Kõik lubavad aina uusi muudatusi...
06.03.2019
Kuid üritaks mõne vana ja häbiväärselt pikale veninud reformi ka lõpule viia! Minu arvates on selliseks Eestimaa saatust vormivaks tondiks sundüürnike lugu, mida ei ole suudetud või tahetud tänaseni lahendada.

 

Võib-olla soovivad tegijad asja koguni unustada, kuid see ei muuda tekkinud probleeme olematuks. Inimlikult võib isegi mõistetav olla, et nimega Isamaa manipuleerivad poliitikud ei soovi tunnistada, et neil midagi on väga valesti läinud.

Eesti Keskerakond on ainus suur poliitiline jõud, kes on omandireformi algusest peale mõistnud tekkivaid konflikte, ülekohut ja ebaõiglust ning seda kajastanud läbi aastakümnete ka oma erakonna programmides.

Tänavuses Riigikogu valimisplatvormis „Õiglane riik kõigile!“ on riigivalitsemise põhimõtete kohta kirjas: „Tunnistame, et omandireformi käigus tekkis ebaõiglus oma kodudest välja tõstetud elanike suhtes, kes kaotasid oma kodu ning ei saanud kasutatud elamispinda erastada nagu enamik inimesi. Oleme seisukohal, et tekkinud ülekohus tuleb riigi poolt heastada. Selle eelduseks on meie eestvedamisel koostatav omandireformi käigus kannatanud perekondade andmebaas.“

 

Tänu sundüürnike kogutud enam kui 5000 allkirjaga petitsioonile,

mis anti üle Riigikogule, asus Rahandusministeeriumi juures tegutsema omandireformi valitsuskomisjon, mis on tuvastanud enam kui 30 000 sundüürniku nimed ja kelle nüüdsed kontaktandmed on seni õnnestunud kindlaks teha ligi 20 000 isiku kohta.

Nüüd kavatsetakse esitada tellimus akadeemiliseks sotsiaal- ja õigusfilosoofiliseks uurimistööks.

Kuid ilmne on, et tarvis on koostada meie omandireformi seaduste ja reformi läbiviimise kohta pelgalt õigus-(teadus-)lik analüüs, millega peaks hakkama saama iga õigusteaduse vallas haritud jurist, kes eraõiguses pädev. Või siis advokaadibüroo.

Teada on, et juristiharidusega Ülo Uluots kirjutas ajalehes „Rahva Hääl“ juba 11. juulil 1991: „Me rikkusime ära ilusa asja ja vajaliku seaduse.“

Ja käib see 13. juunil Ülemnõukogus vastu võetud Omandireformi aluste seaduse kohta (2012, Kodu ja õiglus, lk 16–17). Nimetatud seaduse aruteludel Toompeal räägiti palju tarka juttu. Toonane Justiitsministeeriumi osakonnajuhataja Mihkel Oviir tutvustas väliseksperdi, Rootsi Kõrgema Kaubanduskooli professori Erik Ereti arvamust, kes varade tagastamise

suhtes pidas vajalikuks teravmeelselt lisada vihje kultuurriikide valikutele selles osas, lähtudes just Saksamaal toimuvast. Kahjuks tulutult, sest erikomisjoni juht Kaido Kama oli sunnitud muudatuste sisseviimisel seadusesse nentima: „Me teame, et siit kahtlemata tuleneb järjekordne ebaõiglus.“ Seda just välistas varem § 2 esimese lõigu lõppu lisatud eesmärgiline nõue „ega tekita uut ülekohut“ (ib., lk 22–23).

Niimoodi kujundatigi õigusruumi, milles hakkasid võrsuma omandireformi mõrud viljad.

Akadeemik Endel Lippmaa on sellist võimkonda hellitavalt kutsunud kleptokraatiaks (ib., lk 118). Mõeldes nüüd meie tänaste poliitikute lubadustele, tuleb tunnustada Keskerakonna taotlust: Õiglane riik kõigile!

 

Eesti Vabariigi põhiseadus nõuab inimeste võrdset kohtlemist.

Samuti välistab sundüürnikele kahju tekitamise ORAS-e eesmärgiline säte – „Omandireformi käigus vara tagastamine või kompenseerimine endistele omanikele või nende õigusjärglastele ei tohi kahjustada teiste isikute seadustega kaitstud huve ega tekitada uut ülekohut“.

Seepärast peavad poliitikud selle reformi lõpetama õigusriigipäraselt, meie kultuuriruumile sobivalt.

 

 

Thea Grepp

Eesti Üürnike Liidu juhatuse liige

Kesknädal 06.03.2019

Bänner