Veel kord omandireformist ja sundüürnikest
21.10.2018
19. detsembril 1990 võttis ülemnõukogu suure häälteenamusega vastu otsuse “Omandiõiguse järjepidevuse taastamisest”. See ei olnud paremäärmuslaste vandenõu. Tuletagem meelde, et omandireformi oluliste dokumentide vastuvõtmisel oli peaministriks Edgar Savisaar ja Ülemnõukogu Presiidiumi esimeheks Arnold Rüütel

Omandireform lähtus igati õigest eesmärgist – tagastada õigusjärgsetele omanikele okupatsioonivõimude poolt ebaseaduslikult võõrandatud vara ja luua eeldused riigi majanduse kiireks arenguks ning rahva heaoluks. Kahjuks nii see ei toimunud ja tekitas tänini kestva rahvusliku ja isegi perekonnasisese vihavaenu. Reformiga tekitati uut ebaõiglust ja seda on raske lugeda õnnestunuks.

Reformi ebaõnnestumise põhjusi on palju, nimetagem neis vaid olulisemaid:

1) Riik kui kohustatud reformiobjekt sisuliselt taandas ennast tema enda poolt algatatud olulisest reformist.

2) Võimul olnud erakondadel oli   maa- ja omandireformist erinev arusaam, mistõttu nende reformide strateegiat ja taktikat korduvalt muudeti.

3) Reformide läbiviimine usaldati omavalitsustele, kus paljudes kohtades olid juhtivatel kohtadel reformidele vaenulikud ja ka ebaausad isikud, kes kasutasid neile sülle langenud võimalust isiklikuks rikastumiseks ning sõpradele ja sugulastele varade ümberkantimiseks.

4) Nii omandi- kui ka maareformi seadust  muudeti  ja täiendati kümneid kordi, millega  rikuti rahvusvahelises õiguspraktikas üldtunnustatud õigusjärgse ootuse printsiipi.

5) Põhjendamatult laiendati pärijate ringi, viies selle absurdini. Seetõttu omandit paljudel juhtudel mitte ei tagastatud, vaid kingiti isikutele, kes sellest omandist polnud enne isegi teadlikud.

6) Reforme viidi  kohapeal läbi juhuslikult ja eri paikades erinevalt. Juriidiliselt halvasti ette valmistatud kohalikud spetsialistid ei suutnud (ja sageli ei tahtnud) logisevas seadustikus orienteeruda.

Tollase justiitsministri Paul Varuli juhitud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise keskkomisjon ei suutnud protsessi tasakaalustada ja ühtlustada ning andis ka ise välja seadusega vastuolus olevaid ja ebakompetentseid suuniseid. Kvoorumi puudumise tõttu olid tehtud otsused sageli õigustühised, mida on tänini varjatud.

Reformide algaastail tegutsenud reformiministri institutsioon oli liialt väike ja ei suutnud reforme vajalikult kureerida ning kohapealseid vigu ja omavoli vältida. Eesti kohtud näitasid maa- ja omandireformi läbiviimisel üles oma suutmatust lähtuda õigusest, õiglusest ja seadustest, tehes vastukäivaid otsuseid ning alludes täitevvõimu survele.

Üks ebaõiglus asendus teisega

Kõiki maa- ja omandireformiga seotud  isikuid ei saa loomulikult ebaaususes ja lihtsameelsuses süüdistada. Vajaka jäi ka juristide ja poliitikute kogemustest ja oskustest. Juba algusest peale programmeeriti Omandireformi aluste seadusse põhimõtteline viga, sest ühekorraga püüti lahendada erastamist, tagastamist, kompenseerimist, munitsipaliseerimist ja paljut muudki. On ilmselge, et nii keerulise probleemide ringi lahendamisele tulnuks asuda märksa läbimõeldumalt, mida tunnistavad hiljem seadusse viidud kümned parandused ja isegi põhimõttelised muudatused.

Seadusega ei suudetud lahendada senise valdaja ja vara saaja suhteid, vara tagastamisel ei arvestatud sellel lasunud võlgu, arusaamatuks jäi väärtpaberite hüvitamine ja hoiuste mittehüvitamine, läbimõtlematult laiendati pärijate ringi ja konstrueeriti subjektiivne pärimise kord, mis tugevasti lõhestas ühiskonda. Selle tulemusena asendati üks ebaõiglus teisega, mille viljade “nautimist” jätkub Eestis veel aastakümneteks.

Üheks kannatajate rühmaks on kahtlemata ka sundüürnikud, keda omanikud nimetasid eelisüürnikeks, sest nad elasid kuni 2004. aastani sümboolse üüri eest omanike pinnal ja sageli tagastasid omanikele eluruumid lagastatuna. Vaidlusalused ennesõjaaegsed luksuspinnad kuulusid aga eelkõige partei nomenklatuurile, kuhu tavaeestlastel polnud asja. Ja nende asutajad polnud vastavalt Eesti NSV elamukoodeksile   mitte omanikud, vaid üürnikud.

Omandireform on lõppenud

Riigikogu poolt tehti 13. märtsil 1996 Euroopa Inimõiguste konventsiooni ratifitseerimisel reservatsioon, et omandireformi seadusi puudutavates küsimustes ei võta Eesti riik enesele kohustust juhinduda rahvusvahelisest õigusest. Öeldust tulenevalt on juriidiliselt raske nõuda ka üürnikele tehtud ebaõigluse kompenseerimist. Veelgi keerukam on asja bürokraatlik-tehniline probleem. Paljud sundüürnikud on surnud, paljud on saanud elamispinnalt lahkumise eest rahalist kompensatsiooni või saanud uue elamispinna, osa lihtsalt ei taha enam minevikuhaavu lahti kiskuda jne. Lisaks on siin tegu peamiselt Tallinna probleemiga, sest teistes omavalitsustes on sellele teemale juba ammu joon alla tõmmatud.

Leppigem sellega, et omandireform on sisuliselt lõppenud ja selle tulemusi on raske muuta.

 

 

Kesknädal 11.07.2018

 

Anto Raukas, Eesti Omanike Keskliidu volikogu esimees, Omandireformi riikliku komisjoni liige

Bänner