagastatud õigusjärgsele omanikule. Eluruumi hindamise akti alusel oli korteri erastamishinnaks siis 30 600 krooni, mida sai tasuda erastamise väärtpaberitega. Lähtudes EVP-de kursist oli see toona 18 000 krooni.

    Teaduslik analüüs tulekul

    Eesti Üürnike Liidu algatusel koostati aastail 2015–2016 kollektiivne pöördumine nõudega viia omandireform lõpule kooskõlas Euroopa õiguskorra ja Eesti põhiseadusega. Oma nõude toetuseks koguti 5146 allkirja ja esitati need koos pöördumisega Riigikogule, lisades ka vastava seaduseelnõu kavandi. Pikemalt kirjutas sellest liidu esimees Helle Kalda Keskerakonna ajalehes Kesknädal (7. septembril 2016).

    Eelmisel aastal viis Turu-uuringute AS Tallinna Ülikooli ekspertgrupi tellimisel läbi küsitluse sundüürnike kui omandireformis ebaõiglaselt koheldud elanike seas, lähtudes Rahandusministeeriumis koostatud sundüürnike vastavas andmebaasis olevatest aadressidest. Uuringus omandireformi sotsiaalsetest ja õiguslikest mõjudest kasutatakse eelnimetatud andmebaasist juhuvalikuga saadud 500 sundüürniku andmeid; lisaks viisid osa intervjuusid  läbi küsitlejad.

    Esitatud 78 küsimust annavad aimu, et uuringu läbiviijad on teadlikud probleemide olemusest ja seega on alust loota asjatundlikke ettepanekuid olukorra lahendamiseks. Näiteks 13. küsimuse „Mida te tegite pärast elamispinna tagastamist õigusjärgsele omanikule?“ vastusevariantidena on antud:

    - ostsime elamispinna omanikult välja;

    - jäime edasi üürnikuks;

    - vabastasime elamispinna.

     

    Eeltoodud sundüürnikuks tehtud pere kodu võttis omanikeks tunnistatud isikute väliseestlasest esindaja kui tagastatud vara üle 23. oktoobril 1996.a. Kuna pere ei soovinud oma kodu loovutada juriidiliste manipulatsioonide abil omanikuks saanud isikutele, siis õnnestus saavutada kokkulepe osta korter ära 750 000 krooni eest.

    Näitena esitatud pere juhtumis ilmneb kujukalt sundüürnike kui ebaõiglaselt koheldud isikute otsese ainelise kaotuse suurus: 18 000 asemel oldi sunnitud maksma 750 000, et jääda oma seaduslikult soetatud eluruumidesse edasi elama.

    Seega riik põhjustas oma tegevusega kohaliku omavalitsuse ametnike kätega ühele perele otsest kahju ca 732 000 krooni!

    Omandireformi aluste seadusest lähtuvalt (§ 2 lg 2) tuleb õigusriigis koheselt  asuda sundüürnikele põhjustatud otsese ainelise ja moraalse kahju hüvitamisele, sest nüüd Toompeal oleva võimuliidu peaministri erakond on seda lubanud (see koalitsioon muutus 26.01.2021 – EÜL märkus). 

    Alates omandireformi aluste seaduse vastuvõtmisest 1991. aastal on Keskerakond juhtinud tähelepanu reformi ebakohtadele ning läbi aastakümnete ka ainukese erakonnana oma programmilistes dokumentides lubanud reformi käigus tekkinud vigu heastada. Õigusriiki soovime aga me kõik.

    Edenemiseks on vajalik luua sidusam ühiskond, jõuda ühiskondliku kokkuleppeni ka omandireformi õigusriigipärasel lõpetamisel, austades inimõigusi ja meie põhiseaduse sätteid võrdsest kohtlemisest.

     

     

     

  • Tuleviku juured on minevikus

    Tuleviku juured on minevikus

     

    Thea Grepp,

    Eesti Üürnike Liidu juhatuse liige

     

    greppuus.jpg

     

    Reformide ja erastamise algusest täitub varsti 30 aastat, kuid sundüürnikele pole ikka veel kompenseeritud tekitatud materiaalne ja moraalne kahju. Nüüd nimetatakse meid küll rahandusministeeriumi paberites “reformide käigus ebaõiglaselt koheldud elanikkonna grupiks”. Sellega tunnistab riik tekitatud ebaõiglust, ülekohut, mille osaliseks said need üürnikud, kellelt justiitsvägivallaga võeti võimalus erastada üldistel soodustingimustel oma kasutatav eluruum.

     

    Erastamise läbiviimist sellisel viisil nagu seda toona tehti, ei luba Eesti Vabariigi seadused. See on vastuolus nii Eesti Vabariigi põhiseadusega, mis nõuab inimeste võrdset kohtlemist, kui ka Omandireformi aluste seadusega (ORAS), mille § 2 lg 2 ei luba tekitada uut ülekohut. Seadused on aga täitmiseks kõigile ja seaduse kaitse peab olema ka tagatud kõigile. Vähemalt euroopalikus õigusriigi tähenduses. Kuid praeguses olukorras seaduste kaitse ei laiene sundüürnikele ja see on lubamatu.

     

    Sundüürnikelt kodude võtmist nimetatakse tihti küüditamiseks, aga see ei olnud küüditamine. Küüditamine on inimese sunniviisiline viimine uude elukohta. Meid,  sundüürnikke, ei viidud kuskile ja mingit uut elukohta meile ei antud. See, mis tegelikult toimus, oli ja on pogromm ühe osa Eesti elanike suhtes. Pogromm on inimeste kodudest väljaajamine vaenu ja vihaga. Paljud kindlasti mäletavad neid vihakõnesid, mis pidid õigustama inimestelt kodude võtmist. Näiteks oli siis üks valjuhäälne kõneleja Trivimi Velliste.

     

    Sundüürnikud on poliitiliste repressioonide ohvrid. Meid pandi nagu hüvitama Teise maailmasõja kahjusid, aga meie pole ju süüdi ei sõja puhkemises ega selle tagajärgedes. Nii pogrommid kui inimestelt kodude võtmine on aegumatud kuriteod. Selleks, et tunnistada reformide käigus tehtud kuritegu, on vaja poliitilist otsust. Just seda poliitilist vägivalda oma rahva kallal pole tänaseni julgenud ükski valitsus tunnistada. Vaid Keskerakond on kestvalt tunnistanud seda ebaõiglust ja ülekohut ning kinnitanud ka vajadust seda heastada.

     

    Selleks, et sundüürnike probleemilt tähelepanu kõrvale juhtida, hakatakse rääkima hoopis Siberisse küüditatutele tekitatud kahjudest. Nii Siberisse küüditatud kui ka sundüürnikud on tõepoolest mõlemad poliitiliste repressioonide ohvrid, kuid neile tekitatud kahju tuleb siiski vaadelda eraldi ja kahjunõue tuleb esitada kahju tekitanud riigile. Seepärast nõuavadki sundüürnikud nendele tekitatud kahjude hüvitamist Eesti Vabariigilt.

     

    Sundüürnikud kogusid üle viie tuhande allkirja, mis esitati 2016. aastal Riigikogule. Selle tulemusena moodustati küll Omandireformi Valitsuskomisjon, aga sundüürnike olukord on siiani endine. Kuna sundüürnikud oma kodusid tagasi ei saa, sest õigusriigis on mõeldamatu, et saaks kellelegi tagasi anda eilset või viiekümne aasta tagust vara füüsiliselt, siis tuleb tekitatud materiaalne ja moraalne kahju kompenseerida majanduslike meetmetega, sh rahaliselt.

     

    Materiaalse kahju aluseks saab olla äravõetud korteri väärtus praegustes hindades. Lahendamata see olukord ei tohi jääda. Ja mitte vaid sundüürnike pärast! Sest kui üks kord võis inimesi ilma kohtuotsuseta kodudest välja ajada, siis miks ei või seda teha ka tulevikus uuesti ja korduvalt. Eestimaal poleks enam kellelgi kindlust, et tema kodu on ikka tema kodu. Rahvusvaheliste õigusnormide järgi on inimestelt kodu võtmine genotsiid ja see on aegumatu kuritegu. Küüditamiste aastapäevade mälestusmiitingutel öeldakse alati, et see ei tohi enam kunagi korduda, aga keegi ei mõtle selle peale, et see on juba kordunud. Ainult et 1990.-ndatel aastatel polnud represseerijateks okupatsioonivõimu esindajad, vaid meie oma Eesti poliitikud ja võimukandjad. Seepärast peavad meie tänased poliitikud ka selle probleemi lahendama ehk

    täpsemalt – tunnistama avalikult tehtud vigu ja vabandama ning heastama nii moraalse kui otsesed ainelised kahjud reformide käigus ebaõiglaselt koheldud inimestele.

     

    Tuleviku juured on minevikus ja nagu kirjutas sotsioloog Andrus Saar vabariigi presidendi akadeemilise nõukogu toimetistes „Eesti edu hind“ (Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2005, lk 70): „Kui  hoolimatus teatud elanikkonnagruppide suhtes muutub riiklikuks poliitikaks, siis õige pea saab mööda eduraportite aeg. Inimeste mured ei ole võetud tuulest ning tuul neid lihtsalt ära ei puhu. Miski ei muutu enne, kui võim ei teadvusta murede põhjusi ning ei hakka väärtustama iga inimest ja tema probleeme.“

     

    https://epl.delfi.ee/artikkel/91898191/mis-saab-homme-thea-grepp-oiglane-eesti-heastaks-sunduurnikele-tehtud-ulekohtu?

     

    Eesti Üürnike Liidu märkus: Siin esitatu on Thea Greppi (autor) ja Vello Rekkaro (toimetaja) originaaltekst. Artikkel saadetud novembris 2020 Eesti Päevalehele, ilmus lühendatuna Delfis 7.detsembril 2020 ja Eesti Päevalehe paberkandjas 8.detsembril 2020. Delfis ja EPL paberkandjas olid erinevad pealkirjad.

      

     

     

Bänner