Milles on sundüürnik süüdi?
21.02.2007
„Pealinn“ 21. 02. 2007

Üle 15 aasta tagasi otsustas Eesti läbi viia eluasemereformi. Algas ulatuslik elamute ja maade tagastamine kunagistele omanikele – tingimusega, et kui nendes majades elavad pered soovivad jääda oma koju elama, on neil õigus senistele lepingutingimustele.

Need pered aga, kes soovivad saada teist eluaset, peavad tegema avalduse ning neile kindlustatakse samaväärne kodu, mille nad võivad erastada tööaastate eest. Täpselt samamoodi, nagu sai teha 98% Eestis elavates peredest, kaasa arvatud õigusjärgsed omanikud ja nende sugulased, kellele tagastati elamud.

Täpsustuseks! Tagastatud majadel lasunud võlad kustutati ja poolsajandi ehituslikke täiendusi ei arvestatud.

Nendele tublidele peredele, kes olid endale ehitanud maja eelmise riigikorra ajal, anti võimalus erastada tööaastate eest maja juurde kuuluv maa. Kindel seisukoht oli, et omandireformi läbiviimine ei tohtinud tekitada uut ülekohut.

Paraku tekitas see ühiskonnas ülekohtu ja ebavõrdse olukorra, sest üürnikelt võeti õigus erastada oma eluruumid üldistel võrdsetel alustel teiste seaduslike üürnikega.

Kuid kõige hullem, et pered pidid lahkuma oma kodudest. Eesti on ainuke riik maailmas, kes tegi endale sundüürnikud. Selle osas oleme juba esimesed. Polegi vaja enam viie esimese hulka pürgida. Praegu on käibel mitu sundüürniku määratlust. Kuid sisuliselt on sundüürnik eluaseme reformide ohver. Kannatasid ka ühiselamutes elavad pered, kelle eluase müüdi firmadele.

Kui palju siis on meil omandireformiga tekitatud sundüürnikke? Milline seni kõlanud arvudest on õige? 8000 või 80 000? Sõltub sellest, kas lugeda praegusi üürilepinguid või kõiki inimesi, kes oma kodudes elasid. Ja sellest, kes mida peab prioriteediks!

Riigikogu 1997. aasta 17. septembri istungi stenogrammist võib lugeda, kui esines majandusminister professor Jaak Leimann, et «tõepoolest 100 000 on neid inimesi, kes ei saanud EVPdega oma korterit erastada nagu kõik teised».

Nüüd, 15 aastat hiljem, räägime ikka sundüürnikest. Kohalikes omavalitsustes on sundüürnikena arvel veel 5000 eluruumi taotlejat. Need on meie kaaskodanikud, endised või praegused maksumaksjad, kelle koduõigus võeti omandireformi käigus ja kes pole siiani asemele saanud eluaset ja seda erastada.

Ma ei saa aru, miks sundüürnikult nõutakse kodu ostmist turuväärtuses? Kas sundüürnike tööaastad olid viletsamad kui nendel, kes korteri erastasid?

Ma ei saa aru, miks sundüürnikul kontrollitakse kogu tema elulugu, varalist seisundit, pere sissetulekuid, nagu nad oleksid kurjategijad. Veel kord, milles on nende süü?

Need inimesed ei ole süüdi Nõukogude võimu kehtimises kuuendikul planeedist. Need inimesed said korterid täpselt samuti nagu Õismäe ja Lasnamäe elanikud.

Sundüürnike hulgas on palju Siberist tulnud inimesi. Nad pidid leppima kehvade mugavusteta pindadega, sest neil ei olnud lootustki saada uusi kortereid uutes elamupiirkondades. Nad küsivad, milles seisneb nende süü Eesti Vabariigi ees?

Sundüürnikud ei mõista kedagi hukka selle eest, kes mitu korterit endale erastas. Miks süüdistatakse siis neid, keda oma riik tõstis välja nende ainsast kodust, midagi vastu andmata?

Kui need inimesed räägivad, et vajavad endale samuti katust pea kohale Eesti Vabariigis, siis mis õigusega mõnitatakse neid 15 aastat, selle asemel et probleem lõpetada kehtivaid seadusi täites? Või tahab mulle keegi öelda, et Eesti riik ei pea täitma seadusi?

Õudne on vaadata teleekraanil hoogsaid süüdistajaid, kes ise asjast mõhkugi ei jaga, kuid endale on küll kodu või maa erastanud. Või on seda teinud nende vanemad. Kas nad tegid seda turuväärtuses? Sundüürnikud peavad saama koheldud võrdselt korterierastajatega, nagu demokraatlikule riigile kohane. Eesti Üürnike Liidul on lahendused olemas.

 

Helle Kalda

 

Eesti Üürnike Liidu esimees

 

Riigikogu liige

 

 

Bänner