Edgar Savisaar. Sissejuhatus omandireformi konverentsile.

 

Sissejuhatus omandireformi konverentsile

22. septembril 2009 Rahvusraamatukogus


 

Edgar Savisaar

Tallinna linnapea


 

Austatud koosolijad, lugupeetud juhataja.

Kahtlemata ei ole Eestis olnud reformi, mis oleks tootnud rohkem ülekohut ja sotsiaalset ebavõrdsust kui omandireform. Samuti pole reformi, mille kohta parempoliitikud oleks nii palju küüniliselt valetanud, vassinud ja hämanud, kui seda on omandireform. Ja kui tõele au anda, siis pole Eestis teisi reforme, millest parempoliitikud täna, ligi kakskümmend aastat hiljem püüavad nii vähe rääkida, justkui nende poolt tehtud ei olekski olemas.

Seetõttu on tänane konverents eriti oluline ja tänuväärne. Kui on vait parempoliitikud ja nende truu liitlane omandireformi läbiviimisel – sotsid, peame meie – Keskerakond sellest rääkima ning ütlema inimestele, mis siis toimus omandireformi käigus. Kes siis veel, kui mitte Keskerakond.


 

Need omandi- ja maareformi probleemid, mis kirgi on üles kütnud juba paarkümmend aastat, on kätketud seadustesse, millega püüti Vahva Rätsepa kombel lahendada kõik probleemid ühe hoobiga ning jäeti kõik tekkivad kulud inimeste kaela. Riik pesi käed puhtaks. Minu meelest üks eesmärk oli teadlik rahva lõhestamine ja tülli ajamine, sest teadagi sogasest veest on kergem suurt kala püüda. Oma raamatus „Kõik on võrdsed, aga mõned on võrdsemad“ tõdeb akadeemik Anto Raukas, et poliitilise kanapimeduse ja tööalase saamatuse jäägitu toetamine on olnud justiitsministeeriumi üheks meelistegevuseks. Kahjuks ei ole kõigil inimestel jõudu, visadust, raha ja teadmisi ega oskusi, et kaitsta enda õiglasi seisukohti. Kodanike turvalisus on Eestis puudulik, nende põhiseaduslikud õigused ei ole kaitstud. Riigiametnike võim ja vastutamatus on piisavalt suured ja paraku nad teenivad nii omanike kui üürnike arvelt ning sageli teevad seda karistamatult.


 

Aprillis 2004, nüüd juba viis aastat tagasi mõned MTÜ-d, mis olid kõlavate nimedega nagu Demokraatiavastaste Kuritegude Menetlemise Erikomisjon, Euroopa Kodanike Kaitse Instituut Eestis jne koostasid raporti omandireformi läbiviimise kohta Eestis aastail 1991 – 2004. Selles raportis tõdetakse, et omandireformi käigus tõsteti ebaseadusliku materiaalse omandi hankimine ja kinnistamine kõrgemale kehtivast seadusandlusest ja inimesest kui subjektist vaatamata sellele, et inimesel on siseriiklikest ja rahvusvahelistest seadustest lähtuvalt õigus kodule ja selle puutumatusele.


 

Raport tõdeb, et omandireformi elluviimisel on rikutud Eesti Vabariigi Põhiseaduse kolme printsiipi: õiguskindluse, õiguspärase ootuse ja võrdse kohtlemise printsiipi. Suhtumine sellesse raportisse on erinev, ühed ütlevad, et seda ei maksa väga tõsiselt võtta, sest seda ei ole koostanud mitte riiklik institutsioon, vaid ainult rühm MTÜ-sid. Kuid koostajate hulk on olnud ju lai alates lihtsatest amatööridest ja lõpetades akadeemikutega. See raport on avaldatud soliidsetes väljaannetes, olgu see siis „Kultuur ja elu“ või mõni teine.

Mind huvitas eriti, et kas keegi on proovinud seda ümber lükata, kas keegi on seda vaidlustanud. Ma ei leidnud viie aasta jooksul selliseid juhtumeid, mis muidugi sunnib seda raportit tõsisemalt võtma. Ja neid väiteid, et omandireformi tulemus oli, et ca 80 000 perekonda jäi ilma ebaseaduslikult oma kodust, üle kaheksasaja miljoni euro väärtuses kinnisvara on sattunud ebaseaduslikku omandisse. Moodustati Õigusvastaselt Võõrandatud Vara Tagastamise Komisjonid kohtute õigustes, millega rikuti Eesti Vabariigi Põhiseadust, sest sellega loodi kohtutele paralleelsüsteem. Kohtukuritegudega on ebaseaduslikult tagastatud vara antud ebaseaduslikku omandisse.


 

Eesti kavatseb selles valdkonnas olla ilmselt pioneer, sest ükski riigiinstitutsioon pole kas tahtnud või suutnud reageerida nendele juhtumitele. Muidugi on õigus nõuda kohtu kaudu selliste juhtumite eest kompensatsiooni. Aga need inimesed, kes on juba läbinud kohtu hammasrattad, lihtsalt enam ei jaksa. Tuleb ju tasuda ka riigilõivu ja see ei ole mitte väike ning kogu ring algab otsast peale. Muidugi ka see, et arvukalt on niisuguseid kohtuasju, kus on ühesugused baasandmed, kuid kohtulahendid käivad üksteisele risti vastu, nii haldus-, ringkonna- kui Riigikohtus. See näib küll olevat tõend selle kohta, et on toimunud täielik kohtusuva nendes küsimustes.


 

Isegi Eesti Õigusjärgsete Omanike Liidu juhatuse liikme Peeter Ploompuu hinnangul on omandireformis massiliselt vigu. Konnasilmaks oli see, et õigusjärgsete omanike ring aeti liiga suureks. Kui võrrelda esimesi omandireformialaseid seadusakte 1991. aastast, siis need olid veel suhteliselt tagasihoidlikud ja püüdsid siiski arvestada mõlemat poolt, aga järgnevatel aastatel tehti omandireformi seadusandlusse kümneid ja sadu parandusi ning kõik ühes suunas. Sellega muudeti omandireformialast seadusandlust tundmatuseni.


 

Kusjuures omandireformi läbiviimasel oli liialt palju ametnike suva. Nii näiteks, kui kodanik esitas vara tagastamistaotluse, kuid seal majas oli sees mingi ettevõte ja tagastamine kippus otsitud põhjustel lõpmatuseni venima, siis otsustavaks sai see, kas vara säilivuseks loeti 49% või 51%. Ja nii otsustatigi võib-olla miljoneid maksva maja saatus. Kui 51% oli ümber ehitatud, siis kuni aastani 1997 kehtinud korra järele omanik seda enam tagasi ei saanud. Kuid joonistada mõni protsent siia-sinna ei olnud ju eksperdile mingi küsimus.


 

Ent kõige olulisem omandireformi kuritegu on eesti rahva omavahel tülli ajamine, sest kui kuulata omanikke ja üürnikke, siis mõlemal on omajagu õigust. Jutt on vaid jäämäe nähtavast osast. On selgeid probleeme ning valestitegemisi on tunduvalt enam, kui ma suutsin üles lugeda. Aga selleks ongi tänane konverents, et igakülgselt ja detailselt vaagida, mida ja miks tehti. Soovin Teile head mõttelendu ja kiretut analüüsi meie riigi hilisajaloo vast enam räägitud ja samal ajal enam mahavaikitud reformi kohta.


 

Tahan rõhutada, et omandireform ei ole ainult minevik, vaid ka olevik. Lahendamata on baltisakslastega seotud omandiküsimus, ikka veel. Inimesi, kelle kohta see kehtib, ähvardab endiselt väljatõstmine ja oma kodust ilma jäämine. Riigikohus eesotsas reformist Raskiga tegi selle omandi suhtes otsuse, see tekitab pettumust inimestes. Tallinna linnavalitsus püüab teadlaste abiga saada selgust selle suhtes, kuivõrd kompenseeriti baltisakslastele nende omand fašistliku Saksamaa poolt, professor Järvelaid tegeleb sellega. Selgunud on kohutavaid üksikasju sellest, kuidas baltisakslastele tehti kortereid ja terveid maju vabaks Poola territooriumil ning inimesed saadeti selle nimel koonduslaagrisse. Piinlik üksikasi, millest nüüd püütakse vaikida. Eesti kohtutest ei ole me baltisakslaste suhtes õigust saanud, aga seda asja on vaja edasi ajada rahvusvahelisel tasandil, näiteks Poola abiga.


 

Lahendamata on ka küsimus sundüürnikele tehtud ülekohtu kompenseerimises. Tallinna linn suutis siin aidata sedavõrd, et inimestele, kelle elu senises elukohas oli muutunud väljakannatamatuks ja võimatuks, ehitati uued korterid, kuigi Tallinna linn ei olnud süüdi probleemi tekitamises. Aga me ei saanud jätta seda ka lõpmatuseni üles rippuma, sest inimesi oli vaja aidata.


 

Loodan, et Eesti Vabariigil kunagi tuleb selline valitsus, kes need korterid linna käest välja ostab ja võimaldab ülekohtu all kannatanud sundüürnikel need tõepoolest erastada, kui viimased seda soovivad. Või leida muud võimalused, kuidas kompenseerida seda moraalset ja materiaalset ülekohut, mis inimestele on tehtud. Seda, mis toimus ei saa unustada ja tänase konverentsi üks tähendusi on ka selles, et hoida rahva mälu ja tuletada kõigile meelde, mis on aset leidnud.


 

Ma tänan Teid ja soovin Teile head konverentsi.

Helle Kalda. ORAS: kaks aastakümmet.

 

ORAS. Kaks aastakümmet


 

Helle Kalda

Eesti Üürnike Liidu esimees


 

Lugupeetud Tallinna linnapea, Riigikogu aseesimees, konverentsi ettekandajad, austatud konverentsist osavõtjad!


 

Omandireform on meile tänaseks kestnud juba kaks aastakümmet. See oli ettevõtmine, mis pidi laduma vundamendi meie riiklikule sõltumatusele ja majanduslikule iseseisvusele, looma meile keskklassi ning tagama, et me kõik, ühise perena ehitame üles oma riigi. Ega omandireformi alguses ei uskunud vist ka seda ettevalmistav töögruppki, et Ülemnõukogu saal nii lihtsalt otsusele jõuab. Otsused tehti väga kiiresti, nii majanduslik kui õiguslik analüüs praktiliselt puudus. Rääkimata sellest, millised tagajärjed see toob. Ega meiegi, tulevased sundüürnikud, osanud toona protestida. Soov vabaks saada ja oma riik üles ehitada oli sedavõrd suur. See, et keegi tahab omandireformi käigus kellelegi ülekohut teha ja et omandireformi hind on paljude kodude kaotus, ei osanud suurem osa ühiskonnast küll arvata.


 

Omandireformi selge lähtepunkt ja avasõnum oli selles, et keegi ei saa kannatada ja uut ülekohut ei tehta. Reform oli mõeldud meie vaba riigi realiseerimise meetmena ja pidi tagama üldise heaolu kasvu. Reformi muutmine probleemseks ja ülekohtuseks oli teadlik tegevus kitsa inimgrupi ja poliitiliste jõudude poolt. Teatud inimeste varalistele huvidele toodi ohvriks kümned tuhanded inimesed ja reformi ideegi tervikuna.


 

Kaks aastakümmet väldanud omandireform ei ole tänaseks täitnud oma eesmärki, suurem osa inimesi Eesti ühiskonnas loeb omandireformi läbikukkunuks. Reform on toonud meie ühiskonda kannatusi, kibestumisi, karjääride ja elude hävingut. Kümned tuhanded inimesed on kaotanud oma kodu, selle kõige pühama. Vabal Eestil oli kodu hind.


 

Tagantjärele hinnates võib öelda, vaba Eesti hinnaks oli iga seitsmenda Balti ketis seisnud inimese kodukaotus. Inimesed läksid Balti ketti ja hakkasid Eestit üles ehitama eesmärgiga, et me kõik töötame üheskoos ja vaba riigi loome meile kõigile. Paraku näitas reaalsus, et Eesti hinnaks toodi osa meie endi hulgast. Loomulikult tõi vaba riik meile palju võite, me ei ole enam paljuski need, kes olime enne iseseisvuse saavutamist. Me oleme astunud suure sammu edasi, palju ära teinud ja tahame seda suunda jätkata. Omandireform on olnud iseseisva riigi üles ehitamise üks tahke, mis ei ole välja kukkunud vastavalt soovitule ja mis on toonud kaasa paljude inimeste suuri kannatusi.


 

Inimesed räägivad omandireformist palju. Keegi ei mõista ega saa aru, miks üles kerkinud probleeme ei ole lahendatud. Inimesed ei mõista teatud poliitiliste jõudude soove jätta valukohad parandamata ja sõdida vastu kõigele, mida tehakse omandireformi tagajärgede likvideerimiseks. Kui inimestele müüakse otsustuskorras kortereid samadel tingimustel kui neile, kes said tööaastate eest erastada, siis tembeldakse seda linnavalitsust või erakonda korruptantideks. Kui ehitatakse munitsipaal- või sotsiaalmaju, siis süüdistatakse linnavõimu raharaiskamises või äritegemises. Kodude kaotusest ja inimeste saatuste traagilisest pöördumisest omandireformi tulemusena on kirjutatud palju artikleid. Kuid see ei ole suutnud mõjutada kindlate poliitiliste jõudude destruktiivset käitumist ja negatiivset suhtumist. Kahju.


 

Ühiskonnas võib levida arusaam, et omandireformi valud ja vaevad võiksid praeguseks olla juba ammu unustatud, kui survegrupid teemat kunstlikult üleval ei hoiaks. Täpselt sellise sõnumi edastas mulle meili teel üks endisi ministreid ja ORAS-e üks autoreid Kaido Kama, kui põhjendas oma keeldumist käesoleval konverentsil esinemast. Selline hoiak ei ole õige. Valud ja vaevad ei ole kuhugi kadunud, need on inimestes alles ja need lõhestavad meie ühiskonda. Ainuke võimalus meie ühiskonda taastada ja vanu haavu ravida on loodud probleemid lahendada. Ühiskondliku ebaõigluse ignoreerimine ei too meile lahendusi.


 

Omandireformi pöördepunktina pöördumisel negatiivses suunas tuleb välja tuua aasta 1993. Siis, kui tuli võimule Isamaaliit koos Mõõdukate ehk tänapäeva sotsidega. Sel ajal oli valitsuse eesotsas Mart Laar. See oli valitsus, mille juhtimisel kadusid olematusse palju ideaalid ja õiged eesmärgid. See oli valitsus, mille juhtimisel koostati seadused omadele, sugulastele ja tuttavatele. Neid seadusi hakkas rahvas nimetama lehmalellepoja seadusteks. Astuti vaid samme endale vara ahnitsemise suunas ja unustati teiste inimeste huvid. See oli õnnetus Eestile. Kahjuks vaikib sellest ajakirjandus ja nende mustade tegude tegelik sisu ja tähendus ei ole tänaseks suures osas avalikkuse ette jõudnud. Ka täna puudub meedia saalist, kuigi Eesti Üürnike Liit saatis kutsed kõigile Eesti meediakanalitele.


 

Täna esitleme raamatut „Kaotatud kodud“. Ma olen sellest raamatust pikalt unistanud, aga nüüd on see lõpuks valmis ja olemas. Mul on selle üle ääretult hea meel ja ma siiralt arvan, et sellest võidab kogu Eesti. Kindlasti oleks võinud seda raamatut palju paremini ja põhjalikumalt teha, kuid siiski üks pikk samm on astutud. Me oleme kaua rääkinud, et omandireformi ajalugu vajab jäädvustamist. Täna esitletavas raamatus on väike osa sellest ajaloost kirja pandud. Mul on väga hea meel, et väike grupp inimesi vähese ajaga võtsid kätte ja tegid ära suure töö, kirjutades osa omandireformi ajaloost siia raamatusse. Urmi Reinde, Maili Lepp, Peeter Tedre, Anu Juurak ja ma ise koondasime meie endi omandireformi-ülekohtu kogemuse ning noor majandustaustaga raamatu autor Jaan Õmblus kirjutas selle kaante vahele. Raamatu autor on teemat käsitlenud eelkõige läbi majandusprisma, kuna reformil on olemas selge majanduspool. Tehtud on väga suur töö, sinna on pandud päevi ja öid. Hea, et inimesed leidsid aega ja tahtmist selle töö ette võtmiseks. Tänan Teid selle suure töö eest! Kuid ilma tänase Tallinna Linnavalitsuse rahalise abita poleks me seda suutnud trükkida ja täna poleks seda raamatut kaante vahel. Lugupeetud Tallinna linnapea Edgar Savisaar, suur-suur tänu Teile mõistva suhtumise ja uskumise eest. Teie ja teie erakond on olnud ainuke, kes on alati omandireformi probleeme mõistnud ja lahendusele maksimaalselt kaasa aidanud. Isegi siis, kui Teid on meedias, Tallinna volikogus, Riigikogus maatasa tehtud.


 

Nüüd veel mõni sõna raamatust. Raamat vastab küsimusele, kui palju on Eesti ühiskond omandireformi läbi kaotanud, mida see on endaga kaasa toonud ja millised on olnud võimalused lahendada seda probleemi.

Kuid see on vaid osa omandireformist. Raamat ei käsitle konkreetselt inimsaatusi ja tragöödiaid. See osa vajab veel kirjutamist ja välja andmist. Tänase raamatuga on tegu esimese pääsukesega omandireformi kirjeldavate teoste hulgast. Esimene pääsuke ootab aga järge. Tänane raamat avaldab optimismi, et ühel päeval on omandireformi poolt löödud haavad parandatud ja inimestele kompenseeritakse nii moraalne kui materiaalne kahju.

Võib-olla see raamat panebki õiglase omandireformi vastased mõtlema ja oma seisukohti ka muutma. Me kõik loodame, et raamat aitab maha võtta vaikimismüüri, mis seisab omandireformi põhjustatud inimkannatuste ja ülejäänud ühiskonna vahel. Ma tahan teile kõigile siin soovida, et tänasest päevast oleks kasu, et see konverents sisendaks teisse usku positiivsesse tulevikku ja sellesse, et omandireformi probleemid saavad ühel päeval lahendatud, kahju kompenseeritud ning õiglus taastatud.

Ma väga loodan, et jätkame üheskoos võitlust just sellise Eesti eest, mida soovisime, mille nimel seisime Balti ketis, mille pärast töötame hommikust õhtuni.


 

Aitäh!

Erik Terk. Omandireformi ideoloogia algusaastad.

 

Omandireformi ideoloogia algusaastad


 

Erik Terk

Eesti Tuleviku-uuringute Instituudi direktor


 

Tere hommikust lugupeetud konverentsi külastajad!

Mul on suur au esineda täna siin teie ees. Kui mulle proua Kalda helistas ja arvas, et selline ettekanne võiks teie konverentsil olla, siis mu esimene emotsioon oli suhteliselt suur kahtlus. Sest koduga seotud probleemid on sedavõrd delikaatsed ja keerulised, et nendest rääkida inimesel, kes ei ole selle problemaatikaga otseselt kokku puutunud, on piisavalt riskantne, sest minu roll omal ajal oli see, mida juriidiliselt võiks nimetada äriotstarbeliste varade lahtiriigistamiseks.


 

Kuid paratamatult selle asjaga tegeldes sattusin mõnevõrra laiema supi sisse, mida võib siis nimetada omandireformiks kui tervikuks. Võib-olla ma midagi oskaksin kommenteerida reformi algperioodi kohta, kuid kindlasti mitte hilisemat ajajärku, kui õigustatud subjektide arv hüppeliselt laienes.


 

Kui ma lugesin eile Päevalehte, siis mulle vaatas sealt vastu artikkel, et Lastestaadioni arendamine on peaaegu, et võimatu, sest kestab omandialane vaidlus alates 1991. aastast. Sellega seoses saadaksin tervitused mõningatele omaaegsetele oponentidele, näiteks endisele poliitikule Indrek Kannikule, kes 1992. aastal teatas, et kui me võimule tuleme, siis me vajame kaks kuud, et omandireform lahendada, erinevalt eelmistest pahadest valitsustest, kes asjaga ainult venitavad.


 

Alustaksin sellest, mis olid mu esimesed emotsioonid kusagil aastal 1990. Ma formuleeriks selle niimoodi, et tegelikult küsimus sellest, mis on omandireform, oli tol ajal inimeste peas väga erineval kujul ja väga erinevalt püstitatud. Töötades sel ajal majanduse aseministrina, nägin ma enda ümber sellist maailma, kus majandus oli langemas kollapsisse terves Nõukogude Liidus, inflatsioon tõusis, me tahtsime iseseisvuda ja sellega seoses oli olemas võimalus, et me kaotame turud.

Me prognoosisime, et tööpuudus võib tõusta umbes 30 protsendini. Sellises olukorras see, mida meie käsitlesime omandireformina, oli midagi niisugust, mis aitaks esiteks tekitada need inimesed, kes oleksid enam motiveeritud, et panna tootmine käima ja säilitada inimestele töökohad; ja teiselt poolt, mis oli ülioluline, et tagada elementaarne sotsiaalne stabiilsus ühiskonnas. See tähendab, et selliseid käike, mis oleks kogu situatsiooni tohutult loksutanud iseseisvumise käigus, ei olnud ilmselt tark ette näha. See on üks kontseptsioon.


 

Mida aeg edasi, seda enam hakkas ilmnema, et tegelikult on olemas ka teine kontseptsioon, kus nähakse seda ülesannet hoopis millegi muuna – nimelt ühe suure omandi ümberjagamise protsessina, kus üheks põhiküsimuseks on – keda blokeerida? See tähendab, et omanikeks ei pea tingimata saama endine nomenklatuur, omanikeks ei pea saama musta turu haid, omanikeks ei pea saama eesti venelased, kes on ju teatavasti okupandid jne.


 

Nende kahe kontseptsiooni kokkuviimine oli piisavalt keeruline ja ma pidevalt avastasin ennast mõtlemast selle peale, et me justnagu teeme ühte asja – valmistame ette omandireformi – , aga tegelikult me nagu lahendame eri ülesandeid. Minu jaoks see ülesanne ei olnud primaarne, mis mitmete minu kolleegide jaoks oli. Ka komisjonides nende jaoks see ülesanne, mis minu jaoks oli esmane, nende jaoks ei olnud.


 

Kuidas omandireformi kontseptsioon tekkis, on eelkõige küsimus sellest, kuidas ta kujunes restitutsioonikeskseks. Sest omandireformi oli vaieldamatult tarvis ja ta oli vaieldamatult tarvis läbi viia väga ruttu. Restitutsioon ise oli väga loogiliselt riigi õigusjärgsuse taastamine, kuigi kui Eesti Komitee loomisel räägiti riigi õigusjärgsusest, siis eriti ei räägitud varade tagastamisest ega sellest probleemist. Aga põhimõtteliselt oli see seos olemas, et kui riik tekib õigusjärgsuse põhimõttel, siis on selge, et mingil kujul tuleb lahendada küsimus ka omandialasest restitutsioonist.


 

Esilagu oli see küsimus püstitatud minu arvates küllalt sinisilmselt. Kogu lähenemine oli selline, et oli üks paha Nõukogude Liit, kes meid on okupeerinud ja loomulikult see Nõukogude Liit peab kompenseerima ajaloolise ebaõigluse, kaasa arvatud omanikele tehtud ebaõigluse. See oli see, mida siiralt usuti mingil perioodil, mul on küll suhteliselt raske selgeks teha miks. Aga nii see oli.


 

Kusagil, kus asi hakkas juba lähenema reaalsele iseseisvumisele, hakkas selgemaks saama, et laev on uppumas ja sellelt laevalt tuleb võimalikult kiiresti eemalduda. Tõenäosus, et keegi midagi kompenseerib, oli selline, et Nõukogude Liit ei kompenseeri mitte püksinööpigi. Ma aitasin ise teha dokumenti, mille nimetus oli “Arveraamat Nõukogude Liidule”, mille koostamise põhimõte oli see, et me olime veendunud, et iseseisvumise käigus meile esitatakse suuri pretensioone, näiteks makske kinni Muuga sadama ehitus või andke meile elektrijaamad, sest need on tehtud Nõukogude Liidu investeeringute baasil.


 

Seetõttu oli kogu see teema väga oluline, aga reaalselt aastal 1991 ei olnud mingit alust eeldada, et Nõukogude Liit meile midagi kompenseerib. Teiste sõnadega, meil oli kolm ülesannet: ajaloolise ülekohtu kompenseerimine, sotsiaalse õigluse kindlustamine ja majanduslik efektiivsus; ning me olime Eestimaal ise nende kolme ülesandega vastastikku. Me pidime ise leidma mingisuguse kompromissi.


 

Küsimus on nüüd selles, et kuidas ikkagi sai tekkida olukord, et nendest kolmest eesmärgist, mis kõik on ülimalt austusväärsed ja mida kõiki ka eesti rahvas toetas (võin seda sotsioloogiliste uuringute baasil tõestada), et tegelikult võeti neist üks ja muudeti primaarseks ja öeldi, et kõiki teisi tehakse niivõrd, kui raha jätkub või selleks võimalusi on. Tähendab – Eesti omandireform muutus mingil ajahetkel restitutsioonikeskseks. Mitmes komisjonis töötades hakkasin mingil hetkel ka imestama, et sinna on kogunenud hästi palju advokaate! Kõigi nende silmad hiilgavad ja kõik, mille ümber jutt käib, on see, et kuidas pärijate kõrvalliinidega asju korraldada ja mis tüüpi testamente kuidas arvestada. Minu arvates see ei olnud nagu see ülesanne.


 

Kui juunis 1991 võeti vastu omandireformi aluste seadus, siis kuidas sai tekkida, et see seadus oli selline nagu ta oli? Kas see seadus oli suur kompromiss Eesti poliitiliste jõudude ja terve eesti rahva vahel, nii nagu mitmed oponendid on püüdnud seda väita? Näiteks Õigusjärgsete Omanike Liidu raamatu eessõnas Mart Laar kirjutab, et see on kõik meie suur ja üldine üritus ja sel ajal kui see seadus vastu võeti, oli president teatavasti Arnold Rüütel ja peaminister Edgar Savisaar. Mul tuli seepeale vana laul meelde, et kui Laidoner juhatas väge ja Päts oli president. Sisuliselt tähendab see, et võitlus selle üle, et kellele jääb au, on ammu lõppenud; ja nüüd püütakse häbi kuidagi hajutada.


 

Diskussioonide käigus – need olid peamiselt parlamendis toimunud diskussioonid, mitte ainult valitsuses või ministeeriumites – hakkas süsteem välja kujunema selliselt, et loomulikult, kui on restitutsioon, siis peame määratlema, kellele omandi tagastamine laieneb, kellele ei laiene. Seega mingil momendil oli selge, et seda lahendit, mis on säilinud ja mida saab tagastada, tuleb tagastada; aga kui tagastada ei saa, siis inimene jääb ümmarguse nulliga, see nagu ei tööta.

Teisisõnu füüsilist tagastamist ja kompenseerimist ei ole võimalik teineteisest selgelt lahku raiuda, et neid tuleb käsitleda kuidagi nagu mõlemat.


 

Edasi kerkis üles küsimus rahvakapitali obligatsioonidest, millele oli kaks aspekti. Esiteks majanduslik, mida ma loen kergelt utopistlikuks, sest eeldati, et nii saavad väga paljud inimesed ettevõtjateks, kui tegelikult alust selliseks lootuseks ei olnud. Teine aspekt oli tunduvalt tõsiseltvõetavam – et üks tööaasta nõukogude ajal võrdub üks ruutmeeter korteri pinda, mille inimene peaks siis saama kätte, et ei tekiks sotsiaalset ebaõiglust ega ebastabiilsust. See oli mõttekas ja kõikides riikides on omandireformiga riik teeninud ka mingisuguseid rahasid, mida taastatava riigi olukorras oleks ilmselt olnud tõeliselt soovitav saada, sest oli ju vaja luua kõik – alates oma raharinglusest ja lõpetades Eesti piiriga. Kõik see maksab teatavasti raha. Tuletan meelde, et kui Eestis hakati rääkima esimest korda erastamisest, siis argument oli, et on vaja saada erastamisega raha, et tagada Eesti kroon. See argument kadus vahepeal kuhugi tagaplaanile.

 

Nüüd võiks siis küsida, et kas neist komponentidest oli võimalik kokku panna normaalne omandireformipakett nii, et kõik need kolm aspekti, millest eelnevalt sai räägitud, oleks täidetud. Minu vastus oleks, et põhimõtteliselt oli. Küsimus oleks ainult selles, et milline oli nende komponentide omavaheline tasakaal või vahekord.


 

Majanduse aseministrina olin ma suhteliselt rõõmus selle üle, et kogu erastamist ei tule teha raha eest, sest erastada oli palju, aga inimestel raha nii palju ei olnud. See, et tekivad teised kanalid, mille kaudu saab riigi käest vara erakätesse, oli iseenesest positiivne. Põhimõte, et rahvakapitali obligatsioonide eest inimesed saavad oma korterid kätte, oli sotsiaalse stabiilsuse seisukohalt ülioluline.


 

Tasakaal aga kadus ära kahel põhjusel. Üks põhjus oli, et iga asi maksab midagi, kas otseselt või kaudselt, ja väga palju maksab selline asi, nagu õigustatud subjektide ringi laiendamine. Tähendab, kui me peame inimestele midagi kompenseerima, siis see nõuab raha. Kui me anname pärijatele tagasi elamuid või muud vara, siis riigil tekivad kohustused teiste inimeste vastu. Nendes hoonetes ei saa edasi pidada näiteks lasteaedu või midagi muud, kui need juhuslikult taolised sotsiaalobjektid olid, kõik see maksab.


 

Olukorras, kus omandireformisubjektide arv on mõõdukas, on võimalik see arve balanssi viia. Olukorras, kus ta laieneb, et ole see põhimõtteliselt võimalik. Sisuliselt läheb pank teatud momendil lõhki ja kui pank läheb lõhki, siis see tähendab, et kui riigil raha ei ole, siis midagi muud jääb tegemata.


 

Ma väidan, et omandireformi õigustatud subjektide arvu laiendamisega monteeritigi sisse see vastuolu, mida polnudki võimalik praktiliselt lahendada, sest riigil ei olnud võimalik seda ebaõiglust taastada, et inimestele, kes kaotasid võimaluse oma korterid erastada, see kompenseerida lähikese aja jooksul. Omanike esindajad tulid välja (lugesin just eile õhtul natukene ajalehti, et mälu värskendada) umbes nii, et milles üldse küsimus – ehitame viis tuhat korterit kohe juurde ja ongi asi lahendatud!


 

Tuletan meelde: 1990-ndate aastate keskel Tallinna linna eelarve suurus oli natuke väiksem kui Los Angelese loomaaia oma. Tähendab, seda raha, et seda kiiresti teha, lihtsalt ei olnud, ja mitte kellelgi ei olnud. Sisuliselt pank aetigi lõhki subjektide arvu suurendamisega ühelt poolt ja teiselt poolt sellega, et pikka aega oli oht, et restitutsioonikeskse omandireformiga ei õnnestu ettevõtteid müüma hakata ja ettevõtted ei lähe korralikult käima. Ja see tähendab seda, et meie majandus läheb lihtsalt põhja.


 

Teine oht õnnestus ajapikku kõrvaldada, kuna mingil hetkel Isamaa valitsus poetas selle palju vaieldud paragrahvi 34 (mille seisu oli see, et Eestis on erastamise põhiteeks restitutsioon ning mitmesugused kompensatsiooniosakud ja mitte müük) seadusest välja nii, et ajakirjanduses ei ilmunud selle kohta mitte ühtegi artiklit. Selle asjaga saadi hakkama, aga selle teise vastuoluga kahjuks hakkama ei saadud.


 

Miks ma väidan, et ka see seadus, mis võeti vastu 1991. aasta suvel, oli kompromissist kaugel – ehkki mõõtmatult parem kui hilisemad täiendatud variandid – oli see, et tegelikult reaalseid kompromisse ei toimunud. Omandireformi komisjonis teatud poliitiliste protsesside tagajärjel läks häälte enamus restitutsiooni toetavate inimeste kätte, sest koaleerusid teatud parteid, et sel viisil valitsust kukutada. Vabade demokraatide fraktsioon oli sel ajal kõige suurem Eesti Ülemnõukogus ja nad mängisid rõõmsalt kokku restitutsionistliku ideoloogiaga. Kusjuures ma ei arva, et nad tahtsid väga palju tagastada vara endistele omanikele, aga see oli täiest lollikindel võte, kuidas tülikast valitsusest lahti saada. Näidata, et see valitsus ei taha seda, mida rahvas tahab ja mida õiguslik järjepidevus nõuab.


 

Tekkis olukord, kus kõikidel komisjoniistungitel, kus toimus oluliste küsimuste hääletamine, jäi meil kaks häält puudu. Me arvasime, et sellest ei ole häda midagi, eeldasime teistmoodi, justiitsministeerium tegi väga põhjalikud alternatiivsed materjalid oma komisjonile, ma olen rääkinud Kaido Kamaga hiljem ja ta ütleb, et kui on üks küsimus, milles tal üldse pretensioone tolleaegsele valitsusele ei ole, siis on see omandireformi variantide ette valmistamine, et see kõik oli väga professionaalne ja detailne. Kuid sellest oli väga vähe kasu, sest komisjon töötas väga selgelt kallutatult ja teatud asju hääletas ning teatud asju ei hääletanud.

Mul on siiamaani meeles, et kui toimus hääletamine selle üle, kas põllumajandusliku maa tagastamisel tuleb arvestada ka majanduslikult ratsionaalset pindala suurust ja kui selle peale vastati, et seda ei tule teha, siis ma palusin, et äkki keegi toob nüüd agraar-ökonoomika õpikuid, et sealt võiks nagu vaadata, siis selle peale öeldi, et see meid ei huvita ja hääletati meid seekord küll ühe häälega miinusesse, väites, et sellist asja nagu majanduslikult otstarbekas maa suurus ei ole üldse olemas.


 

Sisuliselt ettevalmistaval perioodil toimus mitu protsessi korraga, ühelt poolt töö seaduseelnõu kallal, teiselt poolt toimus rõõmus valitsuse kukutamise ettevalmistamine ja kolmandalt poolt (kuna toimus ka uute poliitiliste parteide teke), siis kõik poliitilised jõud proovisid tekitada endale teistest erinevaid poliitilisi platvorme, millega elektoraadile meeldida. Nii et seetõttu see, mis välja tuli, oli selline, nagu ta oli.


 

Kaks päeva enne hääletamist käisin ise Rahvarinde delegatsiooniga veel Kristlike Demokraatide juures läbi rääkimas. Meil oli üks pakkumine – et kuna see eelnõu on sisuliselt valmis, kuigi valitsuse positsioone paljudes küsimustes ei arvestatud, aga hea küll, enamuses osas on ta talutav, et kui me lepime ühe asja kokku, see on see, et me ei hääleta sisse punkti, kus on öeldud, et erastamise põhimeetodiks on restitutsioon ja rahvakapitali obligatsioonid, siis me võiksime öelda, et see on kompromiss ja selge enamik parteidest hääletab poolt.

Kui ma nägin härra Hallaste hiilgavat nägu nendel läbirääkimistel enda vastas, siis mul oli selge, et see on täiesti lootusetu, sest paljudele inimestele (muide, Kaido Kamat ma nende hulka ei arva) oleks see variant, kus valitsus oleks võtnud selle eelnõu tagasi ja kukkunud, olnud mõnevõrra meeldivam sellest variandist, kus see seadus oleks väga ruttu vastu võetud.


 

Nii paraku oli ja ma lõpetaksin oma ettekande sellest, kuidas see asi alguse sai.


 

Aitäh!


 

Aare Laanemäe. Omandireformi moraalne ülekohus.

 

Omandireform ja moraalne ülekohus


 

Aare Laanemäe /DR. Sc./


 


 

Minu ettekanne analüüsib omandireformiga (1991) tekitatud moraalset ülekohut, mis on sundüürnike sotsiaalsele grupile osaks saanud. Teatavasti kujunes see arvukas grupp, kuhu ka Teie kuulute, reformi käigus tehtud vigade tõttu. Keegi ei vaidlusta siin omandireformi eesmärki – luua Eestist omanike riik, selle heas tähenduses. Küsimus on selles, kuidas seda eesmärki (milliste vahenditega) realiseeriti. Just selles tehti vigu, kusjuures need puudutasid nii võitjaid kui ka kannatanuid. Seoses ilmnenud vigadega juhtis akadeemik Anto Raukas, Eesti omanike liidu kunagine president, minu tähelepanu raamatule „15 aastat omandi- ja maareformi. 12 aastat Eesti Õigusjärgsete Omanike Liitu. Õnnestumisi ja möödalaskmisi“ (2006).


 

Keskendugem meiegi esialgu neile möödalaskmistele läbi võitjate silmade. Tagantjärele leiab selles kogumikus Mart Laar, et Eesti omandireform „...polnud kaugeltki ideaalne“ (lk 7). Enn Soisaar toob teiste põhjuste kõrval välja selle, et „...unustati sundüürnikud“ (lk 130). Me teame, et viimaste suhtes rikuti jämedalt võrdse kohtlemise põhimõtet – omanike pindadel asuvaile üürnikele kompensatsiooni ega ka uut elamispinda ei võimaldatud. Kui õigustloov seadusakt eirab võrdse kohtlemise põhumõtet ja selle tõttu tekib eriliselt kannatanute rühm, võib tõesti tekkida kahtlus reformi õnnestumises. Sellele juhtisid paradoksaalsel kombel tähelepanu ka vastsed peremehed, arusaavalt teistel põhjustel. Nad olevat omanikud vaid nime järgi, kuna vara kasutamise ja käsutamise õigus on piiratud. Eespool omandatud „tagasivaade omandireformile“ analüüs toob välja 18 probleemi, mida omanike seisukohalt ei õnnestunud lahendada, milles süüdistatakse nii seadusemuudatusi (30) kui ka nende elluviijaid (lk 92-95).


 

Jätame selle nutulaule, milles on kergelt moonutatud tõde, nende endi teada. Ometi on selline „tõde“ saksa tuntud kirjaniku Georg Christoph Lichtenbergi (1742-1799) sõnul „Kõige ohtlikum vale“. Tõde on aga see, et tõeliselt kannatanud olid sundüürnikud, mitte endised peremehed. Seda tõendab veenvalt Jaan Õmbluse raamat „Kaotatud kodud“ (2009).


 

Nüüd võiksime öeldule kriipsu alla tõmmata ja teha järelduse: omandireform, mis käivitati 18 aastat tagasi, kukkus (õigluse mõttes) läbi. 18 aastat on käidud mööda omandireformi okkalist rada. Kas selline kogemus midagi ei õpeta neile, kes selle käivitasid? Oscar Wilde (1857-190...) on öelnud: „Kogemus on nimi, mille kõik annavad oma vigadele“. Vead on ilmsed ja annavad end valusalt tunda tänaseni. Siin tekib paratamatult küsimus – miks vigade parandamisest nii kramplikult hoidutakse? 1996. aastal oli valitsusel korraks kavas omandireformiga seonduv üle vaadata. Ent see jäi vaid kavatsuseks. Miks sellest loobuti? Sellele oskaks paremini vastata politoloog. Oodata, et praegune valitsus, kes lähtub liberaalse turumajanduse ideoloogiast seda sooviks. Kuigi reaalse kahju suurus sundüürnikele, so. neile, kes ei saanud oma korterit EVP-de eest erastada, oli endise majandusministri Jaak Leimanni sõnul Riigikogu istungil (17. 09. 1997) 10 miljardit krooni.


 

Ent sundüürnike probleem pole üksnes majandusõiguse probleem. See on ka moraalse õigluse, moraalse ülekohtu probleem. Õigluse mõiste asub teatavasti seaduse ja moraali vahel, neid omavahel tasakaalustades. Seadus üksi veel ei taga alati õiglust kui kõlblus (moraal) seda ei toeta. Omandireformi (1991) seadust ei toeta aga kümnete tuhandete moraalne tõekspidamine, sest neile on tehtud ülekohut, ränka moraalset ülekohut. Laskumata akadeemilisse diskussiooni moraalse ülekohtu mõiste üle märkigem vaid, et enamik uurijaid näevad selles ebaõigluse akti (vt. ka Webster New World Dictionary, New York, 1944), mis avaldub moraaliprintsiipide rikkumises ja sellest tingitud hingelises kannatuses, ängis ja depressioonis. Seega saame moraalset ülekohut mõista eetilise hoiakuna või seadumusena, mida tunnetatakse moraalinormide ja õigluse eiramisena, vägivallana ja omakohtuna. Taoline hoiak tingib paratamatult rahuldava tegevuse ja valmisoleku mingil kindlal viisil reageerida.

Täna oleme selleks viisiks valinud rakendusteadusliku konverentsi vormi, mis vaagib komplekselt omandireformi tagajärgede erinevaid aspekte. Küllap kaalutakse siin ka viise, kuidas ülekohut heastada. Moraalset aspekti silmas pidades võiks arutluseks pakkuda moraalse ülekohtu heastamise. See eeldab loogiliselt tehtud ülekohtu hindamist. Viimase puhul tuleb uurijate arvates arvess võtta vähemalt kolme olulisemat asjaoli:

  1. inimese psüühikale tekitatud kahju (stressihäired, turvatunde kadumine, toimetuleku raskused);

2). elukvaliteedi langust;

3).moraaliprintsiibi rikkumisega, st. heade kommete vastase tahtliku käitumisega põhjustatud

inimväärikuse kahjustusi.


 

Hindamise teeb aga raskeks see, et moraalse kahju arvutamise ühtne metoodika puudub. Praktikas eeldab seadusandja, et kahju suurust arvestatakse „mõistlikult“. Nii nähtub ka Riigikohtu lahendites, kus senini suurim moraalne kahju küündis poole miljoni kroonini. Ometi ei saa seda näidist kui pretsedensti aluseks võtta, sest meil pretsedendiõigus (nagu see toimib näiteks USA kohtutes) ei kehti. Meie kohtud ise seadusi ei loo, vaid lahendavad üksnes kohtuasju. Samas näeb moraalse kahju korvamist ette ka Eesti Vabariigi Põhiseaduse § 25 („Igaühel on õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele“).


 

Taoline hindamise metoodika, mis tuleneb eetika ja õiguskontseptsioonide analüüsist, võimaldab moraalse ülekohtu subjekti käsitleda ka laiemalt kui seda seni õiguspraktikas on tehtud. Kõrvuti küüditatutega, sundpõgenikega, endiste nõukogude okupatsioonire˛iimi vangidega (kellele tekitatud moraalset kahju on riik osaliselt kompenseerinud) tuleks subjektide loetelusse näiteks lülitada ka Tšernobõli „veteranid“ ja sundüürnikud kui hetkel suurim moraalse ülekohtu all kannatanute grupp. Viimane on senini jäänud ilma igasuguse riikliku tähelepanuta.


 

Riik võiks nende heaks teha muudki. Pidades silmas Eesti kui õigusriigi arengut Euroopa Liidu arengute kontekstis, tuleks ratifitseerida ka Euroopa Sotsiaalharta nõue – õiguse eluasemele (art. 31 lg 1-3), milles nähakse ette kindlale tasemele vastava eluaseme kättesaadavaks tegemine ja kodutute arvu vähenemine (et see järk-järgult kaoks) ning muuta eluaseme hind kättesaadavaks püsiva sissetulekuta inimestele. Probleem võib aga teravneda, kui sundüürnikud (eriti pensionärid) üüri piirmäära vabakslaskmisega on sunnitud oma elukohast lahkuma, suurendades veelgi Eesti enneolematult suurt kodutute arvu. Elanikkonna vananemine kinnitab seda ohtu.


 

Õnneks on mõned omavalitsused, eriti aga Tallinna linn (Edgar Savisaare juhtimisel) asunud jõudumööda sundüürnike probleemi lahendama, ehitades kortereid turuhinnast ligi poole odavamalt (7000 kr/m2). Paljud sundüürnikud on seeläbi oma elamistingimusi parandanud. Ka kodutuile on mõeldud majade ehitamisega. Samas on eluruumi hind kõrge, eriti pensionäridele, kes moodustavad sundüürnike enamuse.


 

Olukorrast väljatulekuks on (kirjutistes) pakutud mitmeid ettepanekuid, mis vääriksid kaalumist:

  1. täiustada seadusandlust (Ebba Rääts);

  2. resursside eraldamist riigi poolt (Arvo Kuddo);

  3. sunniviisiliselt üürnikuks olnud aastate eest (st. 17 aastat) nõuda iga aasta võrdsustamist kolme (3) pensioniaastaga, so. võrdväärselt võõrvõimude poolt represseeritutega (Vello Rekkaro);

  4. näha sundüürnikele ette asendustasu iga võõrandatud eluruumi m2 eest 7000 kr. (so. ligikaudu pool kehtivast turuhinnast), mis võimaldaks munitsipaalpinnal reaalselt uue korteri ostu (Aare Laanemäe);

  5. kustutada osaliselt 10 aasta möödudes sundüürniku poolt tehtud sissemaksed uue korteri ostmisel;

  6. Riigikogul tunnistada riigimehelikult sundüürnikele omandireformiga tekitatud moraalset ülekohut.


 

Viimase nõude täitmist on praeguse Riigikogu koosseisu enamuselt raske oodata. Pealegi avaldab majanduskriis sundüürnike probleemi lahendamisele pärssivat toimet. Ometi vastaks pakutud meetmete osalinegi rakendamine tänases Euroopas laiemalt omaks võetud „hea tava“ ja „hoole eetika“ normidele, mida mitmed riigid (Saksamaa, Soome) on varasemalt taolises praktikas ka arvestanud. Ühtlasi oleks see sotsiaalselt, poliitiliselt ja eetiliselt õigustatud riigimehelik samm, mis aitaks kaasa osa rahva võõrandumise ületamisele riigist ja valitsusest.


 

Teada tuleb tõde alati, mõnikord ka välja öelda“ (Kahbir Gibran).


 

Tänan.

Heimar Lenk. Omandireform ajakirjanduse peeglis.

 

Omandireform ajakirjanduse peeglis


 

Heimar Lenk

Riigikogu liige


 

Aitäh lugupeetud koosoleku juhtija, head mõttekaaslased, saatusekaaslased ja kaaskannatajad!


 

Selle nädala lõpus me tähistame parvlaeva Estonia huku aastapäeva. Palju aastaid on mööda läinud ja traagiline, erakordse tähtsusega sündmus seisab meie rahva ajaloos. Me meenutame teda ikka, kuid kui me mõtleme ja küsime, kui palju me sellest traagilisest õnnetusest nüüd viimasel ajal rohkem oleme teada saanud, siis kas me oleme teada saanud, mis oli laevahuku tõeline põhjus? Peame vastama, et ei, me ei ole midagi rohkem uut kuulnud. Suur osa tunnistajaid või siis omal käel selle traagilise juhtumi uurijaid on juba elust lahkunud, sosistatakse, et mõnedki neist mitte päris omal tahtel.


 

Miks ma räägin laevahukust? Aga sellepärast, head mõttekaaslased, et enam-vähem samamoodi on infosulgu ajakirjanduses jäänud ka Eesti omandireform, tema analüüs ja põhjuste uurimine. Meie, kes me täna siin saalis oleme ja kes me oleme sellest reformist puudutatud, meie teame tast rohkem ja orienteerume paremini. Kuid lai Eesti üldsus teab omandireformi sünnist, tema arenguloost ja traagikast üsna vähe.


 

Mul on kodus viis arhiivikarpi, kuhu igaühte mahub umbes sadakond paberit ehk kokku viissada lehekülge. Ja ma ütleksin nii, et mul on peaaegu ammendav kogu kõigest sellest, mis on ajakirjanduses omandireformi kohta ilmunud. Pärast seda kui Keskerakond hakkas välja laskma ajalehte Kesknädal, olukord muidugi muutus, kuid ma ei hakka siin saalis Kesknädalat kiitma, Urmi Reindet kiitma, Helle Kaldat kiitma, kes on seal palju kirjutanud, ega ka kõiki teisi, kes me siin saalis istume, sest selleks pole mul aega. Kui vaadata ülejäänud ajakirjandust, siis kirjutatud on sisuliselt väga vähe ja põhiliselt ainult mõnedest juhtumistest.


 

Põhilised teemad, millest suur ajakirjandus on kirjutanud, on järgmised: omandireformiga taastati ajalooline õiglus ja endised omanikud saavad nüüd rahulikult oma vara hallata. See on põhiline temaatika, millest kirjutati omandireformi algaastail 1991-1998.


 

Teine periood, võiks öelda, on baltisakslaste majad. See on laiem teema, mille võib lehtedest leida võib umbes aastail 1998-2008. Eelmisel aastal Riigikogu teatavasti võttis vastu väga räiged otsused, et tuleb tagastada vara kõikidele siit lahkunud baltisakslastele.


 

Ja kolmas teema on sundüürnikud kui eelisüürnikud. See teema on üsna värske, selle tõi ajakirjandusse magnaat Hans H. Luik, kes sai hirmsalt pahaseks selle peale, kui Edgar Savisaar hakkas ehitama munitsipaalkortereid ja tõmbas kinnisvaramaaklerite ning kinnisvarahaide käest ära suure osa turgu. „Edgar solgib kinnisvaraturgu,“ ma mäletan seda väljendit Tallinna linnavolikogus, kus sel ajal liige olin, ja ka meediast. Edgar ei tohi kortereid ehitada, tuleb võtta ainult nende käest, kes ärivad neid kortereid.


 

Ja niimoodi see asi on läinud. Kui vaatame nüüd lühidalt kõiki kolme teemat, siis näeme, et esimesed teated omandireformi kohta tulid ajakirjandusse juba Indrek Toome valitsuse lõpul. Minul õnnestus leida esimene juhus, milles kirjutati vara mitte veel tagastamisest, vaid äravõtmisest. See oli Eesti NSV Ministrite Nõukogu esimehe Valter Klausoni maja Nõmmel, Nõmme haigla taga pargi veeres. Majast tõsteti Klaussoni lesk välja ja see maja anti ma ei mäleta kellele.


 

Edasised meediakajastused on juba konkreetse reformi kohta 1991. aastal. Nagu mäletame, esimene omandireformi seadus võeti vastu 21. juunil tol aastal.

Algul läks tagastamine üsna raskelt ja omanikud ei olnud sellega mitte kuidagi rahul. Kuid 1994. aastal loodi Õigusjärgsete Omanike Liit. Ma meenutan seda sündmust ainult sellepärast, et selle avakongressil toodi ära üks huvitav arv, milles mina kahtlen, aga kirjas ta on. Ma tsiteerin Eesti Päevalehte: „Käesolevaks ajaks on üle kahesaja tuhande õigusjärgse omaniku avaldanud soovi hakata neile kuuluvat vara kasutama ja käsutama. Paraku on õigusjärgsete omanike õiguste taastamise protsess muutunud vaevarikkaks ja väheefektiivseks,“ kirjutab ajaleht tsiteerides seda avaldust, mis kongressil vastu võeti: „...ja väheefektiivseks on see protseduur muutunud seetõttu, et nõukogudeaegsete omandivormide ja nende baasil tekkinud uusomandi püsimisest huvitatud suure ja mõjuvõimsa punase kildkonna vastutöötamise tõttu.“


 

Ma tsiteerin seda selletõttu, et omandireform sai omamoodi klassivõitluse ilminguks: ühel pool endised punased, kes elasid liiga heades korterites – siis meie teiega –, ja teiselt poolt uued omanikud, kes tahtsid seda vara siit tagasi saada. Ja pärast Omanike Liidu organiseerimist läks suureks konfliktiks, kui reform hakkas liikuma tohutult kiiresti.

 

Ajakirjandus näitas seda ühekülgselt. Põhiliselt kirjutas omandireformist Postimees ja Postimeest tänavad Omanike Liidu liikmed tänase päevani. Teised ajalehed (Äripäev, Päevaleht, Õhtuleht) on nende silmis halvemini valgustanud seda reformi ja nad ei ole rahul.

Võib-olla on huvitav teada, kes on Omanike Liidu ja nn uusomanike lemmikajakirjanikud. Ma tooksin need nimed ära, neid on kolm, kes olid parimad omandireformi käsitlemisel: Kaja Kärner, Jaana Padrik ja Sulev Valner. Omanike endi seas on sagedasemad kirjutajad olnud Tiit Ulas, Peeter Ploompuu, Jüri Estam ja Anto Raukas.

Omalt poolt võin ajakirjanikuna öelda, mispärast omandireformi suhteliselt halvasti ja vähe kajastati: seetõttu, et tavaline reporter või toimetaja ei suutnud sellesse sasipuntrasse süveneda ja reformi käiku oli väga raske analüüsida, isegi kui sa oleksid tahtnud sealt välja tuua mõne tõetera. Meie, kes me asjaga kursis oleme, teame seda paremini ja sellepärast ka oskame neid artikleid hinnata, mis pisutki ka sundüürnikele tähelepanu osutasid. Tuleb anda au SL Õhtulehele ja enne seda Sõnumilehele, need olid ainukesed lehed, mis tõepoolest näitasid ja tõid ära ka fotosid tänavale tõstetud sundüürnike kohta.

 

Teine teema ja periood on aastast 1998 baltisakslaste teema. Saatus õnnistas mind tolleaegse Sõnumilehe erikorrespondendi töökohaga, mul oli suhteline vabadus kirjutada, mida tahtsin. Peale selle ajaleht tahtis ka sensatsioone esiküljele. Nii juhtuski, et 6. mai lehte sai suur sensatsioon või avalöök planeeritud, seda samaaegselt ETV tarbijakaitsesaatega „Pooltund kõigile,“ mida toimetas minu õde Marika Tuus. Me saime ühel päeval suure avalöögi tehtud ja see oli suur omandiskandaal Tallinnas, mis ilmus Sõnumilehe esiküljel. Pärast seda on olnud hulk artikleid.

Lugu oli selles, et Edgar Savisaar, olles sel ajal Tallinna volikogu esimees ja loonud omandireformiameti Tallinna, mida juhatas Vladimir Viies ja kus töötas ka hästi südi meie õiguste eest võitleja Feja Räim, nad esitasid Edgarile paberid, kus oli ära tõestatud, et 102 maja on Tallinnas valesti tagastatud. Tol ajal omandireformialuste seadus ORAS ei lubanud ümberasujatele vara tagastada ja nii läks see asi kõvasti käima. Meediakarussell on tänaseni jätkunud, nüüd siis Kesknädalas, kus on autoreid juurde tulnud Peeter Tedre, Vello Rekkaro ja Helle Kalda näol.


 

Kolmandaks tahaksin lühidalt tuua perioodi, kus sundüürnikke hakati nimetama eelisüürnikeks. See periood algas minu mälu järgi kaks või kolm aastat tagasi, kui tõepoolest Hans H. Luik esines Kuku raadios ja ütles, et Tallinnas ei ole mingeid sundüürnikke, vaid on eelisüürnikud, kes elavad kõige paremini meist kõigist, sest nad elavad omanike majades odava üüri eest, või siis saavad linnalt odavalt kortereid, mille üür on madal, Edgar Savisaar soosib neid ja nemad on siis meie vereimejad. Umbes sellise retoorikaga esines siis Hans H. Luik. See teema läks kiiresti Äripäeva, kus lehe asetoimetaja Aivar Hundimägi võttis selle teema üles ka Vikerraadios, riieldes sundüürnikega. Õnneks Marika Tuus Ringhäälingu Nõukogu liikmena suutis võita ja sai teha vastulause Hans H. Luigele Vikerraadios. Pärast seda veel ilmus paar lugu, Helle Kalda võttis sõna Äripäevas samal teemal ning õnnestus Luige suu kinni panna, sest ta sai aru, et ta selles asjas meist üle ei saa, sest munitsipaalkorterite ehitamine oli õige.


 

Pikemalt Teie aega raiskamata ma teeksin väikese kokkuvõtte. Läbi suurte raskuste oleme kõik aastate jooksul suutnud meedias esineda ja meie traagilist omandireformi pisutki kajastada. Kuid ülekohtune reform on ellu viidud, lõpuks ka veel eelmise aastal Saksamaale ümberasunute vara laustagastamise seadus on vastu võetud. Me ei suutnud sellele kuidagi vastujõudu pakkuda, ta läks läbi Riigikogu liikme Urmas Reinsalu (Isamaa ja Res Publica Liit) juhtimisel.


 

Kas kunagi ka õiglus jalule seatakse ja kodud kaotanud sundüürnikele või nende järglastele midagi uues vormis tagasi antakse või kompenseeritakse, ma seda öelda ei oska.


 

Kuid kallid mõttekaaslased, üks asi on mul selge – ära püüa muuta maailma, ära püüa tänapäeval õigust leida ega õiglust jalule seada, kui sul pole kõige kangemat jõudu. Kui sul pole rasket kahurväge, mis on tänapäeva meedia. Kui sul meediasse pääsu pole, siis sa oma ideid laiemale avalikkusele ära ei tõesta.


 

Ja selliste mõtetega ma tahakski lõpetada. Aga kuna ma nägin, et siia esiritta tuli istuma Mart Siimann ja teises reas istub Aino Runge, siis ma tahaks teha kummarduse ekspeaminister Mart Siimannile! Olles tema valitsusajal ajal tegevajakirjanik, ütlen niimoodi, et kõige heasoovlikum sundüürnikesse suhtuja oli Mart Siimanni valitsus ja suure töö tegi ära tol ajal Riigikogu liige Aino Runge, kes pidevalt Mardiga suhtles. Peaminister Siimannil olid seal oma komisjonid ja mina käisin seal pressikonverentsidel. Oleks see valitus veel mõne kuu vastu pidanud, ma arvan, et omandireformis oleks olnud suured muudatused. Kahjuks see valitsus lõpetas ja mul on hästi meeles esimene pressikonverents pärast Mart Siimanni valitsuse lahkumist, mida pidas Mart Laar. Üheks esimeseks uue valitsuse seadusemuudatuseks oli omandireformiseaduse leevendamiseks Siimanni valitsuse poolt eraldatud rahade äravõtmine “säästueelarve” nime all. Ühesõnaga. Laar muutis tagasi kõik need seadsued, mida Siimann oli püüdnud koos Rungega paremuse poole pöörata. Kiiresti tehti kõik tagasi ja veelgi räigemaks.

Selline oli pilt reaalsuses viimase kahekümne aasta jooksul, nagu mulle on meelde jäänud.


 

Aitäh!

Vello Rekkaro. Reformi reaalsus sundüürnike pilgu läbi.

 

Reformi reaalsus sundüürnike pilgu läbi


 

Vello Rekkaro

elamumajanduse ekspert


 

Lugupeetavad daamid ja härrad, kallid kaasteelised-sundüürnikud!


 

Nii pöördun ma teie poole – “parim põlvkond, mida Eesti Vabariik on maailmale kinkinud”, nagu nimetas meie suurkirjanik Jaan Kross neid inimesi, kes elasid ja töötasid Eestis viimasel poolsajandil, säilitades eesti keele ja kultuuri, rohkendades meie ainelist rikkust ja varasid ning taastasid iseseisvuse targal moel.


 

Just paljudele meist on osaks saanud sundüürniku saatus, kui meilt riisuti õigus erastada oma seaduslikud kodud võrdselt teiste elanikega tööaastate alusel määratud rahvakapitali osakutena ehk erastamise väärtpaberite EVP-dega.


 

Omandireformi aluste seadus ORAS ning võimude tegevus selle järgi ja seda rikkudes (siin ma pean silmas § 2 lõige 2-le: Omandireformi käigus vara tagastamine või kompenseerimine endistele omanikele või nende õigusjärglastele ei tohi kahjustada teiste isikute seadusega kaitstud huve ega tekitada uut ülekohut. ), see on muutunud oma ebaõigluses ainulaadseks “vaikse pogrommi seaduseks , mis lasub rahval egiptuse nuhtlusest julmemalt”, nagu on sedastanud üks meie kaaskannataja-sundüürnik, nüüd juba manalamees, terava sulega kirjamees Uno Laht.


 

Mõni sõna eluasemevaldkonna arengukavast 2008 – 2013, kui majandusministriks oli Edgar Savisaar ja kui kavatseti aastaks 2010 sundüürnike probleemi lahendamisel astuda oluline samm – asuda rahaliselt-materiaalselt heastama tehtud ülekohut. Kui aga praegune vabariigi valitsus kiitis heaks nimetatud “Eesti eluasemevaldkonna arengukava aastateks 2008 – 2013” ja selle rakendusplaani, sai tunnustuse paljude inimeste koostöö, mis algas 2005. aasta lõpus, siis alustas selle koostamist juhtgrupp, kes tõi välja esmalt valdkonna prioriteetsed küsimused ja arutas tulevasi võimalikke lahendusteid. Moodustatud töögrupid tegutsesid 2006.a. aprillis ja selle tulemusena valmis eluasemevaldkonna tugevuste, nõrkuste, võimaluste ja ohtude nn SWOT analüüs – väga põhjalik ja kriitiline ülevaade kujunenud olukorrast.


 

Tahaks rõhutada, et osalenud teadlased ja ametkondlikud eksperdid tegid ära ulatusliku töö, toomaks esile just sotsiaalselt olulisemad ja pakilisemalt lahendamist vajavad probleemid.

Siis toodi välja esmaselt toetatavate sihtgruppidena selles arengukavas just sundüürnikud ja teised omandireformi käigus oma eluruumi erastamisõiguseta jäänud üürnikud, noored spetsialistid ja noored pered ning arengukavas oli selle kohta vastav meede 1.4. nägi ette sundüürnike eluasemeprobleemide lahendamise aastaks 2010, sealhulgas omandireformi tulemusel tekkinud materiaalse kahju hüvitamise alustamise ja selleks oli kavandatud projektieelarves kuni 2010 ligi 550 miljonit krooni.

Arengukava koostamise käigus esitas Tallinna linn omalt poolt ettepaneku terminite osas täpsustada sundüürniku määratlust. Juriidiliselt ei ole ju sundüürnikku fikseeritud, seda mõistet ja praegune majandusminister (Juhan Parts Isamaa ja Res Publica Liidust) väidab, et sundüürnikke ei ole olemas.

Tallinna linna poolt esitati selline sundüürniku määratlus: sundüürnik on isik, kes kasutas õigusjärgsele omanikule tagastatud eluruumi üürilepingu alusel eluruumi tagastamise hetkel ja jäi sellest tulenevalt ilma tema poolt kasutatava elamispinna üldistel võrdsetel alustel erastamise võimalusest. Meile on see kõik väga täpne ja peaks olema selge.


 

Peaminister Ansipi valitsuses heaks kiidetud arengukaval on vähe ühist teadlaste ja spetsialistide poolt koostatud “Eesti eluasemevaldkonna arengukava 2007-2013” algvariandiga. Kadunud on algne sisu ja eesmärgipärasus, tekitatud on mingi euroliidulik kloon, mis vähe kajastab Eesti eripäraseid probleeme.


 

Kui Mart Laari esimese valitsuse ajal 1990-ndate alul algas elamute ulatuslik tagastamine kunagiste omanike õigusjärglastele, tekkis kohe ka neis majades seaduslikul alusel üürnikena elanud inimeste kodanikualgatuslik vastupanuliikumine ülekohtule kui täiesti loomulik reaktsioon. Nõuti õiguslikku tasakaalustatust, sest neilt üürnikelt võeti võimalus erastada oma kodud. Õigusliku tasakaalu taotlejad kujundasid Eesti (sund)üürnike ühenduste võrgustiku, kes tänaseni on esindanud humanistlikku aadet omandireformis pelgalt ärihuve silmaspidavate huvigruppide vastu.

Kui palju on eeldefineeritud sundüürnikke? On nimetatud arve 5 000, 50 000, 80 000 või 100 000? Milline nimetatud arvudest on täpne? Ilmselt on sisus küsimus.


 

Riigikogu istungite stenogrammidest nähtub, et 17. septembril 1997.a. esines majandusminister professor Jaak Leimann elamuseaduse muutmise küsimuses ja ta pakkus üheks riigieelarve prioriteediks elamumajanduse, elamureformi, eluasemevaldkonna arendamise. Vajalike rahasummade määratlemiseks tõi minister korduvalt välja, et: tõepoolest 100 000 on neid inimesi, kes ei saanud läbi EVP-de oma korterit erastada nagu kõik teised”.

Kui kohalikes omavalitsustes oli nn sundüürnikena arvel kokku 5 000 eluruumi taotlejat, siis nii see ongi – need olid meie kaaskodanikud, endised või praegused maksumaksjad, kelle koduõigus riisuti omandireformi käigus ja kes ise ei suutnud või ei soovinud sobiva tasemega või hinnaga uut eluruumi hankida ning kooskõlas seadusega nõutasid-taotlesid seda kohalikult võimult.


 

Alates 2006.a. sügisest on EÜL täitnud Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi tellimusel projekti „Elamumajanduses omandireformiga tekkinud omanike ja üürnike vastuolude lahendamisele suunatud meetmete väljatöötamine“. Asuti sundüürnike kui omandireformiga tekitatud erilise sotsiaalse staatusega isikute andmebaasi korrastamisele ja värskendamisele. Käesolevaks ajaks on laekunud vastavaid registrilehti 1326, kokku 3500 isiku kohta. Nende huvide kahjustamine tõttu jäid nad ilma umbes 60 000 m2 erastamise võimalusest ja nende poolt esitatuna tekitas see hinnanguliselt kahju 1,6 miljardit krooni; kusjuures keskmiseks korteri suuruseks kujunes ligi 50 m2 ja keskmiseks hinnaks 1,3 miljonit krooni.

Need orienteeruvad andmed me kogusime selleks, et kui õnnestuks alustada õiglast protsessi, siis oleks esmased orienteeruvad andmed olemas. Me oleme küllalt kogenud seda, kui meile heiddetakse ette, et mida te tahate, teil ei ole ju konkreetseid soove või konkreetseid numbreid. Need andmed esitati möödunud aastal ka Riigikogu esimehele Ene Ergmale.


 

Võib-olla mõningaid markantsemaid sõnastusi sundüürnike registrilehtedelt. Üks küsimus puudutas seal hinnangut moraalsele kahjule.

Inimesed on kirjutanud, et see ei ole mõõdetav, vapustav alandus, ebaõiglus, eluea lühenemine, võrdne küüditamisega. “Olin ise viisteist aastat Siberis,”, kirjutab üks. Teine on kirjutanud, et oli kolm aastat Siberis. Nad olid asjatundjad, öeldes, et see oli võrdne küüditamisega.

Kodutus, kodu kaotus, röövitud kodu jne.

Esitati ettepanek karistada sellise seaduse loojaid. Anti sõnum, et meile on Eesti Vabariik kurjuse riik. Riiklikult kavandatud kuritegu.


 

Materiaalse kahju osas hinnangud emotsionaalsemad. Üldiselt nõutakse ainelise kahju korvamist turuhinnas, et inimene saaks vabalt ja iseseisvalt lahendada edasise elukorralduse. On ka vastatud, et hindamatu, korvamatu, võimatu hinnata.


 

Ettepanekuid: kompensatsioon, asenduspind pluss erastamisvõimalus. Ostetud korteri maksumuse kompenseerimine neile, kes on ostnud korterid. Kompensatsioonid pangalaenule. Riigi toetus pangalaenule.

Ning ka sügavalt individuaalsed ettepanekud, näiteks munitsipaalkorteri üüri kompensatsioon kahekümneks aastaks viiekümne protsendi ulatuses. Siberisse represseeritutega võrdväärtustamine, st sundüürnikuks olemise aastad lisada pensioni tööaastatele samal alusel – kolmekordsena.


 

Üksikud on kirjutanud küllaltki pikalt. Siin üks näide.


 

Minu isa, Eesti Vabariigi kaitseväe major, võitles aastatel 1918 kuni 1920 Vabadussõjas meie Isamaa iseseisvuse eest. Nõukogude võim hindas tema teeneid selles arreteerimisega 1941.a. ja küüditamisega Norilski laagrisse, kus ta 43-ndal aastal suri. Nn rahvavaenlase perekonnaliikmena olid minule suletud kõik mere- ja kõrgkoolide uksed. Nüüd represseerib mind minu Eesti Vabariik ja minul, kahjuks, on usk Eesti Vabariiki kui õigusriiki kadunud,” kirjutab 70 aastane hr. Valdur.


 

Sundüürniku registrilehele on märkinud 1963.a. sündinud hr. Tõnis toimunu tagajärjeks: ”Lastel ei ole võimalik saada tagasi ilusat lapsepõlve, tervet täiuslikku perekonda ja suurt armastust, mis võinuks olla.”


 

52 aastane pr. Urve täpsustab omalt poolt: “Inimsusevastaseid kuriteod – neid ei saa rahaga mõõta, meie üleelamisi ei suuda keegi kinni maksta!”


 

Pr Lea-Reet teeb aga ettepaneku karistada neid Riigikogu liikmeid, kes ORAS-e sellisena vastu võtsid.


 

Tallinna linnavalitsus tegutseb jätkuvalt meelekindlalt, heastamaks omandireformis elamute tagastamisega tekitatud ülekohut ja otsest ainelist kahju nende majade üürnikele. Ometi poleks seaduste täitmisel seda kõike saanud toimuda. Miks ei järgi vabariigi valitsus seaduslikkust?


 

Miks kaotas majandusminister Parts elamumajanduse arengukavast omandireformi lõpuleviimiseks teadlaste ja asjatundjate poolt põhjendatud ja konkreetselt kavandatud meetmed koos nendeks ettenähtud rahadega?

Kas Eesti valitsus ei saa tõesti ise enam oma riigi juhtimisega hakkama ja meie probleemide lahendeid tuleb hakata otsima Euroopa Liidu institutsioonidest?


 

Arukad inimesed on Eestimaa kriisi nimetanud ühiskonnakriisiks, ka kultuurikriisiks. Kuldnaisega abielus olev Suur Peeter Toompea-võimuna püüab praegu tühjendada Väikese Peetri leivakotti.

Eelseisvatel “kohalike omavalitsuste valimistel peaks Väikestel Peetritel ju ometi suur võimalus avanema,” õpetab kirjutaja Margus Mikomägi, kuidas kelmist kuldnaisest lahti saada.

 

Tänan tähelepanu eest!

Endel Ploom. Eesti õigusloomest ja õiguspraktikast.

 

Eesti õigusloomest ja õiguspraktikast


 

Endel Ploom

TTÜ dotsent


 

Austatud kuulajad!

Meil kõigil, kuid eriti minul kui juristil on kurb tänane päev, sest me räägime Eesti Vabariigi seadusest ja räägime sellise tooni ja mõttega, et midagi on oluliselt viltu. Tõepoolest, seadus pole suur, 42 paragrahvi, mida on aastate jooksul parandatud kolmekümne neljal korral. Nendest kolmel korral Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelvalve kolleegiumi otsuse alusel ja Riigikohtu üldkogu otsusega kahel juhul. Milles on siis asi?


 

Kui lugeda seda seadust, siis õiglasemat ja demokraatlikumat seadust ei saagi ju olla. Kuigi üks oli veel demokraatlikum, see oli NSVL-i konstitutsioon, maailma kõige demokraatlikum konstitutsioon, ja me teame, mis tegelikkuses toimus. Kui järjekorda panna, siis meie omandireformi aluste seadus ilmselt kannaks järjekorranumbrit kaks.


 

Kui ma räägin õigusloomest, siis ainult selle seaduse osas; ja ka ainult praktikast ainult selle seaduse osas. Väga palju on kirjutatud ja rahvale teada antud, kes ja kuidas seda seadust on muutnud. On ju kirjanduse ajalukku ajakirjanduse kaudu jõudnud Betlemma paragrahv jne, millel pole muidugi mingit seost Kristuse Petlemmaga ega jõuludega, vaid selle taga oli inimese ahnus, nähes võimalust laiendada veel oma õigusi varale.


 

Küsimus on kõigepealt subjektides. Kunagi aastaid tagasi palus juriidilist konsultatsiooni üks hea tuttav lauluvend, ja küsisin kohe, et kas sina oled ka pärijateringi kuuluv õiglusjärglane. Ta ütles, et ei ole, aga meie õiglane seadus tagastab mulle ka. Palusin teda tänada repressioone ja represseerijaid, sest ei Balti eraseaduse järgi, ei Eesti tsiviilseadustiku eelnõu järgi, mis valmis aastal 1938, ei Eesti NSV tsiviilkoodeksi järgi ei oleks ta küünevõrdki millestki saanud, sest pärijatel oli õigus. Ta oleks kõigest ilma jäänud, kui vahepeal poleks olnud nõukogude võimu ja sellele järgnevat Eesti Vabariigi seadusandlust, mis tõstis tema õigustatud subjektide ringi.


 

Õigustatud subjektidega on veel üks omapärane lugu. Kui räägitakse (nagu seaduses öeldakse) tagastamisest või kompenseerimisest, siis siin tuleks panna küll sõnade asendus käiku – mitte tagastamine, vaid kinkimine. Esiteks kingiti subjektidele, kes pärimisõiguse järgi ei oleks mitte ühegi riigi puhul sellist õigust omandanud, nad kanti sinna nimekirja ja neil on ka õigus. Teiseks, kingiti teatud subjektidele varad, mis ehitati pärast seda juurde, ma pean silmas pealisehitusi, juurdeehitusi jne. Need ei ole ju kunagi nendele kuulunud, aga meil kuulutati välja restitutsioon ja anti tagasi. Restitutsioon Rooma õigusest peale on ju tagastamine.


 

Nendel aastatel, 1992-1993, arutasime pikalt-laialt sellise silmapaistva juristi nagu kadunud Anatoli Sobtšakiga meie plaane restitutsioonist. Tema oli sisult Eesti ja eesti rahva suur sõber. Ta pani kaks kätt kokku ja ütles, et ärge jumala pärast hakake nüüd kõike tagastama. Te panete oma vabariigi tagurpidi käima vähemalt paarikümneks aastaks või üheks inimpõlveks. Tuleb välja, et selle kadunud mehe ennustus on täielikult täide läinud.


 

Selle seadusega tehti kingitusi kohutavas ulatuses. Asi on nimelt selles, et tagastati need majad ja korterid, mis olid nende poolt välja maksmata. Oli võetud laenu ühel konkreetsel juhul isegi pärast seda, kui maja oli juba natsionaliseeritud. Siis vormistati korterite ostud-müügid, selleks, et endine omanik ei satuks kahtlasesse seltskonda, kelle kohta kohaldatakse repressioone. Lepiti kokku, et selle korteri vormistame sulle, selle sulle ja selle sulle, pank andis laenu ja sissemaks oli sümboolne. Selle seaduse järgi me ütleme, et need on represseeritud subjektid ja nendele tuleb tagastada kõik kogu ulatuses. Mis siis, et neil oli kõik võlgu. Veelkord kingitud, muud ei mitte midagi.

Seadus on aga unustanud ühe põhitõe või ühe põhisubjekti. See ei ole enam tagastamine, see ei ole restitutsioon, eesti keeles võib nimetada seda röövimiseks. Teatavasti seadusandlusega Eesti NSV ajal võisid elanikud vahetada omavahel kortereid. Ja seda praktikas tehti ka üsna laialdaselt. Nüüd, omandireformi aluste seadus võeti vastu; see, kes oli vahetuse teel saanud nii-öelda kommunaalkorteri, see erastas kõigepealt selle ära ja pärast taotles tagasi ka seda, mida tema oli vahetuse korras andnud. Sest tuli välja, et tegu on ju erilise subjektiga, ta on õigusjärglane nendele isikutele, kelle korter natsionaliseeriti omal ajal ja vahetusse läks. Seega üks mees sai kaks korterit erastada ja teine oli tänaval väljas ega saanud enam mitte midagi.


 

Seadus kasutab ilusat terminoloogiat, et ei tohi uut ülekohut tekitada jne, ja ütleb, et kas tagastada või kompenseerida. Kompenseerimiseks meil raha ei olnud ja läkski massiliseks tagastamiseks.

Ma räägin teile ühe loo, mis on seaduse alusel toimunud mitmel aastal, millest ei ole keegi rääkinud.

Detsembris 1960 ilmus Liidu seadusandlusse üks omapärane akt, pisikene ja täiesti salajane. Selle aktiga nähti ette, et kõik need isikud, kes olid represseeritud nõukogude võimu poolt, nendele oli ette nähtu varade täielik kompenseerimine. Tagastamisest mitte sõnagi. Teatavasti jäid järgi ju aktid vara kohta pärast seda, kui inimest represseeriti. Sellega määrati kindlaks see varade hulk, mis sellel subjektil maha jäi.

Lisaks sellele oli võimalik kasutada tunnistajate ütlusi ja seeläbi määrata kindlaks varade hulk. Kui ei õnnestunud kindlaks määrata selle liigitunnustega vara maksumust, siis selleks Nõukogude Liidu rahandusministeerium oli välja andnud instruktsiooni, kus oli kõik ära hinnatud. Näiteks kanad olid vanas rahas 150, uues, 1960. aasta rahas siis 15 rubla tükk. Põllumajandusinventar, toidunõud, mööbel – kõik olid ära hinnatud.

Kompenseerimine toimus kohtu korras. Tol ajal töötades prokurörina võtsin nendest protsessidest osa ja nõudsin kompensatsiooni kogu vara ulatuses. Inseneri palk oli tol ajal 110 rubla kuus. Ühele konkreetsele mehele mõistis kohus välja kompensatsiooni Nõukogude Liidu rahandusministeeriumi arvelt, ka hagi tuli esitada rahandusosakonna vastu, 173 000 rubla. Võru rajoonikohtus mõisteti ühele mehele välja summa, mille suurust ma ei mäleta, ja kui tema käest küsiti, et mis sa selle rahaga teed, ütles, et nüüd lähen Viljandi linna, vaatan välja kõige ilusama maja, marsin sisse ja ostan ära. Sest see summa oli niivõrd soliidne.


 

Meie kirjutasime ka sisse, et kompenseeritakse. Millega ja mida? Ja kuna see kompenseerimine toimus Liidu rahandusministeeriumi eelarvest, siis ükski kohtunik, ükski protsessist osavõtja, ei koonerdanud. Kui nii, siis nii. Aga see õigus kuulus represseeritule endale või tema pärijatele. Ja teistele mitte kriipsugi.


 

Tahan rääkida veel ühest asjast, millest ei kirjutata ega ei räägita ja millest eriti ei teatagi. See oli rohkem kui seitse aastat tagasi, kui olin tartlane veel.

Tuttavate tuttava kaudu küsiti mult, et kas ma olen nõus andma juriidilist konsultatsiooni ühele sõjaväelasele. Muidugi, miks mitte. Tuli välja, et tegu oli väga soliidse lennuväeohvitseriga. Kohtusime ja jutt läks äärmiselt imelikuks. Tahab teada, et tema peab minema perega Pihkvasse, sest Ameerika rahadega on neile ehitatud sinna korterid. Kui küsin, et palju neid on, siis ta täpselt ei tea, aga vähemalt kümned perekonnad, kes lähevad Tartust. Küsib, et kui ta jätaks korteri alles Tartusse, et kas on see võimalik, et välisriigi kodanikul on Tartus kinnistu. No miks mitte. Siis uurib, et kas võib selle ära müüa. Kui on vormistatud sinu nimele, siis ju võite ära müüa, seletan. Aga üks ainuke moment on asja juures, jumal teab seda seadusandlust, mis nii kiiresti muutub, siis ei tea, kas välismaalasel on tulevikus õigus omada korterit. Küsin, et kas ta on ikka kindel, et talle Pihkvas korter antakse. Teeb mapi lahti ja ütleb, et tal on leping. Et näitaks seda lepingut, ütlen mina. Aga see on riikliku saladusega seotud. Ütlesin, et mulle võib vabalt näidata, sest olen kunagi töötanud 30. Õhuarmee abiprokurörina ja Tartu lennuväli allus ka meile. See oli leping, mis tal oli sõlmitud ja selle lepingu viimane rida kõlas eriskummaliselt ilusasti, allakirjutatud sõjaväeosa komandöri poolt Pihkvas ja selle mehe enda poolt, näidatud ära perekonnaliikmed, kes on ja saab sinna uude majja korteri. Ja viimane punkt oli: käesolev leping jõustub momendist, kui kodanik esitab komandörile tõendi selle kohta, et ta on kohalikule omavalitsusele tagastanud oma senise korteri tasuta. Küsin siis selle mehe käest, et me räägime korteri müümisest või säilitamisest, aga et kas minu küsimus on rumal, kui ma arvan, et teil on see tõend juba taskus olemas. Ohvitser naeratas mõnusalt ja ütles, et rumal küsimus. Tähendab, mehel oli tõend taskus. Kuhu jäid need korterid? Kes andis välja need tõendid? Sest lepingu järgi pidid mehed korterid tagastama tasuta. See on küsimus, millega peaks Riigikontroll tegelema.


 

Kui rääkida sellest seadusest veel, siis see ei ole õiguslik probleem. Sel ei ole seaduse ega õiglusega midagi pistmist. Kunagi kirjutati peaminister Mart Laarile kiri, et mida teha vahetatud korteritega, siis vastus oli väga lihtne: tuleb pöörduda kohtusse. Kohtusse minek selles küsimuses oli aga mõttetu. Võtsin kaasa ühe raamatu, selle autor on Peeter Kask, „Surnu abikaasa Eesti õigusloomes ja ametniku abikaasa Eesti õiguspraktikas.See raamat kirjutati selle alusel, kus ühe korteri küsimuses käidi kohtus 23 korda, sellest 3 korda Riigikohtus. Lugemata arv ringkonnakohtuid ja maakohtuid. Tartus, Põlvas, Jõgeval kõik need kohtud käidi läbi. Asi on selge pärast teist või kolmandat istungit, et see ei ole juriidiline protsess, vaid see on põhimõtteline ja poliitiline protsess. Me lihtsalt käisime, sest advokaati meile vaja ei olnud, kuna ise püüdsime seda asja ajada. Seega kohtukulud olid tagasihoidlikud, ainult sõidukulud.

Teate, mis välja tuli? Kui enne siin märgiti, et meil puudub pretsedendiõigus kohtus, siis kõik kohtunikud hakkasid juhinduma tolleaegse ministri poolt välja öeldud mõttest: „Meie ei või petta inimeste õigustatud lootusi“, mis hakkas läbi jooksma kõigist kohtuotsustest. Millegi muuga ei olnud ju asja põhjendada. Seadus näeb küll ette, et ei kompenseerita, ei tagastata ja võetakse tingimata vara ära nendelt õigustatud subjektidelt, kes võtsid ise osa represseerimisest. Kuid kui lähtuda loogikast, siis võiks öelda, et kulla inimesed, kellelt teil korter ära võeti – seaduse järgi olete represseerijad, teiste Siberisse saatjad. Sest ainult nendelt võeti kõik käest ära.


 

Selle pika jutu lõpuks tahaks öelda vaid ühte. Aastaid ei ole seda küsimust arutatud nii ametlikult ja sellise koosseisu poolt. Küll oleks hea, kui kasvõi needki küsimused tõusetuks tänapäeva praktikasse nagu korterivahetajad, kes rööviti paljaks, ma arvan, et neid on 10-15 Eesti Vabariigi peale, nii kui tulihingelised patrioodid need subjektid kõik on.


 

Tänan tähelepanu eest!


 


 


 

 


 

 


 

Peter Partels. Omandireformi okkaline tee Saksamaal.

 

Omandireformi okkaline tee Saksamaal, konkreetselt Dresdenis.

Üürnike ühenduse osalemine probleemi lahendamisel


 

Peter Bartels

Dresdeni ja selle ümbruskonna üürnike ühenduse ja liidumaa pealinna Dresdeni linnanõunik


 

Austatud härra Ratas, ma tänan, et mulle sõna andsite, tänan ka teid, proua Kalda.

Tahan öelda, et olen sel aastal juba teist korda Tallinnas, esimesel korral olin siin juulis Dresedeni üürnike ühenduse delegatsiooniga.


 

Viimased viisteist aastat olen olnud kontaktis Üürnike Liiduga Eestis ja olen küllaltki hästi kursis siinse situatsiooniga, olen kokku puutund nende teemade käsitlustega. Eesti Üürnike Liidu delegatsioon käis Dresdenis 2008. aastal, et tutvuda Saksamaal läbi viidud omandireformiga.


 

Tänase konverentsi jaoks oleme välja töötanud kaks ettekannet. Üks neist pärineb doktor Peter Lamesilt, kes on kohtunik ja on seda probleemi teaduslikust küljest analüüsinud. Teine ettekanne pärineb minult, mis on samuti eesti keelde trükitud ja teie käsutuses. Selle ettekande põhjal tahaksin puudutada ka mõningaid probleeme täpsemalt. Nimelt räägiksin pikemalt poliitilistest otsustest ja haldusreformist, selle valguses ka tagastamisest.


 

Kõigepealt siis poliitilised otsused. Need tuli langetada umbes kolme kuu jooksul ja need hakkasid mõjutama edasist inimeste elu. Otsused põhinesid Saksamaa Liitvabariigi ja endise Ida-Saksamaa ühinemislepingul. See leping oli lõplik, seal ei saa enam midagi muuta, sest ühte osapoolt ju enam ei eksisteeri. Üks esmane põhimõte oli pigem tagastamine, kui hüvitamine. Samamoodi nagu ka Eestis oli põhimõte, et endised omanikud pidid saama oma varad tagasi. Ning kuidas see kajastus Dresdenis, tahaksin kirjeldada mõne arvu kaudu.


 

Aastal 1990 oli Dresdenis 220 000 korterit, nendest 75 000 oli kooperatiivsed ning 136 000 kommunaalkorterid. Praeguseks on kommunaalkortereid jäänud umbes 65 000 ning linnakortereid on natuke rohkem kui 1000. Mis tähendab, et umbes 165 000 korterit erastati.

Poliitika ja seadus näevad ette, et töö ja elamine on inimese kaks kõige tähtsamat tegevust. Poliitika ei saa garanteerida töökohtade säilimist, sest õige pea selgus, et ettevõtted endisel Ida-Saksamaal ei olnud kapitalismi tingimustes konkurentsi võimelised. Töötus kasvas kiiresti 20-25 protsendini.


 

Poliitika ja seadused püüdsid mõjutada seda, et korterite tagastamine toimuks sotsiaalsel pinnal. Igaüks, kes sai oma endise korteri või eluruumi tagasi, pidi lähtuma kindlatest ettenähtud seadustest. Ainult teatud aja jooksul tohtis üüri tõsta ja üürilepingud oli praktiliselt välistatud.

Nagu elus tihti, nii on ka seaduste kõrval toimumas teised tegevused, mis meile peavalu valmistasid ja muret tekitasid. Loomulikult ka endised ja uued omanikud püüdsid üürnikest lahti saada ning selles osas oli meil teine põhitugi olemas. Nimelt Ida-Saksamaa ühines riigiga, kus oli juba hästi funktsioneeriv seadusandlus. Endisel Ida-Saksamaal viidi väga kiiresti läbi haldusreform ning Ida-Saksamaa ametnikele tehti ettepanek asuda tööle ka uuel ühinenud Saksamaal, nii et nii haldus kui ka kohtud hakkasid kiiresti funktsioneerima. Põhiülesandeks sai teises riigis kehtinud seaduse ülevõtmine uues, vast tekkinud riigi osas. Uute liidumaade kodanikud ei tundnud Saksamaal seni kehtinud võimalusi ja nende põhiküsimuseks oli, et kas ma tohin seda teha. Meil oli tarvis teha väga mahukat tööd avalikkusega, selle võttis suures osas enda kanda ajakirjandus. Ajakirjandus asus kohe nõrgema poolele ja püüdis neile arusaadavas keeles selgitada, kuidas on võimalik vaidlustes võitu saavutada. Meie õnneks oli juba olemas Üürnike Liit, kellel oli väga põhjalik ja korralik seadusandlus. Loomulikult saime me just nimelt Üürnike Liidult väga palju teadmisi ja nõuandeid. Poliitika toetas meid sellega, et väga paljud nõustajad, kes meile üksikasjadest rääkima tulid, ka riigi poolt tasustati.

Peab küll ütlema, et nii haldusreform uutes liidumaades kui ka üürnike probleemidega seotud reform leidis lahenduse küllaltki kergelt.


 

Loomulikult tuli ette juhtumeid, kus üks või teine üürnik pidi oma korterist lahkuma. Kedagi ei saadetud aga tänavale. Inimene lahkus oma senisest korterist ainult juhul, kui tal oli olemas asenduskorter ja selle korteri tingimused pidid vastama enam-vähem samadele tingimustele, mis tal endises korteris olid olnud. Sarnased pidid olema korteri suurus, sisustus ja üüritingimused. Nii oli garanteeritud, et keegi tänavale ei sattunud.


 

Sellest sõltumatult on ka Saksamaal ja Dresdenis siiski kodutuid. Riik on teinud neile pakkumisi, kuid on ikka kodanikke, kes neid pakkumisi ei aktsepteeri. Ja see on probleem, mida me püüame lahendada, aga lahendusi meil veel ei ole.


 

Küllalt palju hakkasime tähelepanu pöörama Tšehhoslovakkiale. Nimelt otsisime üles nii Liberecis kui ka Prahas sealsed üürnike ühendused. Tšehhidel on küllaltki rasked ajad üürnike probleemide lahendamisel seljataga, kuid mul on tunne, et mitte nii kriitilised kui Eestis. Tänase konverentsi jaoks saime me ka tšehhidelt materjali ettekandmiseks, kuid see oli nii mahukas, et tuleb enne läbi töötada, kui me saame selle teie käsutusse anda.


 

Nüüd paar sõna ka Dresdeni Üürnike Liidu, Saksamaa Üürnike Liidu ja Maailma Üürnike Ühenduse kohta. Esimesed üürikorterid tekkisid 1867. aastal seoses industrialiseerimisega. Sel aastal asutati Dresdenis esimene Saksamaa üürnike ühendus. Täpselt me ei ole seda kontrollinud, Saksamaal olime me esimesed ja võib oletada, et olime ka maailmas esimene üürnike ühendus. 1949. aastal pidi Dresdeni Üürnike Ühendus peale Teist maailmasõda seoses Nõukogude Liidu otsusega oma tegevuse lõpetama. Kuid juba detsembris 1989 asutati Saksa Demokraatliku Vabariigi Üürnike Liit. Selle liidu loomise põhjuseks olid nimelt tuhanded nõudmised endiselt omanikelt oma majad või korterid tagasi saada.

1990.aastal taasasutasime üürnike ühenduse ka Dresdenis, see oli meile tookord väga kerge, sest Saksamaal juba eksisteeris selline ühendus. Tõsiasi on, et Saksamaa poliitika aktsepteerib üürnike ühenduste tegevust. Ning tõsiasi on ka see, et neil üürnikel, kes on üürnike ühenduse liikmed, neil on tunduvalt vähem probleeme üürilepingutega kui neil, kes ei ole liikmed.

Hetkel on Dresdeni Üürnike Ühendusel rohkem kui 12 000 liiget ja aasta liikmemaks on 69 eurot. Aastatasu eest on võimalik saada õiguslikku ja haldusalast nõuannet. Meie ühendus on suures osas ka poliitiliselt aktiivne, oleme Dresdeni linna erinevate töögruppide liikmed. Kõik, mis puudutab elamist kui sellist – kõiges püüame me kaasa rääkida.

Ma soovin ja loodan, et ka Eesti Üürnike Liit ükskord saab sama tunnustuse osaliseks Eesti poliitikute poolt. Loomulikult üürileandjate ja omanike ühendustel on rohkem raha, kuid poliitika Saksamaal näeb ette, et just üürnike ühendusel on poliitikas kaasarääkimise õigus.


 

Ma tänan teid väga tähelepanu eest!


 


 

Peeter Järvelaid. MRP, Generalplan Ost ning baltisakslaste Eestist ja Lätist väljarändamine Poola arhiivide valgusel.

 

MRP, Generalplan Ost ning baltisakslaste Eestist ja Lätist väljarändamine Poola arhiivide valgusel


 

Peeter Järvelaid

Akadeemia Nord professor


 

Kallid daamid ja härrad, lubage oma ettekanne jagada kaheks väikeseks sissejuhatuseks, põhiteemaks ja kokkuvõtteks.


 

Ma ei saa mitte reageerida oma eelkõnelejate väga huvitavatele väljaütlemistele, esiteks saksa kolleegi väide, et Dresdenis oli maailma esimene üürnike ühendus. Tegelikult ka Tallinnas on üürnike liikumine üpris vana nähtus, see on seotud muuseas legendaarse Eesti riigimehe Jüri Vilmsiga. Jüri Vilms, kes oli Tammsaare kursusekaaslane, lõpetas 1911. aastal Tartu Ülikooli, tuli Tallinnasse ja otsis advokaadina endale turgu, keda teenindada. Nii asuski J. Vilms aktiivselt tegutsema üürnike õiguste eest seismisel. Kui J. Vilms oli saanud tuntuks üürnike õiguste kaitsjana ning võitnud palju protsesse majaomanike vastu, siis muuseas majaomanikud püüdsid teda üle osta, et ta asuks juristiks majaomanike ühendusse, aga Vilms ütles, et ta ei saa kahel poolel olla ta jäi üürnike poole. Nii et see Jüri Vilmsi suurde poliitikasse minek ja ta varane traagiline surm on selle tema tegevusala kuidagi unustusse jätnud. J.Vilms oli laialt tuntud ka ajakirjanikuna, andes välja ajalehe lisana ilmuvat õigusajakirja, kuid samas üürnike liikumine oli üks tema suuri tegevusalasid, millega ta pidevalt tegeles. Seega, meie organiseeritud üürnikeliikumise ajalugu tasuks ka eraldi uurida ja seda tõesti võrrelda ka Lääne-Euroopas toimunud vastavate liikumistega.


 

Teine sissejuhatav märkus puudutab sõna restitutsioon, mida on meil tavakõnepruugis taandatud sageli sõnale tagastamine. Juriidilisi asju pole mõnikord mitte-juristidele sugugi lihtne selgitada, sest meie õiguskeel on valinud tee, et juristid peavad rääkima väga keerulist eriala keelt, selleks et keegi neist aru ei saaks, sest muidu ei makstaks neile raha. Muidugi tuleb ka juristidest aru saada, sest väga paljude juristide elu ja heaolu sõltub sellest, kui palju elanikkond vajab oma asjatoimetustega toimetulekuks juristide abi.


 

Olen ka varem tähelepanu juhtinud Lääne-Euroopa suurte õigusperekondade eripärale, kus õiguskeel on vähemalt teatud osas surutud üldkeeles mõistetavavuse nõude alla (prantsuse süsteem ja saksa süsteem), aga Eesti on valinud kõige keerulisema süsteemi, kus tavakodanik vajab tegelikult kvalifitseertitud abi nii kohtulahendite mõistmisel kui ka üldistes asjaajamistes. See tähendab väikese elanikkonnaga Eestis muidugi võimalust juristidele, igal juhul püüda kas või väikest raha teenida. Kuigi ma olen jurist ja pärinen samast tsunftist ja võin öelda, et ma ei tohiks seda rahvale mingil juhul rääkida, sest see on tsunfti saladus, aga tegelikult on olukord meil paraku nii.

Nüüd, et asju lihtsamini rääkida, siis restitutsiooni ma olen püüdnud tudengitele selgitada järgmiselt: kui juhtub autoõnnetus, siis mida otsitakse ja püütakse selgitada? Kui auto on puruks ja kahju on tekitatud, siis on alati üleval küsimus, et kuidas seda kahju hüvitada. Üldpõhimõte on see, et tuleb selgitada vastava õnnetuse süüdlane.


 

Sama küsimus on tegelikult ka riikide vahelistes suhetes. Seetõttu on arusaamatu, kui me tuleme MRP ja Teise maailmasõja kahjude juures välja ideega, et „ kui üks süüdlane nagunii ei maksa ja teine süüdlane, kes on täna väga arenenud riik ja meie sõber, siis temalt me ka ei julge kahjude eest kompensatsiooni küsida“. Seetõttu püüab riik selle keerulise probleemi lahendada, öeldes, et „kahjud peavad heastama kannatanud ise“.


 

Olen midagi taolist näinud kunagi nõukogudeajal maakaupluses, kus kõik poe külastajad olid ühe kandi rahvas ja nii või teisiti ka tuttavad omavahel. Kui ühel ostjal tuli mõni kopikas puudu, et arvet maksta, aga teine oli oma kopikad juba kaupluseletile ladunud, et oma leiva eest maksta, siis müüja, kes oli väga aktiivne daam, leidis kiirelt lahenduse nii, et arvestas arve ja võttis esimese kliendi arve maksmiseks puuduvad kopikad järjekorras järgmise inimese käest. Tähendab, Eesti riigis on restitutsioon toimunud ebanormaalselt – mitte süüdlaselt ei ole nõutud kahjude hüvitamist, vaid kannatanult.


 

Siin oli juttu, et miks advokaatidel läksid silmad särama ja miks see asi on nii keeruliseks läinud. Ma olin ise 1991. aastal saanud Tartu Ülikooli professoriks ja sama põlvkonnaga olin selle protsessi juures. Paljud eesti juristid ei teadnud, kuidas läänes advokaadid oma töö eest raha võtavad ja kui nad said teada, et 5% tehingult võib advokaat võtta tasu, no muidugi mõistus läks nii-elda segi, kui tekkis võimalus rikkaks saada.


 

Tuleme nüüd MRP ja põhiteema juurde. Siin peame rääkima paarist asjast veel. Eesti riigil on mõned saladused, täna on siin mõned saladused juba avalikustatud. Venemaaga suhted on meil keerulised, Venemaa vastu me sõdida ei julgenud ja Venemaa vastu ei julge me ilmselt sõdida ka täna, kas otse või kaudselt. Eks ole küsimus selles, kuidas Venemaaga läbi saada nii, et meie inimeste kannatusi kuidagimoodi kompenseerida, see on omaette teema.


 

Teine teema on suhtlemine Saksamaaga. Paraku, kui härra Ilves oli välisminister, siis Riigikogus välisministrilt küsiti sellest kahest miljonist saksa margast, mis kanti erilepinguga Eesti sotsiaalministeeriumi arvele, aga sellel oli üks väga imelik klausel: „sellega Saksamaa loeb kõik okupatsiooni kahjud hüvitatuks.“ Kui me arvutame kaks miljonit saksa marka (kui te mäletate, tol ajal oli kurss üks kaheksale), siis see oli kuusteist miljonit tänast eesti krooni. Kui me nüüd lihtsustatult ka vaid miljoni inimese peale selle summa arvutaksime, siis tuleb kuusteist krooni saksa okupatsiooni kahjudeks. Ja kui Saksa riik sellega tõesti loeb kahjud Eestile kompenseerituks, siis me oleme üks väga odav rahvas küll, kahjuks.


 

Kui sakslased või välismaalased käivad Eestis, siis nad ütlevad, et siin on imelik ühiskond, siin on iga teine tuttav ja iga kolmas on sugulane. Kui me räägime baltisakslastest, siis tegelikult seosed on palju suuremad. Tänasesse päeva jooksevad ajaloolised probleemid meile väga keerulisi radasid mööda. Oma ettekandes ma püüan teile näidata, milles on probleem.


 

Kui me räägime baltisakslaste väljarändamisest, siis on veel paar mõistet, mida te võiksite teada. Kõige tuntum baltisakslaste väljarändamise standardteos on professor D. A. Loeberi „Diktierte Option“, mida enamik autoreid sageli lihtsalt ümber kirjutavad. Täna on algamas Lääne ajalooteaduses uus periood, kui oma uurimustega astuvad areenile uue põlvkonna teadlased. Ja nemad vaatavad ajaloole ilma isikliku taustata, sest nende sünniaastad ulatuvad kaugele sõjaaastatest.


 

Just hiljuti ilmus üks kriitiline historiograafiline ülevaade, kus neid allikaid uuesti vaadatakse, ja seal kirjutatakse otse: „Professor Loeberi töö on küll väga korralik, aga ta ei ole erapooletu teaduslik uurimus.“ Probleem on selles, et kui Lääne-Saksamaal tekkis kahtlus, kas Saksamaale ümberasujatele tuleb kompenseerida või hüvitada kahjud, siis Balti Ajaloo Komisjon tellis professor Loeberilt suuresti kui advokaadilt selle uurimuse. Seal on küll väga palju allikaid, väga toredaid allikaid, aga ei tohi unustada, et ta on teatud sihiga koostatud. Nii me võime täna öelda, et kuigi Loeberi aastatetagune töö on küll väga korralik ja sealt on nii mõndagi võtta, siis see ei ole enam see, mida me 2009-ndal vajame, et teada tegelikult tõde.


 

Kui me räägime professor D.A. Loeberist, siis peame tulema ka huvi pärast suguluse juurde. Kuigi öeldakse, et sugulasi, lapsi, lapselapsi ei tohi karistada vanaisade ega isade eest, on ju ikka huvitav teada sugulust. Professor Loeber oli abielus dr Werner Hasselbladti tütrega. Hasselbladt oli üks tuntumaid baltisaksa juriste Eesti Vabariigis, riigikogu liige, Vabadussõja risti kavaler jne. Kuidas oli see asi seotud?

Baltisakslaste väljarändamisel on eellugu, väga imelik eelugu ja uurimata eellugu. See algab vähemalt 1932. aastal. Ta algab väga ilusasti: kaks Eestist pärit juristi, üks Evald Ammende (kui te lähete Pärnusse Ammende villasse, siis see on Ammendede omand). Sellest perest pärines Evald Ammende, kes küll suri 1932, aga nemad olid need otsustavat rolli mänginud mehed, kes asutasid Euroopa Vähemusrahvaste Kongressi väga idüllilise eesmärgiga – kaitsta väikerahvaid terves Euroopas. Werner Hasselbladt, Riigikogu liige, oli üks selle kongressi asutajaid. Mis juhtus 1933? Natsid võtsid selle kongressi üle ja Hasselbladt aitas sellele kõvasti kaasa ning sai Berliini juba saksa suurrahva arendamise tegevdirektoriks. See tähendab, et kogu eeltöö, kus väikerahvad käisid ja rääkisid oma olukorrast, andsid statistikat varade kohta, see kõik läks natsidele üle. Siin oli sissejuhatus teile, et viidata mõnedele allikatele, kuidas teadsid natsid 1939. aastaks kõike, mis Eestis toimub.


 

Nüüd tuleme siis teadmise juurde, et kas rumalus on õigustatud, kas mitteteadmine on õigustatud? Vaadake, mina erialainimesena, ma olen ühelt poolt jurist ja teiselt poolt õigusajaloolane, võin öelda, et ajaloo uurimine on tegelikult kallis asi, ta nõuab palju tööd ja palju professionaalset tööd ja

lihtsalt kulutusi. Küsimus on selles, et meil on naiivne arvamus, et baltisakslased – kuhu nad läksid? Kodumaale? Aga nad ei läinud kõik Saksamaale, väga vähesed jõudsid Saksamaale.


 

Tol hetkel, 1939. aastal, käis maailmasõda, Saksamaa oli juba vallutanud Poola alad ja jutt käis 1939. aastast. Lugege parun Wrangeli mälestusi, mis ajakiri Akadeemia on ka eesti keelde tõlkinud. Loomulikult ta õigustab ennast. Ta jätab rääkimata (ärme ütle, et ta valetab) palju asju, aga lugege tähelepanelikult, härra Wrangeli iga teine sõna on, et ma teadsin kõike ja iga järgmine, et ma mitte midagi ei teadnud. Arvestage sellega, et parun Wrangel suri alles 1976. aastal, tegelikult meie teema seisukohalt väga hiljuti veel. Ta elas kõik need ajad üle, ta oli Eesti Vabariigi Riiginõukogu liige ja enda väite järgi president Pätsi lähedane sõber. Nii et ei olnud mingit juhuslikkust.


 

Kuid nüüd küsime, kuidas natsid teadsid, et siin Tallinnas on parun Wrangel nii suur ekspert, kes teab, kuidas ümber asustada sakslasi erinevatelt Euroopa aladelt? Sest 1940. aastal (ta ei lähe mitte 1939 ära, vaid 1940) kohe edutatakse ta Saksa välisministeeriumi just Ukraina ja nendelt aladelt sakslaste ümberasumiseks.


 

Mälestustes ta kirjutab, et ta mitte midagi ei tea. Aga vaadake, kuidas natsid ta kohe sinna edutasid ja ta töötas elu lõpuni selles ametis. Sama on ühe kuulsama eesti ajaloolasega – dr Hellmuth Weiss, keda meie tunneme kui Eesti ühe vanima aabitsa leidjat, kellest sai kohe Treuhandi nõukogu liige, kes kogu seda varade kompenseerimise küsimust pidi lahendama. Kuidas teati Berliinis, et aabitsa uurija järsku peaks olema kõikide nende varade kompenseerimise ja tagastamise ühingu kõige kõrgema nõukogu liige? See küsimus vajab uurimist, sest Wrangel räägib, et lätlaste esindajad mängisid kokku natside juhtidega, aga küsimus oleks ikkagi, milles? Hitleri kõne „sakslased, tulge kodumaale!“, alles kõlas raadios, kui Pärnus ja Kuressaares juba laevad ootasid. See tähendab, et kui baltisakslaste juhid ütlevad, et nemad ei teadnud mitte midagi, aga samas laevad olid Eestis juba kohal, siis tähendab see seda, et ettevalmistustöö oli kõik tehtud.


 

Nüüd tuleme siis selle juurde, kuidas mina püüdsin sellest asjast aru saada. Ajaloo puhul on kõige raskem küsimusi esitada. Ja küsimus on selles, et mina tahtsin korrata sama teed, et 1939. aastal kõige rohkem siis meie nii-öelda kaasmaalasi viidi Poznani (Posen, Warthegau) piirkonda. Esimene september oli sõda alanud ja mis nüüd oli tehtud? Poola taheti likvideerida.


 

Kahjuks me ei jõudnud proua Kaldaga saada siia filmi, mida 29. augustil 2009.a. näidati Euroopa kultuurikanalis ARTE „Üks valgepealine provints,“ kus jutt käib meie baltisakslaste asumisest Poola alale. Väga karm film, mida meie poliitikud või meie ühiskond võiks näha. Mis siis toimus? See provints jagati kaheks: see osa, mis pidi saama aarialikult puhtaks saksa alaks ja generaalgouvermenendiks. Küsimus on selles, et kui mina tahtsin korrata sama teed, mis meie baltisakslased, ostsin lennukipileti ja Varssavist rongipileti ja sõitsin Poznanisse. Aga mind ei oodanud keegi. Ma tahtsin Poznanisse minna, aga kui me loeme baltisakslaste mälestusi 1939. aastast, siis öeldi, et jõudes sinna, ootasid neid korterid, möbleeritud toad ja toit oli ka veel soe. Aga mina pidin võtma oma kohvri ja minema hotelli ja ostma endale ööks toa. Järelikult mina ei olnud ümberasuja. Saate aru, et ümberasuja ja lihtsalt turist ja põgenik on erinevad asjad. Seetõttu ma tahaksin teile juriidiliselt selgitada, et saksa aega selgeks teha, siis põgenik oli see, kes läks oma käel. Täna tahavad kõik põgenikud olla. Ümberasuja on lepinguline ümberasuja ja kui keegi ütleb, et vaadake kui palju oli 1941. aastal eestlasi järelümberasujate hulgas, siis see on poolik tõde. Sakslaste ümberasumine on üldine mõiste, mingit rahvust keegi ei kontrollinud. See andis õiguse ära minna. Loomulikult andis rahvuse küsimus võimaluse näidata oma võimu, sest seda võidi „vajadusel“ alati kasutada relvana konkreetse inimese vastu. Kuid seda tehti siis, kui võimule oli seda „mingil põhjusel vaja“.


 

Vaadake, pärast sõda tulid Narva ja mujale inimesed kommunismi ehitama, nemad olid ka lepingulised ümberasujad, mingit rahvust ka nendelt ei küsitud. Seega rahvus ei ole siin üldse oluline. Seetõttu need inimesed olid lepingulised ümberasujad. Nüüd me küsime, mida nad siis pidid tegema selle lepingu järgi?


 

Ma tahan kohe teha reservatsiooni – me ei tohi lahmida ajalooga, see tähendab, miks me peame uurima baltisakslaste juhtide tegevust, kes leppisid kokku? Loomulikult ei käidud korterist korterisse enne, kui üks või teine baltisakslane siit ära läks, et kas te teate, mida te peate seal tegema. Nemad ei pruukinud kõik teada, aga tegelikult oli kokku lepitud selles, mille nimi on Generalplan Ost. Ja Generalplan Ost oli aaria või saksa rassi taastamine suurel saksa alal. Ja kuidas see toimus, ma näitan teile raamatut, see on ainult ühe Poznani koonduslaagri nimekiri, kolmkümmend kaks tuhat nime ja seda operatsiooni nimetati „Ruumi loomiseks Eestist ja Lätist baltisakslaste asumiseks.“


 

Lihtne loogika ütleb, et kui tuleb juurde inimesi, siis peavad nad olema kuhugi majutatud, järelikult – kui ei toimu aktiivset uute korterite ehitust, siis keegi peab olema ära läinud. Viimastel aastatel on mitmete riikide ajaloolased jõudnud oma uurimustega selle temaatika uurimiseni. Aasta 2010 toob raamatulettidele lausa mitu monograafiat ja dokumentide kogumikke. Poola ajaloolaste poolt on koostamisel hiiglaslik andmebaas, mis suure täpsusega (võimalik otsida inimesi ka nende endise elukoha järgi) fikseerib toimunu.


 

Seetõttu kui Poznani piirkonda läksid 1939-ndal ka Eestist lepingulised väljarändajad ja näiteks 1941 Lublini piirkonda, siis nende uute asukate jaoks loodi natside poolt kõige jõhkramal viisil nn „eluruumi.“ Asja teeb hullemaks asjaolu, et kui vahel kasutatakse selle protsessi kirjeldamisel ka sõnu nagu kodudest väljatõrjumine või siis töölaagritesse saatmine, siis vahel tasub vaadata ka Euroopa suuremate koonduslaagrite asukohtade kaarte. Probleemiks on see, et Eestist ümberasunute asustuspiirkondade suhtelises läheduses asusid ka kõige hirmsamad koonduslaagrid 20. sajandi ajaloos. Seega kui vahel käib jutt ehk inimeste saatmisest „mingisse kohalikku koonduslaagrisse“, siis lähemal uurimisel võib see konkreetsel näitel tähendada ka Auschwitzi, see tähendab kõige hirmsamat surmalaagrit.


 

Kui me räägime juba loodud andmebaasidest, siis läbi elukoha andmete (kirjas linn, tänav, korterinumbrid) on võimalik leida meie ümberasujate nimekirjast inimeste nimed, kes asusid pärast poolakate ja juutide väljatõstmist oma kodudest elama ka Eestist sinna tulnud uusasukad. Küsimus on selles, et Eestist ära viidud inimestega sooritati tohutu kuritegu ja küsimus seisab tänaseni üleval, kes kompenseerib nendele inimestele selle vägivalla, mis tehti. Kui Teine maailmasõda sai otsa, siis loomulikult ei Poola ega Tšehhi aladele ei olnud võimalik sakslastel jääda.


 

Meil tasuks siin mõtsikleda hoopis usuliselt või filosoofiliselt ja küsida üldisemalt, „mitme inimese surma me võime kaudselt tahta, et ise ellu jääda”; või “mitme inimese surma on meil õigus küsida”.

Küsimus on loomulikult väga raske, kuid me võiksime siiski vähemalt rääkida sellest, mis tehti.


 

Marburgis on olemas dr Hellmuth Weissi arhiiv. Kui me oleme uurinud, siis on öeldud, et me ei tea, kuidas seda arhiivi teile avada, sest Weissi surmast pole möödunud veel viiskümmend aastat.


 

Teise maailmasõja temaatikat on edasi viidud sageli nii, et teatud keeruline teema, mis omab suurt probleemi ühiskonna ajaoks, lahendatakse nii, et sõlmitakse riikidevahelised lepingud, mis avab uurijatele ühise arhiiviallikate kogu koostamiseks erandkorras arhiivid. Sama meetodit tuleks kasutada ka 1939-1941 ümberasujate teema lahendamiseks, moodustades Eesti-Saksa ajaloolaste ühiskomisjoni. Mina olen nõus eksperdina jätkama, kui saab loodud Eesti-Saksa valitsuste toetusel tegutsev komisjon, kaasates kindlasti ka poolakaid. Tuleb otsida üles kõik arhiiviallikad, sest indiviidi tasemel seda on seda teha väga raske, kohalikud omavalitsused ei jõua ka neid reise teistesse riikidesse kinni maksta. Tuleb võtta kõik allikad, kokku panna, Venemaaga on niimoodi asju lahendatud, tuleb ka Saksamaaga, et kõigepealt sõlmitakse riiklik kokkulepe, arhiivid otsivad dokumendid üles, pannakse objektiivselt dokumendid kirja ja siis saavad kodanikud oma õigused kaitstud.


 

Aitäh!

Peeter Tedre. Kokkuvõte Eesti Üürnike Liidu tegevusest.

 

Peeter Tedre

EÜL-i juhatuse liige


 


 

Täna on selle aasta viimane suvepäev. Öösel 0:18 algab sügis. Kui väike algatusrühm 1993nda aasta suvel hakkas Pärnus organiseerima Eesti esimest üürnike ühendust, olin ma 52. aastane. Nii on aeg läinud.


 

Mida üürnike ühendused on nende aastate jooksul ära teinud? Põhiline, me oleme suutnud olla, nö orbiidis, survegrupp, kes pole lasknud riigil meie olemasolu ära unustada.


 

Mis on vahepeal muutunud? Ega suurt ei olegi. Vast ainult see, et Tallinna linn on suutnud iseseisvalt lahendada nende sundüürnike eluasemeprobleemi, kes end õigeaegselt registreerisid. Samas näiteks väikeses Võru linnas ootab ligi sada sundüürniku peret oma korteriprobleemile lahendust.


 

Iga otsuse, ka omandireformi seaduse vastuvõtmisega kaasneb vastutus. Me oleme seisnud külg külje kõrval, unistanud, võidelnud ja ehitanud oma Eestit, kus kõigil siin elavatel inimestel peaks olema hea ja turvaline elada, kus inimesed oleksid seaduste ees võrdsed, kus valitseks kodurahu, kuid Eesti riik ei ole isegi vabandanud arvestuslikult sajatuhande oma kodaniku ees, kes olid ja on sunnitud omandireformi käigus oma kodu maha jätma.


 

Tänasest majanduskriisist võib meid välja tuua vaid tugev ja ühise eesmärgi nimel pingutav ühiskond. Meie ühiskond ei ole ühtne ja tugev enne, kui on kõrvaldatud omandireformi poolt meie inimeste vahele löödud lõhed ja külvatud vastuolud.


 

Kelleltki võeti kodud ja kellelegi tehti kingitusi – lihtsalt viisil, mis tundus olevat hetkel sobiv võimulolijatele. Harvad ei olnud juhud, kui mõni seadus võeti vastu üksnes mõne tipppoliitiku sugulase või tuttava tarvis.


 

Eesti ühiskond on sellist olukorda talunud pikka aega ja edasi nii ei saa. Et Eesti saaks minna edasi, selleks tuleb kodukaotajatele anda tagasi kodud, kannatanutele maksta kompensatsioonid ning vastutusele võtta enda kasuks võimupositsioonidel manipuleerinud inimesed. Kui selleks on olemas poliitiline tahe ja selle nimel ollakse valmis muutma seaduseid, siis on see kõik saavutatav. See tee on raske, kuid Eesti tuleviku seisukohalt ainuvõimalik.


 

Tänan.

Jaan Õmblus. Raamatu "Kaotatud kodud" mõte ja eesmärk.

 

Raamatu „Kaotatud kodud“ mõte ja eesmärk


 

Jaan Õmblus

Raamatu “Kaotatud kodud” autor


 

Lugupeetud konverentsist osavõtjad!


 

Ma tahaks selle raamatu kohta öelda, et see ei ole eraprojekt – nii et autor mõtles välja ja kirjutas ära, vaid see on kollektiivne looming ja ühistöö tulemus. Kui ei oleks olemas olnud Üürnike Liitu ja selle liidu tegevust ja initsiatiivi ja nende poolt kogutud materjali, kui ei oleks olemas Tallinna linnapead Edgar Savisaart ja Tallinna linna tegevust selles valdkonnas, siis seda raamatut ei oleks kunagi tulnud. Vähemalt mina ei oleks seda kunagi kirjutanud ega oleks olnud suuteline seda kunagi kirjutama.


 

Eesti Üürnike Liidu juht Helle Kalda ütles oma ettekandes väga kenasti, et ma olen noor inimene. See, mida ta ei öelnud ja mida ta mulle alati ütleb, on, et nii noor inimene ei saa omandireformist midagi teada ja tal on selles mõttes täiesti õigus.


 

Ma olen selle koha pealt väga hea näide, et me elame nagu ühes ühiskonnas, mina elan samas ühiskonnas, kus elavad paljud teised inimesed, kes on sundüürnikud, kes on väga palju omandireformi tõttu kannatanud. Ma loen ajalehti, ma loen raamatuid, ma ei ole kirjandusekauge inimene ja ma olen lugenud artikleid sundüürnikest ja mul on olnud küsimus, et tuleb kogu aeg üks ja seesama teema ja kas midagi uut ei tule? See tähendab, et oli, ma kuulsin ja sain sellest aru ja et miks me kordame kogu aeg ühte ja sama asja, et kus see probleem on?


 

Ma ei saanud sellest aru senimaani, kuni Eesti Üürnike Liidu inimesed hakkasid seda mulle selgitama, kus see iva ja tuum on ja milles see nii katastroofiline probleem seisneb. Ja ma arvan, et ma olen sellest nüüd aru saanud, sest raamat on sündinud ja raamat räägib millestki muust kui sellest, et ma ei saa aru. Raamat toob probleemid välja.


 

Ma olen hea näide sellest, kuidas ühiskonnas eksisteerib inimene, kes ei saa aru ühiskonna probleemidest. Küsimus on, kas probleem on minus või minusugustes või on ühiskonnas kuskil see filter, on loodud selline foon, et see sõnum ei jõua kohale. Inimesed ei saa aru, mis see sundüürnik on, mis see omandireform on ja kuidas kellelegi liiga tehti või milles see iva täpselt on. Ikka ju juhtub, et ühel läheb halvasti, teisel läheb paremini ja siis jälle olukord vahetub. See filter ilmselt on olemas, kuid ma väga loodan, et raamat aitab seda filtrit maha võtta.


 

Võib-olla kõige olulisem sõnum, mis ma selle raamatuga tahan öelda, et kui ma seda raamatut tegin ja kogu seda informatsiooni, mis mulle ilusti anti ja mulle räägiti, mind väga tugevalt hariti, et ma üldse oleksin suuteline seda asja tegema, et kogu seda informatsiooni analüüsides on mulle jäänud mulje, et ühiskonnas on ebaõiglase omandireformi vastu võideldud nüüd siis kaks aastakümmet ja enamik inimesi on löönud käega. Enamik inimesi ei looda, et siit kunagi üldse midagi tuleb, mingeid kompensatsioone, heastamist, rääkimata moraalsest heastamisest, rääkimata inimõiguste rikkumiste tagantjärgi muutmisest, inimesed ei looda seda. Minule on jäänud selline mulje. On üksikuid entusiaste, kes on jäänud ja on vahepealseid inimesi, kes ka enam ei looda, aga võitlevad ja jätkavad võitlemist kuni surmani, see on neil kuidagi südames ja põhimõtte küsimus.


 

Kui ma vaatan värske pilguga ja majandusinimese pilguga seda asja, ma tahan öelda, et ma kutsuks kõiki üles edasi võitlema. Ma arvan, et see rong ei ole läinud ja ütleme, et kui minusugune inimene suutis asjast aru saada ja leida, et see probleem on tõesti olemas omandireformis ja ülekohus on toimunud väga suurel määral ja võtame kasvõi Edgar Savisaare tegevuse Tallinna linnas, siis – talle võib tulla järgijaid, kes seda asja teevad.

Ma loodan, et raamat annab sellise impulsi, et me hoiame kokku ja võitleme edasi, võtame visiooniks, et see asi on võimalik pöörata aja õigetesse rööbastesse viia, on võimalik kompenseerida, mõned asjad on võimalik tagasi anda, mõned asjad heastada, meetmeid ja variante on palju ja see ongi minu sõnum.


 

Aitäh!

Urmi Reinde. Raamatu "Kaotatud kodud" koht rahvuslikus teadvuses.

 

Raamatu „Kaotatud kodud“ koht rahvuslikus teadvuses


 

Urmi Reinde

Ajalehe “Kesknädal” peatoimetaja, raamatu “Kaotatud kodud” toimetaja


 

Armas rahvas!


 

Ma ei mäleta, kes see sõnavõtja oli, vist Eha Võrk, kes ütles, et võiks rääkida päevi. Kardan, et ka päevadest jääb meile väheks, me võime rääkida põlvkondi. See omandireform on puudutanud juba üles kasvanud põlvkonda, kes on sündinud laulva revolutsiooni päevadel ja puudutab veel meie lapsi ja meie lapselapsi. Ja ma võin öelda, et kaks nädalat tagasi, kui ilmus Märt Sultsi omandireformi puudutav lugu ajalehes Kesknädal, siis mul oli võimalus seda lugu illustreerida ühe 2008. aastal sündinud tüdruku pildiga, kelle ema viis sünnitusmajast koju ja mõne nädala pärast pidid nad sellest kodust lahkuma. Loodan siiski, et selle eesti tüdruku elu saab olema vähem okkaline kui meil.


 

Mis puudutab seda raamatut, siis ma kõigepealt pean hakkama kurtma loomulikult ja rääkima sellest, mida selles raamatus ei ole. Sest ma leian, et iga inimese suhe raamatuga on nagu armastatuga või lähedasega või perekonnaga, see suhe on hästi intiimne. Igaüks, kes selle raamatu täna saab, saavutab sellega iseenda intiimse suhte.


 

Toimetajana tahan öelda, et eelkõige oli meil seda raamatut ette valmistades vaja otsustada, kust aspektist me sellele teemale läheneme. Kui te täna siin neljandat tundi kuulate neid toredaid, tarku, akadeemilisi ettekandeid, siis ka teile ilmselt jõudis kohale, et omandireform kui selline on täiesti defineerimata. Te võib-olla mäletate seda veneaegset anekdooti, kus kõik kirjeldasid pimedas elevanti, kuidas üks kirjeldas saba ja üks kirjeldas lonti ja igaüks jõudis mingile erilisele tulemusele, aga tervikuna keegi seda elevanti ei näinudki.


 

Mul on tunne, et täna siin saalis, kus me oleme mitu tundi istunud, me oleme samas olukorras ikka veel, et kui siin lugupeetavad professorid rääkisid kas majanduslikust lähenemisest või juriidilisest või ajaloolisest ja mõned naised rääkisid siin ka moraalsest või eetilisest lähenemisest, siis mis see omandireform tegelikult on? Mina ütlen küll, et raamatut ettevalmistades veendusin ma üha enam, et omandireform oli lihtsalt poliitiline otsus. Siin ei ole vaja otsida seoseid ajalooga, õiglusega, eetika või moraaliga, eestlaste raskete kannatustega, ebaõiglusega – mitte millegagi ei ole omandireform seotud nende õilsate mõistete valguses. See oli poliitiline otsus ja sellest sain ma aru rumala noore naisena, kui ma läksin oma lapsega piketile umbes 1995. aastal Toompea lossi ette, kui oli juba loodud Eesti Üürnike Liit, mis korraldas võimsaid pikette. Siis ma sattusin juhuslikult vestlema niisuguse inimesega kui Enn Tarto, kelle vabastamise eest me olime eestlastega seisnud laulva revolutsiooni päevadel ja kui ma talle siis kurtsin, et härra Tarto, miks mind lapsega välja tõstetakse, ma ei ole ju milleski süüdi Eesti Vabariigis, siis ta ütles, et teate kallis proua, et sellepärast, et 1940. aastal võeti paljudel inimestel majad ära ja sellepärast tõstetakse teid välja.


 

Nüüd ma jätan kõik olulise ja ebaolulise vahele. Viisteist aastat on möödas 1994. aastast, kui loodi Eesti Üürnike Liit. Viisteist aastat on suurt tööd tehtud, millest me täna siin ei räägi, aga me viieteist aasta jooksul ei ole ju tegelikult saavutanud mitte midagi. Me oleme lahkunud kodudest.


 

Muide, pealkirjast „Kaotatud kodud“!


 

Uskuge mind, ma olen emotsionaalne naisterahvas ja õnneks on mu kolleegid tunduvalt tasakaalukamad. Mina soovitasin panna pealkirjaks „Veritsevad kodud“ kuid selle idee ma sain Anu Juurakult, kes istub ka siin saalis ja kes on kunstnik; ning kui te lähete saalist välja, siis vaadake veelkord kunstinäitust seal raamatukogu koridoris. Ma tean, et mõned inimesed ei saanud täpselt aru, mis see punane asi on, mis jookseb majadest välja ja mis pilt on ka siin kaane peal. Anu Juurak ja Marko Mäetamm viisid tegelikult meie kannatused kunstisõnumisse. Muide, need on reaalsed majad, nii näitusel kui raamatus piltidena, me tunneme seal ära oma kodumajad, kes me oleme tallinlased, ja sealt voolab välja veri.


 

See on tegelikult kirjeldamatu ja seda ei olnud võimalik panna raamatuse. Ning sellepärast valisime me ainult ühe aspekti: külma, ükskõikse, täiesti neutraalse. Riigikogu stenogrammid, dokumendid, mälestused, artiklid, ja reastasime need kronoloogias. Minu ettepanek oli, et kuna me kõik oleme viieteistkümne aasta jooksul kirjutanud, esinenud, rääkinud, käinud pikettidel, mis on kirjeldamatu töö, siis ma tahtsin, et vähemalt see, mis on kirjasõnas ja avaldatud eestikeelses meedias kaheksateistkümne aasta jooksul, kui on eesti meedia olnud täis omandireformi teemat, et avaldaksime artiklite pealkirju – neid on siin raamatus mitu lehekülge. Ainuüksi pealkirju!!!


 

Ma ütlen teile ka seda, et kui ma hankisin neid artikleid, siis seesama maja, Rahvusraamatukogu, ei suutnud mulle anda täiuslikku ülevaadet omandireformi teemadel kirjutatust, sest neil lihtsalt ei ole seda ja neil ei ole seda väga lihtsal põhjusel – seda ei ole mitte keegi mitte kunagi tellinud. Meie saime selle loetelu kokku, sest nagu Heimar Lenk siin ütles, et tal on viissada artiklit kodus, Vello Rekkaro tõi välja oma arhiivid, minul on kaustad kodus, pühkisin tolmu pealt ära ja otsisin välja näiteks 1994-1996 artiklid.


 

Ja teate mis siis välja tuli, kui me neid vanu artikleid uurisime? Nad rääkisid täpselt sama, mida me oleme täna rääkinud siin viis tundi. Me ei ole lisanud sellele 1994. aasta informatsioonile mitte grammigi uut, peale selle, et Tallinn on ehitanud munitsipaalmajad, mis on ainus reaalne saavutus Eesti riigis.


 

Üks sõnum veel – ma tean, et üürnikud on väga kibestunud. Veel eile öösel kell kaks, valmistades ette seda esinemist siin, läksin sellele “kodueest.ee” leheküljele, kus me aeg-ajalt käime ja vaatame, kuidas meeleolud on ja vaatame, kas me veel üksteist toetame või me üksteist sõimame või kas me heidame üksteisele midagi ette. Ja mis ma sealt siis leidsin? Ikka ja jälle sellesama kibestumise, et midagi pole tehtud, midagi pole olnud, mida see Eesti Üürnike Liit teeb, mida Helle Kalda teeb, mida Peeter Tedre teeb...


 

Mida siis peaks tegema? “Kesknädala” toimetajana puutun väga sageli kokku rahuolematute eestlastega, keda on tuhandeid. Eestlased ei ole oma riigiga rahul ja ma alati ütlen, et ärge ajage segamini riiki ja valitsust. Valitsus on konkreetsed nimed: Mart Laari valitsus, Ansipi valitsus, täna siin on kiidetud Siimanni valitsust ja esimene Eesti valitsus oli Savisaare valitsus. Räägime konkreetselt valitsustest, sest valitsused võtavad vastu poliitilisi otsuseid ja viivad neid ellu, muide meie kõigi raha eest, mis tähendab, et meil on kõigil õigus ka valitsuselt nõuda. Ei ole vaja kiruda Eesti riiki, et riik võttis minult kodu ära – ei, riik ei võtnud meie kodu ära. Mart Laari valitsused võtsid eestlastelt kodud ära ja Andrus Ansipi valitsus andis kord juba kompenseeritud majad (nagu me siin kuulsime, poolakate koonduslaagritesse saatmise hinnaga) baltisaksa väikesele, kuid rahakale huvigrupile.


 

Muide, eile käisin kinos. Tallinnas algas ärkamisaja filmifestival laulvast revolutsioonist ja näidati filmi „Balti loorberid“. Film jutustas Balti ketist, poolteist tundi, see oli väga hästi tehtud film, kui teil on võimalus, siis vaadake. Mida ma siis seal avastasin? Teate, me olime kunagi tore ja väärikas rahvas, me tahtsime vaba riiki. Kes meist Balti ketis seistes mõtles, et me täna istume siin saalis ja nutame taga oma kodu – täpselt samamoodi, nagu minu ema terve oma elu nuttis taga kodu, kust ta oli küüditatud. Kuhu me siis oleme jõudnud oma riigiga?


 

Ja ma tahan küsida veel seda, et miks me siis ei nõua, miks me kurdame siin saalis üksteisele? Proua Runge rääkis, kuidas ta nendes ohtrates omandireformi komisjonides Riigikogus vaidles. Ma tean seda, tunnen proua Runget palju aastaid ja ta rääkis juba siis, et tead, mida see Lauri Vahtre mulle ütles ja mida see Mart Laar mulle ütles. Nad ju sõimasid väärikat prouat, kui ta rääkis sundüürnikest.


 

Lõpuks, hankigem endasse jõudu mitte käia üürnike kodulehel kirumas, vaid hoidkem endas seda sädet, mida Peeter Tedre ütles, et me oleme hoidnud seda liikumist ja see ongi olnud ainus meie jõud peaaegu ilma ühegi sendita, ühegi jõuta, ühegi riikliku toeta.

Ma ei mäleta, kes see klassik oli, kes ütles, et kui ma sinuga muud teha ei saa, siis ma panen su raamatusse! See raamat on siin.


 

Aitäh!

*) Peter Lames`i tekst "Varaliste küsimuste lahendamine Saksamaade taasühinemisel" oli konverentsil osalejatele paberile trükituna kättesaadav.

 

Varaliste küsimuste lahendamine Saksamaade taasühinemisel


 

dr. Peter Lames


 

Autor on Dresdeni Maakohtu esimees. 2003. aastast kuni 2009.a aprillini tegeles ta kohtunikuna Liidumaa Ülemkohtus Dresdenis eelkõige tööstus- ja äriruumide üüriõiguse, aga ka varaõiguse tsiviilõiguslike küsimustega. Ta on liidumaa pealinna Dresdeni linnavolikogu auliige ja alates 2004. aastast Saksamaa Sotsiaaldemokraatliku Partei (SPD) fraktsiooni eesistuja. Varaõiguse käsitlus põhineb olulises osas lahendamata varaküsimusi käsitleval Lahendamata varaküsimuste ameti publikatsioonil, mis on avaldatud Saksamaa Liitvabariigi kesksete teenuste ja lahendamata varaküsimuste ameti (Bundesamtes für zentrale Dienste und offene Vermögensfragen) (www.badv.bund.de) kodulehel.


 

I Ajalooline lähtesituatsioon

II Varalised küsimused gruppide järgi

III Õigusliku lahenduse põhijooned; statistilised andmed

IV Keskkond

V Kokkuvõte


 


 

I Ajalooline lähtesituatsioon


 

Aastatel 1989 ja 1990 toimunud poliitilised muudatused, mida iseloomustab kõige paremini mõiste rahulik revolutsioon, tõid endaga kaasa kahekordse vajaduse muuta Saksa Demokraatliku Vabariigi territooriumil valitsenud varalisi suhteid, eelkõige maaga seonduvalt. Majanduslikus mõttes tähendas see turumajandusele vastava omandistruktuuri loomist. Ajaloolis-poliitiliselt tuli hüvitada muudatused varalistes suhetes, mis ei olnud ühitatavad uue, demokraatliku ja õigusriigile omase korralduse nõuetega. Weimari Vabariigi (1919-1933) demokraatlikule ja õigusriigile omasele süsteemile järgnes kogu Saksamaal natsionaalsotsialistide (1933-1945) kuritegelik re˛iim. Siis aga läksid Ida- ja Lääne-Saksamaa teed lahku: Lääne-Saksamaal loodi Lääneriikide (USA, Suurbritannia ja Prantsusmaa) toel õigusriik ja demokraatlik kord, millele andis välise vormi Saksamaa Liitvabariigi asutamine. (Tõsi küll, paljugi räägib selle poolt, et riigist sai „täiskasvanud“ demokraatlik riik alles 1960. aastate teisel poolel aset leidnud ühiskondlike muutustega ja valitsuste vahetustega 1966. ja 1969. aastal, aga see ei ole nende ridade teema).


 

Saksamaa idaosas tekkis Nõukogude okupatsioonitsoonis Saksa Demokraatlik Vabariik. Ka peaaegu kakskümmend aastat peale Saksa Demokraatliku Vabariigi lakkamist ja Ida-Saksa liidumaade ühinemist Saksamaa Liitvabariigiga käib poliitilis-biograafiline vaidlus selle riigikorralduse üle. Ka kui väike ajaline distants ei võimalda olla absoluutselt objektiivne: SDV riigikorraldus ei vastanud demokraatliku õigusriigi nõuetele. Kuna see kajastus ka Ida-Saksamaa omandi struktuuris, vajas uus varaliste suhete korraldus põhimõtteliselt laiapõhjalist konsensust.


 

II Varalised küsimused gruppide järgi


 

Tööde algusperioodil grupeeriti juhtumid, mis vajasid varaõiguslikku regulatsiooni. Selleks võeti kasutusele mõiste „Regelungsanlässe“ (reguleeritavad juhtumid).


 

  1. Reguleerimist vajavad juhtumid aastatest 1949-1989


 

SDV aegadel tekkis hulgaliselt varalisi situatsioone, millest olulisemaid me siinkohal käsitleme.


 

a) SDV-st põgenenute vara


 

Aastatel 1945 ja 1990 lahkus SDV-st ca 4 miljonit inimest, et asuda ümber Saksamaa Liitvabariiki või Lääne-Berliini. Seda arengut nimetas Willy Brandt "jalgadega hääletamiseks“. Aegade jooksul oli selliste isikute vara käsitlemiseks erinevaid viise. Need ulatusid vara hüvituseta rahva omandisse ülevõtmisest, hüvituse vastu ülevõtmisest (mida, tõsi küll, välja ei makstud) kuni riikliku haldamiseni (Verwalterverordnung 1968). Seejuures oli tegemist sihipärase võõrandamisega, kuna väljarännanud omanikel puudus õigus varast saadavale tulule, vara ise oli aga koormatud kohustustega, mida oli võimalik katta ainult valitseja poolt läbi viidud müügi abil. Juba ainuüksi see viis puudutas SDV-s 80000 kinnisasja.


 

b) Nende läänesakslaste, lääneberliinlaste ja välismaalaste varad, kes ei põgenenud ega rännanud välja


 

Ka siin kasutati erinevaid mehhanisme, mis tõid esialgu kaasa riikliku haldamise ja seejärel vara üleandmise rahva omandisse. Eelkõige alates 1977. aastast (SDV Ministrite Nõukogu otsus 23.detsembrist 1976.a) anti välja direktiive selliste isikute kinnisomandi süstemaatilise võlakoorma suurendamise kohta, et kinnisvara siis rahva omandisse üle võtta. Näiteks oli 1988. a lõpus riigi hallata 71 913 kinnistut, millest 19 281 puhul oli tegemist suurte võlgadega. Kui järjepidevalt SDV neid instrumente kasutas, annab tunnistust teine number: aastatel 1977 kuni 1988 läks riigi valitsemise alt ära 39 469 kinnisasja. Seejuures 36 595 juhul läks omand üle rahva omandisse.


 

Riiklikku valitsemist ei rakendatud siis, kui vara päriti SDV territooriumil või kui vara jäeti maha loaga väljarändamisel. Sellisteks puhkudeks oli tsiviilõiguslikke valitsemise vorme, olgu siis lepinguga või hooldaja vahendusel. Selliste kinnisasjade võõrandamine oli formaalselt seotud üsna kõrgete eeldustega, mida praktikas siiski sageli ei järgitud. 1977. kuni 1988. aastani vabastati 42 033 sellist kinnisasja tsiviilõigusliku valitsemise alt, sealhulgas 15 556 juhul õigustehingulisel teel, eelkõige müügiga seoses, 5 319 kinnistut pärisid SDV kodanikud või riik ja 20 909 korral anti vara üle vara rahva omandisse.


 

c) Võõrandamine avalikes huvides hüvituse vastu


 

Siia gruppi peaks kuuluma ca 210 000 kuni 240 000 juhtu.


 

d) Omandist ja pärandi vastuvõtmisest loobumine


 

Mitte kompenseeritavast üürihinna piirangust tingitud kinnisvara finantseerimisraskused ja reaalsed raskused kinnisvara hooldamisel sundisid inimesi omandist ja pärandist loobuma. Seda juhtus nii SDV kodanikega kui ka inimestega, kes asusid väljaspool SDV-d. Selliste väljapoole vabatahtlikuna paistvate loobumiste arv oli aastatel 1972 kuni 1989 73 000. Ka siinkohal oli õiguslikuks tagajärjeks omandi üleandmine rahva omandisse.


 

e) Kõlvatud tehingud


 

Selle üldmõiste alla koondati hulgaliselt konstruktsioone, mille käigus loobuti ja võõrandati eraomandit riikliku sunni alusel, ilma et selleks oleks olnud seadusandlikku alust. Üheks oluliseks näiteks on siinkohal neile inimestele, kes esitasid taotluse SDV-st väljarändamiseks, esitatud kinnisvarast loobumise nõue. Seadusandlikku alust selleks ei olnud, siiski tegid riiklikud institutsioonid mitmetel puhkudel selgeks, et omandi loovutamine parandab väljarändamiseks loa saamise väljavaateid.


 

2. Reguleeritavad juhtumid aastatest 1945-1949


 

Nõukogude okupatsiooni ajal viidi läbi maareform, mis puudutas suurte põllumajandusettevõtete maid (kui kasutava maa pindala oli enam kui 100 hektarit), natsire˛iimile lähedal seisvate ettevõtete ja riigi, liidumaade ning kohalike omavalitsuste maa- ja metsaomandit. Maad jagati väikestele ettevõtetele, mis sageli hiljem kollektiviseeriti põllumajanduse ümberkorraldamise raames, ja põllumajanduslikele riigiettevõtetele.


 

Ka kaubanduses ja tööstuses viidi läbi laiaulatuslikke võõrandamisi.


 

Saksamaa Liitvabariigi ja SDV valitsuste ühisavaldusega 15. juunist 1990. a avaldati järgmist:


 

"Okupeeriva riigi õiguse ehk okupatsioonivõimu ülimuslikkuse alusel (1945 kuni 1949) toimunud võõrandamisi enam tagasi pöörata ei saa. Nõukogude Liidu ja SDV valitsused ei näe võimalust, revideerida tollal kohaldatud meetmeid. Saksamaa Liitvabariigi valitsus võtab selle arvestades ajaloolist arengut teadmiseks."


 

Seda põhimõtet järgiti alati vara puudutava õiguse kujundamisel. See oli Saksa Liitvabariigi valitsuse nägemuse järgi mittekaubeldav tingimus selleks, et Nõukogude Liit tunnustaks Saksamaa ühtsust. Okupatsiooniaegsete varaliste muutuste teema kutsus Saksamaal esile eelkõige konservatiivsete ringkondade tugeva vastuseisu, ent tollane konservatiivne valitsus surus selle järjekindlalt läbi ja ka Liitvabariigi Põhiseaduslik kohus kinnitas selle õiguspärasust. Sellest sai vastavalt ühinemislepingu artiklile 41 Saksamaa ühtsuse õiguslikult siduv koostisosa.


 

3.Reguleeritavad juhtumid aastatel 1933-1945


 

SDV-s puudus kogu territooriumi kattev ja süstemaatiline natsionaalsotsialistide poolt varade võõrandamisel põhjustatud ebaõigluse heastamise protsess. Nii moraalsetel kaalutlustel kui ka võrdse kohtlemise printsiibist lähtudes oli selle heastamine nüüd möödapääsmatu. Natsionaalsotsialistide ennenägematute kuritegude tõttu ei olnud kannatanud, kes oleksid võinud nõudeid esitada, sageli enam elus. Varaseadus (Vermögensgesetz) nägi selliste varaliste väärtuste puhuks ette õiguse Juudi Nõuete Konverentsi (Conference on Jewish Material Claims against Germany (JCC)) järgi.


 

III Õigusliku lahenduse põhijooned


 

Siin nimetatud juhtumeid puudutavate varasuhete muudatuste restitutsiooni küsimust reguleeriti SDV varaseaduses 23. septembrist 1990.a, mis jõustus 29. septembril 1990. a, seega neli päeva enne SDV olemasolu lakkamist. See kehtib vastavalt ühinemislepingu regulatsioonidele varasema SDV õigusena edasi ka Saksamaa Liitvabariigis (kui nn liiduõiguse osa).


 

1 Restitutsiooni juhtumid


 

Reguleeritavate juhtumite analüüsile toetudes nägi varaseadus järgmistel juhtudel ette vanade omanike (või nende pärijate) ennistamise:


 

a) Võõrandamine ilma hüvituseta


 

Restitutsiooninõudega on tegemist, kui vara võõrandati seda hüvitamata ja see tähendas diskrimineerimist. See puudutab eelkõige nende põgenike varade võõrandamist ilma hüvituseta, kes lahkusid SDV-st kuni 1953. aastani.


 

b) Diskrimineeriv hüvitis


 

Mitte iga võõrandamise juhtumiga, mille puhul maksti väikest hüvitist, ei kaasne restitutsiooni. Pigem on restitutsioonijuhtumiga tegemist siis, kui väljaspool SDV-d elav omanik oleks saanud väiksema hüvitise kui SDV kodanik. Sellise diskrimineerimise jaoks olid SDV-l omad varjatud instrumendid. Nii arvestati „lääne pool asuvate omanike“ rendikinnistute eest makstavat hüvitust kinnisasjast saadava tulu järgi, mis oli riiklikult kindlaks määratud madalate üürihindade tõttu väike. SDV kodanikest omanike puhul arvestati väärtuse juures asja suuremat väärtust, mis andis tulemuseks ka kõrgema hüvitise.


 

c) Võõrandamine riiklike valitsejate poolt


 

Selliste võõrandamiste puhul rakendatakse restitutsiooni ka siis, kui see süvendas riikliku valitsemise ebaõiglust, aga mitte siis kui valitseja tegutses nagu oleks seda teinud ka omanik. Üldiselt toob see pädevatele ametiasutustele ja kohtutele kaasa hulgaliselt probleeme kohaldamisel.


 

d) Maksejõuetus


 

Sõltumata vormist, milles omand oli kaduma minnes, toimub varaesemete osas restitutsioon kui


 

- üür ei katnud kulusid,

- seepärast oli juba tekkinud või (1992. a regulatsiooni järgi) vahetult tekkimas maksejõuetus ja

- maksejõuetus oli omandi kaotamisel oluliseks põhjuseks.


 

See arvestab asjaolu, et SDV-s õõnestati omandit sageli liiga suurte koormiste ja piirangutega ning omandi formaalne üleandmine oli üksnes selle õõnestamise väline ilming.


 

e) Kõlvatud tehingud


 

Kõiki neid restitutsioonijuhtumeid iseloomustab see, et need pöörasid tagasi SDV õiguse järgi lubamatu meetme. Siiski ainult sellest ei piisa. Peale selle peavad olema täidetud täiendavad eeldused.


 

Näiteks eeldati, et tegemist oli teadliku ja kõlvatu manipuleerimisega, kui väljarändamissooviga isikuid survestati kinnisvarast loobuma, et saada väljarändamiseks luba.


 

Teise näitena võib välja tuua need juhtumid, mil SDV lükkas esiplaanile ühed võõrandamise eesmärgid, kuigi vara enda omandisse saamise eesmärgid olid hoopis teised. Osaliselt läks korda ka maa võõrandamine sellistel põhjustel, mida seadusega ette nähtud ei olnud. Mõlemad variandid annavad aluse nõuda restitutsiooni.


 

f) Rehabiliteerimine


 

Restitutsiooni rakendatakse ka neil juhtudel, mil võõrandamise aluseks on kriminaalõiguse järgi langetatud süüdimõistev otsus, mis ei ole ühitatav õigusriigi kandvate põhimõtetega. Siis tuleb restitutsiooniprotsessi käivitamiseks kõigepealt kõrvaldada õiguslikult ebaõiglane otsus. Märkimisväärne on, et ka vene rehabiliteerimisseaduse järgi tehtud rehabiliteerimisotsused võivad olla restitutsiooni aluseks Saksamaal, kui nõukogude võimu poolt toime pandud aktiga anti vara SDV-s üle rahva omandisse. Aga eelduseks on, et kõigepealt tühistatakse nõukogude võimu poolt langetatud kohtuotsus, mida saksa ametiasutused ja kohtud rahvusvaheliste ja siseriiklike regulatsioonide järgi teha ei saa.


 

2. Juhtumid, mille puhul restitutsioon on välistatud


 

a) Võõrandamine okupatsiooniõiguse või okupatsioonivõimu ülimuslikkuse alusel


 

Siinkohal viidatakse punktis II 2 esitatule.


 

b) Tagastamise võimatus tulenevalt asja olemusest


 

Restitutsiooninõude asemele asub hüvituse nõudeõigus, kui tegelikel või õiguslikel põhjustel ei ole tagastamine võimalik. See on nii siis, kui ühele kinnistule on koos mitme teise kinnistuga rajatud uuselamurajoon, see on ühiskasutuses või siis on kinnistust saanud ettevõte osa, mida ei saa ilma kahju põhjustamata enam eraldada.


 

c) Aus omandamine


 

Samamoodi on siis, kui omandaja oli SDV aegadel aus. Nii oli see sageli niinimetatud väljarändajate puhul. Väljarändajatele avaldatud surve oli küll õigusvastane ja ebamoraalne, siiski ei saa süüdistada selles neid, kes omandasid välja rännata soovijatelt kinnisvara. Teine asi oli siis, kui omandaja oli ebaaus, seega kasutas sundolukorda ära. Siiski ei ole kohtupraktika siinkohal pidanud piisavaks üksnes teadmist, et väljarändajatele avaldati survet.


 

d) Menetlus investeeringute soodustamiseks


 

Kui varaobjekte vajati investeeringute jaoks, nt. kinnistuid sooviti müüa kui ettevõtte kinnisasju, loodi haldusmenetlus, mis võimaldas müüki vaatamata olemasolevatele restitutsiooninõuetele. Sellisel juhul hüvitati vara restitutsiooni subjektidele.


 

2. Restitutsiooni läbiviimine praktikas


 

a) Ametiasutuste ülesehitus ja statistilised andmed


 

Restitutsioon on omandi tagastamine riikliku toiminguga. Selleks loodi eraldi institutsioon, Lahendamata varaküsimuste ametid (Ämter für offene Vermögensfragen). Algselt oli maakondade ja linnade tasandil 216 ametit. Tänu püstitatud ülesannete lahendamisele väheneb ametite arv pidevalt.


 

Lahendamata varaküsimuste ametid tegutsevad avalduse alusel. Avalduste esitamiseks olid määratud tähtajad, nii et peale tähtaja möödumist tekkis õiguskindlus selles suhtes, kas teatud kinnistut puudutas restitutsiooninõue või ei. Avalduse kohta langetati peale ametkondlikku kontrolli otsus. Kelle õigusi see otsus riivab, see võib esitada vastulause, mida käsitlevad liidumaade lahendamata varaküsimuste ametid. Selle vastu on jällegi võimalik esitada hagi halduskohtule (Ida-Saksamaal peale 1990. aastat uuesti loodud!). Väga töömahuka menetluse kiirendamiseks nähti ette, et esimese astme otsuseid, mille langetasid täieliku sõltumatu kohtunikupädevusega halduskohtud, saab vaidlustada ainult Saksamaa Liitvabariigi Halduskohtus.


 

2008. aasta 31. detsembri seisuga oli Saksamaa Liitvabariigi kesksete teenuste ja lahendamata varaküsimuste ameti [Bundesamtes für zentrale Dienste und offene Vermögensfragen (www.badv.bund.de)] andmetel esitatud 809 432 restitutsiooniavaldust. Need puudutavad 2 361 931 üksikut varaobjekti, sealhulgas 2 223 276 maaüksust. 2008. aasta lõpuks olid haldusmenetlused lõpetatud 99,01% puudutatud kinnistute suhtes.


 

Maatükke puudutavate avalduste kohta langetati otsus 2 207 581 juhul, sellest 420 992 otsust puudutas restitutsiooni. 102 720 juhul tuvastati alus hüvituse nõudmiseks, 995 669 juhul lükati restitutsiooniavaldus tagasi, 296 413 juhul võeti tagasi. Ülejäänud juhtudel lahendati avaldus muul viisil.


 

Samas oli 158 596 vaidemenetlust ja 63 265 kohtumenetlust, mis samuti on suuremalt jaolt lõpetatud.


 

b) Sisuline kujundamine


 

Omandi tagastamine on põhimõtteliselt kõikide olemasolevate õigussuhete puhul seotud uue omaniku sekkumisega. Sama kehtib ka üürisuhete puhul. Uut omanikku ei tohi seada paremasse olukorda kui ta oleks olnud siis, kui ta ei oleks omandist ilma jäänud. Nii tuleb varasem hüvitus (ümberarvestatuna saksa markadesse või eurodesse) tagasi maksta. Kinnisasja väärtuse tõstmise eest tuleb senistele kasutajatele või õigussubjektidele teatud eeldustel suurenenud väärtus hüvitada.


 

Ühe- ja kahepereelamute, samuti puhkeotstarbeliste kinnistute üürnikele ja kasutajatele võib avalduse alusel anda ostueesõiguse. Kui restitutsiooni käigus kinnisasja tagasi saanud isik hiljem kinnisasja maha müüb, siis võib üürnik või kasutaja selle ostu-müügitingimustel omandada.


 

IV Keskkond


 

Visandame nüüd lühidalt veel keskkonna, milles restitutsioon aset leidis. See kaasnes riigivara ja rahva omandi põhjaliku ümberkorraldamisega SDV-s.


 

SDV riiklikele asutustele omistatud omand allutati vara liigitamise menetluse käigus (Vermögenszuordnungsverfahren) vastavatele juriidilistele subjektidele, mis vastutasid varaobjektiga seotud ülesannete täitmise eest (nt sõjalised rajatised Saksamaa Liitvariigile, kõrgkoolid liidumaadele, koolid maakondadele ja linnadele). Sel viisil läks SDV kommunaalvalitsuste elamufond kohalike omavalitsuste kätte. Kui neid objekte puudutasid restitutsiooni nõudeõigused, siis täitis restitutsiooni nõudeõiguse vastav õigussubjekt.


 

SDV rahvaettevõtted ja kombinaadid anti üle avalik-õiguslikule erastamisasutusele, mille ülesandeks oli nende ettevõtete erastamine. Ka ettevõtete puhul tulevad kõne alla restitutsiooni nõudeõigused, mida käesoleva käsitluse raames siiski käsitleda ei saa.


 

V. Kokkuvõte


 

Rahulikule revolutsioonile järgnes õigusriiklik, kuid vajalik kogu SDV avaliku omandikorralduse ümberstruktureerimine. Selle raames lahendati ka restitutsiooni küsimus. Juba ainuüksi suured restitutsioonijuhtude arvud osutavad sellele, milline konfliktide, hirmude ja ebakindluse potentsiaal selles peitus. Paljude isikute isiklik kokkupuude muutis suurele hulgale inimestele raskeks positiivse suhtumise kujundamise riigikorda, mille eeliseid 1989. aastal ja ka enne seda nii paljud igatsenud olid. Ei olnud harvad juhud, mil üheltpoolt varasemate omanike või kasutajate ning teiselt poolt restitutsiooni õigustatud subjektide vaheline konflikt näis ida- ja läänesakslaste omavahelise konfliktina. See raskendas ja raskendab endiselt saksa rahva kokkukasvamist üheks emotsionaalseks tervikuks. Teiselt poolt ei saa eitada, et lühikese ajaga õnnestus SDV ebaõnnestunud korraldus ühitada Saksamaa Liitvabariigis valitsenud korraga, kusjuures säilitati sotsiaalne stabiilsus ja turvalisus. Endiselt rakendatakse Ida- ja Lääne-Saksamaa tasakaalustamiseks erinevaid mehhanisme. Alles 2019. aastaks asenduvad need mehhanismid üldiste riigisiseste majandus- ja finantsregulatsioonidega, mida rakendatakse kõikides Saksamaa Liitvabariigi liidumaades.



Konverents "Omandireformi okkaline rada" Rahvusraamatukogu Konverentsikeskuses 22.sept. 2009. SÕNAVÕTUD.