Sundüürnikud ikka murdmata
02.10.2009
Põhja-Tallinna Sõnumid 2.oktoober 2009

Igati arusaamatu on elu Euroopa Liidus: kaks aastat tagasi võeti seltsingu „Kopli Sundüürnik” kaebus Eesti Vabariigi vastu menetlusse Euroopa Liidu Inimõiguste kohtus ja siiani pole ei kippu ega kõppu arengutest. Selleks, et vältida igasugust postiteenuse viperusi ja juhuslikke saadetiste kadumisi, postitasin kaebuse Rootsis, Stockholmis. Igatahes oli rahulikum ja usk, et kaebus adressaadini jõuab, suurem. Ja saadetis jõudiski adressaadini – EU inimõiguste kohtusse.

Seltsingu „Kopli Sundüürnik” kaebuse Eesti Vabariigi vastu kohale jõudmist Euroopa Liidu Inimõiguste Kohtusse ja selle menetlusse võtmist kinnitas minu postkasti jõudnud paberkandjal kirjalik teatis koos sinna juurde kuuluvate rekvisiitidega. Uurisin siit ja sealtpoolt kaebuse menetlemise kulgu, informatsioonile ligi ei pääsenud; öeldi, et teatatakse kirjalikult, kui mingeid dokumente on juurde vaja esitada. Kaebaja esindajat, st mind ennast, külastuseks ning informatsiooni hankimiseks kohtusse kohtunikuga või mõne muu kohtu töötajaga kohtumiseks registreerida ei võimaldatud.

Rahvusvaheline meedia on kaasatud selgitamaks sundüürnike olukorda Eestis ning mis mõiste üldse on sundüürnik. Tulemuseks saavutasime teatise, et Euroopa Liidu inimõiguste Kohtus on olemas kindel protseduuriline kord ja selle järgi me peame ikka vagusi ootama oma kaebuse menetlemise järjekorda, nimelt liiga mahukas on ta Euroopa Liidu Inimõiguste Kohtu jaoks. Kopli sundüürnike kaebus Eesti Vabariigi Valitsuse vastu ja sisaldab „liiga palju” faktilisi andmeid ja materjale ning neid kõiki fakte ja andmeid on vaja põhjalikult kontrollida, et kohus saaks õiget otsust vastu võtta.

Meil, seltsingu „Kopli Sundüürnik” liikmetel, samuti minul, tekib küsimus, et kellel seal Euroopa Liidus (Eestis riigis on see üsna tavaline) on selle kaebuse lahendamise edasilükkamine nii väga kasulik, et millise Eesti partei eurosaadiku lobby-rühma tööülesannete hulka kuulub selle kaebuse arutamise edasilükkamine? Tekkib paratamatult mõte, et mõned eelmised Eesti eurosaadikud ongi selle protsessi pidurid Euroopas. Just need mõned Eesti eurosaadikud on ka need, kes maalivad teistele Euroopa Liidu liikmesriikide saadikutele Eestist tegelikkusele mittevastavat pilti, sest meie riigis, taasiseseisvunud Eestis ometi ei tallata elanikkonna inimõigusi jalge alla... See kannatuste rada, on meile, seltsing „Kopli Sundüürnik” läbitud ning teeb meid, sundüürnikke, veel tugevamaks, veel leppimatumateks rumalate ja vastutustundetute riigimeeste suhtes. Meid ei saa lööduks tunnistada seni, kuni kasvõi üks seltsingu „Kopli Sundüürnik” võitleja on rivis. Värisege omandireformi läbiviimist reguleerinud seadusandluse läbisurunud tegelased, sest meie kaebus Eesti Vabariigi vastu, teostatud omandireformi seaduslikkuse kohta, on ikka veel menetluses.

Tallinn on sundüürnike probleeme leevendanud. Au ja kiitus Tallinna linnavalitsusele, et ta käivitas munitsipaaleluruumide ehitamise programmi. Seda programmi pidi alustama eetika koodeksit järgides küll Eesti riik, kuid kui palju kordi on Tallinn täitnud riigi kohustusi ja silunud riigi tegematajätmisi ning saanud tõrelda riigi apsakate eest. Neid kordi on raske kokku lugeda, lihtsalt väga suur number tuleb. Tallinn põhimõtteliselt päästis suure hulga sundüürnike tänavale tõstmisest, kellede üürilepingud olid omaniku poolt ühepoolselt lõpetatud ja elanike väljatõstmiseks üüripinnalt oli kohtutel korraldused juba antud kohtutäituritele.

Põhja-Tallinna Halduskogu esimehena sai saavutatud märkimisväärne edu, õpetades hädasolijaid, kuidas tuleb käituda, kuidas kirju vormistada, kuhu pöörduda ning nad jäid tänavale tõstmata. Päästsin nii paljusid kui võimalik ja rohkemgi veel. Mind ähvardati: no ja mis siis…, ega me papist poisid ei ole.

Erastada munitsipaalkorterit erastamishinnaga ei ole aga paraku siiski võimalik.

Pall on jälle riigi käes. Soliidse riigina ostaks Eest Vabariik need munitsipaalmajad Tallinna linnalt ja müüks erastamishinnaga sundüürnikele. Vaat kui lihtne oleks tagada oma kodanike võrdse kohtlemise printsiibi täitmine.

Riik nõuab võrdse kohtlemise ja solidaarsuse printsiibi täitmist ju kõigilt, kui ta võtab vahendid ära koolidelt, haiglatelt, sotsiaalasutustelt, politseilt, päästeametilt jne ning lõppkokkuvõttes sülitab näkku pensionäridele, kes selle riigi, Eesti Vabariigi, alustalad lõid ja oma elu kaalule pannes taplesid lahingutes, mädanesid Siberis, istusid vanglates, säilitasid meie kultuuri ja maailmas ainulaadsed Eesti tavasid ja tavandeid. Lõppeks nad andsid meile võimaluse täna rääkida eesti keelt, homme, praeguse poliitilise lahmimise juures, ei pruugi me enam eesti keelt teada, või kui ainult muuseumides helilindilt kuulata.

Märt Sults

Tallinna Kunstigümnaasiumi direktor

Põhja-Tallinna Linnavolikogu liige

Tallinna Halduskogu esimees

 

Bänner