• Üürnike Liit soovitab! 19. jaanuari ajalehes Stolitsa üürnike liidu liikme ja tõlgi IRINA KOSTROMINA artikkel 

    "Sundüürnikud – ebaõiglaselt koheldud elanikud Eestis":

    С вынужденными квартиросъемщиками обошлись несправедливо

    loe edasi

  • Sundüürnikud – ebaõiglaselt koheldud elanikud Eestis

    Loe Irina Kostromina artikkel eesti keeles: Sundüürnikud – ebaõiglaselt koheldud elanikud Eestis

     IRINA.jpg

    Irina Kostromina, sundüürnik

     

    Majanduspoliitika aluseks olevate omandisuhete radikaalsele muutmisele pandi alus 30 aastat tagasi, kui Toompeal võeti vastu omandiseadus (13.06.1990) ja aasta hiljem juba üldtuntud ORAS – omandireformi aluste seadus (13.06.1991).

    Kui lisandus veel eluruumide erastamise seadus (06.05.1993), siis sellega oli suunatud meie ühiskond lõpmatusse konflikti, skisofreenilisse segadusse nagu nägid ette teadlased (Aili Aarelaid-Tark, 1991; Jaan Õmblus, 2009, Kaotatud kodud. Eesti omandireformi sundüürnike lugu 1989-2009, lk 108-110.)

    Üle veerandsajandi on meil kestnud kodusõda

    See on sundüürnike võitlus oma kodude eest kurjuse ja ahnuse vastu, mis õigusliku vägivallaga võttis neilt võimaluse erastada üldistel võrdetel alustel teiste üürnikega oma üürilepingujärgse eluruumi - kodu. Seejuures kasutatud jutt varade nn tagastamisest 50 aasta tagant füüsilises vormis (elamud, maa, mets vm) on rumal, asjatundmatu, petlik. Toime pandi pogromm oma kaasmaalaste suhtes, nagu kirjutas Eesti Üürnike Liidu juhatuse liige Thea Grepp artiklis „Tuleviku juured on minevikus“ (EPL, 8.12.2020).

    Pogromm on inimeste kodudest väljaajamine vaenu ja vihaga

    Tallinna linnapeana on meenutanud Jüri Ratas DELFI.ee-s (21.02.2007), et korterite otsustuskorras sundüürnikele erastamise puhul on tegemist omandireformi lõpule viimisega lähtudes võrdse kohtlemise printsiibist; omandireformi käigus „erastati Tallinnas kollaste kaartide eest üle 91 000 korteri, kokku üle 4,6 miljoni ruutmeetri elamispinda. … Korterite otsustuskorras sundüürnikele müümise näol on tegemist omandireformi jätkuga. … Aitame sellega tagastamisele läinud majades elavaid inimesi, kes ei saanud teistega võrdsetel alustel endale eluaset erastada.“

    Enamus toona sundüürnikuks tehtud elanikest on aga tänaseni represseeritu seisuses – pole saanud ei asenduspinda ega rahalist kompensatsiooni.

    Konflikti olemus on lihtne, nendib ajakirjanik Vahur Koorits, ja kirjeldab järgnevalt asja sisu („Sundüürnikud nõuavad riigilt hüvitist“, EPL 4.03.2020).  Ilmestaksin tema sõnalist selgitust arvudega ühe sundüürnikuks tehtud pere osas. Nimelt vahetasid nad perekondlikel kaalutlustel 1974.a. sügisel korterid vanematega kokku ja asusid 7 inimesega elama Nõmmele lagunevasse kommunaalmajja. Kui algas omandireform, siis soovis pere korteri erastada, kuid sai Nõmme korterite erastamise büroolt kirjakese, et seda neile ei võimaldata, kuna korter on tagastatud õigusjärgsele omanikule. Eluruumi hindamise akti alusel oli korteri erastamishinnaks siis 30 600 krooni, mida sai tasuda erastamise väärtpaberitega. Lähtudes EVP-de kursist oli see toona 18 000 krooni.

    Teaduslik analüüs tulekul

    Eesti Üürnike Liidu algatusel koostati aastail 2015–2016 kollektiivne pöördumine nõudega viia omandireform lõpule kooskõlas Euroopa õiguskorra ja Eesti põhiseadusega. Oma nõude toetuseks koguti 5146 allkirja ja esitati need koos pöördumisega Riigikogule, lisades ka vastava seaduseelnõu kavandi. Pikemalt kirjutas sellest liidu esimees Helle Kalda Keskerakonna ajalehes Kesknädal (7. septembril 2016).

    Eelmisel aastal viis Turu-uuringute AS Tallinna Ülikooli ekspertgrupi tellimisel läbi küsitluse sundüürnike kui omandireformis ebaõiglaselt koheldud elanike seas, lähtudes Rahandusministeeriumis koostatud sundüürnike vastavas andmebaasis olevatest aadressidest. Uuringus omandireformi sotsiaalsetest ja õiguslikest mõjudest kasutatakse eelnimetatud andmebaasist juhuvalikuga saadud 500 sundüürniku andmeid; lisaks viisid osa intervjuusid  läbi küsitlejad.

    Esitatud 78 küsimust annavad aimu, et uuringu läbiviijad on teadlikud probleemide olemusest ja seega on alust loota asjatundlikke ettepanekuid olukorra lahendamiseks. Näiteks 13. küsimuse „Mida te tegite pärast elamispinna tagastamist õigusjärgsele omanikule?“ vastusevariantidena on antud:

    - ostsime elamispinna omanikult välja;

    - jäime edasi üürnikuks;

    - vabastasime elamispinna.

     

    Eeltoodud sundüürnikuks tehtud pere kodu võttis omanikeks tunnistatud isikute väliseestlasest esindaja kui tagastatud vara üle 23. oktoobril 1996.a. Kuna pere ei soovinud oma kodu loovutada juriidiliste manipulatsioonide abil omanikuks saanud isikutele, siis õnnestus saavutada kokkulepe osta korter ära 750 000 krooni eest.

    Näitena esitatud pere juhtumis ilmneb kujukalt sundüürnike kui ebaõiglaselt koheldud isikute otsese ainelise kaotuse suurus: 18 000 asemel oldi sunnitud maksma 750 000, et jääda oma seaduslikult soetatud eluruumidesse edasi elama.

    Seega riik põhjustas oma tegevusega kohaliku omavalitsuse ametnike kätega ühele perele otsest kahju ca 732 000 krooni!

    Omandireformi aluste seadusest lähtuvalt (§ 2 lg 2) tuleb õigusriigis koheselt  asuda sundüürnikele põhjustatud otsese ainelise ja moraalse kahju hüvitamisele, sest nüüd Toompeal oleva võimuliidu peaministri erakond on seda lubanud (see koalitsioon muutus 26.01.2021 – EÜL märkus). 

    Alates omandireformi aluste seaduse vastuvõtmisest 1991. aastal on Keskerakond juhtinud tähelepanu reformi ebakohtadele ning läbi aastakümnete ka ainukese erakonnana oma programmilistes dokumentides lubanud reformi käigus tekkinud vigu heastada. Õigusriiki soovime aga me kõik.

    Edenemiseks on vajalik luua sidusam ühiskond, jõuda ühiskondliku kokkuleppeni ka omandireformi õigusriigipärasel lõpetamisel, austades inimõigusi ja meie põhiseaduse sätteid võrdsest kohtlemisest.

     

     

     

  • Tuleviku juured on minevikus

    Tuleviku juured on minevikus

     

    Thea Grepp,

    Eesti Üürnike Liidu juhatuse liige

     

    Reformide ja erastamise algusest täitub varsti 30 aastat, kuid sundüürnikele pole ikka veel kompenseeritud tekitatud materiaalne ja moraalne kahju. Nüüd nimetatakse meid küll rahandusministeeriumi paberites “reformide käigus ebaõiglaselt koheldud elanikkonna grupiks”. Sellega tunnistab riik tekitatud ebaõiglust, ülekohut, mille osaliseks said need üürnikud, kellelt justiitsvägivallaga võeti võimalus erastada üldistel soodustingimustel oma kasutatav eluruum.

     

    Erastamise läbiviimist sellisel viisil nagu seda toona tehti, ei luba Eesti Vabariigi seadused. See on vastuolus nii Eesti Vabariigi põhiseadusega, mis nõuab inimeste võrdset kohtlemist, kui ka Omandireformi aluste seadusega (ORAS), mille § 2 lg 2 ei luba tekitada uut ülekohut. Seadused on aga täitmiseks kõigile ja seaduse kaitse peab olema ka tagatud kõigile. Vähemalt euroopalikus õigusriigi tähenduses. Kuid praeguses olukorras seaduste kaitse ei laiene sundüürnikele ja see on lubamatu.

     

    Sundüürnikelt kodude võtmist nimetatakse tihti küüditamiseks, aga see ei olnud küüditamine. Küüditamine on inimese sunniviisiline viimine uude elukohta. Meid,  sundüürnikke, ei viidud kuskile ja mingit uut elukohta meile ei antud. See, mis tegelikult toimus, oli ja on pogromm ühe osa Eesti elanike suhtes. Pogromm on inimeste kodudest väljaajamine vaenu ja vihaga. Paljud kindlasti mäletavad neid vihakõnesid, mis pidid õigustama inimestelt kodude võtmist. Näiteks oli siis üks valjuhäälne kõneleja Trivimi Velliste.

     

    Sundüürnikud on poliitiliste repressioonide ohvrid. Meid pandi nagu hüvitama Teise maailmasõja kahjusid, aga meie pole ju süüdi ei sõja puhkemises ega selle tagajärgedes. Nii pogrommid kui inimestelt kodude võtmine on aegumatud kuriteod. Selleks, et tunnistada reformide käigus tehtud kuritegu, on vaja poliitilist otsust. Just seda poliitilist vägivalda oma rahva kallal pole tänaseni julgenud ükski valitsus tunnistada. Vaid Keskerakond on kestvalt tunnistanud seda ebaõiglust ja ülekohut ning kinnitanud ka vajadust seda heastada.

     

    Selleks, et sundüürnike probleemilt tähelepanu kõrvale juhtida, hakatakse rääkima hoopis Siberisse küüditatutele tekitatud kahjudest. Nii Siberisse küüditatud kui ka sundüürnikud on tõepoolest mõlemad poliitiliste repressioonide ohvrid, kuid neile tekitatud kahju tuleb siiski vaadelda eraldi ja kahjunõue tuleb esitada kahju tekitanud riigile. Seepärast nõuavadki sundüürnikud nendele tekitatud kahjude hüvitamist Eesti Vabariigilt.

     

    Sundüürnikud kogusid üle viie tuhande allkirja, mis esitati 2016. aastal Riigikogule. Selle tulemusena moodustati küll Omandireformi Valitsuskomisjon, aga sundüürnike olukord on siiani endine. Kuna sundüürnikud oma kodusid tagasi ei saa, sest õigusriigis on mõeldamatu, et saaks kellelegi tagasi anda eilset või viiekümne aasta tagust vara füüsiliselt, siis tuleb tekitatud materiaalne ja moraalne kahju kompenseerida majanduslike meetmetega, sh rahaliselt.

     

    Materiaalse kahju aluseks saab olla äravõetud korteri väärtus praegustes hindades. Lahendamata see olukord ei tohi jääda. Ja mitte vaid sundüürnike pärast! Sest kui üks kord võis inimesi ilma kohtuotsuseta kodudest välja ajada, siis miks ei või seda teha ka tulevikus uuesti ja korduvalt. Eestimaal poleks enam kellelgi kindlust, et tema kodu on ikka tema kodu. Rahvusvaheliste õigusnormide järgi on inimestelt kodu võtmine genotsiid ja see on aegumatu kuritegu. Küüditamiste aastapäevade mälestusmiitingutel öeldakse alati, et see ei tohi enam kunagi korduda, aga keegi ei mõtle selle peale, et see on juba kordunud. Ainult et 1990.-ndatel aastatel polnud represseerijateks okupatsioonivõimu esindajad, vaid meie oma Eesti poliitikud ja võimukandjad. Seepärast peavad meie tänased poliitikud ka selle probleemi lahendama ehk

    täpsemalt – tunnistama avalikult tehtud vigu ja vabandama ning heastama nii moraalse kui otsesed ainelised kahjud reformide käigus ebaõiglaselt koheldud inimestele.

     

    Tuleviku juured on minevikus ja nagu kirjutas sotsioloog Andrus Saar vabariigi presidendi akadeemilise nõukogu toimetistes „Eesti edu hind“ (Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2005, lk 70): „Kui  hoolimatus teatud elanikkonnagruppide suhtes muutub riiklikuks poliitikaks, siis õige pea saab mööda eduraportite aeg. Inimeste mured ei ole võetud tuulest ning tuul neid lihtsalt ära ei puhu. Miski ei muutu enne, kui võim ei teadvusta murede põhjusi ning ei hakka väärtustama iga inimest ja tema probleeme.“

     

    https://epl.delfi.ee/artikkel/91898191/mis-saab-homme-thea-grepp-oiglane-eesti-heastaks-sunduurnikele-tehtud-ulekohtu?

     

    Eesti Üürnike Liidu märkus: Siin esitatu on Thea Greppi (autor) ja Vello Rekkaro (toimetaja) originaaltekst. Artikkel saadetud novembris 2020 Eesti Päevalehele, ilmus lühendatuna Delfis 7.detsembril 2020 ja Eesti Päevalehe paberkandjas 8.detsembril 2020. Delfis ja EPL paberkandjas olid erinevad pealkirjad.

      

     

     

Bänner