Meedia

Sundüürnikud ikka murdmata. Märt Sults. Põhja-Tallinna Sõnumid.

 

Sundüürnikud ikka murdmata

Põhja-Tallinna Sõnumid 2.oktoober 2009


 

Märt Sults

Tallinna Kunstigümnaasiumi direktor

Põhja-Tallinna Linnavolikogu liige

Tallinna Halduskogu esimees


 

Igati arusaamatu on elu Euroopa Liidus: kaks aastat tagasi võeti seltsingu „Kopli Sundüürnik” kaebus Eesti Vabariigi vastu menetlusse Euroopa Liidu Inimõiguste kohtus ja siiani pole ei kippu ega kõppu arengutest. Selleks, et vältida igasugust postiteenuse viperusi ja juhuslikke saadetiste kadumisi, postitasin kaebuse Rootsis, Stockholmis. Igatahes oli rahulikum ja usk, et kaebus adressaadini jõuab, suurem. Ja saadetis jõudiski adressaadini – EU inimõiguste kohtusse.

Seltsingu „Kopli Sundüürnik” kaebuse Eesti Vabariigi vastu kohale jõudmist Euroopa Liidu Inimõiguste Kohtusse ja selle menetlusse võtmist kinnitas minu postkasti jõudnud paberkandjal kirjalik teatis koos sinna juurde kuuluvate rekvisiitidega. Uurisin siit ja sealtpoolt kaebuse menetlemise kulgu, informatsioonile ligi ei pääsenud; öeldi, et teatatakse kirjalikult, kui mingeid dokumente on juurde vaja esitada. Kaebaja esindajat, st mind ennast, külastuseks ning informatsiooni hankimiseks kohtusse kohtunikuga või mõne muu kohtu töötajaga kohtumiseks registreerida ei võimaldatud.

Rahvusvaheline meedia on kaasatud selgitamaks sundüürnike olukorda Eestis ning mis mõiste üldse on sundüürnik. Tulemuseks saavutasime teatise, et Euroopa Liidu inimõiguste Kohtus on olemas kindel protseduuriline kord ja selle järgi me peame ikka vagusi ootama oma kaebuse menetlemise järjekorda, nimelt liiga mahukas on ta Euroopa Liidu Inimõiguste Kohtu jaoks. Kopli sundüürnike kaebus Eesti Vabariigi Valitsuse vastu ja sisaldab „liiga palju” faktilisi andmeid ja materjale ning neid kõiki fakte ja andmeid on vaja põhjalikult kontrollida, et kohus saaks õiget otsust vastu võtta.

Meil, seltsingu „Kopli Sundüürnik” liikmetel, samuti minul, tekib küsimus, et kellel seal Euroopa Liidus (Eestis riigis on see üsna tavaline) on selle kaebuse lahendamise edasilükkamine nii väga kasulik, et millise Eesti partei eurosaadiku lobby-rühma tööülesannete hulka kuulub selle kaebuse arutamise edasilükkamine? Tekkib paratamatult mõte, et mõned eelmised Eesti eurosaadikud ongi selle protsessi pidurid Euroopas. Just need mõned Eesti eurosaadikud on ka need, kes maalivad teistele Euroopa Liidu liikmesriikide saadikutele Eestist tegelikkusele mittevastavat pilti, sest meie riigis, taasiseseisvunud Eestis ometi ei tallata elanikkonna inimõigusi jalge alla... See kannatuste rada, on meile, seltsing „Kopli Sundüürnik” läbitud ning teeb meid, sundüürnikke, veel tugevamaks, veel leppimatumateks rumalate ja vastutustundetute riigimeeste suhtes. Meid ei saa lööduks tunnistada seni, kuni kasvõi üks seltsingu „Kopli Sundüürnik” võitleja on rivis. Värisege omandireformi läbiviimist reguleerinud seadusandluse läbisurunud tegelased, sest meie kaebus Eesti Vabariigi vastu, teostatud omandireformi seaduslikkuse kohta, on ikka veel menetluses.

Tallinn on sundüürnike probleeme leevendanud. Au ja kiitus Tallinna linnavalitsusele, et ta käivitas munitsipaaleluruumide ehitamise programmi. Seda programmi pidi alustama eetika koodeksit järgides küll Eesti riik, kuid kui palju kordi on Tallinn täitnud riigi kohustusi ja silunud riigi tegematajätmisi ning saanud tõrelda riigi apsakate eest. Neid kordi on raske kokku lugeda, lihtsalt väga suur number tuleb. Tallinn põhimõtteliselt päästis suure hulga sundüürnike tänavale tõstmisest, kellede üürilepingud olid omaniku poolt ühepoolselt lõpetatud ja elanike väljatõstmiseks üüripinnalt oli kohtutel korraldused juba antud kohtutäituritele.

Põhja-Tallinna Halduskogu esimehena sai saavutatud märkimisväärne edu, õpetades hädasolijaid, kuidas tuleb käituda, kuidas kirju vormistada, kuhu pöörduda ning nad jäid tänavale tõstmata. Päästsin nii paljusid kui võimalik ja rohkemgi veel. Mind ähvardati: no ja mis siis…, ega me papist poisid ei ole.

Erastada munitsipaalkorterit erastamishinnaga ei ole aga paraku siiski võimalik.

Pall on jälle riigi käes. Soliidse riigina ostaks Eest Vabariik need munitsipaalmajad Tallinna linnalt ja müüks erastamishinnaga sundüürnikele. Vaat kui lihtne oleks tagada oma kodanike võrdse kohtlemise printsiibi täitmine.

Riik nõuab võrdse kohtlemise ja solidaarsuse printsiibi täitmist ju kõigilt, kui ta võtab vahendid ära koolidelt, haiglatelt, sotsiaalasutustelt, politseilt, päästeametilt jne ning lõppkokkuvõttes sülitab näkku pensionäridele, kes selle riigi, Eesti Vabariigi, alustalad lõid ja oma elu kaalule pannes taplesid lahingutes, mädanesid Siberis, istusid vanglates, säilitasid meie kultuuri ja maailmas ainulaadsed Eesti tavasid ja tavandeid. Lõppeks nad andsid meile võimaluse täna rääkida eesti keelt, homme, praeguse poliitilise lahmimise juures, ei pruugi me enam eesti keelt teada, või kui ainult muuseumides helilindilt kuulata.


 


 


 

Vikerraadio saade Uudis+ 2. tund 8. veebruaril 2008.a. Esineb Riigikogu liige Marika Tuus:

 

Vikerraadio saade Uudis+ 2. tund 8. veebruaril 2008.a.

Esineb Riigikogu liige Marika Tuus:

Tere kõigile raadiokuulajatele! Tõepoolest kommentaar, mille Äripäeva ajakirjanik Aivar Hundimägi paari päeva eest Vikerraadio eetris esitas, oli avalikkust eksitav, asjatundmatu ja paljudele solvav. Autor kutsus kõiki meediakanaleid üles asendama väljend

sundüürnik“ sõnaga „eelisüürnik“, kuna nad on maksnud madalamat üüri kui teised ja seda, et keegi pole sundinud neid inimesi üüripinnal elama...

No sundüürnikud ongi nad just sellepärast, et need inimesed ei ole vabatahtlikult oma rolli valinud. Nad on just riigi poliitilise otsuse tulemusena sunnismaised ja peavad endistele omenikele tagastatud korterites elama, sest nemad jäeti ilma võimalusest oma korter soodsalt EVP-de eest erastada, samas kui valdav enamik elanikkonnast sai seda teha. Kui rääkida aga praegusest kallist korteriturust, siis sundüürnikul pole sinna välismaalaste ja ärimeeste kõrval lihtsalt asja, sest korterid on nende jaoks liiga kallid. Pangalaenu nendele ka ei anta, sest tagatist elamispinna näol neil ju pole.

Peame vahet tegema praegu korteriturule suunduvate inimeste ja 15 aastat sundüürniku seisuses kannatanud inimeste vahel. Ja riigi kohus on viimaseid kaitsta. Sest just Eesti riik ise tekitas selle ebanormaalse olukorra.

Tegelikult on sundüürnikud inimesed, kes said nõukogude korra aja orderi enamasti heakorrastamata ja poollagunenud korterisse. Sundüürnike poolt said need korterid ka korda tehtud ja korras hoitud. Nendest said inimeste kodud, seal kasvatati lapsed üles. Ja kui neid maju poleks vahepeal hooldatud, oleks nad ammu hävinud, nad oleksid täna 0 väärtusega ja poleks ka midagi tagastada olnud.

Nüüd on aga need üürikud ilma jäetud kõigest. Lasnamäe, Mustamäe või Annelinna elanikud said kõik oma elamise sümboolse raha eest erastada, sundüürnikud mitte. Nad on täna sisuliselt koduta perekonnad.

Tagastamine sellises mastaabis ja moel oli ebaõiglane ja ebaeetiline. Tegemist oli mitte tagastamise vaid ümberjagamisega, sest tehti seda väljapool kogu maailmas üldkehtivat pärimisõigust. Pealegi tehti omandireformialuste seadusesse vist koguni 39 täiendust, et ikka pärijate ringi laiendada, tagastati surnutelegi ja nn. lehma lellepoegadele, milline väljend kunagi tarbijakaitsesaatsest käibesse läks. Varade tagastamise komisjonidele anti sisulisle kohtute õigused. Ei Lätis, Leedus, Poolas ega Ida-saksamaal pole ju sellist totaalset tagastamist tehtud. Aga Eesti valis omandisõja. Paljud kohtuprotsessid on kestnud terve iseseisvuse aja ja on nüüd ka Euroopa kohtus, sest oli palju ka võltsinguid ja valetagastamisi.

Üks endine peaminister on otse ju öelnud, et omandireform tehti hoopis selleks, et aktiviseerida ettevõtlust. Olgu siis öeldud, et üle 90% Tallinna kesklinna tagastatud majadest, kus elas sees üle 60 tuhande sundüürniku, läks kinnisvarabüroodele. Nüüd tegutsevad paljudes neis majades kasiino või ööklubi. Omandireform on õnnetuks teinud umbes sadatuhat inimest, kes on Eestis koduõigusest ilma.

Aivar Hundimägile ei meeldi, et Tallinn on käivitanud võimsa munitsipaalkorterite ehitamise programmi, mis ei allu turureegliteleja annab soodustusi ühele elanikegrupile. Ning et miks osadel üürnikel oli võimalus maksta aastaid soodsamat üüri? Jah, paljud linnad võimaldasid maksta sundüürnikel soodsamat üüri, mis tõesti nende olukorda mõnevõrra pehmendas, mille aga Juhan Partsi 3R valitsus tühistas. Olgu öeldud, et üürid pole vabad isegi mitte Ameerikas. Ja selleks rakendatakse üüriseadusi, kus pannakse paika, kui palju mille eest küsida tohib. Mis puutub Tallinnasse, siis munitsipaalkorterid on sundüürnikud hädast välja päästnud ja neil on kodu olemas. Et aga riik pole sundüürnike elamispinna probleemidele lahendust leida tahtnud, teeb seda Tallinn ise, et heastada ülekohut, mis nendele inimestele tehtud on. Võimalik, et see taksitab kinnisvarafirmadel, vahendajatel, pankadel oma hiigelkasuminumbreid kasvatada ja mis segab nende äri, mille pärast tundub mures olevat Äripäeva ajakirjanik.

Euroopa Põhiseaduste Hartas on öeldud, et igale isikule tuleb hüvitada tema administratsiooni poolt tehtud kahju täies ulatuses. Et aga osa sundüürnikke on endale ka ise oma raha eest elamispinna soetanud, oleks õigusriigile kohane ka need kulud kunagi hüvitada. Ütleb ju seesama seadus, et ühtede õiguse arvelt ei tohi tekitada uut ülekohut.

On ülimalt küüniline nimetada eelisüürnikuiks neid omandireformi kõige õnnetumaid ohvreid, kel tänaseni veel omaenda kodu pole ja pole ka lootust seda saada. Riigi kohus oleks neid perekondi aidata, kuid 18-ne aasta jooksul pole parempoolsed valitsused sellega nõustunud ja nii kestab see ülekohus edasi.

Järjekordne ELi reeglite kloon. Vello Rekkaro - Äripäev

Järjekordne ELi reeglite kloon

Vello Rekkaro
analüütik
29.01.2008 Äripäev
 

Valitsus kiitis heaks Eesti eluasemevaldkonna arengukava aastaiks 2008-2013. Sel on vähe ühist teadlaste ja spetsialistide koostatud algvariandiga - kadunud on sisu ja vaim, tekkinud on mingi euroliidulik kloon, mis vähe kajastab Eesti probleeme.

Huvitav, kuidas suhtub asjasse rahandusminister, sotsiaaldemokraat Ivari Padar - kajastamata on jäänud sotsiaalselt kõige valulisem probleem, sundüürnike puhul võrdse kohtlemise printsiibi eiramine ja nende varalise õiguse (erastada oma kodu üldistel võrdsetel tingimustel) riisumine kinnisvaraturu huvides.

Arengukava hakati majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi eestvõttel koostama juba detsembris 2005. 2006 valmis valdkonna tugevuste, nõrkuste, võimaluste ja ohtude (SWOT) analüüs - põhjalik ja kriitiline ülevaade olukorrast. Teadlased ja eksperdid tegid suure töö, tuues esile just sotsiaalselt olulisemad ja pakilisemalt lahendamist vajavad probleemid. Peeti silmas vajadust muuta eluase kõigile elanikele kättesaadavaks ja vähendada sotsiaalset tõrjutust, parendada elamufondi, tagada elupiirkondade mitmekesisus ja tasakaalustatud areng.

Uue arengukava koostamise käigus tõdeti, et riikliku poliitika rakendamine on 2003-2005 kulgenud üldjuhul edukalt. Kuid tunnistati, et tagastatud majades elavate üürnike probleemi lahendamine on pälvinud suhteliselt vähest tähelepanu. Seetõttu toodi prioriteetselt toetatava sihtgrupina välja sundüürnikud jt omandireformi käigus oma eluruumi erastamisõiguseta jäänud üürnikud.

Sundüürnike eluasemeprobleemid pidid saama lahendatud aastaks 2010, sh hüvitatud omandireformi tulemusel tekkinud aineline kahju. 2007-2010 prognoositi neiks kuludeks ligi 550 miljonit krooni.

Hulk asutusi tegi asjalikke ettepanekuid. Tallinna linn soovis, et õiguslikult täpsemalt määratletaks mõiste "sundüürnik" - kui isik, kes kasutas õigusjärgsele omanikule tagastatud eluruumi üürilepingu alusel eluruumi tagastamise hetkel ja jäi sellest tulenevalt ilma tema kasutatava elamispinna üldistel võrdsetel alustel erastamise võimalusest; või temaga alaliselt koos elav täisealine pereliige.

Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi ehitus- ja elamuosakond taotles nende sundüürnike eluasememure lahendamist, kelle kasutuses olev eluruum on riigi poolt võõrandatud ja erastamisavaldusi ei võetud menetlusse, arvestades võrdse kohtlemise printsiipi jm.

Midagi sellist me uuest arengukavast ei leia.

Sõnades jagab Ansip arusaama solidaarsusest kui Euroopa põhiväärtusest. Ilmselt on see siiski vaid silmakirjalikkus.

Milles on sundüürnik süüdi. Helle Kalda - Pealinn
 

Milles on sundüürnik süüdi?

„Pealinn“ 21. 02. 2007


Helle Kalda

Eesti Üürnike Liidu esimees

Riigikogu liige

Üle 15 aasta tagasi otsustas Eesti läbi viia eluasemereformi. Algas ulatuslik elamute ja maade tagastamine kunagistele omanikele – tingimusega, et kui nendes majades elavad pered soovivad jääda oma koju elama, on neil õigus senistele lepingutingimustele.

Need pered aga, kes soovivad saada teist eluaset, peavad tegema avalduse ning neile kindlustatakse samaväärne kodu, mille nad võivad erastada tööaastate eest. Täpselt samamoodi, nagu sai teha 98% Eestis elavates peredest, kaasa arvatud õigusjärgsed omanikud ja nende sugulased, kellele tagastati elamud.

Täpsustuseks! Tagastatud majadel lasunud võlad kustutati ja poolsajandi ehituslikke täiendusi ei arvestatud.

Nendele tublidele peredele, kes olid endale ehitanud maja eelmise riigikorra ajal, anti võimalus erastada tööaastate eest maja juurde kuuluv maa. Kindel seisukoht oli, et omandireformi läbiviimine ei tohtinud tekitada uut ülekohut.

Paraku tekitas see ühiskonnas ülekohtu ja ebavõrdse olukorra, sest üürnikelt võeti õigus erastada oma eluruumid üldistel võrdsetel alustel teiste seaduslike üürnikega.

Kuid kõige hullem, et pered pidid lahkuma oma kodudest. Eesti on ainuke riik maailmas, kes tegi endale sundüürnikud. Selle osas oleme juba esimesed. Polegi vaja enam viie esimese hulka pürgida. Praegu on käibel mitu sundüürniku määratlust. Kuid sisuliselt on sundüürnik eluaseme reformide ohver. Kannatasid ka ühiselamutes elavad pered, kelle eluase müüdi firmadele.

Kui palju siis on meil omandireformiga tekitatud sundüürnikke? Milline seni kõlanud arvudest on õige? 8000 või 80 000? Sõltub sellest, kas lugeda praegusi üürilepinguid või kõiki inimesi, kes oma kodudes elasid. Ja sellest, kes mida peab prioriteediks!

Riigikogu 1997. aasta 17. septembri istungi stenogrammist võib lugeda, kui esines majandusminister professor Jaak Leimann, et «tõepoolest 100 000 on neid inimesi, kes ei saanud EVPdega oma korterit erastada nagu kõik teised».

Nüüd, 15 aastat hiljem, räägime ikka sundüürnikest. Kohalikes omavalitsustes on sundüürnikena arvel veel 5000 eluruumi taotlejat. Need on meie kaaskodanikud, endised või praegused maksumaksjad, kelle koduõigus võeti omandireformi käigus ja kes pole siiani asemele saanud eluaset ja seda erastada.

Ma ei saa aru, miks sundüürnikult nõutakse kodu ostmist turuväärtuses? Kas sundüürnike tööaastad olid viletsamad kui nendel, kes korteri erastasid?

Ma ei saa aru, miks sundüürnikul kontrollitakse kogu tema elulugu, varalist seisundit, pere sissetulekuid, nagu nad oleksid kurjategijad. Veel kord, milles on nende süü?

Need inimesed ei ole süüdi Nõukogude võimu kehtimises kuuendikul planeedist. Need inimesed said korterid täpselt samuti nagu Õismäe ja Lasnamäe elanikud.

Sundüürnike hulgas on palju Siberist tulnud inimesi. Nad pidid leppima kehvade mugavusteta pindadega, sest neil ei olnud lootustki saada uusi kortereid uutes elamupiirkondades. Nad küsivad, milles seisneb nende süü Eesti Vabariigi ees?

Sundüürnikud ei mõista kedagi hukka selle eest, kes mitu korterit endale erastas. Miks süüdistatakse siis neid, keda oma riik tõstis välja nende ainsast kodust, midagi vastu andmata?

Kui need inimesed räägivad, et vajavad endale samuti katust pea kohale Eesti Vabariigis, siis mis õigusega mõnitatakse neid 15 aastat, selle asemel et probleem lõpetada kehtivaid seadusi täites? Või tahab mulle keegi öelda, et Eesti riik ei pea täitma seadusi?

Õudne on vaadata teleekraanil hoogsaid süüdistajaid, kes ise asjast mõhkugi ei jaga, kuid endale on küll kodu või maa erastanud. Või on seda teinud nende vanemad. Kas nad tegid seda turuväärtuses? Sundüürnikud peavad saama koheldud võrdselt korterierastajatega, nagu demokraatlikule riigile kohane. Eesti Üürnike Liidul on lahendused olemas.

Omandireformi okkaline rada. Arvo Kuddo - ELAMU
 

Eesti Üürnike Liidu leheküljed elamumajanduse ja korteriühistute ajakirjas ELAMU nr 5 ja 6 2000.a. olid pühendatud omandireformi tagasivaatelisele ja üldistatud analüüsile, kusjuures reformist oli käsitluse alla võetud vaid tagastatud elamute ja neis elavate inimeste probleemistik. Eesti kodanik, meie sotsiaalminister aa.1990-1991, tööminister 1991-1992, Eesti Panga peaspetsialist 1993.a. ja nüüd Maailmapangas töötav majandusteadlane Arvo Kuddo vaatleb põhjalikult nn sundüürnike tekkemehhanismi ning teeb ettepanekuid omandireformi kõige valusama külje vähem valulisteks lahendusteks.

Ebba Räätsa koostatud ja kirjastuse TEA poolt 2000.a. välja antud artiklite kogumikust “Eesti uue aastatuhande lävel. Väikerahva võimalused ja valikud.” tegi refereeringu Urmi Reinde.

Kuna tänaseks on mitmed faktilised asjaolud muutunud, lühendas neid tekste enne kodulehele panekut Vello Rekkaro. Huvi korral on võimalus terviktekste paberilt lugeda eelosundatud kohtadest.



OMANDIREFORMI VASTUOLUD


Arvo Kuddo

Maailmapanga ökonomist Washingtonis


Omandireformi poliitiline taust


19. detsembril 1990 võttis Eesti Vabariigi Ülemnõukogu veidi enam kui 60 saadiku häälega vastu otsuse “Omandiõiguse järjepidevuse taastamisest”. Sellega pandi alus restitutsiooniideoloogial põhinevale omandiõiguse täielikule taastamisele õigusliku järjepidevuse alusel.

Poliitilisele otsusele omandireformi aluste kohta ei kirjutanud alla “Rahvarinne” (tollane suurim rahvaühendus), Maaliit, “Vaba Maa” jt. Ei tehtud põhjalikke küsitlusi ega uuringuid, et teada saada rahva ja valijate arvamust Eestit okupeerinud riikide tegevuse tulemusel võõrandatud ja hävitatud omandi tagastamise, asendamise või kompenseerimise ulatuse, viiside ja vormide kohta.

Lähtudes nimetatud poliitilisest otsusest võttis Ülenõukogu 13. juunil 1991 vastu omandireformi aluste seaduse (ORAS).1 Järgnevatel aastatel on nimetatud seadust vähemalt 30 korda täiendatud ja parandatud.

(1 Omandireformiga seotud õigusaktide väljatöötamiseks moodustatud ajutisse omandireformi komisjoni kuulusid: V. Aasmäe, J. Allik, I. Hallaste, J. Jõerüüt, S. Kallas, K. Kama, A. Kamratov, K. Koha, I. Koolmeister, I. Odrats, M. Oviir, H. Peterson, J. Raidla, K. Sergij, A. Tamm, E. Terk, L. Tõnisson, R. Vallner, R. Vare, P. Varul ja N. Zolin.)

Erinevalt teistest siirderiikidest otsustasid Eesti poliitikud valida okupatsiooniaastatel võõrandatud omandi valdavalt täieliku tagastamise tee. Samal ajal kehtestati ka äärmiselt laiaulatuslik õigustatud subjektide ring. Kas sellises mahus tagastamine ja kompenseerimine ei käi süsteemsete reformidega ning siirdeprobleemidega maadlevale väikeriigile üle jõu, küsib Arvo Kuddo.

Koos otsusega omandi täielikust tagastamisest oleks tulnud ette näha ka vastavad meetmed, mis kompenseerivad täielikult ühtede elanikkonna gruppide õiguste piiramisega või reformi elluviimisega kaasnevad kahjud ja kulud. Omandireformi käigus tekkinud põhivastuolud omanike ja tagastatud majades elavate üürnike suhetes tulenevadki poliitilise otsusega kaasnevate tagajärgede kompenseerimise ebapiisavusest.

Kuddo on veendunud, et Nõukogude perioodil õigusvastaselt võõrandatud vara täielik tagastamine ja kompenseerimine eeldanuks põhjalikke majanduslikke kalkulatsioone. Seda aga ei tehtud. Eesti riik võis kehtestada seadusandlikke piirangud omandi tagastamisel, nähes ette ja rakendades lisaks vara otsesele tagastamisele ka muid võimalusi omandi asendamiseks ja kompenseerimiseks ning kitsendada omandireformi ôigustatud subjektide ringi. Ka seda ei tehtud. Vastupidi – hoopis laiendati saajate ringi!

Kuddo meenutab, et tagastamisele kuuluv vara oli 50 aasta kestel korduvalt omanikku muutnud. Omanikeks olid riik, omavalitsused, fűűsilised ja juriidilised isikud. Esitatud tagastamis- või kompenseerimistaotluste arv – üle 220 000 – kinnitab, et enamikul peredest oli midagi saada Ja punkt. Kes siis ära andmiseks avaldas. või midagi ära anda.

Sundüürnike põhiseaduslike õiguste piiramine


Vastavalt Eesti NSV ajutise Ülemnõukogu Presiidiumi seadlusele 1940. aastast suurte majade natsionaliseerimise kohta kuulusid natsionaliseerimisele majad, mille kasuliku põrandapinna suurus ületas Tallinnas, Tartus, Narvas ja Pärnus 220 ruutmeetrit. /ENSV Teataja 1940/. 1940. aastate lõpul natsionaliseeriti ka endistele korteriühingutele kuulunud elamispind.

Arvo Kuddo märgib, et osale võõrandatud elamispinnast asusid elama Eestit okupeerinud N. Liidu administratiivaparaadi ja sõjaväe esindajad. Põliselanikud olid sunnitud oma eluaseme maha jätma, sealhulgas massirepressioonidega kaasnenud arreteerimiste ja riigist deporteerimise tõttu. Teisele osale võõrandatud elamispinnast jäid elanikud edasi elama ning kasutasid järgnevatel nõukogude perioodi aastatel elamufondi subsideerimisega kaasnenud eeliseid. Viimaste hulka kuulusid eelkõige endiste korteriühingute liikmed. Lisaks kustutas nõukogude võim elamutel ja maal lasunud võlad.

Poole sajandi jooksul on võõrandatud eluasemetega toimunud suuri muutusi. Osa korteritest ja elamutest on korduvalt vahetanud üürnikke. Sealhulgas on ka endised omanikud ise vahetanud võõrandatud kortereid teise elamispinna vastu või on parandanud oma elamistingimusi uue riigi poolt finantseeritud ja ehitatud elamispinna arvel.

2000. aasta augustikuu andmeil elab tagastatud 5226 elamus täna hinnanguliselt 22 500 perekonda ehk ligi 50 000 tuhat inimest. /Ehitus 1999/. Eestis puudub korrektne ja läbipaistev riiklik register kõikide tagastatavates majades elavate perede kohta. Samuti pole välja selgitatud nende perede vajadusi ja võimalusi uue elamispinna hankimisel.

Nõukogude perioodil said pered oma elamispinna vastavalt tol ajal kehtinud seadustele. Korterid olid üürnike kasutusvalduses. Riik andis korteri tähtajatuks kasutamiseks. Korterivaldajalt võis korteri ära võtta vaid kohtu teel. Seega puudutab vara ja eelkõige elamispinna tagastamine kolmanda isiku, sealjuures seaduslikul alusel tagastatavasse majja või korterisse elama asunud pere, elulisi huve.

Omandireformi aluste seadus ja sellega seonduvad muud seadusandlikud aktid, eelkõige eluaset puudutavad elamuseadus ja eluruumide erastamise seadus, on lõhestanud Eesti űhiskonna ning on tekitanud tõsised pinged mitte ainult endiste omanike ja nende järeltulijate ning viimastele tagastatud majades elavate üürnike vahel, vaid on viinud olukorrani, kus suur osa elanikkonnast on kaotanud usalduse riigi institutsioonide vastu üldse. Senise kodu kaotanud sundüürnikud süüdistavad riiki kodanike põhiseaduslike õiguste rikkumises. Omanikud omakorda süüdistavad riiki ning üürnikke, et nad ei saa kehtestatud piirangute tõttu tagastatud omandit kasutada, käsutada, hallata.


Omandireformi aluste seadus ja sellega kaasnevad seadused, nagu kõik teisedki seadused, peavad järgima Põhiseadust ja rahvusvahelisi konventsioone. Sätestab ju ka Põhiseaduse § 102, et “Seadusi võetakse vastu kooskõlas põhiseadusega”. Nii näiteks järeldub Põhiseaduse § 10 sätetest õiguspärase ootuse ja võrdse kohtlemise printsiip. Põhiseadus eeldab ka õiguskindluse põhimõttest kinnipidamist. Nii ei saa inimesele kord antud õigusi tagasiulatuvalt ära võtta, vähemalt mitte ilma piisava kompensatsioonita.

Põhiseaduse § 11 sätestab, et “Õigusi ja vabadusi tohib piirata ainult kooskõlas põhiseadusega. Need piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust”. Seega ei luba Põhiseadus kodanikke nende seaduslikul teel omandatud kodust ja sellega kaasnevatest varalistest õigustest samaväärset elamispinda asemele pakkumata ilma jätta. Sätestab ju ka Põhiseaduse § 33, et “Kodu on puutumatu”.

Omandireformil on ka rahvusvaheline aspekt. Nimelt ei ratifitseerinud Riigikogu 13. märtsil 1996. aastal Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni esimest lisaprotokolli. Riigikogu oli sunnitud tegema reservatsiooni omandireformi aluste seaduse ning ka paljude teiste omandireformi seaduste suhtes, kuna need on vastuolus konventsiooni sätetega. Ratifitseerimisseaduses on nimetatud üle 100 omandireformi sätte, mis on jäetud reservatsiooni alla.

Sellega tõdeti, nendib Arvo Kuddo, et meil ei kehti inimõigused ja põhiseadus omandiõiguse vallas osale elanikkonnast, piirates sellega tuhandete Eesti Vabariigi kodanike inimõigusi. Sellega tõsteti Eesti omandireform inimõigustest kõrgemale. Euroopa Liitu pürgides tuleb Eestil need sätted varem või hiljem ratifitseerida ning viia omandireform kooskõlla Põhiseadusega ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga.

ORAS läheb vastuollu ka seaduse enesega, sest seaduse § 2 lg 2 ütleb otseselt, et “Omandireformi käigus vara tagastamine või kompenseerimine endistele omanikele või nende õigusjärglastele ei tohi kahjustada teiste isikute seadusega kaitstud huve ega tekitada uut ülekohut”.

ORASe vastuvõtmise ajal ei olnud veel eluruumide erastamise seadust ega ka elamuseadust, mis halvendasid üürnike olukorda oluliselt. Omandireformi kavandades arvestasid reformi autorid, et inimestele jääb eluks ajaks õigus elada oma korteris ning riik takistab üüride ülemäärast tõusu. Kuid juba aprillis 1992. aastal vastu võetud elamuseadus võttis sundüürnikelt selles üürikorteris eluaegse elamise õiguse ära.

Mais 1993. aastal võeti vastu eluruumide erastamise seadus. See sätestas, et erastamisele ei kuulu õigusvastaselt võõrandatud eluruumid, mille tagastamiseks või kompenseerimiseks on esitatud avaldus ettenähtud korras, kuni tagastamise või kompenseerimise küsimuse lahendamiseni. Kuddo märgib, et sellega kitsendas eluruumide erastamise seadus erastamisele kuuluvat riigi eluruumide loendit pool sajandit tagasi õigusvastaselt võõrandatud ja nüüd tagasitaotlevate pindade võrra. Nimetatud majades elavad pered jäid ilma õigusest erastada oma seaduslikul teel omandatud eluase.

Eestis kehtestati erakordselt soodsad tingimused eluaseme erastamiseks. Eluruume võimaldati erastada rahvakapitali obligatsioonide, õigusvastaselt võõrandatud vara kompenseerimisel väljaantud väärtpaberite, raha, rahvakapitali obligatsiooni arvestuskaardile kantud tööaastate või tööosaku eest ühismajandi varas. Üks tööaasta oli ekvivalentne üheksakorruselise paneelelamu korteri üldpinna ühe ruutmeetriga. Ühe tööaasta arvestuslik väärtus oli 300 krooni. Reeglina sai enamus peresid erastada oma korteri tasuta, kuna pereliikmete tööaastad võimaldasid katta vajalikud kulud. Vajadusel võis tööaastaid kehtestatud nominaalväärtusest ka märksa soodsamalt juurde osta.

Lisaks kodu kaotamisele jäid üürnikud ilma võimalusest erastada nn kollaste kaartide ehk tööaastate eest oma korter, mille keskmine turuväärtus ületab näiteks Tallinnas 1999. aasta seisuga mitme aasta või isegi kümmekonna aasta keskmise palga. Erastanud pered saavutasid seoses sellega märkimisväärse rahalise võidu. Kuddo arvates moodustasid suure osa soodsalt elamispinna erastanud elanikest sõjajärgsetel aastatel Eestisse asunud migrantide perekonnad, kes omal ajal majutati valdavalt uutesse elamutesse.

Tagastamise otsused tehti üürnike jaoks anonüümsetest linnaametnikest koosnevate komisjonide poolt. Üürnikel endil kui asjast otseselt huvitatud isikutel puudus võimalus protsessis osaleda või tagastamise dokumentidega tutvuda. Üürnikke tehtud otsustest ei teavitatud. Üürnikud said reeglina eluaseme tagastamisest teada omanikelt ja sedagi suure hilinemisega – peale otsuse vaidlustamise tähtaja möödumist. Kuni 1998. aastani ei lubatud üürnikel isegi tutvuda oma eluaseme tagastamist puudutavate dokumentidega. Arenenud riikides saab taolise kaaluga otsuseid teha vaid kohus. Riiklik ja ühiskondlik järelvalve tagastamise ja kompenseerimise otsuste üle on ilmselgelt ebapiisav.

Et tegemist oli massilise andmete võltsimisega, näitab fakt, et ainuüksi Tallinnas olid 1995. aasta alguseks tehtud 4300 subjektsuse otsusest 23 % negatiivsed. Seega andis juba esimeste aastate praktika aluse seada kahtluse alla paljude tagastamisotsuste seaduslikkus.

Alles 1998. aasta novembris jõudis Riigikogu ORASe muutmise seaduseni, millega anti üürnikele võimalus pöörduda halduskohtusse õigusvastaselt võõrandatud vara või tagastamisest või kompenseerimisest tulenevate vaidluste lahendamiseks. Nimetatud seaduseparanduse alusel võis tagastatud elamus elav üürnik, kellele valla- või linnavalitsus ei olnud seaduse jõustumise päevaks teatanud kirjalikult elamu tagastamise otsusest, esitada halduskohtusse kaebuse kahe kuu jooksul käesoleva seaduse jõustumisest. Kehtestatud kahe kuu jooksul vaidlustasid ainuüksi Tallinnas ligi 1 400 sundüürnikku linna poolt tehtud tagastamisotsused.

Esialgu loeti sundüürnike üürileping kehtivaks kolmeks aastaks. Jaanuaris 1997 vastuvõetud omandireformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse kohaselt pikenes see aeg veel viie aasta võrra. Seega aastal 2003, peale kümne aasta pikkust kodukaotamishirmus elamist, jäävad tuhanded pered ilma õigusest oma senisele, kunagi seaduslikul teel soetatud eluasemele.


Kompensatsioonimehhanism sundüürnikele


Eestis olid ja on tänagi olemas kõik võimalused seadusandlikul teel lahendada üürnike-omanike vastuolud ning pehmendada omandi üleminekut. Teatavasti on võtmeprobleemiks omandireformi käigus tagastatud majade elanikele asenduspinna leidmine või uue pinna ehitamise-ostmise finantseerimine.

Omandireform nägi ette vahendite eraldamise elamispinna tagastamisega seotud vastuolude lahendamiseks. Loodud on sihtasutus “Eesti Eluase”. Tegelikus elus on kavandatud mehhanism osutunud ebapiisavaks. Eluasemeprobleemide lahendamise raskuspunkt on langenud tagastatud majades elavatele peredele endile.

Enne 1993. aastat vastu võetud riigi- ja munitsipaalvara erastamisest laekuva raha kasutamise seaduse jõustumist tuli erastamise eriarvet omavatel erastamise korraldajatel Eesti Erastamisettevõttel ja Riigivaraametil kanda 31. juuli 1993. aasta seisuga eriarvel olevast summast 50 % üle Hüvitusfondi, 40 % Vabariigi Valitsuse erastamise reservfondi ja 10 % Eesti Panga reservfondi põhi- ja reservkapitali täiendamiseks.


Riigi- ja munitsipaalvara erastamisest laekuva raha kasutamise seaduse vastuvõtmisel mais 1993 tuli riigivara erastamisest laekunud raha osas teha rahaeraldused järgnevalt: 1) 10 % - eelarvevälisesse sotsiaalfondi pensioni sihtkapitaliks; 2) 10 % - eelarvevälisesse sotsiaalfondi tööhõivetoetuse sihtkapitaliks; 3) 10 % - Eesti Panga põhi- ja reservkapitali täiendamiseks; 4) 20 % - Valitsuse reservfondi õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise, kompenseerimise ja erastamise korraldamisega seotud kulude katteks; 5) 50 % - Hüvitusfondi.

Ka munitsipaalvara, riiklike ja munitsipaaleluruumide ning riigimaa erastamisest laekuvast rahast tuli vastavalt 30 %, 20 % ja 30 % eraldada õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise, kompenseerimise ja erastamise korraldamisega seotud kulude katteks.

Puuduvad andmed, kui palju sellest rahast on kulutatud tagastatud majades elavate perede eluasemeprobleemide lahendamisele.

Aprillis 1996. aastal vastu võetud erastamisest laekuva raha kasutamise seadus nägi ette erastamisseaduse alusel riigi omandis oleva vara erastamisest laekunud rahast eraldada 25 % valitsuse asutatud Eluasemefondi (1998.a. oktoobris űmber nimetatud sihtasutuseks “Eesti Eluase”), 25 % valitsuse eelarvevälisesse omandireformi reservfondi, 45 % Hüvitusfondi ning 5 % Keskkonnafondi. Munitsipaalvara erastamisest laekunud rahast nähti ette eraldada 25 % kohaliku omavalitsuse omandireformi reservfondi ning 50 % kohaliku omavalituse eluasemefondi.


Vastavalt Valtsuse määrusele 26. novembrist 1996 “Erastamisseaduse alusel riigi omandis oleva vara erastamisest Euasemefondi laekunud raha kasutamise ja jaotamise kord’, tuli Eluasemefondi laekunud rahast kasutada sihtotstarbeliselt laenukapitalina järgmistes põhisuundades: 60 % tagastatavate eluruumide üürnike ümberasumiseks või eluruumi ostmiseks; 20 % kohalikele omavalitsustele tagastatavate majade üürnikele üüripindade ehitamiseks, renoveerimiseks või ostmiseks; 20 % õigusjärgsetele omanikele neile tagastatud elamute renoveerimiseks.

Omandireformi reservfondi laekunud raha nähti ette kasutada vara tagastamise, kompenseerimise ja erastamise korraldamise ning muude maa- ja omandireformi läbiviimisega või selle tulemusena tekkivate tööhõivega seotud probleemide lahendamiseks või kulude katteks.

Seega loodi siirdeperioodil seadusandlik alus vara suhteliselt valutuks üleminekuks endistele omanikele ja nende järeltulijatele. Kahjuks jõudis vaid väike osa erastamisest laekunud rahast nende peredeni, kes kannatasid võõrandatud vara tagastamisest kõige enam, so sundüürnikeni.


Erastamisest laekuva raha kasutamise seadust on korduvalt täiendatud ja muudetud. Nii suurendati erastamisest laekunud vahenditest valitsuse eelarvevälise omandireformi reservfondi osakaalu 1999. aasta veebruaris 30 %-le, sealhulgas tööhõive sihteraldisteks 10 %. Kuddo sõnul oleks põhimõtteliselt võimalik erastamisest laekuva raha jaotust veelgi muuta ning suunata enam vahendeid üürnikele asenduspinna leidmiseks. Hüvitusfondi juhatuse esimees A. Tammemäe väidab, et põhikirjaliste funktsioonide täitmiseks ei ole Hüvitusfondil enam tarvidust erastamisraha järele 1998. aastal laekus nimetatud fondi erastamisest 235 miljonit krooni ja 1999.a juba esimesel poolaastal 214 miljonit krooni.


EVP-laen


Valitsuse määrus nägi ette sooduslaenu tagastatava eluruumi üürnikele, mille tagasimaksmiseks võis 100 % ulatuses kasutada erastamisväärtpabereid (EVPsid) kuni nende kasutusaja lõpuni. Laenu lubati 2/3 ulatuses ostu-müügilepingus märgitud eluruumi hinnast, mis ei tohtinud olla suurem kui 2/3 laenutaotleja kasutuses oleva eluruumi turuväärtusest. EVPde hind kõikus viimastel aastatel ühe kolmandiku ümber nende nominaalväärtusest ja see võimalus tundus üürnikele eriti soodsana. Samas nõuab ka see laen märkimisväärseid vahendeid EVPde endi ostmiseks ning seda eriti Tallinnas, kus korterite turuhinnad on tunduvalt kõrgemad vabariigi keskmisest. Nüüd: 1EVP=0,75EEK!

Kehtestatud kord näeb ette, et lisaks omavahendite olemasolule EVP laenu finantseerimiseks tuleb sundüürnikul arvestada eluasemetingimuste halvenemisega, kui ise ei leita täiendavaid vahendeid lisapinna finantseerimiseks 1/3 ulatuses. Ka see on vastuolus ORASe põhimõttega, et vara tagastamine või kompenseerimine ei tohi kahjustada teiste isikute seadusega kaitstud huve ega tekitada uut ülekohut.

1996. aastast – pärast erastamisest laekuva raha kasutamise seaduse vastuvõtmist -- on Eestis erastatud palju suuri riigiettevõtteid: RAS “Kiviter”, RAS “Eesti Merelaevandus”, RAS “Estonian Air”, RAS “Eesti Kindlustus”, RAS “Silmet”, Rakvere ja Moe Piiritusetehas, AS “Liviko”, AS ‘Eesti Telekom”, AS “Eesti Gaas” jpt. Ainuüksi Eesti Telekomi erastamisest laekus riigile 3,06 miljardit krooni. Vaid väike osa laekunud rahast on jõudnud tagastatud majade üürnike eluaseme asendamiseks/kompenseerimiseks. Osa nimetatud ettevõtetest on vormiliselt erastatud nn aktsiakapitali laiendamise teel, kus välispartneri poolt tehtud sissemaksed kanti eelarvesse (näiteks “Eesti Merelaevanduse” ja “Estonian Air’i” erastamine). Suurem osa laekunud rahast on omakorda kantud makromajanduslike riskide vähendamiseks moodustatud stabiliseerimisreservi või otse eelarvesse.

Arvo Kuddo tuletab meelde, et juba 1997. aastal väljastas Eesti Eluasemefond Erastamisagentuurilt laekunud rahast pankadele EVP-laene kokku 155 miljonit krooni ning laenu õigusjärgsetele omanikele elamute kordategemiseks 10 miljonit krooni. 1998. aastal väljastas sihtasutus “Eesti Eluase” EVP-laenu jaoks 130 miljonit krooni.


Eluasemefond


Tallinnas loodi Eluasemefond juba aastal 1991 eesmärgiga anda vähekindlustatud linnarahvale laenu elamistingimuste parandamiseks. Ligi pool fondi vahenditest oli ette nähtud sundüürnikele. Tallinnas Eluasemefondi rahaeraldisi kontrollides aga selgus, et ametiseisundit ja erakonnasidemeid kasutades said sellest fondist laenu hoopis linnavalitsuse juhtivtöötajad. Raha on kasutatud ka linnaeelarve puudujääkide finantseerimiseks ja muudeks kulutusteks. Tallinna linnavalitsus oli Eluasemefondist võtnud oma vajaduste katteks enam kui 20 miljonit krooni.

Tallinna Tehnikaülikooli sotsioloogia õppetooli ja linnauuringute instituudi poolt korraldatud uuringute põhjal sooviksid ligi pooled üürnikud tagastatud elamutes jätkata korteri üürimist kas eraomanikult või olla üürnikuks munitsipaalkorteris. Tingituna valikuvõimaluste nappusest, puudus enam kui kolmandikul uuritutest oma strateegia elamispinna küsimuse lahendamiseks. Vaid väike osa küsitletutest soovisid osta korteri EVP-de, pangalaenu või omanikult saadava pangalaenu eest või olid valmis ehitama väikemaja oma vahenditega.

Kuddo rõhutab, et arvestades valdava osa Eesti elanikkonna nappe sissetulekuid, mis ei võimalda isikliku elamispinna soetamist isegi pakutud soodustingimustel, on vajalik riigi- või kohalike omavalituste jätkuv kontroll üüride kasvu üle ning üürisuhete märksa põhjalikum reguleerimine.


Omanike õigused


Nõukogude okupatsiooni aastatel tehtud ülekohus puudutas kõiki Eesti elanikke ega piirdunud vaid kinnisvara võõrandamisega. Näiteks kaotasid loomeisikud õiguse intellektuaalsele omandile. Ülekohus otsustati aga heastada tänaste maksumaksjate arvel vaid kinnisvara osas ja sedagi mitte kõigile omanikele.

ORASe alusel ei kuulu tagastamisele valdav osa omal ajal väärtpaberites, hoiustes ja sularahas akumuleeritud varast. Tõsi küll, omandireformi aluste seadusesse on omandireformi objektina sisse kirjutatud ka aktsiad ja osatähed, arvestamata neil lasunud võlgu. Aktsia ja osatäht on omandireformi objektiks, kui aktsia ja osatäht on 1940. aasta 18. juuli väärtpaberite käibe korraldamise seaduse kohaselt registreeritud või 1940. aasta 1. augusti natsionaliseerimise korraldamise seaduse alusel esitatud ja kantud vastavasse nimekirja. Vaid väike osa aktsiatest jm väärtpaberitest on kompenseeritud.

Kinnisvaras hoiab oma vara kõige konservatiivsem osa omanikke. Nendel omanikel oli nüüd võimalus tihtipeale laenatud kapitali eest ehitatud/omandatud ja vahepeal isegi suurenenud vara tagasi saada.

Teatavasti nägi ORAS vara tagastamisel kitsendusena ka muid piiranguid. Vara loeti endisel individualiseeritud kujul säilinuks, kui vara kuju, väärtus ja suurus ei ole oluliselt 50%! muutunud. Vastasel juhul rakendati vara kompenseerimist EVP-des, mis vähendas tunduvalt tagastatava vara reaalväärtust võrreldes kinnisvara turuhinnaga.

Seega said suure eelise need omandireformi õigustatud subjektid, kelle vara oli pärast 50 aastat tsiviilkäibes olekut säilitanud oma esialgse kuju ja suuruse ORASes kehtestatud piirangute ulatuses. Paljudel juhtudel oli see vara isegi suurenenud. Näiteks oli elumajadesse riigi või kohalike omavalitsuste kulul sisse viidud keskkütte, gaas, vesi. Nõukogude perioodil kehtinud korteriüür 13 kopikat elamispinna ruutmeetrilt kattis vaid viiendiku jooksvatest elamufondi ülalpidamiskuludest.

Kuddo kirjutab, et 1920-1930. aastatel kasutati Eestis majade ja korterite ehitamiseks ulatuslikult hüpoteegitagatisega laenu ning paljud majad olid tegelikkuses pangale panditud. Tihti ületasid võlad maja tegeliku maksumuse ning Balti eraseaduse kohaselt ei kuulunudki see maja nn. endisele omankule.

Kuigi valdavalt on kõik sellekohased dokumendid arhiivides olemas, on vastavalt ORASe § 11-le omandireformi käigus jäetud arvestamata varadel olnud võlad ja hüpoteegilaenud, samuti maal lasunud väljaostuvõlad, mille nõukogude võim teatavasti kustutas. Seetõttu said 1990. aastatel omanikeks ka need, kes seda enne 1940. aastat ei olnud või kuulus tagastamisele vara, mille väärtus ületas märkimisväärselt võõrandatud vara maksumuse.

Paljud majad ehitati linnamaale (kruntrendimaale, obrokimaale), mille suhtes maja omanikul polnud omandiõigust. Kuid detsembris 1993. aastal võeti vastu endise kruntrendimaa (obrokimaa) omandisse andmise ja kompenseerimise seadus, mis nägi ette endise kruntrendimaa tasuta andmise endise kruntrendimaa pidaja või tema pärijate omandisse. Selle seaduse kohaselt anti endine kruntrendimaa (obrokirendimaa) tasuta endise kruntrendimaa (obrokimaa) pidaja või tema pärijate omandisse või kompenseeritakse neile selle maksumus 95 protsendi ulatuses.

Järelikult sai üks osa omanikest vara tagastamise ja kompenseerimise käigus suuri eeliseid. Need omanikud, kelle vara ei ole säilinud või on säilinud vähem kui 50 % ulatuses, võivad saada kompensatsiooniks vaid EVP-sid, mis alandab tunduvalt tagastamisele kuuluva vara reaalväärtust.


Arvo Kuddo arvates on vaieldamatu ka see, et lähtudes omandireformi aluste seadusest ja teistest seadusandlikest aktidest ei saa üks osa omanikest täna oma omandit kasutada, käsutada ja hallata. Omanike sellekohased vastulaused on valdavalt suunatud sundüürniku staatusesse surutud perede vastu.


Elamureformi kavad ja asenduspinna eraldamise võimalused


Elamumajanduses kavatseb riik vaid toetada omanike ja űűrnike probleemide lahendamist, samas hoidudes pakkumast välja kiireid lahendusi tekkinud konfliktidele. Võimalused suhteliselt valututeks lahendusteks on olnud aga olemas.

Aastatel 1990-1998 moodustas negatiivne rändesaldo Eestis ligi 85 000 inimest. Riigist lahkunud inimesed reeglina müüsid oma elamispinna või seoses N. Liidu ja Venemaa armee lahkumisega tagastati see elamispind Eesti riigile. Vabanenud elamispinna arvelt oleks riigil olnud võimalik lahendada tagastatud majades elavate perede eluasemeprobleem.

Kuna kortereid kui kinnisvara 1990. aastate algul müüa ei saanud, siis müüdi korterite asustamisõigust. Vene sõjaväelaste ja nende perekondade lahkumise kõrgperioodil läks suur osa linnale kuulunud elamispinnast kinnisvarafirmade kätte, kuigi esialgselt lubati anda vabanenud korterid soodsalt sundüürnikele.

Tallinnas müüdi asustamisõiguse alusel maha 140 000 ruutmeetrit varem linnale kuulunud elamispinda ehk 3125 korterit. Samas on Tallinnas korterijärjekorras ikka veel üle 5000 sundüürniku.


1998. aastal asus valitsus vastava asjatundjate komisjoni moodustamise teel välja töötama elamureformi, mis muu hulgas pidi toetama omanike ja üürnike probleemide lahendamist, nähes ette kuni 2500 üürikorteri loomist munitsipaalelamufondis (neist 40 % Tallinnas) eelkõige olemasolevate eluruumide renoveerimise, ehitamise ja vajadusel taasmunitsipaliseerimise teel.

Programm nägi algselt ette eraldada kuni aastani 2010 riigieelarvest eluasemesfääri 5,25 miljardit krooni ning täiendavalt 1,5 miljardit krooni munitsipaaleelarvetest, mis peaks lisama kohaliku omavalitsuse eluasemefondi 12 000 — 15 000 üürikorterit. 1999. fiskaalaasta eelarvekriis võib aga kanduda ka järgevatesse aastatesse, mis teeb kavandatu elluviimise vähemalt elamuprogrammi esimestel aastatel vähetõenäoliseks.


Majandusteadlane Kuddo meenutab, et arengukava esimese aasta - 1999. aasta riigieelarve esialgses projektis nähti eluasemefondile ette 150 miljonit krooni. Eelarvet kärpides jäi vastu võetud riigieelarves sihtasutusele “Eesti Eluase” eraldisi vaid 20 miljonit krooni eest ning elamuseaduse täitmiseks 103 miljonit krooni. 1999. aasta lisaeelarvega vähendati esimesena nimetatud summat 7 miljoni krooni võrra ja teine kustutati riigieelarvest täielikult. Seega kukkus kavandatud elamumajanduse esimese aasta arengukava läbi.

Olemasolev elamufond amortiseerub kiiresti. Ehitusspetsialistide hinnanguil oleks vaja vähemalt kaks miljardit krooni investeeringuid aastas, et peatada elamufondi edasine lagunemine. Heidutatud űűrnikud ei julge nõuda nende kasutuses olevate korterite ja majade kordategemist.

Kulub ilmselt aastaid, enne kui tekib massiline üürnike kiht, kes suudaksid maksta üüri kehtivas turuhinnas. Rahvusvaheliste kogemuste põhjal on keskmise pere tarbimiseelarves kulutustes eluasemele talutavuse piiriks 25-30 protsenti pere tarbimiskuludest.


Eesti elamumajanduse arengukava 2010. aastani näeb ette, et 2003. aastaks, mil sundüürnikel kaob seaduslik õigus olemasolevale eluasemele, peavad viimased uue elamispinna saama. Arengukava järgi peab riik sundüürnikele eluaseme loomiseks lähema kolme aasta jooksul eraldama 750 miljonit krooni, mille eest saaks rajada kuni 2500 korterit. 1999. aasta majanduslikud raskused võivad selle programmi elluviimist veelgi edasi lükata. Nüüdseks on kõik see kõrvale jäetud, ei kavatseta midagi teha.


Piirangud omandi tagastamisel teistes siirderiikides (ELAMU nr 6, lk 21)


Arvo Kuddo hinnangul puutusid restitutsiooniprobleemidega kokku ka teised Ida-Euroopa siirderiigid. Enamus neist aga on kehtestanud küllaltki karmid piirangud nii isikute ringi kui ka tagastatava omandi suhtes.

Ungaris piirati omandireformi subjektide ring, kellel oli õigus saada kompensatsiooni seoses ajavahemikul 1. maist 1939 kuni 8. juunini 1949 toimunud vara võõrandamisega, vaid nende isikutega, kes olid sel ajavahemikul Ungari kodanikud või nende sugulased (s.o omanik ja tema järeltulijad ning omaniku abikaasa, kes oli võõrandamise ajahetkel pere liige) ning kes olid ka järgneval perioodil Ungari kodanikud ja alalised elanikud (st emigrandid jäeti subjektide ringist välja). Samuti ka isikud, kes ei olnud Ungari kodanikud, kuid elasid Ungaris ajavahemikul kuni 31. detsembrini 1990 (rääkimata hilisemal perioodil Ungarisse elama asunutest), ei kuulu selles riigis omandireformi õigustatud subjektide ringi.

Ungaris 2. juunil 1992. aastal vastu võetud uue seaduse kohaselt laiendati vara võõrandamise perioodi, mille jooksul toimunud võõrandamine kuulus kompenseerimisele, ajavahemikuks 11. märtsist 1939. a. kuni 23. oktoobrini 1989. a. Samas kehtestati tagastatava vara väärtuse ülempiiriks 5 miljonit forintit ehk 65 000 dollarit (10. augusti 1991.a vahetuskursi alusel). Seejuures toimus kompenseerimine mitte füüsilise omandi tagastamisena, vaid nn kompensatsiooniosakutena, mida võis kasutada erastamisele minevate riigiettevõtete aktsiate omandamiseks, samuti maa jm kinnisvara ostmiseks. Seejuures oli võõrandatud vara kompenseerimise ulatus sügavalt regressiivne: 100protsendiliselt kompenseeriti vara kuni 200 000 forinti ulatuses, mis võrdus 1. jaanuari 1994. a. vahetuskursi alusel ligi 2000 dollariga, kuid ainult 10 protsendi ulatuses vara puhul, mille väärtus ületas 500 000 forintit.

Poolas registreeriti restitutsiooninõudeid kokku vaid 75 000 (1993. a. alguseks), kusjuures kolm neljandikku nõuetest puudutasid endisel Poola territooriumil Ukrainas, Valgevenes ja Leedus asuvat maad ja vara. Ka seal kompenseeritakse valdavalt privatiseerimisosakutega. Vaid põllumajandusliku maa, väikeomandi ja säilinud majade puhul toimub võimaluse korral tagastamine.

Endises Tšehhoslovakkias rahuldati kokku ligi 100 000 võõrandatud vara tagastamise taotlust, ja seda vaid riigis alaliselt elavatele kodanikele. Välismaal elavad isikud said vara tagasi taotleda vaid siis, kui nad asusid alaliselt riiki elama ning võtsid tagasi varasema kodakondsuse. Tšehhi Vabariigis ja Slovakkias eraldati 3 % privatiseerimisele minevate ettevõtete aktsiatest restitutsioonikompensatsiooniks.

Seega oli teiste siirderiikide omandiõiguse taastamisega seotud riiklikud programmid märksa tagasihoidlikumad.


Võimalikud seadusandlikud piirangud Eestis


Eesti Vabariigi Põhiseaduses sätestatud põhimõtteid järgides ning sundüürnike õigusi eiramata oleks vahendite piiratuse tingimustes ühe lahendusteena olnud võimalik kehtestada seadusandluses piirangud tagastatava omandi või õigustatud subjektide ringi suhtes, nähes enam ette võõrandatud vara kompenseerimist kas rahas või erastatud ettevõtete aktsiates, samuti vara asendamist.


Eestis oli omandireformi õigustatud subjektide nimekiri eriti laiaulatuslik. Kui endine omanik oli surnud, määratleti omandireformi õigustatud subjektidena ka: endise omaniku vanemad, abikaasa ja lapsed; endise omaniku lapselapsed ja teised alanejad sugulased, kui nende vanem on surnud.

Kuni 1997. aastani oli õigustatud subjektide nimekirjas ka endise omaniku lapse abikaasa, kui endise omaniku laps on surnud (sõltumata surma ajast). 29. jaanuaril 1997. aastal vastu võetud omandireformiga seonduvate õigusaktide muutmise seadusele jäeti aga nimetatud isikud subjektide nimekirjast välja. Selleks ajaks oli aga valdav enamus tagastamisotsuseid juba tehtud.

Õigusvastaselt võõrandatud vara endiste omanikena omandireformi õigustatud subjektidena nimetab seadus ka füüsilisi isikuid, kes olid sunnitud reaalse repressiooniohu tõttu oma vara ära andma või maha jätma, kui nad ORASe jõustumise ajal elasid alaliselt Eesti vabariigi territooriumil või kui neil oli 1940. a 16. juunil Eesti Vabariigi kodakondsus ning ebaseadusliku otsuse, ametiisikute omavoli või reaalse repressiooniohu olemasolu on kohtulikult tõendatud.

Siin on kõige enam vaidlusi tekkinud Saksamaale 1939.-1941. aastatel suundunud perede vara tagastamisel, nimelt kas kuulutada omandireformi õigustatud subjektideks või mitte ka otseses repressiooniohus olnud isikud, kellel 1941. aastal õnnestus okupeeritud Eestist lahkuda Saksamaa ja N. Liidu kokkuleppe alusel. 20. juunil 1991 vastu võetud ORASe rakendusotsuses on kirjas “Omandireformi õigustatud subjektidele, kes lahkusid Eestist Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel, õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise küsimused lahendatakse riikidevaheliste lepingutega määratud korras”. Taolist lepingut pole aga sõlmitud.

1939. aastal Eesti Vabariigi ja Saksa Riigi vahel sõlmitud kokkuleppe kohaselt jäi Saksamaale ümberasunute deklareeritud ja Eestis asunud vara Saksa riigi loodud Saksa Usaldusvalitsuse käsutusse. Saksa Riigi ja N. Liidu vahel 10. jaanuaril 1941. aastal sõlmitud kokkuleppe kohaselt läks see vara Nõukogude Liidu omandisse. Eksperdid väidavad, et Saksa ja N. Liidu vahel sõlmitud kokkulepped ei ole Eestile üldse siduvad.

Ŏiguskantsler Eerik-Juhan Truuväli on parlamendi infotunnis öelnud: “…leian, et nii tollased kokkulepped Eesti ja Saksamaa vahel kui ka hilisemad varanõuete reguleerimise lepingud Saksamaa ja NSV Liidu vahel, lisaks 1951. aastal Saksamaa Liitvabariigi nõudeõiguse loovutamine NSV Liidu kasuks on küsimuse lõplikul lahendanud”.

Ka peaminister Mart Siimann märkis oma vastuses arupärimisele Saksa Usaldusvalitsusele kuulunud majade omandiõiguse kohta, et “…1939. aastal Eesti Vabariigi ja Saksa Riigi vahel sõlmitud kokkuleppe kohaselt jäi Saksamaale űmberasunute deklareeritud ja Eestis asunud vara Saksa riigi loodud Saksa Usaldusvalitsuse käsutusse. Saksa Riigi ja Nõukogude Liidu vahel 10. jaanuaril 1941. aastal sõlmitud kokkuleppe kohaselt läks see vara Nõukogude Liidu omandisse”.

Lisaks maksis Saksamaalt saabunud arhiiviteatiste ning Saksa tagastamiseksperdi Harald Standli andmeil Saksa riik ümberasunuile kompensatsiooni viiekümnendate aastateni välja. Mitu kohalikku autorit on aga selles küsimuses teisel seisukohal. (Vt näiteks Kukk /1999/ ja Lippmaa /1998,1999/).


Kuddo märgib, et Saksamaa on loobunud teiste riikide, sealhulgas Eesti kodanikele sõja-aastatel tehtud kahjude kompenseerimisest. Reparatsioone maksti reeglina omal ajal sõja võitnud riikidele, seega N. Liidule, mitte viimase kodanikele. Saksamaa on nõustunud ka sellega, et tema kodanikelt äravõetud varandust (näiteks Tšehhi Vabariigis, Poolas jm) ei kompenseerita. Samas on Eestis füüsiliselt tagastatud märkimisväärne osa Eestist Saksamaale lahkunud isikutele kuulunud elamufondist.

Piirangud välismaalastele kinnisvara omandamisel kehtisid Eestis ka 1920.-1930. aastatel. Nii võttis Riigivolikogu 1929. aastal vastu välismaalastele kinnisvarade omandamise, valdamise ning kasutamise kitsendamise seaduse, mis nägi ette piirangud kinnisvara omamises eelkõige piiritsoonis. /Riigi Teataja 1928/. 1939. aasta novembris vastu võetud välismaalaste poolt kinnisvarade omandamise ja võõrandamise seadus nägi ette veelgi karmimad piirangud välismaalastele kinnisvara omandamiseks Eestis. /Riigi Teataja 1939/.

Seaduse kohaselt võisid välismaalased Eesti Vabariigi piires omandada, samuti oma valdusse ja kasutusse võtta kinnisvarasid ainult Siseministeeriumi loal, kuivõrd see ei olnud korraldatud teisiti Eesti Vabariigiga sõlmitud rahvusvahelistes lepingutes. Lisaks oli seaduse kohaselt välismaalaste kinnisvarade müügi korral Eesti riigil ostueesõigus.

Seega, nendib Kuddo -- mõistes restitutsiooni all esialgse õiguskorra taastamist - , jättis omandireform siiski välja 1920.-1930. aastatel Eestis kehtinud seadusandlikud piirangud kinnisvara omandiküsimustes välismaa kodanikele.


Üheks võimalikuks seadusandlikuks piiranguks oleks võinud olla ka asjaolu, kas natsionaliseeritud korter/maja oli omanikele või nende järglastele järgnevatel aastatel mingil muul moel asendatud või kompenseeritud. See puudutab eelkõige võõrandatud korterite vahetamist-asendamist. Nii jäid paljud võõrandatud elamutes, näiteks korteriühingutes, elanud pered sinna edasi elama. Järgnevatel aastatel on osa neist seaduslikul teel vahetanud oma korteri riigile kuulunud elamutesse/korteritesse.

Kehtivate seaduste alusel saavad tagastatud majade/korterite omanikud või nende järeltulijad mõlemad elamispinnad – nii endise kui ka vahetusega saadud korteri enda omandusse, jättes teise vahetajapoole ilma mõlemast elamispinnast. Lisaks on paljud omanikud viimase 50 aasta jooksul riigilt saanud tasuta elamispinda, mida oleks samuti võinud ühe piiranguna arvestada endise omandi asendusena-kompenseerimisena.

Üheks võimalikuks piiranguks oleks seadusandluses eluaseme puhul võinud olla ka endise omaniku alaline elukoht ja elamine Eestis. Vastasel juhul oleks kõne alla võinud tulla vaid omandi kompenseerimine.





Lõpetuseks


Maailmapanga töötaja Arvo Kuddo lõpetab konstateeringuga, et 1990. aastate keerulised siirdeprotsessid Eestis on kaasa toonud suured sotsiaalsed pinged. Majandusreformide tagajärjeks on olnud kiire elatustaseme langus ning elanikkonna kihistumine tulude ja vara järgi, rahvastiku ulatuslik vaesustumine, suhteliselt kõrge tööpuudus, plahvatuslik kuritegevuse, haigestumuse ja suremuse kasv, sealhulgas suitsiidide tagajärjel, ning sündimuse ja rahvastiku iibe järsk vähenemine. Elanikkonna kindlus- ja turvatunne on sattunud suure löögi alla.

Kodu ja perekond on alati olnud paigaks, kus inimene leiab raskel eluperioodil kaitset. Omandireformi käigus on kümnetelt tuhandetelt inimestelt võetud see viimanegi kindlustunne kodu näol ning koos sellega usk tulevikku. Eestis sellisel kujul käivitatud omandireform on tekitanud sügava lõhe kogu ühiskonnas ning diskrediteerinud siirdeperioodi reforme tervikuna.

Omandireform on olnud omanikekeskne. Samas on osa omanikest reformi tulemusel tunduvalt võitnud ning nende tagastatud vara on reaalväärtuses omal ajal võõrandatust isegi suurem. Teine osa omanikest on aga kaotanud, kuna ORASe poolt pakutud lahendused EVP-de näol on näiteks hävinud või tagastamisele mittekuuluva vara osas kompenseerinud vaid väikese osa nende poolt kaotatud vara tegelikust väärtusest.

Riiklik kompensatsioonimehhanism üürnikele ei ole taganud probleemile lahendust. Osa üürnikke on omanikepoolse surve tulemusena juba olnud sunnitud lahkuma senisest kodust ning otsima oma vahenditest asenduspinda. Teine osa üürnikke aga ei ole selleks majanduslikult võimelised. Elamumajanduse arengukavas kavandatud meetmed on jäänud hiljaks ning elamureform on võrreldes vajadustega tugevalt alafinantseeritud.

Kuigi omandireformile on raske anda tagasikäiku, tuleb omandisuhete ümberkorraldamine viia kooskõlla Põhiseadusega ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga. See eeldab lisaks seadusandluse täiustamisele märkimisväärset riigipoolset ressursside eraldamist omandireformiga kaasnevate vastuolude kõrvaldamiseks.



Raadiku projekt töötab kõigi linlaste huvides. Pealinn - Eha Võrk, abilinnapea

 

Raadiku projekt töötab kõigi linlaste huvides

Eha Võrk
abilinnapea

Koostöös erasektoriga valmib lähiajal suurel hulgal munitsipaalelamispinda. Ehitust vaid linnaeelarvest rahastades kuluks selleks aastaid ning tekiks reaalne oht, et suur osa sundüürnikest ja teistest abivajajatest satuks tänavale. Nn PPP projektide ülesandeks on erasektori vahendite suunamine avalike huvide teenistusse – praktika, mida mujal maailmas laialdaselt kasutatakse.

OÜ Raadiku Arendus ehitab ja annab 20 aastaks linna kasutusse 1170 korterit, mille linnavalitsus vajajatele üürib. Piisavalt pikk lepinguperiood annab üürilevõtjatele kindlustunde homse ees.

Praegu taotleb linnalt eluruumi ligi 3000 leibkonda, neist rohkem kui pooled on sundüürnikud. Seni oleme suutnud üürile anda kuni 200 korterit aastas. Samas tempos jätkates saaks viimased järjekorras olijad elamispinna alles 15 aasta pärast. Sundüürnike probleemi lahendamine on pandud kohalike omavalitsuste õlule, kuigi probleemi tekitanud ebaõiglase omandireformi käivitas riik.

Omandireformi tulemusena kaotasid paljud võimaluse erastada oma kodu EVPde eest. Eesti Vabariigis elavad inimesed sattusid ebavõrdsesse olukorda. Enamus sai enda kasutuses olnud korterid erastada, kusjuures erastati mitte ainult uutes linnaosades paiknevaid eluasemeid vaid sageli muutusid erastamise objektideks ka enne sõda ehitatud kortermajad. Ühed muutusid omanikeks, teised jäid üürnikeks, kelle olukord muutunud õigusruumis on üha ebakindlam, kuna kehtinud lepingud hakkavad lõppema. Sundüürnike hulka sattusid eelkõige eakad kodanikud, kes pole suutelised vabaturult elamispinna hankimisel.

Lisaks sundüürnikele saavad tänu koostööle erasektoriga soodsa üüripinna ka noored pered, lastekodukasvandikud ja teised, kellele korteri turuhinnaga ostmine või üürimine üle jõu käib.

Raadiku kvartali elamuala haljastatakse, rajatakse mänguväljakud. Peale majade valmimist ja linna kasutusse andmist tagab lepingupartner hoonete haldamise, heakorra ja tehnohoolduse. Needki jooksvad kulud on arvestatud rendihinna sisse.

Projekti vajalikkust suudavad tõepäraselt hinnata sajad sundüürnikud, keda ähvardab tagastatud majas asuvast üürikorterist välja tõstmine, mitte volikogu opositsioonipoliitikud, kes ehk toimuvat südames mõistes ja heaks kiites, peavad kõnepulti tõustes lähtuma erakondlikust positsioonist.

Tegemist ei ole esimese PPP projektiga munitsipaalkorterite ehitamisel. Skanska EMV AS annab Tallinna linnaga sõlmitud lepingu kohaselt sundüürnike ja teiste munitsipaalelamispinna vajajate majutamiseks linna kasutusse osa Loopealse asumisse rajatava elamurajooni majadest. Lisades Raadikul valmivatele sealsed 680 korterit, saab erasektoriga koostöös kahe aastaga lahendatud ligi 2000 abivajaja eluasemeprobleem. Ometi jääb munitsipaalkorterite vajadus püsima ka pärast nende kahe arenduse valmimist.

Alates 2001. aastast on linnalt korteri saanud kokku 1348 sundüürnikku, ent 1542 leibkonda ootab paraku ikka veel elamispinda.


Raadiku projektis on ehituse ruutmeetri hind viidud 13 500 kroonile. Kogemus on näidanud, et vähempakkumise korras munitsipaalelamuid üksikobjektidena ehitades sellise hinnaga toime ei tule. Vaid mahukas tervikarendus suudab ehitushinnad langetada sellisele tasemele.

Avaliku ja erasektori koostööd peetakse mujal maailmas loomulikuks ning neis kavalate äriskeemide nägemine viitab süüdistajate ebakompetentsusele. Võime oponentidele julgelt silma vaadates kinnitada, et Raadiku projekt teenib eelkõige linlaste, mitte arendaja huve. Tegemist on Tallinnale kasuliku lepinguga.

Sundüürnike ja noorte perede elamispinna probleemi lahendamine on praeguse linnavalitsuse üheks prioriteediks ning seda eesmärki täidab ka Raadiku projekt.

Raadiku Arenduse AS tegi korterite rendile andmiseks soodsaima pakkumise ning läbirääkimiste käigus kauplesime tingimused linnale veelgi vastuvõetavamaks. Ka pikem rendiperiood on kasulikum just linnale, sest annab korterite üürijaile kindlustunde ning ei pane linnale kohustust juba kümne aasta pärast asenduspindu otsida.

Lisaks rendiperioodi pikendamisele jõudsime arendajaga kokkuleppele, et rendi iga-aastane suurenemine ei sõltu tarbijahinna indeksist vaid on aastate lõikes sellest väiksem.

Juhiksin tähelepanu ka asjaolule, et kinnisvara kasutusse võtmine on linnavolikogu pädevuses, seega otsustas renditähtaja pikendamise kümnelt aastalt kahekümnele linnavolikogu – kõigi tallinlaste esindusorgan.

Sundüürnike eluaseme küsimus on kriitiline ja muutub lähiajal aina keerulisemaks. Üle 600 tagastatud eluruumi üürniku leibkonna on arvel kolmteist ja enam aastat. 2008. aastal täitub 13 aastat korteriootust veel 518 leibkonnal. Seega on Tallinnas peagi üle 1000 sundüürnike leibkonna, kellele võidakse kohaldada võlaõigusseaduse sätteid, mis võimaldavad omanikul üürilepingu märksa lihtsamalt üles öelda.

Koostööprojektid erasektoriga ennetavad sotsiaalseid katastroofe. Linnavalitsus lähtub euroopalikest solidaarsuspõhimõtetest ning ka tulisematel PPP projektide vastastel tuleb tunnistada, et Euroopa Liidu ühe pealinna juhtidelt oodatakse just sellist käitumist. Vältides sotsiaalsete pingekollete tekkimist, seisame kõigi linlaste heaolu eest. Raadiku projekt töötab nende huvides, kes soovivad elada stabiilses linnaruumis.

Kanaarilind Vabaduse väljakul. Videvik - Peeter Tedre

 

KANAARILIND VABADUSE VÄLJAKUL

Videvik 27.03.2008.

 

Peeter Tedre, Eesti Üürnike Liidu tegevjuht

 

Kunstnik on ühiskonnas kui kanaarilind kaevanduses – oma tundliku tajuga märkab ta ja edastab inimestele keskkonna eluohtlikke hälbeid. Nii ka tänavusel Eesti Kunstnike Liidu aastanäitusel „Vabaduse väljak”, mis on avatud 40-ks päevaks Tallinna Kunstihoones kuni 6. aprillini.

Ekspositsiooniga „Kommenteeritud majad” Kunstihoone ees soojakus ja ülal saalis osalevad kunstnikud Anu Juurak ja Marko Mäetamm. Veritsev soojak sisaldab mõnikümmend fotot tagastatud majadest ja valiku tekste sundüürnikelt; saalis on neidsamu maju kujutatud juba kunstike nägemuses.

Tallinna volikogus opositsioonis olevate Reformierakonna, Isamaa ja Res Publika Liidu ning Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioonide liikmed on avaldanud nördimust linnavalitsuse otsuse üle „alustada taas korterite odavmüüki”. Tartu sundüürnike seltsingu kirja kommentaarides meenutati, et hetkel 30-ndates olevatele noortele ei jaga keegi tasuta kortereid, kuid ühtlasi selgitati, et “30-nene oli siis 15 ja korteri said “puhta muidu” tema vanemad”(EPL Online 21.05.2007 kl 11:47:50). Samas peavad sundüürnikud sellist korteri hinda õiglaseks! „Enamik inimesi sai erastamise ajal endale oma pinna, meie jäime tol ajal ilma....Riik kustutab oma võlga minu ees,” ütles kümme aastat oma korterit oodanud sundüürnik.

Tallinna linnapeana märkis Jüri Ratas, et korterite otsustuskorras sundüürnikele erastamise puhul on tegemist omandireformi lõpuleviimisega lähtudes võrdse kohtlemise printsiibist. „Kuni 2002. aastani erastati Tallinnas kollaste kaartide eest üle 91 000 korteri, kokku üle 4,6 miljoni ruutmeetri elamispinda. Lähtudes korterite otsustuskorras erastamise vastaste loogikast kannatas riik seeläbi vähemalt 46 miljardit krooni kahju ja kas see kahju tuleks nende arvates 300 000 tallinlaselt (kes said erastada oma korterid üldistel soodustingimustel EVP-de eest) sisse nõuda?”

EVP-kroonide eest korteri erastada saanud inimeste puhul ei uuritud, mida erastajad oma varaga tegid ja kui paljud neist erastatud korteritest on hiljem edasi müüdud.

Linnavalitsuse tegevuse vaidlustamisega on opositsioon seadnud kahtluse alla omandireformi alused. „Korterite otsustuskorras sundüürnikele müümise näol on tegemist omandireformi jätkuga. Aitame sellega tagastamisele läinud majades elavaid inimesi, kes ei saanud teistega võrdsetel alustel endale eluaset erastada,“ jätkas Ratas. „Omandireformi seadus paneb läbiviimise kohustuse kohalikule omavalitsusele. Tallinna linnavalitsus on seadnud eesmärgiks lahendada sundüürnike probleem kui üks osa omandireformist. ...Selle saavutamiseks käivitasime 2002. aastal munitsipaalkorterite ehitamise programmi, seda eesmärki täidab ka korterite otsustuskorras müük,” lõpetas Jüri Ratas.

Euroopalikke inimõigusi ja põhivabadusi rikkudes tekitatud ülekohust ja senimaani heastamata kahju ei saa kauem taluda. Järeldus saab olla vaid üks – praegune opositsiooni tegevus Tallinna volikogus ei ole konstruktiivne, sest ollakse vastu riigis oma erakondade võimuloleku ajal käivitatud omandireformi lõpuleviimisele. Vastuseisuga linnavalitsuse tegevusele riigi poolt tekitatud ülekohtu heastamisele häbistavad volikogu opositsiooni liikmed end.

Omandireformi aluste seadusest lähtuvalt tuleks kohalikel omavalitsustel asuda nüüd sundüürnikele põhjustatud otsese ainelise kahju ja kannatusaastatega põhjustatud moraalse kahju hüvitamisele. Lähtudes õiguskantsleri hinnangust on seadused ja probleemi lahendamiseks vajalik kord olemas ning vaja on asuda neid täitma. Tallinna abilinnapea Taavi Aas on öelnud, et nii nagu Teine maailmasõda lõppes eestlastele alles iseseisvuse taastamisega, lõpeb omandireform alles pärast riigi tekitatud ebaõigluse heastamist. Kümned tuhanded sundüürnikud ootavad.

Eesti Üürnike Liidu kodulehel (www.kodueest.ee) tõdeb president Arnold Rüütel: „Iseseisvuse taastamise käigus alustatud omandireform tuleb lõpule viia kooskõlas reformi eesmärkidega, austades õiguskorra põhiseaduslikke aluseid.” Vabariigi president Toomas Hendrik Ilves lubab samas: „Eesti rahvas peab tundma, et Eesti hoolib; et nad elavad riigis, kus neist hoolitakse.”

 

Ma läksin ega vaadanud tagasi. Ülo Uluots - Rahva Hääl
 

Ma läksin

ega vaadanud tagasi.

Ülo Uluots „Rahva Hääl“ 11.07.1991.



Rahvas on ülemnõukogu valinud ja meil, tema liikmetel, ei ole õigust varjata oma vigu ja möödalaskmisi ning kõige rohkem oma ebakompetentsust. Ei ole õigust varjata tõsiasja, et tahame näida targemad, kui me oleme.

Meie tegemistest võiks tuua palju näiteid, kuid kõige ilmekam on ehk meie töö omandireformi aluste seaduse kallal.

Igaks tööks peab olema lähtealus. Kui me tahame reformida omandit, peame teadma, mida reformida. Peab olema fikseeritud selge omandi mõiste. Meie alustasime seda mõistmata. Vara mõiste on väga lai. Vara algab minu kõutsist Mihklist ja lõpeb tööstusettevõtete ja pangahoiustega. Algab võlgadest ja väärtpaberitest ning lõpeb riigi kohustustega (sise- ja välislaenud).

Ülemnõukogu viimasel istungil teatas justiitsminister Jüri Raidla, et valitsus on võimeline kinnis- ja vallasvara mõistesse selguse tooma alles 1. oktoobriks s.a., aga seadus on juba vastu võetud!

Ja mida pakkus meile nn. Kama komisjon. Ta koostas meelevaldse vara nimekirja, mille suhtes loodava seaduse alusel on sissenõude õigus, ja Suur Saal võttis selle kriitikata vastu.

Kes meil lubas seda teha? Kui vara ja eraomandus on püha, siis on seda igasugune vara, mitte aga ülemnõukogu mõistuse piires käsitletav vara. Mulle öeldi, et kui me käsitleme vara kui tervikut, viib see absurdini. Ent kogu see idee on absurdne, nagu seda tõestasid meile juristid. (M.Oviir). Kuidas me toimisime? Me läksime vähima vastupanu teed - kui mõistus enam ei võtnud, viskasime probleemi lihtsalt üle parda. Lähtusime eeldusest, et kui loodava seaduse alusel pole omandit, pole ka probleemi. Tuleb meelde üks vuntsidega mees, kes ütles sedasama, ainult inimese kohta. Kas selleks on meid saadetud Toompeale? Minu arust mitte. Meid saadeti sinna probleeme lahendama, mitte aga neid ignoreerima. Kui mõistus ei võta, tuleb paluda abi. On lubamatu, et meie vähesed teadmised avavad tee õiglusetusele. Ent sisuliselt me seda ju tegime, otsustades Jumala kombel, kes saavad marjamaale, kes jäävad karjamaale! Meie ei lähtunud tõest, vaid meelevaldsest arvamusest.

Meie ei tunnista, ei täida ega austa meie endi poolt vastu võetud otsuseid.

19.detsembril 1990. aastal võttis ülemnõukogu vastu otsuse omandiõiguse järjepidevuse taastamisest, mille valmistas ette nn. Junti komisjon (ta ise on diplomeeritud jurist). Selle otsuse esimene punkt kõlab järgmiselt: „Tunnistada Eesti NSV Riigivolikogu 23. juuli 1940. aasta „Deklaratsioon pankade ja suurtööstuste natsionaliseerimise kohta“ ja „Deklaratsioon maa kuulutamisest kogurahva omanduseks“ ning neile järgnenud teiste omandisuhteid muutnud normatiivaktide vastuvõtmise ja rakendamise ebaseaduslikkust.

Vastavalt sellele otsusele oleme tunnistanud ebaseaduslikuks kõik 50 aasta jooksul omandisuhteid reguleerinud seadused, määrused ja juhendid, mis siiski veel täna reguleerivad meie elu ja suhteid. Me tunnistasime ebaseaduslikuks ka omandiseaduse, taluseaduse ja praegu kehtiva tsiviilkoodeksi. Nii, et lust ja lillepidu – tee mis tahad, mis pole keelatud on lubatud, ülemnõukogu otsus selliseks vabaduseks on olemas. Samal ajal toetub omandireformi seadus ebaseaduslikule omandiseadusele, ignoreerides meie endi varasemat otsust. Igas teises riigis ja igas teises parlamendis oleks eelnevalt selline vigane ja takistav otsus ära muudetud. Meie seda aga ei teinud. Mida nüüd uskuda ja millest juhinduda?

Kuid see pole veel kõik. Sama otsusega, tühistades eelnimetatud deklaratsioonid, me taastasime 1940.a. juuli alguses kehtinud omandiõiguse kogu oma keerukuses. Taastasime kõik omandisuhteid mõjutavad komponendid: võlad, pangahoiused, väärtpaberid, majad, maad ja metsad. Kui aga hakkasime arutama ja looma omandireformi seadust, unustasime Junti komisjoni poolt pakutud ja meie endi poolt vastu võetud otsuse sootuks ära. Tänu Jumalale – minu südametunnistus on puhas - ainukesena hääletasin selle otsuse vastu.

25. märtsil 1991.a. võttis ülemnõukogu vastu otsuse omandi- ja maareformi ettevalmistamise kohta, mille esimene punkt kõlab: „Teha Eesti Vabariigi Valitsusele ülesandeks alustada 1. aprillist 1991.a. omanike registri koostamist, võttes aluseks isikute avaldused. Justiitsminister J.Raidla nimetas seda parlamendis esinedes totaalseks nullvariandiks. See tähendab, et vara taotlejad võivad olla kõik praegu Eestimaal elavad inimesed. Otsus on tehtud ja seda tuleb täita. Aga Kama komisjon leidis, et ei täida. Ma ei saa aru, kuidas me võime nõuda kõigilt teistelt Eestimaa inimestelt ja asutustelt parlamendi otsuste täitmist, kui me seda ise ei tee.

Ma tean, et mind süüdistatakse nüüd demagoogias ja öeldakse, et seda kõike tuleb hoopis mõista nii ja nii.

Öeldakse küll, et tuleb mõista, aga mina ei mõista, sest leian, et juba vanad roomlased ütlesid, et õigustloovat akti tuleb lugeda nii, nagu ta on kirjutatud. Õiguslik otsus loob õiguse, mitte aga aluse mõttespekulatsioonidele.

Ma tahtsin kõike seda välja öelda parlamendis, kuid mul ei tekkinud selleks võimalust.

Me ei tegele algdokumentidega, me ei otsi sealt informatsiooni, vaid otsustame ise.

Omandireformi arutelu käigus tõusis ootamatult üles baltisakslaste omandiõiguse järjepidavuse küsimus (I.Fjuk). Kui keegi oleks vaevunud läbi lugema 15.oktoobril 1939.a. allakirjutatud protokolli Eestis asuva saksa rahvusgrupi Saksa riiki ümberasumise kohta, täpsemalt selle artiklid II – IV, teaks ta, et me ei ole baltisakslastele midagi võlgu. Ja kui protokollist midagi jäigi täitmata, siis tuleb aru küsida Moskva käest, kes meid 1940.a. koos baltisakslaste ülekandmata raha ja võlgadega alla neelas.

Hoopiski pole meil asja ümberasujate teise lainega, mis sai teoks juba Saksa ja Vene riigivahelise kokkuleppe alusel 10. jaanuarist 1941, kui lahkusid viimased 3000 sakslast ja 4000 eestlast. Tähelepanuväärne on asjaolu, et aastatel 1941-1944 ei lubanud Saksa riik baltlasi tagasi oma varanduse juurde ega isegi tööle Saksa asutustes Baltikumis. Meie aga arutasime tõsimeeli, kuidas sakslaste vara tagasi anda ja igaks juhuks kirjutasime seaduse rakendamise otsusesse tõkestava klausli.

Sama lugu on rannarootslastega. Seadust lugedes saad aru, et meil on nende ees kohustusi, unustades ära, et nende lahkumine toimus kahe meist sõltumatu riigi , Saksamaa ja Rootsi vahelise kokkuleppe alusel ja Rootsi riik kompenseeris ümberasujatele nende mahajäänud vara. Meie aga oleme nii rikkad, et kes aga küsib, see peab saama!

Me ei tunne või ei taha tunda ajalugu. Kui 21. juuli 1940.a. võttis riigivolikogu vastu deklaratsiooni Eesti kuulutamisest Eesti Nõukogude Sotsialistlikuks Vabariigiks, siis sellega ei muudetud veel riigi nime. Termin „deklaratsioon“ (põhiliste printsiipide pidulik väljakuulutamine) räägib juba ise enda eest.

23.juuli hommikul lehvis veel Pikas Hermanis meie trikoloor ja Kadriorus istus K.Päts veel presidendina. Eesti Vabariigi põhiseadus ja riigi nimi säilisid kuni uue konstitutsiooni vastuvõtmiseni. Aga meie kirjutame Junti komisjoni otsusesse sisse riigina Eesti NSV. Nüüd küsib minus väike kurat: kas see otsus üldse kehtib, kuna on viidatud olematule riigile?

Vastates Omandireformi seaduse esimesel lugemisel L.Hänni küsimusele, ütles justiitsminister J. Raidla välja suure tarkuse. (Kahju, et teda ei kuulatud, saal oli pooltühi ja kes kuulaski, sellest läks see mööda, mida tõestab meie edasine tegevus.) Ta ütles, et oleme läinud pretsedenditut teed - me loome õiguslikke norme igasuguste otsuste ja deklaratsioonidega. Õigusliku normi loob ainult seadus. Juriidiliselt oleme veel ikka heas stagnaajas, kus seadust rakendavad otsused, määrused, seletused ja juhendid jätsid seadusest järele ainult saba ja sarved. Eelnimetatud seadust muutvaid dokumente ei loonud mitte seadusandlik võim, vaid ametnikud. Peale 19. märtsi ja 25. märtsi otsuse võtsime vastu seadust rakendava otsuse, milles on terve rida norme loovaid klausleid ja loetletud terve nimekiri seadusi, mis tuleb tolle seaduse rakendamiseks vastu võtta. Kas me tõesti ei ole võimelised vastu võtma ühe tervikliku probleemi lõpuni lahendavat seadust? Tundub, et ei ole, ja me peame kasutama veel stagnaaja meetodeid.

Ma palusin kirjalikult ülemnõukogu juhatust anda kaasettekandeks sõna mõnele ülemnõukogu liikmele – siis saanuksime teada, milline peaks olema seaduse struktuur, et kohtud võiksid seda oma töös tsiviilasjade arutamisel kasutada. Ülemkohtu esimees Kirikal istus kannatlikult saalis, kuid me ei tundnud vajadust teda kuulata, sest me oleme ise küllalt targad. Peale seaduse vastuvõtmist ütles mulle Kirikal, et selle seaduse alusel jõuame tagasi pretsedendikohtusse. Et vältida erinevaid pretsedente näiteks Saaremaal ja Põlvas, tuleb ülemkohtul pöörduda tagasi stagnaaja praktika juurde. Ülemkohtu kolleegiumi otsusega loodi siis õiguslikke akte, milleks nendel tegelikult volitusi ei olnud. Vastuvõetud seaduse alusel aga kohut pidada ei saa.

Ma usun, et iga teise riigi parlament oleks peale seaduse lõppredaktsiooni valmimist andnud selle majandusekspertiisi, et teada saada, millised majanduslikud tagajärjed on seaduses kätkevatel ideedel.

Iga idee sisaldab riski. Ma olen võrrelnud ideed inimestega, kes on roninud taburetile ja pannud omale silmuse kaela. Ja kui nüüd idee hakkab toimima (olgu ta nii ilus kui tahes) ja selle tagajärjel läheb taburet ära – poob idee ennast üles. Ajalugu on täis selliseid näiteid, võtame kasvõi sotsialismi ja kommunismi. Ja taburetiks on majandus. Ja me läksime jälle sama teed. Hüppasime vette tundmatus kohas, lasksime vaimu pudelist välja ning ootame, mis sünnib. Kui pärast aga asi viltu veab, peseme käed puhtaks ja ütleme, et idee oli ilus!

Me rikkusime ära ilusa asja ja vajaliku seaduse. Annaks Jumal, et meil maareformi seaduse juures oleks rohkem mõistust. Seni aga oleme tegutsenud kui Mäeotsa Peeter, kes iseenese tarkusest tegi panuse tangudele. Idee oli ilus, aga mis sellest välja tuli, teame kõik.

Olen viimasel ajal hakanud Kaido Kamast tõsiselt lugu pidama kui iseseisvalt mõtlevast mehest. Kuid tundub, et omandireformi seadus käis talle üle jõu, sest ta lootis ainult oma komisjoni summeeritud mõistusele, kuid sellest jäi väheks. Ja mitte sellepärast, et tema komisjonis poleks olnud võimekaid inimesi, vaid seepärast, et komisjon tegi kõik iseenese tarkusest.

Ma tean, mulle öeldakse, et pärast löömingut rusikatega enam ei vehita. Ma ei vehi, mul on häbi , et me veel sellised oleme. Kas oleme võimelised paremaks saama ja möödalaskmistest õppust võtma, näitab tulevik.

Möödalasud on paratamatud, kuid neid tuleks püüda viia miinimumini, kui mängus on vabariigi põhjapanevad reformid.

Kui ma eelmisel aastal peale kevadsessiooni lõppu Toompealt alla läksin, vaatasin lootusrikkalt tagasi.

Sel aastal läksin – ega vaadanud!

http://www.pealinn.ee/?pid=136&nid=9880&lang=5
Igaüks võib ka tänasel päeval oma kodust ilma jääda


Meedia