Oudekki Loone: Seisime Riigikogus sundüürnike kaitsel
26.02.2019
Kui minult küsitakse, mida ma Riigikogus olen ära teinud, siis sundüürnikute kaitsel seismine on üks asi, mille üle olen õigustatult uhke. Lugege pikemalt all, miks. Ja aitäh võitluskaaslastele - Heimar Lenk, Marika Tuus-Laul, Olga Ivanova, Vladimir Velman ja Peeter Ernits!

Poliitikas tuleb teinekord võidelda mitte ainult ideoloogiliste oponentide, vaid omadegagi. Nendega, kellega jagad unistust õiglasest ühiskonnast. Eksimisi juhtub, eriti kui mängus poliittehnoloogilised nüansid. Mõttekaaslaste vastastikune kohus on siis suuri vigu ennetada või need koos ära parandada. Sain seda omal nahal tunda Riigikogus sundüürnike õiglase kohtlemise eest seistes.

Eesti inimesed on alati mõistnud, et kõiki mineviku ebaõigluseid tagasi pöörata ei saa. Õige ja õiglane on need korvata. Nagu pole võimalik anda indiaanlastele tagasi neilt salakavalalt ära võetud maid Ameerikas, ei saa tühistada ka omandireformi. Et aga Eesti Vabariik poleks rajatud ebaõiglusele, tuleb sundüürnike kannatused kahjusid kompenseerides heastada.

Üheksakümnendatel valis taasiseseisvunud Eesti Vabariik eraomandil põhineva kapitalistliku majandus- ja ühiskonnakorralduse, sellega kaasnes ka omandireform. Palju oli möödapanekuid, üksjagu ilmutati pahatahtlikkust ning kokkuvõttes oli probleeme rohkem kui rubla eest. Õnneks mõistsime juba 1991. aastal, et vead tuleb parandada – vastloodud Vabariigi valitsuse omandireformi reservfond pidanuks erastamisest laekuvat raha kasutama nimelt omandireformist tekkinud ebaõigluse korvamiseks. Läks aga nii, et kehva seadusloome tõttu lootusetusse olukorda sattunud sundüürnikud jäid „tänu“ fondile oma kodudest sootuks ilma. See on üks valusamaid ja suuremaid ebaõiglusi, mida värskelt vabaks saanud riik oma kodanikule teha sai. Kodu, see on iga inimese põhiõigus, mitte privileeg!

Mingi fond üksi olukorda muidugi ei päästa, vaja on valitsuse poliitilist tahet kasutamaks ettenähtud raha nimelt nende heaks, kes said pihta kõige valusamalt. Eestil pole veel olnud valitsust, kel piisavalt julgust see samm ette võtta. Küll aga vastupidi - 2013. aastal kuritarvitas Andrus Ansipi valitsus sundüürnikele mõeldud omandireformi reservfondi raha andes sealt 8.3 miljonit eurot laenu... Estonian Airile! Tänaseks teame, see samm oli ebaseaduslik. Kas keegi kandis selle eest vastutust?

2018. aasta mais leidis praegune valitsus, et sundüürnikele tekitatud ebaõigluse leevendamiseks mõeldud raha võiks kasutada muudel eesmärkidelgi. Küll mitte nii ülbelt nagu Ansip, vaid lähtudes põhimõttest, et kui seadus ei toimi, tuleb seda muuta. Nii tegi valitsus riigikogule ettepaneku muuta seadust nii, et fondiraha saaks kasutada näiteks omandireformi käigus tühjaksjäänud hoonete lammutamiseks või korrashoiuks ning sõja- ja okupatsioonikahjude heastamiseks kirikutele. Mõtelgem hetkeks – kas erastamisest laekunud raha peaks minema omavalitsustele ja usuorganisatsioonidele, kel igapäevaste kulude katmisega suuri raskuseid pole? Ei, ei pea mitte.

Omandireformi kahjusid hüvitades tuleb alustada inimesest! Nii on õige ja õiglane. Alustame sundüürnikest, kel kõige raskem, inimestest, kelle positsioon on põhjendamatult nõrgem võrreldes teistega. Need meie seast, kelle kaotus polnud vaid administratiivne, vaid sügavalt emotsionaalne.

Riigikogus läbib iga eelnõu kolm lugemist. Esimese ja teise lugemise vahel saavad parlamendiliikmed teha muudatusettepanekuid, mida eelnõuga tegelev komisjon seejärel arutama peab. Teisisõnu, kehvasti sõnastatud või läbimõtlemata ettepanekud saab ja peab paremaks tegema.

Omandireformi fondi rahakasutamist korraldava seadusega läks aga risti vastupidi – halvast eelnõust sai veel halvem klimbisupi ja ühepajatoidu segu. Sundüürnike mure lahendamise asemel tõstatus kultuurimälestiste korrashoidu puudutav, lubati ka laustoetusi kirikutele ja nii edasi. No kuulge! Muidugi tuleb korras hoida kultuurimälestisi, mõistagi võib riik vajadusel abistada kohalikke omavalitsusi, kuid sellisteks asjadeks on meil Eesti Vabariigis ometi terve riigieelarve! Kas tõesti jätame kodu kaotanud inimesed jälle viimaseks, jälle ebaõiglaselt unustatuks? Kas ei loegi siis igaüks?

 

Seadust arutati Riigikogu suures saalis kahel korral ning enamuse hinnang sundüürnikele mõeldud fondirahade selliselt kasutamisele hävitav. Opositsioon soovis eelnõu esimese lugemise järel prügikasti visata, kuid valitsusliikmed palusid lisaaega. Mu enda erakonnakaaslased, kellest sügavalt lugu pean, rõhutasid, et pole mõistlik meie juhitava valitsusliidu eelnõud kohe läbi kukutada. Pika hambaga olin sellega päri ning jäin ootama täiendatud, paremat seaduseelnõu. Seda aga ei tulnudki.

Keeruline olukord, kus parlamendisaadiku ainsaks kompassiks valijate tahe, mitte käsuliin. Hüva, mõtlesin. Võin ühe korra jätta hääletamata katkestamise osas, aga kuniks eelnõu võtab nõrgemailt andmaks tugevamatele, seni see minu häälega seaduseks ei saa. Kuidas ma vaatan peeglisse teades, et nõrgemale tehti jälle liiga ja mina lasin sel juhtuda?!

Niisiis jäi teine lugemine katki. Koalitsioonisaadikutest hääletasid katkestamise poolt lisaks minule ka kauaaegne väsimatu ning kompromissitu sundüürnike eest seisja Heimar Lenk, Marika Tuus-Laul, Peeter Ernits, Olga Ivanova ja Vladimir Velman. Esitasime muudatusettepaneku omandireformi reservfondi kasutusotstarbe kitsendamiseks. Et suure saali arutelu toimus juunis, järgnes kaks kuud vaikelu, mil riigikogu täiskogu istungeid ei toimunud ning rohkem seda seadust sügisel ei arutatudki. Möödunud aasta detsembris võttis valitsus esitatud eelnõu vaikselt tagasi. Vahevõit!

 

Tänu kolleeg Heimar Lenki ja Üürnike Liidu tegutsemisele lõi valitsus viimaks toimiva sundüürnike registri. Nüüd on tarvis kahjud kokku lüüa ja välja töötada riigipoolne õgvendamismehhanism. Kõik vajalikud andmed saagu registrisse sisestatud ning kui Keskerakonna järgmine valitsus sundüürnike küsimuse taas tõstatab, saame keskenduda juba õiglase kompensatsiooni tagamisele kõigile, kes siiani ebaõiglaselt ära unustatud. 
Vaidlused, arutelud ja hääletused sundüürnikele õigusega määratud raha kasutuse üle ning selle protsessi lõpptulemus põlistas minus veendumuse, et iga riigikogu liige loeb. Kui oled endas kindel, kui tead, mille eest seisad ja julged seda sirgeselgselt välja öelda, saab ära teha palju. On vaja vaid üht, kes tõuseb püsti ja ütleb: stopp, nii ei tohi, sest nii pole õiglane.

Võimude lahusus tähendab muuhulgas seda, et mitte kõik pole valitsuse teha. Kuniks riigikogus on inimesi, kes hoolivad, mõtlevad ning kelle südametunnistus nõuab eelkõige valijatele lubatu eest hääletamist, on õiglusel koht päikese all.

 

Oudekki Loone on Keskerakonna liige

 

 

Bänner