Heimar Lenk. Omandireform ajakirjanduse peeglis.
22.09.2009
Sõanvõtt konverentsil "Omandireformi okkaline rada" Rahvusraamatukogu Konverentsikeskuses 22.sept. 2009.

Omandireform ajakirjanduse peeglis
 

Heimar Lenk

Riigikogu liige
 

Aitäh lugupeetud koosoleku juhtija, head mõttekaaslased, saatusekaaslased ja kaaskannatajad!
 

Selle nädala lõpus me tähistame parvlaeva Estonia huku aastapäeva. Palju aastaid on mööda läinud ja traagiline, erakordse tähtsusega sündmus seisab meie rahva ajaloos. Me meenutame teda ikka, kuid kui me mõtleme ja küsime, kui palju me sellest traagilisest õnnetusest nüüd viimasel ajal rohkem oleme teada saanud, siis kas me oleme teada saanud, mis oli laevahuku tõeline põhjus? Peame vastama, et ei, me ei ole midagi rohkem uut kuulnud. Suur osa tunnistajaid või siis omal käel selle traagilise juhtumi uurijaid on juba elust lahkunud, sosistatakse, et mõnedki neist mitte päris omal tahtel.
 

Miks ma räägin laevahukust? Aga sellepärast, head mõttekaaslased, et enam-vähem samamoodi on infosulgu ajakirjanduses jäänud ka Eesti omandireform, tema analüüs ja põhjuste uurimine. Meie, kes me täna siin saalis oleme ja kes me oleme sellest reformist puudutatud, meie teame tast rohkem ja orienteerume paremini. Kuid lai Eesti üldsus teab omandireformi sünnist, tema arenguloost ja traagikast üsna vähe.
 

Mul on kodus viis arhiivikarpi, kuhu igaühte mahub umbes sadakond paberit ehk kokku viissada lehekülge. Ja ma ütleksin nii, et mul on peaaegu ammendav kogu kõigest sellest, mis on ajakirjanduses omandireformi kohta ilmunud. Pärast seda kui Keskerakond hakkas välja laskma ajalehte Kesknädal, olukord muidugi muutus, kuid ma ei hakka siin saalis Kesknädalat kiitma, Urmi Reindet kiitma, Helle Kaldat kiitma, kes on seal palju kirjutanud, ega ka kõiki teisi, kes me siin saalis istume, sest selleks pole mul aega. Kui vaadata ülejäänud ajakirjandust, siis kirjutatud on sisuliselt väga vähe ja põhiliselt ainult mõnedest juhtumistest.
 

Põhilised teemad, millest suur ajakirjandus on kirjutanud, on järgmised: omandireformiga taastati ajalooline õiglus ja endised omanikud saavad nüüd rahulikult oma vara hallata. See on põhiline temaatika, millest kirjutati omandireformi algaastail 1991-1998.
 

Teine periood, võiks öelda, on baltisakslaste majad. See on laiem teema, mille võib lehtedest leida võib umbes aastail 1998-2008. Eelmisel aastal Riigikogu teatavasti võttis vastu väga räiged otsused, et tuleb tagastada vara kõikidele siit lahkunud baltisakslastele.
 

Ja kolmas teema on sundüürnikud kui eelisüürnikud. See teema on üsna värske, selle tõi ajakirjandusse magnaat Hans H. Luik, kes sai hirmsalt pahaseks selle peale, kui Edgar Savisaar hakkas ehitama munitsipaalkortereid ja tõmbas kinnisvaramaaklerite ning kinnisvarahaide käest ära suure osa turgu. „Edgar solgib kinnisvaraturgu,“ ma mäletan seda väljendit Tallinna linnavolikogus, kus sel ajal liige olin, ja ka meediast. Edgar ei tohi kortereid ehitada, tuleb võtta ainult nende käest, kes ärivad neid kortereid.
 

Ja niimoodi see asi on läinud. Kui vaatame nüüd lühidalt kõiki kolme teemat, siis näeme, et esimesed teated omandireformi kohta tulid ajakirjandusse juba Indrek Toome valitsuse lõpul. Minul õnnestus leida esimene juhus, milles kirjutati vara mitte veel tagastamisest, vaid äravõtmisest. See oli Eesti NSV Ministrite Nõukogu esimehe Valter Klausoni maja Nõmmel, Nõmme haigla taga pargi veeres. Majast tõsteti Klaussoni lesk välja ja see maja anti ma ei mäleta kellele.
 

Edasised meediakajastused on juba konkreetse reformi kohta 1991. aastal. Nagu mäletame, esimene omandireformi seadus võeti vastu 21. juunil tol aastal.

Algul läks tagastamine üsna raskelt ja omanikud ei olnud sellega mitte kuidagi rahul. Kuid 1994. aastal loodi Õigusjärgsete Omanike Liit. Ma meenutan seda sündmust ainult sellepärast, et selle avakongressil toodi ära üks huvitav arv, milles mina kahtlen, aga kirjas ta on. Ma tsiteerin Eesti Päevalehte: „Käesolevaks ajaks on üle kahesaja tuhande õigusjärgse omaniku avaldanud soovi hakata neile kuuluvat vara kasutama ja käsutama. Paraku on õigusjärgsete omanike õiguste taastamise protsess muutunud vaevarikkaks ja väheefektiivseks,“ kirjutab ajaleht tsiteerides seda avaldust, mis kongressil vastu võeti: „...ja väheefektiivseks on see protseduur muutunud seetõttu, et nõukogudeaegsete omandivormide ja nende baasil tekkinud uusomandi püsimisest huvitatud suure ja mõjuvõimsa punase kildkonna vastutöötamise tõttu.“
 

Ma tsiteerin seda selletõttu, et omandireform sai omamoodi klassivõitluse ilminguks: ühel pool endised punased, kes elasid liiga heades korterites – siis meie teiega –, ja teiselt poolt uued omanikud, kes tahtsid seda vara siit tagasi saada. Ja pärast Omanike Liidu organiseerimist läks suureks konfliktiks, kui reform hakkas liikuma tohutult kiiresti.

Ajakirjandus näitas seda ühekülgselt. Põhiliselt kirjutas omandireformist Postimees ja Postimeest tänavad Omanike Liidu liikmed tänase päevani. Teised ajalehed (Äripäev, Päevaleht, Õhtuleht) on nende silmis halvemini valgustanud seda reformi ja nad ei ole rahul.

Võib-olla on huvitav teada, kes on Omanike Liidu ja nn uusomanike lemmikajakirjanikud. Ma tooksin need nimed ära, neid on kolm, kes olid parimad omandireformi käsitlemisel: Kaja Kärner, Jaana Padrik ja Sulev Valner. Omanike endi seas on sagedasemad kirjutajad olnud Tiit Ulas, Peeter Ploompuu, Jüri Estam ja Anto Raukas.

Omalt poolt võin ajakirjanikuna öelda, mispärast omandireformi suhteliselt halvasti ja vähe kajastati: seetõttu, et tavaline reporter või toimetaja ei suutnud sellesse sasipuntrasse süveneda ja reformi käiku oli väga raske analüüsida, isegi kui sa oleksid tahtnud sealt välja tuua mõne tõetera. Meie, kes me asjaga kursis oleme, teame seda paremini ja sellepärast ka oskame neid artikleid hinnata, mis pisutki ka sundüürnikele tähelepanu osutasid. Tuleb anda au SL Õhtulehele ja enne seda Sõnumilehele, need olid ainukesed lehed, mis tõepoolest näitasid ja tõid ära ka fotosid tänavale tõstetud sundüürnike kohta.

Teine teema ja periood on aastast 1998 baltisakslaste teema. Saatus õnnistas mind tolleaegse Sõnumilehe erikorrespondendi töökohaga, mul oli suhteline vabadus kirjutada, mida tahtsin. Peale selle ajaleht tahtis ka sensatsioone esiküljele. Nii juhtuski, et 6. mai lehte sai suur sensatsioon või avalöök planeeritud, seda samaaegselt ETV tarbijakaitsesaatega „Pooltund kõigile,“ mida toimetas minu õde Marika Tuus. Me saime ühel päeval suure avalöögi tehtud ja see oli suur omandiskandaal Tallinnas, mis ilmus Sõnumilehe esiküljel. Pärast seda on olnud hulk artikleid.

Lugu oli selles, et Edgar Savisaar, olles sel ajal Tallinna volikogu esimees ja loonud omandireformiameti Tallinna, mida juhatas Vladimir Viies ja kus töötas ka hästi südi meie õiguste eest võitleja Feja Räim, nad esitasid Edgarile paberid, kus oli ära tõestatud, et 102 maja on Tallinnas valesti tagastatud. Tol ajal omandireformialuste seadus ORAS ei lubanud ümberasujatele vara tagastada ja nii läks see asi kõvasti käima. Meediakarussell on tänaseni jätkunud, nüüd siis Kesknädalas, kus on autoreid juurde tulnud Peeter Tedre, Vello Rekkaro ja Helle Kalda näol.
 

Kolmandaks tahaksin lühidalt tuua perioodi, kus sundüürnikke hakati nimetama eelisüürnikeks. See periood algas minu mälu järgi kaks või kolm aastat tagasi, kui tõepoolest Hans H. Luik esines Kuku raadios ja ütles, et Tallinnas ei ole mingeid sundüürnikke, vaid on eelisüürnikud, kes elavad kõige paremini meist kõigist, sest nad elavad omanike majades odava üüri eest, või siis saavad linnalt odavalt kortereid, mille üür on madal, Edgar Savisaar soosib neid ja nemad on siis meie vereimejad. Umbes sellise retoorikaga esines siis Hans H. Luik. See teema läks kiiresti Äripäeva, kus lehe asetoimetaja Aivar Hundimägi võttis selle teema üles ka Vikerraadios, riieldes sundüürnikega. Õnneks Marika Tuus Ringhäälingu Nõukogu liikmena suutis võita ja sai teha vastulause Hans H. Luigele Vikerraadios. Pärast seda veel ilmus paar lugu, Helle Kalda võttis sõna Äripäevas samal teemal ning õnnestus Luige suu kinni panna, sest ta sai aru, et ta selles asjas meist üle ei saa, sest munitsipaalkorterite ehitamine oli õige.
 

Pikemalt Teie aega raiskamata ma teeksin väikese kokkuvõtte. Läbi suurte raskuste oleme kõik aastate jooksul suutnud meedias esineda ja meie traagilist omandireformi pisutki kajastada. Kuid ülekohtune reform on ellu viidud, lõpuks ka veel eelmise aastal Saksamaale ümberasunute vara laustagastamise seadus on vastu võetud. Me ei suutnud sellele kuidagi vastujõudu pakkuda, ta läks läbi Riigikogu liikme Urmas Reinsalu (Isamaa ja Res Publica Liit) juhtimisel.
 

Kas kunagi ka õiglus jalule seatakse ja kodud kaotanud sundüürnikele või nende järglastele midagi uues vormis tagasi antakse või kompenseeritakse, ma seda öelda ei oska.
 

Kuid kallid mõttekaaslased, üks asi on mul selge – ära püüa muuta maailma, ära püüa tänapäeval õigust leida ega õiglust jalule seada, kui sul pole kõige kangemat jõudu. Kui sul pole rasket kahurväge, mis on tänapäeva meedia. Kui sul meediasse pääsu pole, siis sa oma ideid laiemale avalikkusele ära ei tõesta.
 

Ja selliste mõtetega ma tahakski lõpetada. Aga kuna ma nägin, et siia esiritta tuli istuma Mart Siimann ja teises reas istub Aino Runge, siis ma tahaks teha kummarduse ekspeaminister Mart Siimannile! Olles tema valitsusajal ajal tegevajakirjanik, ütlen niimoodi, et kõige heasoovlikum sundüürnikesse suhtuja oli Mart Siimanni valitsus ja suure töö tegi ära tol ajal Riigikogu liige Aino Runge, kes pidevalt Mardiga suhtles. Peaminister Siimannil olid seal oma komisjonid ja mina käisin seal pressikonverentsidel. Oleks see valitus veel mõne kuu vastu pidanud, ma arvan, et omandireformis oleks olnud suured muudatused. Kahjuks see valitsus lõpetas ja mul on hästi meeles esimene pressikonverents pärast Mart Siimanni valitsuse lahkumist, mida pidas Mart Laar. Üheks esimeseks uue valitsuse seadusemuudatuseks oli omandireformiseaduse leevendamiseks Siimanni valitsuse poolt eraldatud rahade äravõtmine “säästueelarve” nime all. Ühesõnaga. Laar muutis tagasi kõik need seadsued, mida Siimann oli püüdnud koos Rungega paremuse poole pöörata. Kiiresti tehti kõik tagasi ja veelgi räigemaks.

Selline oli pilt reaalsuses viimase kahekümne aasta jooksul, nagu mulle on meelde jäänud.
 

Aitäh!

Bänner