Heimar Lenk: Ülekohtune omandireform
29.04.2021
29. aprill 2021 Postimees: https://arvamus.postimees.ee/7235897/heimar-lenk-ulekohtune-omandireform

Aeg on luua õigluse taastamise komisjon, kuhu kuuluksid valitsuse liikmed ja sundüürnike esindus. Omandireformist möödub tänavu 30.aastat. 2019. aasta lõpus tellis rahandusministeerium Tallinna Ülikoolilt uurimistöö „Omandireformi sotsiaalsed ja õiguslikud mõjud“. Töö valmis selle aasta alguses, seda tutvustati Eesti Üürnike Liidu esindajaile ja lähiajal (maikuus) peaks jõudma seisukoha võtmiseks ka valitsusse. Valitsuse seisukoht on avalikkusele vajalik, sest uurimus jõudis mõtlema panevate järelduseni: omandireform on oma olemuselt ülekohtune ja  sundüürnikele tehti selle läbiviimise käigus liiga.

 

Teadustöö tulemus on laiemale avalikkusele kindlasti ootamatu, sest seni pole ükski valitsus ülekohut tunnistanud ja avalikku arvamust on pigem vastupidiselt kujundatud. Eesti Üürnike Liidu, kui sundüürnikke ühendava organisatsiooni meelest on aga teadlaste hinnang õige ja aus. Kuigi omandireformi aluste seaduse paragrahv 2 ütleb, et reformi käigus ei tohi sündida uut ülekohut, siis teadustöö järeldused kinnitavad, et ebaõiglus üürnike suhtes siiski sündis: „Kui lähtuda sellest, et inimesed, kes olid sattunud 1990.ndate aastate algul elama pool sajandit tagasi Nõukogude võimu poolt sundvõõrandatud majadesse, tihti  peale mitmekordseid ümberpaiknemisi ja korterivahetusi, polnud ise selles süüdi, siis on piisavalt argumente näitamaks, et Eesti riigi poolne käitumine nn. sundüürnike kui sotsiaalse grupiga omandireformi käigus oli ebaõiglane.”

 

Samal seisukohal on ka ühiskonna enamus, mida kinnitab uurimuse käigus  korraldatud  avaliku arvamuse uurimus. Üle 70% Eesti elanikest leiab, et nn sundüürnikke koheldi omandireformi käigus ebaõiglaselt. Teadlased tunnistavad, et suurte reformide puhul on sageli paratamatu, kui kedagi ei suudeta nende raames õiglaselt kohelda, kuid alati ei saa sellega leppida. „Antud juhul oli tegemist suure ja suurt inimgruppi puudutava  riivega, mida ei saa uurimisgrupi hinnangul pidada õigustatuks.” 

 

Rahandusministeeriumi andmeil on viimase seisuga arvel 22 000 sundüürnike perekonda. Kõik nad pidid uue elamispinna muretsema kõrge vabaturu hinnaga, saamata riigilt selleks mingitki materiaalset abi.

Aastakümneid on sundüürnikud lootnud kodu vahetamise kulude  riigipoolset kompenseerimist, kuid reformi  30. aastapäevaks pole ükski lootus täitunud. Kuigi sundüürnike ammune toetaja Keskerakond on juba kolmandat korda järjest riigis võimul. Keskpartei on küll loonud valitsuskomisjoni, loonud üürnike andmebaasi ja teinud uuringuid, kuid ühtegi ülekohtu leevendamise meedet pole suutnud valitsuses vastu võtta.  Kardetakse kompenseerimise suuri kulutusi, kuigi need kahvatuvad omandireformi rahalise käibe ees.

 

Rahandusministeeriumi andmeil moodustati omandireformi käigus esitatud tagastamise taotluste põhjal umbes 140 500 varatoimikut, mis sisaldasid 233 400 isiku nõudeid. Ainuüksi omanikele välja makstud kompensatsiooni summa oli ligikaudu 540 miljonit eurot. Lisagem siia kodudest välja tõstetud üürnike poolt tehtud kulutused uue korteri ostmiseks, kolimis- ja paljude puhul ka kohtukulud, ning me saame kosmilise rahasumma, mis ebaõiglane reform kaasa tõi. Siit ka üürnike õigustatud ootus, et kui Eesti Vabariigi seaduste alusel läbi viidud reform ühele suurele elanikkonna grupile märkimisväärseid väljaminekuid kaasa tõi, tuleks riigil need hüvitada.

 

1991. aastal alanud omandireform tekitas kodu kaotanud inimestest omaette kogukonna ehk sundüürnikud. Varem olid nad korteri valdajad, sest NSV Liidu seaduste alusel oli neile välja kirjutatud order ehk antud elamispinna kasutamise õigus piiramata ajaks. On väidetud, et Nõukogude seadused omandireformi käigus tähtsust ei tohiks omada. Kui nii, siis kuidas jääks teiste tolleaegsete seadusandlike aktidega? Nõukogudeaegne ülikoolidiplom meil ju kehtib ja abielu registreerimise tunnistus ka. „Endistele omanikele ja nende pärijatele kuulunud hoonetes elanud  üürnikke kui sotsiaalset gruppi ei koheldud Eesti omandireformi käigus võrdselt teiste riigile kuuluvatel pindadel elanud inimestega ja sellega seoses tekitati neist paljudele suuri probleeme,“ loeme  teadlaste eksperdigrupi uurimistöö analüüsis.

 

Üürnike liit on seisukohal, et probleemi lahendamiseks tuleb seda kõigepealt tunnistada. Millal tuleb see riigipea või valitsusjuht, kes julgeb astuda telekaamera ette ja tunnistada: jah, me tegime vigu; tegime vigu, kuid püüame neid parandada!

Oleks ehk viimane aeg luua veel üks valitsuskomisjon. Seekord õigluse  taastamise komisjon, kuhu kuuluks ühelt pool valitsuse liikmed  ja teiselt poolt sundüürnike esindus. Üheskoos suudaks mõlemad pooled suu puhtaks rääkida ja otsustada, kuidas minna edasi. Aga edasi minna tuleb, sest mädapaise, mis kolmkümmend aastat ühiskonda lõhestab, tuleb avada ja haigus välja ravida. Seekord ei ole eestlaste kannatustes süüdi võõrvõim, vaid teine eestlane ise. Me ei saa ju leppida mõttega, et praeguse põlvkonna lapselapsed tulevikus  vanaema kalmukünkale lilli pannes raskelt ohkaksid, et küll elas ta õudsel ajal. Ajal, mil eestlased üksteist kodudest välja tõstsid. Need haavad põlvkondade mälus ei parane. Jüriöö tulesid süütame ju tänaseni.

 

Nii jäävad  omandireformi tunnustamata ohvrid ootama  hoolivat riiki. Millal see tuleb? Kõik valitsuskoalitsioonid on juba järgi proovitud. 2019. aastal üürnike liidu suurkogul rahvusraamatukogu täissaali ees esinenud tollane peaminister Jüri Ratas teatas oma kõnes, et ülekohtu puhul tuleb kannatajaile  kahjud hüvitada.  

”Kinnitan teile, et sundüürnike teema on olnud ja on jätkuvalt minu jaoks oluline ja tähtis teema. Ka Keskerakonna 2019. aasta Riigikogu valimisplatvorm ütles selgelt: tunnistame, et omandireformi käigus tekkis ebaõiglus oma kodudest välja tõstetud elanike suhtes, kes kaotasid oma kodu ning ei saanud kasutatud elamispinda erastada nagu enamik inimesi. Oleme seisukohal, et tekkinud ülekohus tuleb riigi poolt heastada,” rääkis tollane peaminister.

 

Kahjuks ühtegi konkreetset sammu Ratase teine valitsus  üürnikele antud lubaduste ellu viimiseks ei astunud. Ehk juhtub järgmine riigipea olema inimene, kes julgeb ausalt ajaloole silma vaadata, ülekohut tunnistada ja õigluse suunas mõne sammu astuda. Teadlaste toetus on tal selleks juba olemas. Pealegi seisavad riigis ees kahed valimised, kus 70 000 sundüürniku hääl nii mõnegi erakonna tuleviku võib määrata. 

 

  • Aastakümneid on sundüürnikud lootnud kodu vahetamise kulude riigipoolset kompenseerimist, kuid siiani pole ükski lootus täitunud.
  • Üürnike Liit on seisukohal, et probleemi lahendamiseks tuleb seda kõigepealt tunnistada.

 

Postimees 29. aprill 2021

 

Heimar Lenk

Eesti Üürnike Liidu juhatuse liige (KE)

Bänner