12.aug.2008.a. EÜL-i KAEBUS Euroopa ja Eesti ombudsmanile
P. Nikiforos Diamandouros
European Ombudsman
1, avenue du Président Robert Schuman
B.P. 403
F – 67001 Strasbourg Cedex 12. august 2008

Indrek Teder
Eesti Vabariigi ombudsman
Õiguskantsleri Kantselei
Kohtu 8
15193 Tallinn



KAEBUS

Meie järelepärimine puudutab Eestist Saksamaale ümberasunud ja Saksa kodakondsuse omandanud isikute õigusi, kes andsid oma vara, võlad ja nõudeõiguse üle Saksa Usaldusvalitsusele või Nõukogude – Saksa segakomisjonile, lahkudes järelümberasujatena Eestist Saksamaale NSV Liidu ja Saksa riigi vahel 10. jaanuaril 1941.a. Moskvas ja Riias sõlmitud riikidevaheliste kokkulepete alusel (Vereinbarung zwichen der Deutschen Reichsregierung und der Regierung der Union der Sozialistischen Sovietrepubliken über die Umsiedlung von Reichsdeutschen und Volksdeutschen aus den Gebieten der Lettischen und Estnischen Sozialististischen Sovietrepubliken in das Deutsche Reich ).

1. Eesti omandireformialases õiguses kehtis 20.06.1991. aastast kuni 12.10.2006. aastani seadusesäte, mille järgi Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isikute (edaspidi lühendatult ümberasujad) omandis olnud ja Eesti Vabariigis asunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise taotlused lahendatakse riikidevahelise kokkuleppega. Kuna sellist riikidevahelist kokkulepet 15 aasta jooksul ei sõlmitud, tunnistas Riigikohus omandireformi aluste seaduse vastava sätte kehtetuks alates 12.10.2006. aastast ning sätestas oma 06.12.2006 ja 10.03.2008 üldkogu kohtuotsustega, et Saksa riigiga 1941. a sõlmitud lepingu alusel Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise avaldused, samuti ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud hoonete üürnike avaldused korterite ja maa erastamiseks tuleb läbi vaadata ja vara kas tagastada, kompenseerida või üürnikele erastada omandireformi aluste seadusega sätestatud üldistel alustel ja üldises korras.

Riigikohtu üldkogu jõudis oma 28.10.2002.a. otsuses nr 3-4-1-5-02 veendumusele, et vaidlusalune säte on Põhiseadusega vastuolus seetõttu, et seadusandja jättis täitmata oma kohustuse sõnastada piisavalt arusaadavalt ümberasujate ning neile kuulunud vara kasutajate õigused. Põhiseaduse §-s 14 sätestatud üldine korraldus- ja menetlusõigus kohustab täidesaatvat ja seadusandlikku võimu saavutama poliitilise kokkuleppe ja andma nii ümberasujatele, kelle vara õigusvastaselt võõrandati, ja nende pärijatele kui ka vara kasutavatele üürnikele selge sõnumi vara tagastamise või tagastamata jätmise kohta (Lisa1).
Riigikohtu nimetatud ettekirjutuse täitmine pole kohalike omavalitsuste tasandil seni siiski praktiliselt võimalik, sest Omandireformi aluste seadust (ega ka vastavaid Vabariigi Valitsuse määruseid) pole seni täiendatud rakendus­sätetega, kuidas peaks taoliste varade kohta esitatud avaldusi menetlema, saamaks näiteks tõendada, et ümberasuja poolt Eestisse mahajäänud vara pole Saksamaal juba kompenseeritud. Vastavalt omandireformi aluste seaduse §-le 17 lg 5 pole omandireformi õigustatud subjektiks oleval isikul õigust nõuda õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist selle vara osas, mis on juba kompenseeritud (Lisa 2: Ekspertarvamus).
Parlamendis esinedes 14.09.1998 andis peaminister Mart Siiman ametliku seisukoha: ... 1939. aastal Eesti Vabariigi ja Saksa riigi vahel sõlmitud kokkuleppe kohaselt jäi Saksamaale ümberasunute deklareeritud ja Eestis asunud vara Saksa riigi loodud Saksa Usaldusvalitsuse käsutusse. Saksa riigi ja Nõukogude Liidu vahel 10. jaanuaril 1941. aastal sõlmitud kokkuleppe kohaselt läks see vara Nõukogude Liidu omandisse. Omandireformi aluste seaduse vastuvõtmise ajaks 1991. aasta juunis oli see vara 50 aasta kestel tsiviilkäibes olles omanikku muutnud. Omanikeks olid riik, vähesel määral omavalitsused ning füüsilised ja juriidilised isikud. Vara tagastamine algas selliselt omandibaasilt. Eesti taasiseseisvumisega ei toimunud selle vara omandisuhetes muudatusi. Täna rakendatakse vara tagastamisel enne taasiseseisvumist vastuvõetud omandireformi aluste seadust kontseptuaalsete muudatusteta.... (Lisa 3).
Õiguskantsler andis oma hinnangu Riigikogule ümberasunute varanõuete suhtes 15.jaanuaril 1996. a. (Lisa 4)
Vabariigi President jättis Riigikogus vastu võetud ORAS-e § 7 lõike 3 kehtetuks tunnistamise seaduse välja kuulutamata ja esitas Riigikohtule taotluse tunnistada seadus põhiseadusega vastuolus olevaks (Lisa 5).
Riigikohtu üldkogu oma otsuses 28.10.2002 tuvastas ORAS § 7 lg 3 teatava õigusselgusetuse ning tunnistas selle Põhiseadusega vastuolus olevaks, kuid ei tunnistanud seda tühiseks. Üldkogu kohustas kõrgemat seadusandjat ja Vabariigi Valitsust andma mõistliku aja jooksul vajalik regulatsioon ning lõpetama õigusselgusetuse.
Seadusandja ja Vabariigi Valitsus ei ole tänaseni Riigikohtu üldkogu otsust täitnud. Riigikohtu üldkogu kuulutas ORAS § 7 lg 3. alates 12. oktoobrist 2006 lihtsalt kehtetuks, mis tähendab, et Saksamaale ümberasunud isikutele tuleks uuesti läbi vaadata ja vara tagastada üldistel alustel. Kohustuse täitmata jätmist ei saa kehtetuks tunnistada.
Kas seaduseandja Riigikogu (parlamendi) ja Vabariigi Valitsuse senine soovimatus reguleerida eelnimetatud Riigikohtu otsustest tulenevalt varade tagastamist või kompenseerimist tahtvate ümberasujate taotluste lahendamise korda, on kooskõlas põhiseadusliku õigusselguse ning riigi ja seaduse kaitse printsiipidega?

2. Nagu on märgitud käesoleva arupärimise p-s 1, kehtis Eestis üle 15 aasta seadus, mille järgi Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isikute omandis olnud ja Eesti Vabariigis asunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise taotlused lahendatakse riikidevahelise kokkuleppega. Seega lähtuti kuni 2006. a 12. oktoobrini põhimõttest, et ümberasujatele vara tagastamine või kompenseerimine ei toimu omandireformi aluste seaduse alusel, vaid küsimus lahendatakse riikidevahelise lepinguga. Nimetatud sätte pikaaegse kehtimise tõttu tekkis nendes 1940.a. ümberasujatele kuulunud majades enne omandireformi algust 1991.a. sõlmitud üürilepingute alusel elavatel isikutel-üürnikel õigustatud ootus, et õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise osas riikidevahelise kokkuleppe mittesõlmimisel saavad nad oma kasutusel olevad eluruumid erastada üldistel võrdsetel alustel.
Käesoleval juhul, muutes 15 aastat kehtinud erisätet ja laiendades omandireformi aluste seaduse algselt määratud kohaldamise ulatust, võimaldamata seejuures ümberasujate majade üürnikel eluruume erastada üldistel võrdsetel alustel, rikkus riik õiguskindluse ja ümberasujatele kuulunud majade üürnike õigustatud ootuse põhimõtet.
Eeltoodu tõttu leiame, et riik peaks nendele isikutele, kes enne omandireformi aluste seaduse jõustumist sõlmitud üürilepingute alusel kasutavad eluruume 1940.a. ümberasujatele kuulunud majades ning kes ei saa neid eluruume erastada üldistel soodsatel tingimustel, sest majad tagastatakse ümberasujatele või nende pärijatele, seeläbi tekkinud kahju heastama. Meie arvates on riik selle omandireformi aluste seaduse algpõhimõtete 2006.a muutmisega rikkunud ümberasujatele kuulunud majades elavate üürnike õigustatud ootust erastada üürilepingu alusel nende poolt kasutatavad eluruumid üldistel võrdsetel alustel.
Neid kodanike ähvardab 1991.a. seadusega antud õigustatud ootuse murdmine. Täna, aastal 2008 ei kaitseks uusi sundüürnikke enam ka need vähesed riiklikud kaitsemeetmed, mida seadus varem ette nägi: üürilepingute pikenemine 3+5+5 aastaks, üüripiirmäärad jms. Samas ei ole riik ja kohalikud omavalitsused suutnud enam kui 15 aasta jooksul lahendada sundüürnike probleeme.
Kas riik on selle omandireformi aluste seaduse algpõhimõtete muutmisega 2006.a. rikkunud 1940.a. ümberasujatele kuulunud majades elavate üürnike õigustatud ootust erastada enne omandireformi algust 1991.a. sõlmitud üürilepingu alusel nende poolt kasutatavad eluruumid üldistel võrdsetel alustel?
3. Omandireformi aluste seaduse § 2 lg 2 järgi ei tohi omandireformi käigus vara tagastamine või kompenseerimine endistele omanikele või nende õigusjärglastele kahjustada teiste isikute seadusega kaitstud huve ega tekitada uut ülekohut. Paraku on omandireformi tegelikul läbiviimisel õigusjärgsele omanikule tagastatud eluruumi üürilepingu alusel kasutanud isikud ja nendega alaliselt koos elavad täisealised perekonnaliikmed jäänud ilma nende poolt kasutatava elamispinna üldistel võrdsetel alustel erastamise võimalusest (so jäetud nn sundüürniku staatusesse). Riik ega kohalikud omavalitsused pole sageli suutnud tagada omandireformi aluste seaduse § 121 lg 9 täitmist, mille kohaselt peaks sundüürnikel peale laenu või toetuse taotlemise olema ka õigus uue eluruumi saamiseks eluruumide erastamise seaduses sätestatud korras. Samuti pole praktikas sageli suudetud täita Elamuseaduse § 33 nõudeid, mille järgi võib sundüürniku välja tõsta ainult riigiasutuse, valla- või linnavalitsuse või üürileandja poolt sobiva eluruumi vastuandmisel või kokkuleppelisel rahalise kompensatsiooni maksmisel. Sama paragrahvi lg 5 järgi juhul, kui kohalikul omavalitsusüksusel ei ole võimalik eluruumi vastu anda, eraldab vahendid vastavate eluruumide ehitamiseks või ostmiseks riik. Seni aga pole üheski seaduses sätestatud, milline on see mõistlik ajavahemik, mille jooksul peab riik nimetatud vahendid eraldama ning millises ulatuses ja kes selle vahendite määra kehtestab. Selliste isikute-sundüürnike huvid on kahjustatud riigi halva halduse tõttu ja neile on pikaajaliselt tekitatud nii materiaalset kui moraalset ülekohut.
Milline on riigi vastutus nende kodanike suhtes ja millised leevendavad meetmed peaks riik ette nägema nende isikute kaitseks ja toimunud rikkumiste heastamiseks?
4. Euroopa Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni ratifitseerimise seaduse vastuvõtmisel Eesti Vabariigi Riigikogu poolt 13. märtsil 1996. a. tehtud reservatsiooniga on kogu omandireformi teostus asetatud väljapoole nimetatud konventsiooni toimeala (Lisa 6, § 2 ).
Inimeste võrdne kohtlemine kuulub inimõiguste hulka ja see nõue sisaldub ka Eesti Vabariigi põhiseaduses.
Kas teatud grupi isikute varalisi õigusi omandireformis rikutakse riikliku poliitikana ja seega euroopaliku õigusruumi mõistes toimib Eestis selles osas inimõigusi rikkuv riigikorraldus ning tegemist on riigivõimu kuritarvitamisega, kodanike diskrimineerimisega ja ebaõigluse otsese tekitamisega?





Lugupidamisega

sundüürnike 1 298 leibkonna nimel


Helle Kalda,

Eesti Üürnike Liidu esimees, Riigikogu liige


12.aug.2008.a. EÜL-i KAEBUS Euroopa ja Eesti ombudsmanile