Peeter Järvelaid ajalehele Pealinn Mustpeade majast, omandireformist ja sundüürnikest
16.09.2019
Põhja-Tallinna linnaosavanem Peeter Järvelaid (61) andis 16. septembri 2019 ajalehele Pealinn intervjuu, kus ta märkis, et Eesti ühiskond pole seniajani II maailmasõjast üle saanud. „Meil on sõjast suured haavad, aga me eitame seda. Meie ühiskonda pole ju keegi ravinud!“ Intervjuu autor on Pealinna peatoimetaja Maarja-Liis Arujärv.

Peeter Järvelaid on õigusteadlane ja ajaloolane, kes käis praeguse kümnendi alguses muu hulgas Saksamaa arhiivides uurimas, kas tõesti tuleks Mustpeade maja "tagastada" inimestele, kes seda endale nõuavad. Tuli välja, et endised mustpead said Saksamaale ümber asudes siia jäänud kinnisvara eest kompensatsiooni ning Saksa okupatsiooni aastail hõivasid Mustpeade Seltsi ja selle maja hoopis natsid.  /- - - /

Te olite võtmeisik, kes aitas Tallinna linnal Mustpeade maja rahvale jätta, kui mustpeade "õigusjärglased" soovisid selle  ära võtta.  Miks me lasime omandireformi käigus rahvale vajalikku vara liiga kergekäeliselt laiali jagada?

Väga paljud seltskonnad tahtsid omandireformi pealt raha teenida, nii advokaatide kui ka muude huvitatute ringkonnad. Eesti valitsus oskas teha sellise varade tagastamise reformi, mis ei vasta mitte ühelegi õigluse mudelile. Ei tabatud ka juhuslikult mitte ühtegi maailmas üldtunnustatud õigusfilosoofia mudelit.

Mina sain 1992. aastal just Eesti ajaloo korraliseks professoriks. Enne 1940. aastat töötas samal ametikohal Jüri Uluots, kes käis Rahvasteliidus vaidlemas, kas baltisakslaste käest maa äravõtmine oli Eesti riigi poolt toona õigustatud või mitte.

Koos õigusteadlaste Piibe Jõgi ning Andrus Miilastega võrdlesime eri riikide õigusi selles küsimuses ja tegime väga palju tööd, et aidata hingega noort Eesti riiki. Keegi kahjuks ei tahtnud meie teadmisi kasutada.

Kuidas teistes riikides lahendati vara tagastamise probleem?

Väga hea näide on Leedu. Maailmas elab väljaspool Leedut leedukaid umbes miljon. Vara tagasisaamiseks pidi inimene tulema riiki tagasi, võtma Leedu kodakondsuse ja elama seal vähemalt viis aastat. Alles siis tekkis õigus oma vara tagasi nõuda.

Ühtegi avaldust ei võetud vastu otse Ameerikast, Kanadast või kusagilt mujalt. Eestis seevastu kerkis tihti üles küsimus, kas need inimesed üldse enam elus on, kes siin oma maju ja maid tagasi tahavad, sest dokumente esitasid ju advokaadid.

Mujal riikides ei tekkinud ka nii suurt sundüürnike probleemi?

Muidugi ei tekkinud. Kõige suurem viga oli see, et noor Eesti riik võttis endale ülesande, mida oli väga raske täita. Peaks lähtuma põhimõttest: kellel janu, sellel jalad. Aga Eesti riik võttis ise endale õigusjärgsuse tõestamise kohustuse neile, kes esitasid avalduse.

Tegelikult peaks tõestama inimene ise, et tal on varale õigus.

Kui kergelt Mustpeade maja puhul Saksamaa arhiividest dokumentide otsimine käis, pidite olema nagu Sherlock Holmes?

Tallinna linn palkas jah minu kui õigusajaloolase, et ma läheksin Saksamaa arhiividesse selgitama tõde Mustpeade maja kohta. Arhiivis algas tants, kas mulle antakse pabereid või mitte. Esmaspäeval öeldi, et neid pabereid ei ole olemas. Õnneks ma kontrollisin teisel õhtul ja järsku olid dokumendid olemas. Mina ütlesin, et mina paberiteta ei lahku.

Ilmus ka kiirelt üks kiri, kus keegi Kanada advokaat kirjutab, et nendeni on jõudnud info, et ma uurin teatud perekonna varade kohta, ja tahtis keelata mul neid pabereid uurida.

Töötasin palju ka Poola ja Saksa arhiivides ja tegin endale selgeks, kuidas need varade tagastamise asjad käisid. 1990. aastate alguses tekkisid inimesed, kes võltsisid dokumente ja loodi paralleel-mustpeade seltsid. Mina leidsin need dokumendid üles.
Mustpeade Selts võeti 1941. aastal üle ja Litzmann, kes oli kõrge natsi-Saksa funktsionäär Tallinnas, oli selle liige number 1. Tegelikult oleks vaja leida üles see Saksa notar, kes väidetavalt andis ühele Saksa seltskonnale õigused. (Mustpeade maja osas – toim.) Mina väidan, et nad tõid Tallinnast pabereid, aga mitte sajandeid vanu pabereid, vaid 1941-1945 eksisteerinud Mustpeade Seltsi paberid. Andke andeks, aga kui me tahame natside kaaperdatud mustpeadele anda vanalinnas maja tagasi, siis kusagil peab tekkima ka kodanikujulgus sellele vastu astuda. /Väljavõte: EÜL/

http://www.pealinn.ee/tagid/koik/jarvelaid-me-koik-voiksime-olla-venelastele-eesti-keele-opetajad-n245662

Bänner