Jaan Õmblus


 

Kaotatud kodud.

Eesti omandireformi sundüürnike lugu 1989 – 2009


 


 

Tallinn 2009

Väljaandja: Eesti Üürnike Liit


 


 

Resümee


 

Kaotatud kodud” on Eesti Üürnike Liidu algatusel koostatud raamat Eestis läbi viidud omandireformist, mis juhib avalikkuse tähelepanu riigi iseseisvumisega kaasnenud kümnetele tuhandetele kodukaotustele. See protsess on olnud suur tragöödia. Reformi tagajärjel aeti oma kodudest inimesi välja rohkem, kui neid 60 aastat tagasi bolševike poolt küüditati. Tegemist oli äärmusliku künismiga ja sotsiaalteadlased on reformi teostust nimetanud skisofreeniliseks.


 

Eesti võimudel on viimane aeg vabandada oma rahvale tehtud ülekohtu eest, tunnistada oma vigu ning kompenseerida nii moraalne kui ka materiaalne kahju, mis maksumaksjatele ja riigi taasloojatele omandireformiga põhjustati. Eestis tuleb rakendada inimõigused sellistena, nagu need euroopalikus õigusruumis peaksid kehtima.


 

Raamat toob omandireformi käigus kaotatud kodude probleemid laiema avalikkuse ette ilma õigustava demagoogiata. Koostajate eesmärgiks on aidata kaasa riigis iseseisvumisega kaasnenud varalise ülekohtu – diskrimineerimise ja segregatsiooni – lõpetamisele ning põhjustatud kahjude heastamisele.


 

Eesti Keskerakonna esimees ja Tallinna linnapea Edgar Savisaar rõhutab eessõnas, et praegune majandussurutis on viimane võimalus omandireformi vead välja tuua, neile ühene hinnang anda ja väljapääsud leida. Praegu enam ilma lahendusteta edasi minna ei saa, kui tahame seda riiki jätkata. Me ei saa enam visata tuhandeid perekondi protsessidest kõrvale ja teha soodustusi vaid väiksele grupile ühiskonnast.


 

Eessõnas seob Tallinna linnapea omandireformi rahvusvaheliselt tuntud Balti ketiga, kus osales kokku kaks miljonit inimest, sh Eestis 600 000 inimest ehk ligi pool kogu elanikkonnast: „Omandireformi initsieerijana ja käivitajana oli tähtis roll Balti ketil. Just 20 aastat tagasi, 1989. aastal läbi viidud Balti kett oli see, mis tõestas lõplikult eesti rahva ühtsust ja suutlikkust üheskoos tulevikku minna ning oma riik üles ehitada. Just Balti kett andis kindluse, et suudame rahvana ette võtta omandisuhete üleriigilise korrastamise ja läbi reformi panna alus uute ja õiglaste omandisuhete väljakujunemisele Eestis. Omandireform pidi panema aluse kogu meie majandusele.” (lk 7)


 

Edgar Savisaar on poliitik, üks Gorbatšovi perestroika ajal 1987.a. avalikustatud isemajandava Eesti (IME) programmi autoritest ja Rahvarinde loomise idee väljakuulutaja 1988.a. ning hilisem liider, kes on astunud praktilisi samme omandireformi õnnestumise nimel. Tänases Eestis püsib lootus omandireform lõpetada ja selle tekitatud ülekohus heastada eelkõige Edgar Savisaare ja tema juhitud partei tegevusel.


 

Raamatu lõppsõnas ütleb parlamendisaadik, Eesti Üürnike Liidu esimees Helle Kalda:

Vabadusel on aga alati oma hind. Vaba Eesti hinnaks on täna kujunenud see, et iga seitsmes Balti ketis seisnud inimene kaotas oma kodu.” (lk 257)


 

Raamat koosneb neljast peatükist


 

1. peatükis „Omandireformi põhimõtted ja alustalad“ selgitatakse reformi algset visooni ja ideed; analüüsitakse reformi tehnilisi ja taktikalisi kaalutlusi ning esitatakse omandireformi ajakava. Eraldi tuuakse välja omandireformi filosoofia aspektid, mis sisaldusid juba Eesti iseseisvumisele viinud organisatsioonide (Rahvarinde ja Eesti Kongressi) põhidokumentides. Peatükk juhatab sisse käsitletava omandireformi teema.


 

2. peatükk „Omandireformi kaldumine kavandatud rajalt“ analüüsib põhjusi, miks omandireformist sai ühiskonnas ebaõigluse külvaja ja tuhandete tragöödiate käivitaja. Kui esimeses peatükis anti ülevaade reformist ja sellega kaasnevatest asjaoludest, siis teine peatükk avab reformitemaatikat sügavamalt.


 

3. peatükk „Omandireformi käsitlus perioodide kaupa“ toob välja reformi neli erinevat perioodi. Ülevaade perioodidest võimaldab reformile süsteemsemalt läheneda. Perioodid illustreerivad omandireformi samm-sammulist kujunemist. Iga perioodi käsitluses esitletakse spetsiifilisi nüansse ja aset leidnud sündmusi. Kolmas peatükk on oma olemuselt kõige tehnilisem – sealt leiab kõige rohkem üksikasju ja argumentatsiooni.


 

4. peatükk „Omandireformi kogemus ja lahendused“ võtab raamatu kokku. Käsitletakse reformi negatiivseid ja positiivseid kogemusi, lahendusi, edasisi tegevusi omandireformi jätkamiseks ja seda, kas omandireformi eesmärk (*) on saavutatav. Peatükk aitab kogu raamatut siduda üheks tervikuks ja teha järeldusi ning kujundab hoiakud, kas ja kuidas omandireformiga peaks edasi minema ja millistel alustel seda peaks tegema.


 

(*) Väljavõte omandireformi aluste seadusest:

§ 2. Omandireformi eesmärk

(1) Omandireformi eesmärk on omandisuhete ümberkorraldamine omandi puutumatuse ja vaba ettevõtluse tagamiseks, omandiõiguse rikkumisega tehtud ülekohtu heastamine ning eelduste loomine turumajandusele üleminekuks.

(2) Omandireformi käigus vara tagastamine või kompenseerimine endistele omanikele või nende õigusjärglastele ei tohi kahjustada teiste isikute seadusega kaitstud huve ega tekitada uut ülekohut.

 

1. peatükk: Omandireformi põhimõtted ja alustalad


 

Algne idee ja visioon omandireformist oli idealistlik ja loodi kõige paremate kavatsustega. Omandireform pidi andma reaalse baasi selleks, et saaks hakata arenema taasiseseisvunud Eesti majandus, kasvama inimeste heaolu ja tekkima võimalused koostööks teiste turumajanduslike riikidega.


 

Eestis tegutses Molotovi-Ribbentropi Pakti Avalikustamise Eesti Grupp aastatel 1987-1988. Organisatsiooni eesmärgiks oli Molotovi-Ribbentropi Pakti (MRP) ja selle lisaprotokollide avalikustamine ning tagajärgede likvideerimine. Grupi tuntus inimeste seas tagas selle organisatsiooni tõstatatud probleemide laia vastuvõtu. Läbi selle liikumise leidis ka omandireformi idee toetust rahva seas. Eraomandiõiguse üldine puudumine Eestis oli anneksiooni tagajärg ja selle taastamine oligi sisuliselt omandireformi üks põhilisi eesmärke. (lk 110-111)


 

Laulev Revolutsioon käivitas protsesse, mis olid vältimatult vajalikud Eesti Vabariigi taastekkeks. Nende hulka kuulus ka omandireformialane diskussioon. Üheks esimeseks sammuks oli omandiseaduse vastuvõtmine 13. juunil 1990, reguleerimaks omandisuhteid, määrates kindlaks omanike ringi, omandivormid, omandiõiguse tekkimise alused, sisu, objektid, omandiõiguse teostamise ja kaitse põhimõtted. Omandiseaduse § 1 lg 2 sätestab, et seadus on aluseks teistele Eesti Vabariigis omandisuhteid reguleerivatele normatiivaktidele. Eesti Vabariigi omandiseaduse § 2 sätestas omanikud ja omandivormid:

(1) Omanikuks Eesti Vabariigis võib olla kodanik (füüsiline isik), juriidiline isik, kohalik omavalitsus või riik vastavalt käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud omandivormidele.

(2) Omand Eesti Vabariigis esineb eraomandina, juriidilise isiku omandina, munitsipaalomandina ja riigi omandina. Eesti Vabariigi seadus võib ette näha ka teisi omandivorme.

Seaduse § 2 lg 2 osas tuleb tähelepanu juhtida asjaolule, et eraomand on loetelus asetatud esikohale ja riigi omand jäeti loetelu lõppu. 1990. aastal oli selline lähenemine, kus eraomand asetati esikohale ja riiklik omand lõppu, NSV Liidus pöördelise tähendusega.


 

Tuletame meelde, et üks aasta pärast omandiseaduse vastuvõtmist Eesti Ülemnõukogus, kui 13. juunil 1991 võeti vastu omandireformi aluste seadus, oli Eesti ikka veel Nõukogude Liidu koosseisus.


 

Omandireformi idee oli luua varaline baas kõigile Eestis elavatele inimestele ja anda neile võimalikult hea stardipositsioon turumajanduslikus ühiskonnas. Algse ideoloogia kohaselt käsitleti kõiki inimesi võrdselt mõne objektiivse kriteeriumi, näiteks tööaastate alusel.

Käesoleva raamatu lõpus jäädakse seisukohale, et omandireform on võimalik edukalt lõpule viia kooskõlas seaduses sätestatud eesmärkidega. Selleks tuleb heastada ülekohus ja kahjud. See ei ole lihtne, kuid poliitilise kokkuleppe korral teostatav. Omandireform ei ole lõppenud enne, kui kõigile kannatanud ja oma kodud kaotanud või varalist kahju kandnud isikutele on nende kannatused kompenseeritud sellisel määral, et ei tuntaks ennast ülekohtu ohvrina.


 

Omandireformi tehnilised ja taktikalised kaalutlused.

Ülemnõukogu istungil 8. mail 1991. aastal jagas Rahvarinde valitsuse justiitsminister Jüri Raidla selgitusi omandireformi aluste seaduse normatiivse kontseptsiooni arutelul:

Omandireformi õige ja täpne ning teoreetiliselt põhjendatud nimetus on kahtlemata omandisuhete reform. Muudetakse reformi käigus ju ikka suhteid, mitte aga vara – asju ja esemeid iseendid. ...Omandireform on ühiskondlike suhete kogu ümberkorralduste kompleksi südamik. Mõistagi on ta majandusreformi vundamendiks. Sellisena haarab omandireform kogu ühiskonda, puudutades praktiliselt iga üksikisiku ja üksiksubjektide koosluste erinevaid huve. Kuivõrd see on nii, siis on omandireformi üheks keerulisemaks momendiks sotsiaalsete konfliktide minimiseerimine ja leevendamine.”


 

Minister toob sisse termini “uusrepresseerimine”, mille all mõeldakse represseeritute vara heausksete omandajate ning tagastatud elamutes elavate üürnike huvide kahjustamist. Kuid hoiatusi ei võetud tõsiselt ning omandireform lõi ebaõiglust ja tõi kaasa uusrepresseerimise. Seega jääbki õhku küsimus, kas omandireformi läbiviimist kontrollinud jõud mitte tahtlikult ei ignoreerinud kõiki ohte ja karisid, kuhu reform ei oleks tohtinud komistada – karid ja ohud olid teada, kuid nende realiseerumine oligi sisse programmeeritud, et osa ühiskonnast kaotaks väga palju ja keegi teine võidaks samavõrd. (lk 115)


 

Ülemnõukogu 10. juuni 1991 istungil nimetab parlamendisaadik Jaak Allik omandireformi läbiviimise viisi röövimiseks ja osutab tähelepanu, et sel viisil kergelt saadud vara saamine võidakse õigustühiseks kuulutada: „Ja nüüd öelge, miks see vara peaks minema nende tasku, kes selle röövimise ja ekspluateerimise käigus on teistest rikkamaks saanud. Sellega ju röövitakse mind teistkordselt ja seekord lõplikult. Ja kas te ei karda, et selline erastamine täna kitsa kildkonna tasku on niivõrd suures vastuolus rahva õiglusteadvusega, et ühel ilusal päeval tuleb siia saali uus riigikogu ja kuulutab niivõrd kergel kujul saadud vara omandamise uuesti õigustühiseks ja kas hirm selle päeva ees ei tee tühiseks ka teie poolt planeeritava majandusliku efektiivsuse privatiseerimise ostu-müügi teel.” Rahvasaadik näeb, et erastamine läheb kitsa kildkonna taskusse, mis on niivõrd suures vastuolus rahva õiglusteadvusega, et ühel päeval võidakse need tehingud ikkagi tühiseks tunnistada. (lk 118)

Seega oligi omandireformil tehniliselt kaks poolt. Üks pool oli varade andmine neile, kes seda oleks pidanud saama. Teine pool oli tegelemine nende inimeste probleemidega, kellelt kodud ära võeti, see tähendab, kes kaotasid õiguse ja võimaluse erastada seaduslikult kasutatav eluruum võrdsetel alustel teistega. Tuleb tõdeda, et esimese poolega – varade andmisega, nö tagastamisega tegeleti märksa kiiremini ja tulemuslikumalt kui teise poolega. Varad said jagatud õigusjärgsetele omanikele ja esimene eesmärk saavutati, kuid lahendusi kooskõlas seadusega ei ole tänaseni piisavalt rakendatud teisele poolele.


 

Omandireformi teine pool tekitas sundüürnikud (*). Nende probleemide lahendamine oli tehniliselt märksa keerulisem ja selle jaoks oli märksa raskem leida efektiivselt töötavaid taktikalisi lahendusi. Koduõiguse äravõtmist kompenseerida on märksa keerulisem ülesanne, kui olemasolevat vara justiitsvägivallaga ümber jagada. Tulenevalt sellest ei tekkinud ka reaalseid lahendusi selleks, et sundüürnikud oleksid üldiselt saanud väärilist kompensatsiooni või uued kodud. Omandireformi oma kontrolli alla saanud huvigruppidel ei olnud ka huvi selleks resursse kulutada, mistõttu nende poolt juhitud poliitilisel tasandil puudus sisuline huvi neid probleeme lahendada.


 

(*) Sundüürnikud on riigi- või munitsipaaleluruume üürilepingu alusel kasutanud isikud, kes omandireformi käigus jäeti ilma oma kodu erastamise võimalusest. Praktikas on käibel mitmeid erinevaid sundüürnike määratlusi, kuid sisuliselt on sundüürnik omandireformi objektiks olnud (või jätkuvalt oleva) õigusvastaselt võõrandatud varana tagastatud eluruumides tagastamise hetkel üürilepingut omanud isik, selle isiku abikaasa või selle isikuga koos elanud täisealine perekonnaliige. Üürnikuks olemist võib tõendada üürilepinguga või rahvastikuregistri alusel.


 

Sundüürnikud on omandireformi käigus jäetud ilma teiste üürnikega võrdsetel alustel eluaseme erastamise võimalusest, millega on riivatud sundüürnike õigusi ja nad on pandud ühiskonna teiste liikmetega võrreldes halvemasse olukorda ning neile on sooduserastamisest ilmajätmisega tekitatud otsest materiaalset kahju. Seega on nende suhtes toimitud seadusevastaselt.

Siinkohal ongi oluline tähelepanu juhtida asjaolule, et vara uutele omanikele andmist juhtis suur huvi – saamahimu, kuid selle protsessi käigus tekkivate sundüürnike jaoks riigil lihtsaid lahendusi ei olnud ning puudus ka huvi nende leidmiseks. Seega omandireformi kaos loodi suure erahuvi najal poliitiliste vahenditega.


 

1990ndate alguses tunnetati konkreetset survet vajalike seaduste vastuvõtmiseks, et varade n-ö tagastamine saaks kiirelt alata. Huvigruppide lobby muutus sedavõrd aktiivseks, et seaduseandja tasemel ei olnud piisavalt aega kõiki vajalikke nüansse läbi vaielda.

Kiirustamine varade tagastamisel, so omandi kinkimisel sundis ka seaduseandjat võtma vastu õigusakte, mis reguleeriksid sundüürnike õigusi ja võimaldaksid kohest varade võõrandamist. Neil seadustel ja nende korduvatel muudatustel on selged kiirustamise tunnused ning praktiline tulemus oli vastuolus seaduse sätestatud eesmärkidega. Sundüürnikud jäid ilma võimalusest teistega võrdsetel alustel kasutada rahvakapitali obligatsioone (erastamise väärtpaber EVP) (*) oma kodude omanikeks saamisel.

 

(*) Riigi ja kooperatiivide vara rahvale eraomandiks jagamisel lähtuti sellest, et töötaja palk ei sisaldanud seda osa tööpanusest, mis kulutati elamuehituseks. Selle panuse hindamiseks võeti kasutusele rahvakapitali obligatsioonid – RKOd. Üks RKO võrdsustati ühe tööaastaga, mis omakorda oli ekvivalentne 9-korruselise paneelelamu üldpinna 1 ruutmeetriga, millele omakorda omistati arvestuslik väärtus 300 krooni.

Kasutusele tulid mõisted erastamisväärtpaber (EVP), tööosak, ühistatud vara osak ja isegi ennekuulmatu tinglehm.

Näiteks inimesed, kes olid kokku töötanud 56 aastat, said tasuta 56 ruutmeetrise kõigi mugavustega korteri omanikuks. Sellise korteri hind uuselamurajoonis oli 2008. aastal suurusjärgus 1,5 miljonit krooni. Sundüürnikud, kellelt võeti võimalus EVP-dega eluruume erastada, võisid oma 56 tööaasta eest saadud EVPd müüa ja teenida nende eest 5040 krooni (külmiku hind). Ebavõrdne kohtlemine ja sundüürnikele tehtud ülekohus seisnebki selles, et ühed said 56 tööaasta eest 1,5 miljoni krooni eest kinnisvara (mida nad võisid müüa ja pärandada) ja teised 5040 krooni sularaha (ning tõsteti kodust välja).


 

Ilmselt esmakordselt Euroopa õigusruumis ennistati omanike õigused varale nende kohustusi, võlgu taastamata ja omanikud said kingituseks Eestis elanud ja töötanud ning sõjakahjud kõrvaldanud põlvkondade 50 aastaga loodud lisaväärtuse. (Lk 211)


 

Balti keti roll ja filosoofia omandireformis

23. augustil 1989. aastal aset leidnud Balti kett (Balti tee) andis tugeva tõuke Eesti, Läti ja Leedu inimestele, kes hakkasid uskuma oma riikide täielikku vabanemisse. Usuti, et nende riikide ülesehitamine on meie rahvaste endi kätes. Katkematus inimketis osalenud 2 miljonit inimest avaldas muljet kogu maailmale. Inimesed, kes tulid Balti ketti, tundsid ennast oma riigile vajalikena ja kedagi ei aetud minema. Mõisteti, et igal kätepaaril on selles ketis oma roll, keegi polnud vähetähtis ega tõrjutav.


 

1990.aastal kokku tulnud nn Eesti kodanike kogul Eesti Kongressil oli keskne roll omandireformi lähtekohtade sõnastamisel ja tegelikul käivitamisel. Omandireformi suunamise oma kätte haaranud poliit- ja majandustuumik on loonud olukorra, kus osa inimeste edu saavutatakse teiste inimeste arvelt väga lihtsalt – väheste inimeste varaline rikastumine viiakse ellu suure hulga teiste inimeste omandiõiguse äravõtmise teel.


 

Illegaalselt saadud rikkus tekitab aga ühiskonnas alati ületamatuid vastuolusid ja just nende vastuolude tulemusena on omandireform täna ummikus ja lõpetamata. Ainus viis tupikust väljuda on tagasi pöörduda algsete positiivsete väärtuste, õiglusest lähtuva seaduslikkuse juurde. Balti keti väärtused tähendavad seda, et jõukust tuleb koguda ja oma riiki üles ehitada ühiselt, teineteist toetades, mitte aga omakasust lähtuvaid varade ärakantimise skeeme kokku pannes ja vägivallaga ellu viies. (lk 33)


 

2. peatükk: Omandireformi kõrvalekaldumine kavandatud rajalt


 

Mitu omandireformi käivitamise juures seisnud, seadusaktide poolt hääletanud ja administratiivselt kaasa aidanud isikut on reformi hilisemaid arenguid jälgides siiralt pettunud ja ehmunud sellest, millise ülekohut loova ja inimõigusi rikkuva masinavärgi käivitusprotsessi mutrikesteks nad osutusid. Kuid lisaks neile on Eestis selgelt olemas ka majanduspoliitilised jõud, mis on süsteemselt tegutsenud omandireformi käigus üksnes äriliste hüvede saamiseks ning külvanud ühiskonda suurel hulgal ebaõiglust.


 

Omandireform ei kaldunud õigelt rajalt mitte ainuüksi inimestes ja nende arusaamades. Reform kaldus ka seadusandluses. Algselt vastu võetud omandireformiseadused said pideva muutmise objektiks, kus sugugi mitte kõik muudatused ei toonud kaasa liikumist seadustatud eesmärkide suunas. Paljud seadusemuudatused olid mõeldud üksnes kitsaste huvigruppide või isegi kindlate isikute huvide realiseerimiseks. Toimunut võib mõneti nimetada seadusandlikul tasandil aset leidnud manipuleerimiseks varade ja perekondade saatustega.


 

Kolumnist Janek Mäggi on 2008. aastal kirjutanud, et Eesti ühiskond ei saanud aru, kuidas suur osa prominente virutasid 1990. aastatel Tallinna linna ja eesti rahva tagant ligi miljardi krooni väärtuses riigi kõige magusamat tükki – Tallinna vanalinna kinnisvara. Kuna toonases kontekstis ei saanud õieti keegi aru, mis toimus, ei ole tagantjärele justkui muud teha kui käsi laiutada ja tõdeda – mis hundi suus, see hundi kõhus. Ajakirjanik kirjeldab toimunut nii: „Korteriafääris on maffialikke maneere – kindlad perekonnad (parteid, firmad jne.) teevad, mis tahavad, ja kellele midagi ei meeldi, need lastakse maha (jäetakse pirukast ilma). Politseisse minna ei tasu, sest ka see organ on ära ostetud. Igal mehel on oma korter, mis tema suu lukus ja silmad kinni hoiab.” (lk 37, 210)


 

Reformi ebaõigluse all kannatanud inimesed tahavad saada vastust, kuidas ühiskond ülekohtu heastab. Arvestades reformiülekohtu sügavust ja ulatust, ei saa seda lahendada kergelt, kuid lahenduseta jätmine kinnistab ühiskonda mõrad, mis ei pruugi kaduda inimpõlvedega. Eesti rahvas on liiga väike – ainult 1,3 miljonit inimest – ja riigil on enda kehtestamisega niigi palju tegemist. Seepärast ei saa taluda riigivõime, kes ühiskonda lõhestavad.


 

Pärijate ringi laiendamine

1992. aastal sai Eestis võimule uus noor valitsus, kelle loosung oli „Plats puhtaks!“ Parlament asuski 1993.a. omandireformi seaduses parandusi tegema. Esmalt võeti vastu seaduse muudatus, millega taheti tagastada endise omaniku maal asuvate endise omaniku hooneid ja rajatisi endiste omanike õdedele ja vendadele või nende alanevatele sugulastele.

Raamatus „Kaotatud kodud“ kirjeldatakse meeleolusid ja väljaütlemisi parlamendisaalis, kus mõned rahvasaadikud üritasid toimuva üle ka ironiseerida või tagajärgede eest hoiatada. Näiteks üks Keskerakonna esindaja, parlamendi liige proua Liina Tõnisson kritiseeris ettepanekut tugevalt. Ta rääkis: „Minu arvates aetakse siin kõnepuldis täna segamini tagastamine ning võtmine ja andmine. Pange tähele, me räägime ju õdedele-vendadele ja nende alanejatele sugulastele varade tagastamisest. Andke andeks, need varad ei ole kunagi neile kuulunud. Neile ei saa midagi tagastada, neile saab anda. Neile antakse ja nad võtavad. Neile ei tagastata mitte midagi, järelikult ei ole tegemist ajaloolise õiglusega. Kui me nüüd vaatame sellele küsimusele majanduslikult poolelt, siis ... keegi ju maksab selle küsimuse kinni. Selle andmise maksab keegi kinni. Järelikult maksavad selle kinni teised maksumaksjad Eesti ühiskonnas. Ma ei näe rohkem maksjaid, meil ei õnnestu endiselt Nõukogude Liidult seda raha sisse nõuda. Järelikult on maksumaksjad need, kes maksavad...Aga miks me anname kellelegi maad, varandust? Miks me eesti intelligentsile ei tagasta kasutatud terminoloogia kohaselt nende onude raamatukogusid, nende tädide väärtuslikke maale, nende Pariisi ja Londoni haridust? Sest vaadake, kulla rahvasaadikud, ühed inimesed kogusid mammonat, teised paigutasid selle oma haridusse. Ja nüüd selgub niimoodi, et selle seadusega me ühe grupi ühiskonnaliikmete huvisid kaitseme, aga teiste huvisid mitte üks põrm.“ (lk 53)


 

Edgar Savisaare hinnangul hakkas Riigikogu 1992. aasta sügisest ühepoolselt omanike õigusi ja ringi laiendama. Ühtede inimeste huvisid kaitstes hakati rikkuma teiste põhiseaduslikke õigusi ja tekitama uut ülekohut. Ta toob värvikaid näiteid sellest, kuidas ainuüksi ühe või teise inimese pärast on tehtud seaduseparandusi. Savisaar annab mõista, et Eesti Vabariik on omandireformi teel läinud valele rajale. (lk 182)


 

Seega võib pärijate ringi liigset laiendamist nimetada üheks peamiseks asjaoluks üldse, miks omandireform kaugenes algsetest ideaalidest ja muutus kontrollimatuks, kui omandireformi sekkus majanduslikke huve realiseeriv huvigrupp, kes nägi võimalust suurendada kontrolli varade üle.


 

Riik ei takista õigusrikkumisi

Raamat tsiteerib Eesti ajakirjanikke, kelle hinnangul on omandireformiga toime pandud “Eesti genotsiid”. Väidetakse, et riigi julgeoleku ja järelevalveinstitutsioonid nagu president, õiguskantsler, peaminister, justiitsminister, siseminister, politseiamet, kaitsepolitseiamet, riigiprokuratuur ja riigikontroll on õigusnormidest kinnipidamist küll kontrollinud, tuvastanud seaduserikkumisi, pole aga ebaseaduslikke sätteid tühistanud ega teo toimepanijaid vastutusele võtnud. Ükski riigiinstitutsioon pole kas tahtnud või suutnud reageerida, et pöörata kuritegelik ebaseaduslik olukord omandireformis seadusekohaseks.

Riik ei ole takistanud ühiskonnas seoses omandireformiga aset leidnud õigusrikkumisi, kuigi need ei ole olnud ajutised, vaid pikaajalised. Tehingud algasid 1990ndate alguses, kuid neid ei ohjeldatud ega hakatud seaduserikkumisi menetlema ka 2000ndatel aastatel. Samuti ei ole võetud vastutusele seaduserikkujaid. Nii on riik süvendanud ühiskonnas arusaamist, et manipulatsioonid on lubatud. (lk 56-57)


 

Varade tagastamine Saksamaale ümberasujatele

Eestis paiknevaid varasid hakati tagastama inimestele, kes asusid 1939. ja 1941. aastal ümber Saksamaale ja kelle varad jäid Eestisse. Lähem juriidiline analüüs ja rahvusvaheline kogemus viitavad, et neid varasid ei pidanud tagastama. Saksamaale ümberasujate varade tagastamise kohta on Saksa riik edastanud ametliku seisukoha, mis on hangitud Eesti Üürnike Liidu ja Eesti Vabariigi Välisministeeriumi pöördumise tulemusena Saksa Liitvabariigi Välisministeeriumi ja Bundestagi poole aprillis 2000. aastal.


 

Saksa Bundestagi president Wolfgang Thierse kirjutab 2000. aastal oma vastuses, et baltisaksa 1941. aasta järelümberasujate kohtlemise ja nende riikliku omandi restitutsioonidesse kaasamise osas on tegemist ülimalt mitmetahulise problemaatikaga. Ta kinnitab: “Mis puutub Teie poolt lõppu lisatud küsimustesse, siis tahan ma öelda ainult seda, et Saksamaa Liitvabariigil pole mingeid nõudmisi seoses 1941. a. sündmuste aluseks olnud kokkulepetega. Seepärast pole Saksamaa Liitvabariigil ka mingit alust Eesti Vabariigiga vastavat kokkulepet sõlmida.“


 

Saksamaa Liitvabariigi Välisministeerium vastab samuti 2000. aastal, et Saksamaa Liitvabariik ei esita mingeid nõudmisi seoses lepinguga, mille aluseks olid 1941. aasta sündmused. Tulenevalt sellest ei näe Saksamaa Liitvabariik ka mingit põhjust, et sõlmida Eesti Vabariigiga lepingut, mis reguleeriks 1941. aasta järelümberasujate omandi tagastamise küsimusi.


 

Saksamaa Liitvabariigi Välisministeerium saatis samal 2000. aastal Eesti Üürnike Liidu pöördumisele vastuseks informatsiooni, milles öeldakse: „Õigus esitada nõudmisi Eestisse mahajäänud vara hüvitamiseks oli kuni aastani 1945 ainult ümberasujatel, järelümberasujatel ja teatud tingimustel Eestisse jäänud nn. riigisakslastel. Kuivõrd õigus hüvitusele ka tegelikkuses aset leidis, saab vaid igal üksikjuhtumil eraldi selgitada. Pärast sõja lõppu hüvitamist enam ei toimunud, vastavalt Saksa seadusele on sellised nõuded lõplikult aegunud. Varad, mille sakslased Baltimaades ja mujal sõja ja sõjajärgsete sündmuste tõttu kaotasid, võeti arvesse sõjakahjude hüvitamisel vastava seaduse alusel (Lastenausgleichgasetz). Selle seaduse eesmärgiks oli sõja läbi eriti tugevalt kannatanud elanikkonna osadele sotsiaalse õiguse printsiipe arvestades neile tekitatud kahju korvamine ja ühiskonna integreerumiseks hädavajaliku abi osutamine. Kui aga vara kaotus on hilisemate sündmuste, näiteks vara tagastamise läbi kompenseeritud, tuleb varem saadud hüvitis riigile tagasi maksta. See põhimõte kehtib ka praegu.“


 

Järelikult on Saksamaale ümberasujate varade puhul olulised järgmised põhipunktid:


 

- Saksamaa Liitvabariigil ei ole nõudmisi baltisakslaste vara tagastamise osas;

- Saksa seaduste järgi on baltisakslaste nõuded hüvitamiseks või vara tagastamiseks aegunud;

- kui baltisakslased, kellele vara tagastatakse, on eelnevalt saanud selle vara eest hüvitist, siis peavad nad peale vara tagastamist hüvitise tagasi andma;

- Saksamaa Liitvabariigi valitsus soovib jääda kõrvale baltisakslaste varade tagastamist

puudutavate küsimuste üksikutele aspektidele sisulise hinnangu andmisest.


 

Baltisakslaste varadega sahkerdamine Eesti omandireformis võib karta päevavalgust ning kujutab endast üksnes ärikombinatsiooni, mis on kaugel õigluse taotlemisest või sõjast tulenenud ülekohtu heastamisest. (lk 62-63)


 

Võlgu ei arvestatud

Varade tagastamisel ei arvestatud neil 1940.a. lasunud võlgu, mistõttu said seaduses õigusjärgseteks omanikeks nimetatud inimesed vara endale kingituseks puhta netovarana. Võlad jäid kellegi teise, see tähendab – tänaste maksumaksjate kanda. (lk 65)

Kuna varade selline andmine laiale tehisomanike ringile oli ülekohtune nende suhtes, kes selle protsessi tulemusena pidid oma varalisest õigusest ilma jääma (eriti kui sinna lisandus ka võlgade mahakandmine), muutis see asjaolu kahjukandjaks kogu Eesti riigi tänase põlvkonna, kes ometi 1939-1945. aasta sõjasündmustes, Nõukogude ekspansioonis ega Saksa okupatsioonis süüdi ei olnud.


 

Mõju- ja huvigruppide tegevus omandireformi kallutamisel

Raamatus esitatud faktid ning omandireformi kulgemise kirjeldus viitab otseselt, et reformi taga seisis huvigruppe, kes saavutasid nii majandusliku kui ka poliitilise mõjuvõimu omandireformi teostamisel. (lk 88)

Selle mõjugrupi teenistusse sattus ka heauskseid – poliitikuid, ametnikke ja majandustegelasi, kes lootsid, et nad viivad ellu Eesti omariiklust ning teevad head oma riigi majandusele ja rahvale. Reformi hävituslikkusest said nad aru alles hiljem. Reformi käigus pandi toime õigusrikkumisi, rikuti inimõigusi ja sooritati ka otseselt kuritegudena kvalifitseeritud tegevusi, kuid mõjugrupil on õnnestunud peaaegu täiel määral blokeerida kõiki algatusi, et kedagi nimetatud tegude eest vastutusele võetaks.

Ärihuvigruppide jõu reaalse tugevuse mõistmiseks tuleb märkida, et juba aastaks 1993 oli huvigrupp suutnud viia reformi niikaugele, et seda hakati avalikult äriks suunatud süsteemiks nimetama ja poliitikud tunnistasid üksteise järel, et kontroll reformi üle on libisenud kusagile mujale – äristruktuuride kontrolli alla.


 

Kaose tekitamine ühiskonnas

Sotsiaalse kaose tekkimise oht Eesti ühiskonnas on väga suur ning mitmed vektorid näitavad selle ohu pidevat suurenemist. Inimesed näevad, et on toime pandud suur ülekohus, kuid ei näe, et ühiskond püüaks sellest õiglasel viisil üle saada. Tekitatud õiguslik-poliitilisest ummikseisust saab riik välja vaid siis, kui asutakse kaitsma lähtekohti, mis tulenevad Eesti põhiseaduses deklareeritud kodanike võrdsetest õigustest. (lk 93-96, 247)


 

3. peatükk: Omandireformi käsitlus perioodide kaupa


 

Raamatus on omandireformi käsitlus jaotatud neljaks perioodiks.

I periood, 1987.a. – 12. juuni 1991.a.

Ettevalmistava perioodi, mille hulka mahub Laulev Revolutsioon, Balti kett (Balti Tee), erinevate organisatsioonide aktiivne tegevus omandireformi ettevalmistamisel ja Eesti Vabariigi Ülemnõukogu roll selle protsessi seadusandlikul vormistamisel.

II periood, 13. juuni 1991.a. – 13. märts 1996.a.

Perioodi alguseks loetakse hetke, mil Ülemnõukogu võttis vastu Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse (ORAS). Perioodi lõpuks loetakse 13. märtsi 1996.a., mil Eesti Vabariigi Riigikogu ratifitseeris inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni ning selle lisaprotokollid, tehes reservatsiooni omandireformi seaduste suhtes.

III periood, 14. märts 1996.a. – 31. detsember 2001.a.

IV periood, 1. jaanuar 2002.a. – käesoleva raamatu ilmumiseni 2009.aastal.


 

Meedia osa

Raamatus avaldatakse lühikokkuvõtteid Eesti meedias ilmunud paljudest artiklitest, mis on omandireformi mõjutanud või selle telgitaguseid kajastanud. Artiklid on varustatud viidetega ilmumisaja ja koha osas, mis võimaldab vajadusel terviktekstidega tutvuda. Bibliograafia „Sundüürnike teema eestikeelses ajakirjanduses 1991 – 2009“ on esitatud lk 262 – 271.


 

Olulisemad seadusandlikud sammud

Loetletud on peamised õigusaktid, mis on Eestis vastu võetud. Juriidiliste vaidluste ja erinevate seisukohtade esitamise alajaotuses on toodud poliitikute, ühiskonnategelaste ja arvamusliidrite seisukohti, probleemseid sõlmpunkte ja vaidluste tekste illustreerimaks, miks ühte või teist liiki arengud omandireformis aset leidsid. Esitatud on väljavõtteid nii Eesti Vabariigi Ülemnõukogu kui ka Eesti Vabariigi Riigikogu stenogrammidest. Neid väljavõtteid on kommenteeritud ja need väljavõtted on asetatud omandireformi arengu konteksti.

Initsiatiivikus ja sund omandireformi läbiviimiseks ei tulnud alguses mitte Ülemnõukogust ega Riigikogust, vaid ühiskonnast. Ühiskond soovis omandiõigust taastada ning Ülemnõukogu täitis eelkõige selle soovi realiseerija rolli nii hästi kui suutis.

Raamat analüüsib reformi käiku ja tõestab, kuidas rahva hulgast tekkinud ja Eesti patriootlike jõudude poolt algselt välja käidud ja sõnastatud ideaalid on läbi Ülemnõukogu, Riigikogu, parteide, kohtusüsteemi ja huvigruppide mehhanismi liikudes jõudnud süsteemini, mis on Eestis põhjustanud inimõiguste rikkumisi, ebaõiglust ja kibestumust, mis kõik omakorda on mõjunud negatiivselt ühiskonna paljudele teistele valdkondadele, näiteks majandus, laste ja pensionäride raske olukord, vähene sündivus jm.


 

4. peatükk: Omandireformi kogemus ja lahendused


 

Täna on reform vastuolus rahvusvahelise õiguse ja üldiste inimõiguste printsiipidega. Reform ei täitnud oma ülesandeid ega muutunud reaalseks toeks Eesti riigi arengus. Vastupidi, reform on põhjustanud Eesti ühiskonna mõranemise. Avalikkus on tunnistanud omandireformi läbikukkunuks. Lõpptulemusena peab leiduma institutsioon või lahendus, mis tagab omandireformis kodu kaotanud inimeste õiguste kaitse.

Eesti sai vabaks, kui Molotovi-Ribbentropi Pakti Avalikustamise Eesti Grupp, Laulev Revolutsioon, Eestimaa Rahvarinne ja Eesti Kongress juhtisid igaüks oma tegevusega riigi taasiseseisvumisele. Balti kett (Balti tee) andis vabaduskontseptsioonile rahva mandaadi. Eesti Ülemnõukogu kinnitas rahva otsuse.

Vaba Eesti hinnaks on kujunenud, et iga seitsmes Balti ketis seisnud inimene kaotas oma kodu. Tegelikult nii kõrget hinda ei pidanud maksma – need inimesed ei oleks pidanud oma kodusid kaotama. Eesti veretu iseseisvumise kontseptsiooni ei olnud sisse kirjutatud eluasemete äravõtmist ühelt osalt elanikest ja nende abil kellegi ärihuvide realiseerimist. Kuid ometigi läks just nii.


 

Neil Eesti kodanikel, kellelt riik kodud ära võttis, ei olnud mingisugust süüd, nad ei olnud millegi vastu eksinud ja nad ei pidanud seda ebainimlikku karistust kandma. Nad olid elanud ja töötanud Eestimaal, paljud olnud ka küüditatuna Siberis ja naasnud koju, kuid säilitanud eestlust. Nad võitlesid Eesti riigi taassünni eest Laulva Revolutsiooni aastatel. Ja siis, kui riiklik iseseisvus taastati, tuli ootamatu löök – neilt võeti nende ainus vara, oma kodu. Need, kes maksid Eesti iseseisvuse eest oma kodudega, toodi põhjendamatult ohvriks – nad jäeti ilma õigusest ja võimalusest erastada oma seaduslik eluase võrdselt kõigi teistega.

Omandireformi teostamisel oli etapilise tähendusega 13. märts 1996. aastal, kui Riigikogu võttis vastu Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (täiendatud protokollidega nr. 2, 3, 5 ja 8) ning selle lisaprotokollide nr. 1, 4, 7, 9, 10 ja 11 ratifitseerimise seaduse. Seadus jõustus 11. aprillil 1996. aastal.

Lisaprotokollis nr. 1 tehti reservatsioon artikli 1 sätete osas, mis käsitlevad õigust oma omandit segamatult kasutada. Eesti Vabariik deklareerib, et protokolli nr. 1 artikli 1 sätted ei laiene omandireformi seadustele, mis reguleerivad Nõukogude Liidu anneksiooni ajal natsionaliseeritud, konfiskeeritud, rekvireeritud, kollektiviseeritud või muul viisil ebaseaduslikult võõrandatud varade tagastamist või kompenseerimist, kollektiivpõllumajanduse ümberkujundamist ja riikliku omandi erastamist.

Artikkel 1 esimene lõik ja selle lõpuosas olev viide rahvusvahelise õiguse üldpõhimõtete järgimisele asetab Eesti omandireformi teostuse väljapoole euroopalikust tsivilisatsioonist, mis lähtub Rooma õigusest.


 

Eestis on vohanud teatud ametnike õiguslik nihilism ja kuritegelik omavoli, mistõttu tuleb õigusriigis tunnistada kõik 13. märtsi 1996.a. seaduse reservatsiooniga hõlmatud seaduste alusel toimunud tehingud õigustühiseks nende toimumise hetkest alates. (lk 131, 132)


 

Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon ja selle lisaprotokollid on baasdokumentideks, mille alusel on võimalik hinnata ja otseselt tõendada omandireformi käigus toime pandud inimõiguste rikkumist. On väidetud, et esimese artikli eiramisega tahtis Riigikogu ära lõigata inimeste ja valitsusväliste ühenduste pöördumised Euroopa Inimõiguste Komisjoni ja Euroopa Inimõiguste Kohtusse oma õiguste kaitseks varalistes ning diskrimineerimise küsimustes. Tekitatud olukord viitab põhiseaduslikule kriisile ja õiguslikule ummikule. Eesti riik peab tegema valiku, kas ta tahab olla õigusriik või omavoliriik. (lk 176)


 

Reforme alustanud “platsipuhastajate” arusaam, et riik on halb peremees ja riigi varad tuleb laiali jagada, andes need eraomandiks, oli primitiivne. Puudus analüüs, mida tähendab ühe või teise lasteaiahoone erastamine, koolimaja äraandmine või muud liiki teenindusasutuse n-ö tagastamine õigusjärgsele omanikule. Enne tagastamist ei arvutatud, millist kahju selline tagastamine võib põhjustada. Hiljem on riik pidanud need asutused ju uuesti rajama.


 

Omandireform on saatnud Eesti rahvale sõnumi, et kui oled õigel hetkel õigel positsioonil, on võimalik endale ühiskonna arvelt varandusi jahtida. Võimu juurde pääsenud isikud olid huvitatud isiklikult vara saamisest ja seadused tehti vaid erahuve silmas pidades. (lk 55)


 

Eesmärgid hajusid ning nende ähmastumine näitab, et puudus piisav parlamentaarne kogemus ja võime teha süsteemselt seadusandlikku tööd. Majanduslike huvigruppide mõjule allumine näitas samuti, et parlament ei suuda sõltumatult ja sirge seljaga jääda kindlaks algsetele ideedele.

Selline ülekohus on ainulaadne terves maailmas. Ei ole teada ühtegi juhtu, kus omandireformiga või mõne analoogset eesmärki täitva reformiga oleks süütutele inimestele rahu ajal tehtud nii räiget ülekohut kui Eestis. Meie riigi kogemus väärib tutvustamist maailmale kui äärmuslik inimsusevastane majandusmudel. Maailm peab sellest teada saama ja oma hinnangu andma. (lk 259)


 

Sundüürnikele kahjude heastamisest

Kõigil sundüürnikel kui Eesti riigi maksumaksjatel on täielik õigus ebaõigluse lõppemisele ja kahjude heastamisele. Nad on elanud lootuses, et ülekohus lõpeb, kahjud kompenseeritakse ja neilt palutakse andeks. Tänaseni veel midagi sellist Eesti Vabariigis toimunud ei ole.

Raamatu „Kaotatud kodud“ ilmumine taastab kahjukannatanute ja ebaõigluse all elanud inimeste lootust, et kurjust ja ülekohut ei ole unustatud ja ükskord ikkagi saabub hetk, kus vanad võlad klaaritakse.


 

Õiglase omandireformi eest võitlejad väärivad tunnustust

Me täname kõiki neid tuhandeid inimesi, kes on Eesti riigi taasiseseisvumise järel võidelnud selle eest, et keegi ei kaotaks oma kodu, et heastataks ebaõiglus ja ülekohus ning et Eestist saaks euroopalik õigusriik. Me innustame kõiki olema üksteisele toeks ja tegutsema selle nimel, et ühel päeval me ühiselt selle ebaõigluse murrame.


 

Pro aris et focis! Aadete ja kodukolde eest!



 



 

Koostasid:

Jaan Õmblus

Vello Rekkaro, Ph D

Eesti, Tallinn, detsember 2009



Eesti omandireformi sundüürnike lugu 1989 - 2009. RESÜMEE.