Urmi Reinde. Raamatu "Kaotatud kodud" koht rahvuslikus teadvuses.
22.09.2009
Sõanvõtt konverentsil "Omandireformi okkaline rada" Rahvusraamatukogu Konverentsikeskuses 22.sept. 2009.

Raamatu „Kaotatud kodud“ koht rahvuslikus teadvuses
 

Urmi Reinde

Ajalehe “Kesknädal” peatoimetaja, raamatu “Kaotatud kodud” toimetaja
 

Armas rahvas!
 

Ma ei mäleta, kes see sõnavõtja oli, vist Eha Võrk, kes ütles, et võiks rääkida päevi. Kardan, et ka päevadest jääb meile väheks, me võime rääkida põlvkondi. See omandireform on puudutanud juba üles kasvanud põlvkonda, kes on sündinud laulva revolutsiooni päevadel ja puudutab veel meie lapsi ja meie lapselapsi. Ja ma võin öelda, et kaks nädalat tagasi, kui ilmus Märt Sultsi omandireformi puudutav lugu ajalehes Kesknädal, siis mul oli võimalus seda lugu illustreerida ühe 2008. aastal sündinud tüdruku pildiga, kelle ema viis sünnitusmajast koju ja mõne nädala pärast pidid nad sellest kodust lahkuma. Loodan siiski, et selle eesti tüdruku elu saab olema vähem okkaline kui meil.
 

Mis puudutab seda raamatut, siis ma kõigepealt pean hakkama kurtma loomulikult ja rääkima sellest, mida selles raamatus ei ole. Sest ma leian, et iga inimese suhe raamatuga on nagu armastatuga või lähedasega või perekonnaga, see suhe on hästi intiimne. Igaüks, kes selle raamatu täna saab, saavutab sellega iseenda intiimse suhte.
 

Toimetajana tahan öelda, et eelkõige oli meil seda raamatut ette valmistades vaja otsustada, kust aspektist me sellele teemale läheneme. Kui te täna siin neljandat tundi kuulate neid toredaid, tarku, akadeemilisi ettekandeid, siis ka teile ilmselt jõudis kohale, et omandireform kui selline on täiesti defineerimata. Te võib-olla mäletate seda veneaegset anekdooti, kus kõik kirjeldasid pimedas elevanti, kuidas üks kirjeldas saba ja üks kirjeldas lonti ja igaüks jõudis mingile erilisele tulemusele, aga tervikuna keegi seda elevanti ei näinudki.
 

Mul on tunne, et täna siin saalis, kus me oleme mitu tundi istunud, me oleme samas olukorras ikka veel, et kui siin lugupeetavad professorid rääkisid kas majanduslikust lähenemisest või juriidilisest või ajaloolisest ja mõned naised rääkisid siin ka moraalsest või eetilisest lähenemisest, siis mis see omandireform tegelikult on? Mina ütlen küll, et raamatut ettevalmistades veendusin ma üha enam, et omandireform oli lihtsalt poliitiline otsus. Siin ei ole vaja otsida seoseid ajalooga, õiglusega, eetika või moraaliga, eestlaste raskete kannatustega, ebaõiglusega – mitte millegagi ei ole omandireform seotud nende õilsate mõistete valguses. See oli poliitiline otsus ja sellest sain ma aru rumala noore naisena, kui ma läksin oma lapsega piketile umbes 1995. aastal Toompea lossi ette, kui oli juba loodud Eesti Üürnike Liit, mis korraldas võimsaid pikette. Siis ma sattusin juhuslikult vestlema niisuguse inimesega kui Enn Tarto, kelle vabastamise eest me olime eestlastega seisnud laulva revolutsiooni päevadel ja kui ma talle siis kurtsin, et härra Tarto, miks mind lapsega välja tõstetakse, ma ei ole ju milleski süüdi Eesti Vabariigis, siis ta ütles, et teate kallis proua, et sellepärast, et 1940. aastal võeti paljudel inimestel majad ära ja sellepärast tõstetakse teid välja.
 

Nüüd ma jätan kõik olulise ja ebaolulise vahele. Viisteist aastat on möödas 1994. aastast, kui loodi Eesti Üürnike Liit. Viisteist aastat on suurt tööd tehtud, millest me täna siin ei räägi, aga me viieteist aasta jooksul ei ole ju tegelikult saavutanud mitte midagi. Me oleme lahkunud kodudest.
 

Muide, pealkirjast „Kaotatud kodud“!
 

Uskuge mind, ma olen emotsionaalne naisterahvas ja õnneks on mu kolleegid tunduvalt tasakaalukamad. Mina soovitasin panna pealkirjaks „Veritsevad kodud“ kuid selle idee ma sain Anu Juurakult, kes istub ka siin saalis ja kes on kunstnik; ning kui te lähete saalist välja, siis vaadake veelkord kunstinäitust seal raamatukogu koridoris. Ma tean, et mõned inimesed ei saanud täpselt aru, mis see punane asi on, mis jookseb majadest välja ja mis pilt on ka siin kaane peal. Anu Juurak ja Marko Mäetamm viisid tegelikult meie kannatused kunstisõnumisse. Muide, need on reaalsed majad, nii näitusel kui raamatus piltidena, me tunneme seal ära oma kodumajad, kes me oleme tallinlased, ja sealt voolab välja veri.
 

See on tegelikult kirjeldamatu ja seda ei olnud võimalik panna raamatuse. Ning sellepärast valisime me ainult ühe aspekti: külma, ükskõikse, täiesti neutraalse. Riigikogu stenogrammid, dokumendid, mälestused, artiklid, ja reastasime need kronoloogias. Minu ettepanek oli, et kuna me kõik oleme viieteistkümne aasta jooksul kirjutanud, esinenud, rääkinud, käinud pikettidel, mis on kirjeldamatu töö, siis ma tahtsin, et vähemalt see, mis on kirjasõnas ja avaldatud eestikeelses meedias kaheksateistkümne aasta jooksul, kui on eesti meedia olnud täis omandireformi teemat, et avaldaksime artiklite pealkirju – neid on siin raamatus mitu lehekülge. Ainuüksi pealkirju!!!
 

Ma ütlen teile ka seda, et kui ma hankisin neid artikleid, siis seesama maja, Rahvusraamatukogu, ei suutnud mulle anda täiuslikku ülevaadet omandireformi teemadel kirjutatust, sest neil lihtsalt ei ole seda ja neil ei ole seda väga lihtsal põhjusel – seda ei ole mitte keegi mitte kunagi tellinud. Meie saime selle loetelu kokku, sest nagu Heimar Lenk siin ütles, et tal on viissada artiklit kodus, Vello Rekkaro tõi välja oma arhiivid, minul on kaustad kodus, pühkisin tolmu pealt ära ja otsisin välja näiteks 1994-1996 artiklid.


 

Ja teate mis siis välja tuli, kui me neid vanu artikleid uurisime? Nad rääkisid täpselt sama, mida me oleme täna rääkinud siin viis tundi. Me ei ole lisanud sellele 1994. aasta informatsioonile mitte grammigi uut, peale selle, et Tallinn on ehitanud munitsipaalmajad, mis on ainus reaalne saavutus Eesti riigis.
 

Üks sõnum veel – ma tean, et üürnikud on väga kibestunud. Veel eile öösel kell kaks, valmistades ette seda esinemist siin, läksin sellele “kodueest.ee” leheküljele, kus me aeg-ajalt käime ja vaatame, kuidas meeleolud on ja vaatame, kas me veel üksteist toetame või me üksteist sõimame või kas me heidame üksteisele midagi ette. Ja mis ma sealt siis leidsin? Ikka ja jälle sellesama kibestumise, et midagi pole tehtud, midagi pole olnud, mida see Eesti Üürnike Liit teeb, mida Helle Kalda teeb, mida Peeter Tedre teeb...
 

Mida siis peaks tegema? “Kesknädala” toimetajana puutun väga sageli kokku rahuolematute eestlastega, keda on tuhandeid. Eestlased ei ole oma riigiga rahul ja ma alati ütlen, et ärge ajage segamini riiki ja valitsust. Valitsus on konkreetsed nimed: Mart Laari valitsus, Ansipi valitsus, täna siin on kiidetud Siimanni valitsust ja esimene Eesti valitsus oli Savisaare valitsus. Räägime konkreetselt valitsustest, sest valitsused võtavad vastu poliitilisi otsuseid ja viivad neid ellu, muide meie kõigi raha eest, mis tähendab, et meil on kõigil õigus ka valitsuselt nõuda. Ei ole vaja kiruda Eesti riiki, et riik võttis minult kodu ära – ei, riik ei võtnud meie kodu ära. Mart Laari valitsused võtsid eestlastelt kodud ära ja Andrus Ansipi valitsus andis kord juba kompenseeritud majad (nagu me siin kuulsime, poolakate koonduslaagritesse saatmise hinnaga) baltisaksa väikesele, kuid rahakale huvigrupile.
 

Muide, eile käisin kinos. Tallinnas algas ärkamisaja filmifestival laulvast revolutsioonist ja näidati filmi „Balti loorberid“. Film jutustas Balti ketist, poolteist tundi, see oli väga hästi tehtud film, kui teil on võimalus, siis vaadake. Mida ma siis seal avastasin? Teate, me olime kunagi tore ja väärikas rahvas, me tahtsime vaba riiki. Kes meist Balti ketis seistes mõtles, et me täna istume siin saalis ja nutame taga oma kodu – täpselt samamoodi, nagu minu ema terve oma elu nuttis taga kodu, kust ta oli küüditatud. Kuhu me siis oleme jõudnud oma riigiga?
 

Ja ma tahan küsida veel seda, et miks me siis ei nõua, miks me kurdame siin saalis üksteisele? Proua Runge rääkis, kuidas ta nendes ohtrates omandireformi komisjonides Riigikogus vaidles. Ma tean seda, tunnen proua Runget palju aastaid ja ta rääkis juba siis, et tead, mida see Lauri Vahtre mulle ütles ja mida see Mart Laar mulle ütles. Nad ju sõimasid väärikat prouat, kui ta rääkis sundüürnikest.
 

Lõpuks, hankigem endasse jõudu mitte käia üürnike kodulehel kirumas, vaid hoidkem endas seda sädet, mida Peeter Tedre ütles, et me oleme hoidnud seda liikumist ja see ongi olnud ainus meie jõud peaaegu ilma ühegi sendita, ühegi jõuta, ühegi riikliku toeta.

Ma ei mäleta, kes see klassik oli, kes ütles, et kui ma sinuga muud teha ei saa, siis ma panen su raamatusse! See raamat on siin.
 

Aitäh!

Bänner