Kui väga tahta, on kõik võimalik
21.10.2018
(Vt ka Anto Raukas „Veel kord omandireformist ja sundüürnikest“, Kesknädal, 11. juuli)

Kindlasti on omandireformi ülekohtu heastamine võimalik. Tingimusel, et ühiskond selleks valmis ja riigikogul ning valitsusel soov oleks. Üheksakümnendatel aastatel, kui üürnike perekondi massiliselt kodudest välja tõstma hakati, sulges avalikkus silmad ja julges deporteerimisest rääkida vaid salaja köögis.

Hirm oli, et järsku tullakse homme neid ennast tänavale tõstma. Täpselt nii, nagu küüditamiste ajal, mil kardeti, et äkki on NKVD öösel meie ukse taga. Kas keegi julges saksa okupatsiooni ajal politseid appi hüüda, kui SSlased Tallinna tänavail juute püüdsid?

Reform oli ebaõiglane

Nüüd on Eestist saanud Euroopa Liidu liikmesriik. Peame ju ennast õigusriigi kodanikeks. Sellistena oleks eestlastel ka aeg lähimineviku objektiivseks hindamiseks. Kas on õigusriigile kohane, et ühe reformi ellu viimiseks otsustatakse parlamendi tasemel, et umbes sada tuhat inimest, kes riigi ümber korraldustele jalgu jääks, tuleb perekondade viisi otse tänavale tõsta? Seejuures, mitte mingisugust elamispinda asemele andmata! Kindlasti ei ole. Aga Eestis nii juhtus. Oleks aeg presidendi ja valitsusjuhi tasemel reformi ülekohut tunnistada ja seda ausalt ka avalikkusele teada anda.

„Reformiga tekitati uut ebaõiglust ja seda on raske lugeda õnnestunuks,” tunnistas Raukas. Ta tõi ka rea ebaõnnestumise põhjusi, millest tähtsamaks tuleks lugeda kahte. Raukase sõnastuses kõlavad nad nii: Riik kui kohustatud reformiobjekt sisuliselt taandas ennast tema enda poolt algatatud olulisest reformist. Reformi läbiviimine usaldati omavalitsustele, kus paljudes kohtades olid juhtivatel kohtadel reformidele vaenulikud ja ka ebaausad isikud, kes kasutasid neile sülle langenud võimalust isiklikuks rikastumiseks ning sõpradele ja sugulastele varade ümberkantimiseks.

Seega on akadeemiku sõnade läbi antud reformile konkreetne iseloomustus. See oli ebaõiglane ja paljus viisid seda läbi ebaausad kasuahned omavalitsustegelased. Reform väljus riigi kontrolli alt. Uskumatu! Kuid vähe sellest. „Eesti kohtud näitasid maa- ja omandireformi läbiviimisel üles oma suutmatust lähtuda õigusest, õiglusest ja seadustest, tehes vastukäivaid otsuseid ning alludes täitevvõimu survele,” kirjutab Raukas. Sama on korduvalt väitnud ka sundüürnikud ise.

Sadades kohtuasjades jäid üürnikud alati kaotajaiks. Olin ajakirjanikuna ise nobe kohtuskäija ja nägin kümneid protsesse oma silmaga pealt. Mulle ei meenu ühtegi juhust, kui kohtusaalist oleks võitjana väljunud mõni kodust välja tõstetud üürnik. Üheksakümnendail aastail töötas kohus omandireformi küsimustes, kui justiitskonveier, mille otsused olid ette teada ja lähtusid valitsusparteide poliitilisest tellimusest. Jälle, uskumatu, kuid nii see oli! Akadeemik Raukase hinnangule kirjutaks alla enamik üürnikest reformi ohvreid. Samasuguse on andnud reformile Eesti Üürnike Liit oma tuhandete toetajatega.

Reformi ohvreid mõistis vaid Keskerakond

Seega tuleb meil tunnistada tõsiseid vigu taasiseseisvunud Eesti kehtestamisel. Üheksakümnendail aastail on rängalt eksitud inimõiguste, õigluse ja õiguse põhireeglite vastu. Sellise ränga taagaga on riigil raske edasi minna. Varem või hiljem tulevad uued inimesed, kes asuvad taas omandireformi mädapaiset avama. Ajaloo tarvis on Keskerakond avaldanud ühe ja Üürnike Liit viis omandireformi ülekohut käsitlevat raamatut. Varem või hiljem lööb uus põlvkond käsi kokku ja imestab, et kuidas sai ehitada riiki suure vale ja tunnistamata ebaõigluse peale.

Meie põlvkonnal, kes me kõik seda ülekohut oma silmaga nägime, on püha kohus püüda õiguse taastamise poole. Ainukese lootuse saame panna Eesti Keskerakonnale, sest see partei pole oma käsi reformi õudusega määrinud. Keskerakond on see, kes asus esimesena leevendama sundüürnike ülekohut ja ehitas Tallinnas valmis 5000 munitsipaalkorterit, kuhu ligi 3500 sundüürnike peret endale uue kodu sai.

Juba Keskerakonna 1997.aasta programmis oli punkt sundüürnike kohta: ”Tagastatud majade üürnikud peavad saama eluaseme erastada samadel tingimustel kui riigikorterites elavad inimesed.” 2002. aastal vastu võetud programm täiendab eelnevat „Omanike ja üürnike õigused tuleb tagada seadusega.”

Tänaseni on üürnike õigused seadusega tagamata.  Kuid Keskerakond pole oma suhtumist omandireformi muutnud ja 2017. aasta 2. veebruaril loodi ka vastav valitsuskomisjon. Selle ülesandeks on koostada omandireformi tulemuste ja mõjude analüüs ning teha ettepanekud probleemide lahendamiseks. Juba on käivitatud andmebaasi loomine, kuhu iga sundüürnik saab ennast üles anda. Kindlasti informeeritakse inimesi, kuhu ja kuidas vaja ennast kirja panna. Veel enne 2019. aasta riigikogu valimisi oleks paras aeg nii mõnigi keeruline asi selgeks rääkida.

Üürnik sai kodu kehtinud seaduse alusel

Näiteks süüdistatakse sundüürnikke endiste omanike vara ebaseaduslikus hõivamises sõjajärgses Eestis. See pole nii. Elamispind anti neile rangelt Nõukogude ajal kehtinud seaduste järgi. Teatavasti pole omand mingi asi, ese või vara, nagu meil püütakse väita, vaid õigus mingit eset, vara, informatsiooni jne. vallata. Üürnikud saidki nõukogude ajal endale elamispinna valdamise õiguse. Erakortereid nagu praegu siis ju ei olnud! Oli riiklik elamufond ja sealt meie perele ning paljudele teistele ka kahetoaline korter eraldati. Ei olnud meil tol ajal õrna aimugi, kelle majas me elame.

Pikkade aastate jooksul ei näinud ega kuulnud me ühestki endisest omanikust. Keegi ei käinud meie hoovi peal vara tagasi nõudmas. Ei kodumaal ega ka välismaal elavad, kuigi viimastel oleks seda nõukogude saatkondade kaudu üsna lihtne teha olnud. Kullapalavik pääses valla pärast Eesti taasiseseisvumist. Ilmus välja lugematu arv nn. endisi omanikke, kes sageli pisarsilmi oma vanaisa maja tagasi nõudsid. Ja siis kohe ka edasi müüsid.

„Omandireformiga seonduvalt on peakangelaseks heauskne ostja, kes ostu kiiresti edasi müüs ja heauskne ametnik, kes usaldas ja ei kontrollinud, sest ametnikuvastutus Eesti Vabariigis praktiliselt puudub,” on sunnitud ka Raukas tunnistama. Majad, mis paljudel juhtudel eeskujulikus korras olid, tuli kiiresti enda käest ära saada, sest vähesed uskusid valeliku reformi kauemat kestmist. Sageli võltspaberite põhjal ootamatult kinnisvara omanikeks saanud kartsid peatset vastutusele võtmist. Edasi müümise korral nad vastutusest pääsesid.

Haavad pole kinni kasvanud

Raukas tahab omandireformi lõppenuks kuulutada. Et mitte mineviku haavu lahti kiskuda! Akadeemik vist ei tea, et üürnike haavad polegi kinni kasvanud. Lapsepõlve kodud on kaotatud, paljud pered lahku läinud ja üürnike elud lõhutud. Korrektne oleks omanikke esindavatel organisatsioonidel nõuda kahjutasu Venemaalt. Natsionaliseeris ju nende majad Nõukogude Liit, mitte Eesti Vabariik.

Teades, et Venemaalt pole midagi loota, pandigi kahju tasujate rolli Balti ketis ja Lauluväljakul seisnud eestlased. Kel polnud ühegi maja võõrandamisega vähimatki pistmist. See on sama absurdne, nagu eestlastel maksta kompensatsiooni Konstantinoopoli kanoonilises alluvuses olevale õigeusu kirikule, selle eest, et 1473. aastal venelaste asutatud Petseri klooster Venemaa territooriumil asub. Ehk oleks meil aeg ajalooga sõbraks saada.

Omandireformi asja selgeks rääkida, samm õigluse poole astuda ja kannatusi leevendama asuda. Ütleb ju Raukas oma artiklis selle kohta väga hästi –Eesti Vabariik taasiseseisvus õigusliku järjepidevuse alusel – restitutio in integrum. Õiguse kõrval eksisteerib aga eetiline kategooria õiglus, mille vastandiks on ebaõiglus, mis võib olla sotsiaalne, majanduslik, moraalne jne. Õigluse ja ebaõigluse hindamise aluseks  on tõde, kuid  tõde on seadustest tulenev õigus ja õigus on jõud nende kätes, kes õiglusest pole alati huvitatud.”

Arvan, et kui omanike liidu eksjuht, lugupeetud akadeemik Anto Raukas sundüürnikele appi tuleb, saame asuda omandireformi lõpetamisele selle kaudu, et likvideerida Eesti riigi poolt tekitatud ebaõiglus ja kompenseerida nende paljukannatanud perekondade nõudmine kompensatsioonile nagu õigusriigile kohane.

 

Heimar Lenk,

sundüürnik,

omandireformi valitsuskomisjoni liige

 

 

Bänner