Mida sundüürnikud tahavad
14.06.2017
Teatavasti 13. juunil 1991 võttis Eesti Ülemnõukogu vastu omandireformi aluste seaduse. 1992. aastal võimule tõusnud Mart Laari valitsuse poolt käivitatud omandireformi läbiviimine reformiminister Liia Hänni juhtimisel pani selle senikogematu avantüüri konfliktide puntra kohalike omavalitsuste õlgadele.

Mõistes keskvalitsuse võimetust omandireformi käigus kohalikes omavalitsustes tekkinud probleeme lahendada, asus Tallinna linn otsustavalt tegutsema. Algas munitsipaalelamute rajamine programmi „5000 eluaset Tallinna“ raames, mille peamine eesmärk oli sundüürnike probleemi lahendamine, kirjutab abilinnapea Eha Võrk Kesknädala juhtkirjas 31. mail.

Riik jättis seaduslikult oma senist eluruumi kasutanud kodanikud ilma võimalusest seda soodustingimustel tööaastate eest erastada. Niimoodi tekkisid nn sundüürnikud nendesse majadesse, mis tagastati 1940. aasta omanikele, nende järglastele või ebanormaalselt laiale „pärijate“ ringile.  Oma kodudest lahkuma sunnitud sundüürnikele pakkus Tallinn ulualust munitsipaal- ja sotsiaalmajades, vabastades need inimesed hirmust sattuda sõna otseses mõttes tänavale, n-ö kuuse alla.

Kuid varade tagastamisel õigusjärgsetele omanikele kahjustati ülitugevalt teiste isikute huve ning tekitati uus ülekohus. Kahju, mida seaduse eesmärgipärasel rakendamisel (seadus ei lubanud tekitada uut ülekohut) ei oleks tohtinud tekkida.  Seda tohutut moraalset ja suurt materiaalset kahju, mida omandireformiga (loe: kodust ilmajäämisega) põhjustati sundüürnikele ja laiemalt kogu ühiskonnale (suur väljaränne, hirmuõhkkond, sündimuse vähenemine, tervise allakäik jmt), ei ole ükski riigivalitsus seni tunnistanud.

Nüüd, kus riik on saanud  uue, sotsiaalsema suunitlusega valitsuse, näevad represseeritud sundüürnikud lootust õigluse võidutsemiseks, sest Keskerakonna programmis on aastaid püsinud lubadus rakendada meetmeid sundüürnikele omandireformi käigus tehtud ülekohtu heastamiseks. Esimese sammuna moodustas uus valitsus peaminister Jüri Ratase juhtimisel  omandireformi mõjude ja lahendamata küsimuste analüüsi komisjoni. Üürnike liidu initsiatiivil koostati aastail 2015-2016 kollektiivne pöördumine ehk petitsioon nõuetega viia omandireform lõpule kooskõlas Euroopa õiguskorra ja Eesti Vabariigi Põhiseadusega. Nende nõuete toetuseks kogusime ligi 5200 allkirja, mille esitasime Riigikogule. Pikemalt kirjutasin sellest eelmise aasta 7. septembri  Kesknädalas.

Kui varade tagastamine oli meie valitsuse arvates võimalik enam kui 50 aasta tagant, siis praegu, mil omandireformi intensiivse läbiviimise ajast on möödunud poole vähem aega ja dokumendid varade tagastamiseks 233 400 isiku nõudega on 140 500 toimikus tallel, saab valitsus suhteliselt kergesti leida lahenduse küsimusele, kust võtta raha kompensatsioonide väljamaksmiseks sundüürnikele. Selleks allikaks saab olla seesama maine vara ja seega varamaksu kehtestamine, nii nagu Brüsselist on meile aastaid soovitatud. Arvestades aga kogu omandireformi eluasemete erastamise osa läbikukkumist, tulekski see ebaõnnestunud protsess kiiresti lõpule viia. Esmalt tuleks kõne alla näiteks laenu võtmine riigi poolt, et kompensatsioonid koheselt välja maksta. Edaspidi saame siis  järkjärgult varamaksu rahaga seda laenu kustutada. Meie oma Eesti inimesed, töökad ja tublid maksumaksjad, kes on aktiivselt osalenud sellesama omandireformi läbiviimises oma makstud maksude kaudu ja kelle mitme põlvkonna töö sisaldus tagastatud majade hoidmises läbi mitme aastakümne, ei tohi kauem kannatada paremparteide ja nende poliitikute piiritu ahnuse ja silmapiiri kitsuse tõttu.

 

Peeter Tedre

Eesti Üürnike Liidu esimees

Kesknädal juhtkiri 14.06.2017

Bänner