Peter Partels. Omandireformi okkaline tee Saksamaal.
22.09.2009
Sõanvõtt konverentsil "Omandireformi okkaline rada" Rahvusraamatukogu Konverentsikeskuses 22.sept. 2009.

Omandireformi okkaline tee Saksamaal, konkreetselt Dresdenis.

Üürnike ühenduse osalemine probleemi lahendamisel
 

Peter Bartels

Dresdeni ja selle ümbruskonna üürnike ühenduseja liidumaa pealinna Dresdeni linnanõunik
 

Austatud härra Ratas, ma tänan, et mulle sõna andsite, tänan ka teid, proua Kalda.

Tahan öelda, et olen sel aastal juba teist korda Tallinnas, esimesel korral olin siin juulis Dresedeni üürnike ühenduse delegatsiooniga.
 

Viimased viisteist aastat olen olnud kontaktis Üürnike Liiduga Eestis ja olen küllaltki hästi kursis siinse situatsiooniga, olen kokku puutund nende teemade käsitlustega. Eesti Üürnike Liidu delegatsioon käis Dresdenis 2008. aastal, et tutvuda Saksamaal läbi viidud omandireformiga.
 

Tänase konverentsi jaoks oleme välja töötanud kaks ettekannet. Üks neist pärineb doktor Peter Lamesilt, kes on kohtunik ja on seda probleemi teaduslikust küljest analüüsinud. Teine ettekanne pärineb minult, mis on samuti eesti keelde trükitud ja teie käsutuses. Selle ettekande põhjal tahaksin puudutada ka mõningaid probleeme täpsemalt. Nimelt räägiksin pikemalt poliitilistest otsustest ja haldusreformist, selle valguses ka tagastamisest.
 

Kõigepealt siis poliitilised otsused. Need tuli langetada umbes kolme kuu jooksul ja need hakkasid mõjutama edasist inimeste elu. Otsused põhinesid Saksamaa Liitvabariigi ja endise Ida-Saksamaa ühinemislepingul. See leping oli lõplik, seal ei saa enam midagi muuta, sest ühte osapoolt ju enam ei eksisteeri. Üks esmane põhimõte oli pigem tagastamine, kui hüvitamine. Samamoodi nagu ka Eestis oli põhimõte, et endised omanikud pidid saama oma varad tagasi. Ning kuidas see kajastus Dresdenis, tahaksin kirjeldada mõne arvu kaudu.
 

Aastal 1990 oli Dresdenis 220 000 korterit, nendest 75 000 oli kooperatiivsed ning 136 000 kommunaalkorterid. Praeguseks on kommunaalkortereid jäänud umbes 65 000 ning linnakortereid on natuke rohkem kui 1000. Mis tähendab, et umbes 165 000 korterit erastati.

Poliitika ja seadus näevad ette, et töö ja elamine on inimese kaks kõige tähtsamat tegevust. Poliitika ei saa garanteerida töökohtade säilimist, sest õige pea selgus, et ettevõtted endisel Ida-Saksamaal ei olnud kapitalismi tingimustes konkurentsi võimelised. Töötus kasvas kiiresti 20-25 protsendini.
 

Poliitika ja seadused püüdsid mõjutada seda, et korterite tagastamine toimuks sotsiaalsel pinnal. Igaüks, kes sai oma endise korteri või eluruumi tagasi, pidi lähtuma kindlatest ettenähtud seadustest. Ainult teatud aja jooksul tohtis üüri tõsta ja üürilepingud oli praktiliselt välistatud.

Nagu elus tihti, nii on ka seaduste kõrval toimumas teised tegevused, mis meile peavalu valmistasid ja muret tekitasid. Loomulikult ka endised ja uued omanikud püüdsid üürnikest lahti saada ning selles osas oli meil teine põhitugi olemas. Nimelt Ida-Saksamaa ühines riigiga, kus oli juba hästi funktsioneeriv seadusandlus. Endisel Ida-Saksamaal viidi väga kiiresti läbi haldusreform ning Ida-Saksamaa ametnikele tehti ettepanek asuda tööle ka uuel ühinenud Saksamaal, nii et nii haldus kui ka kohtud hakkasid kiiresti funktsioneerima. Põhiülesandeks sai teises riigis kehtinud seaduse ülevõtmine uues, vast tekkinud riigi osas. Uute liidumaade kodanikud ei tundnud Saksamaal seni kehtinud võimalusi ja nende põhiküsimuseks oli, et kas ma tohin seda teha. Meil oli tarvis teha väga mahukat tööd avalikkusega, selle võttis suures osas enda kanda ajakirjandus. Ajakirjandus asus kohe nõrgema poolele ja püüdis neile arusaadavas keeles selgitada, kuidas on võimalik vaidlustes võitu saavutada. Meie õnneks oli juba olemas Üürnike Liit, kellel oli väga põhjalik ja korralik seadusandlus. Loomulikult saime me just nimelt Üürnike Liidult väga palju teadmisi ja nõuandeid. Poliitika toetas meid sellega, et väga paljud nõustajad, kes meile üksikasjadest rääkima tulid, ka riigi poolt tasustati.

Peab küll ütlema, et nii haldusreform uutes liidumaades kui ka üürnike probleemidega seotud reform leidis lahenduse küllaltki kergelt.
 

Loomulikult tuli ette juhtumeid, kus üks või teine üürnik pidi oma korterist lahkuma. Kedagi ei saadetud aga tänavale. Inimene lahkus oma senisest korterist ainult juhul, kui tal oli olemas asenduskorter ja selle korteri tingimused pidid vastama enam-vähem samadele tingimustele, mis tal endises korteris olid olnud. Sarnased pidid olema korteri suurus, sisustus ja üüritingimused. Nii oli garanteeritud, et keegi tänavale ei sattunud.
 

Sellest sõltumatult on ka Saksamaal ja Dresdenis siiski kodutuid. Riik on teinud neile pakkumisi, kuid on ikka kodanikke, kes neid pakkumisi ei aktsepteeri. Ja see on probleem, mida me püüame lahendada, aga lahendusi meil veel ei ole.
 

Küllalt palju hakkasime tähelepanu pöörama Tšehhoslovakkiale. Nimelt otsisime üles nii Liberecis kui ka Prahas sealsed üürnike ühendused. Tšehhidel on küllaltki rasked ajad üürnike probleemide lahendamisel seljataga, kuid mul on tunne, et mitte nii kriitilised kui Eestis. Tänase konverentsi jaoks saime me ka tšehhidelt materjali ettekandmiseks, kuid see oli nii mahukas, et tuleb enne läbi töötada, kui me saame selle teie käsutusse anda.
 

Nüüd paar sõna ka Dresdeni Üürnike Liidu, Saksamaa Üürnike Liidu ja Maailma Üürnike Ühenduse kohta. Esimesed üürikorterid tekkisid 1867. aastal seoses industrialiseerimisega. Sel aastal asutati Dresdenis esimene Saksamaa üürnike ühendus. Täpselt me ei ole seda kontrollinud, Saksamaal olime me esimesed ja võib oletada, et olime ka maailmas esimene üürnike ühendus. 1949. aastal pidi Dresdeni Üürnike Ühendus peale Teist maailmasõda seoses Nõukogude Liidu otsusega oma tegevuse lõpetama. Kuid juba detsembris 1989 asutati Saksa Demokraatliku Vabariigi Üürnike Liit. Selle liidu loomise põhjuseks olid nimelt tuhanded nõudmised endiselt omanikelt oma majad või korterid tagasi saada.

1990.aastal taasasutasime üürnike ühenduse ka Dresdenis, see oli meile tookord väga kerge, sest Saksamaal juba eksisteeris selline ühendus. Tõsiasi on, et Saksamaa poliitika aktsepteerib üürnike ühenduste tegevust. Ning tõsiasi on ka see, et neil üürnikel, kes on üürnike ühenduse liikmed, neil on tunduvalt vähem probleeme üürilepingutega kui neil, kes ei ole liikmed.

Hetkel on Dresdeni Üürnike Ühendusel rohkem kui 12 000 liiget ja aasta liikmemaks on 69 eurot. Aastatasu eest on võimalik saada õiguslikku ja haldusalast nõuannet. Meie ühendus on suures osas ka poliitiliselt aktiivne, oleme Dresdeni linna erinevate töögruppide liikmed. Kõik, mis puudutab elamist kui sellist – kõiges püüame me kaasa rääkida.

Ma soovin ja loodan, et ka Eesti Üürnike Liit ükskord saab sama tunnustuse osaliseks Eesti poliitikute poolt. Loomulikult üürileandjate ja omanike ühendustel on rohkem raha, kuid poliitika Saksamaal näeb ette, et just üürnike ühendusel on poliitikas kaasarääkimise õigus.
 

Ma tänan teid väga tähelepanu eest!

Bänner