Eesti Üürnike Liit esitas 24. septembril 2010 kolm küsimust ürituse „Linnapea kohtub kesklinnlastega“ raames. Kuna teie küsimust ei jõutud käsitleda kohapeal, vastame Teile tagantjärgi kirjalikult.

Teie küsimus:

1) Tänu Tallinna Linnavalitsuse tegevusele on paljude sundüürnike, kes võtsid ennast õigeaegselt  linnaosavalitsustes eluruumi vajajana arvele, pakilised vajadused eluruumile füüsiliselt rahuldatud. Kuid pakutud munitsipaal-elupinnad ei kindlusta siiski rahulolu asjade käiguga, sest sageli on inimeste jaoks ikkagi tegemist olnud sundvalikuga. Omandireformi aluste seaduses oli varade tagastamisel eesmärgina sätestatud ülekohtu vältimine ja keeld kahjustada isikute seaduslikke huve. Millised oleksid praegu võimalused riigi ja kohaliku omavalitsuse tasandil elamute tagastamisega õigusjärgsetele omanikele sundüürnikele tekitatud otsese ainelise kahju ja ülekohtu heastamiseks?

Tagastatud elamu üürnikele tekitatud ülekohtu heastamiseks tuleb kõne alla eelkõige rahaline hüvitis, loomulikult ei ole välistatud ka teistsugused meetmed. Me ei näe õiguslikke takistusi hüvitamist reguleeriva seaduse kehtestamiseks.

Arvestades riigi majanduslikku olukorda on selge, et ülekohtu heastamine ei saa toimuda hetkega ning hüvitise maksmine tuleb jaotada pikemale perioodile. Vastasel juhul muutub kogu protsess ühiskonnale ülemäära koormavaks. Oluline on, et riik võtaks vastu põhimõttelise otsuse ülekohtu heastamiseks. Õigluse jaluleseadmine vähendaks tunduvalt pingeid ühiskonnas.

 

2) Eesti Üürnike Liit: Kõiki sundüürnikke jääb elu lõpuni vaevama küsimus ebaõiglusest oma kodude erastamisel kasutusel olnud erastamise väärtpaberite EVP eest ja meilt selle võimaluse äravõtmine seaduseandja poolt.  Kuidas ikka sai võimalikuks Eestis tagastada maju arvestamata neil lasunud võlgu? See on ju mõeldamatu Rooma õigusel põhinevas õigusruumis!

Reformiseadused on paratamatult ebaõiglased. ORAS-e vastuvõtmisel otsustas seadusandja, et ka eluruumide restitutsiooninõuete lahendamisel on prioriteediks endise omandiõiguse taastamine arvestamata omandi võõrandamise hetkel varal lasunud võlgasid ning ühiskonnas toimunud muudatusi. Seejuures ei osatud ilmselt ette näha, milline tagajärg on sellise tasakaalustamata põhimõtte järgimisel.

Tänane valitsus näeb selgelt tagastatud majade üürnikele reformiga tekitatud ülekohut, kuid ei soovi heastamiseks midagi ette võtta. Vastupidiselt püütakse ebaõigluse tunnet ühiskonnas süvendada. Ehedaks näiteks on siin ümberasujate probleemi lahendamine. Hoolimata linna korduvatest ettepanekutest probleemi lahendamiseks, on valitsus järjekindlalt seisukohal, et ümberasujatele kuulunud vara osas puudub täiendava regulatsiooni vajadus ning tõendite kogumine Saksa riigi poolt makstud kompensatsiooni kohta ei ole valitsuse mure.

 

3) Teatavasti tegi Riigikogu Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni ratifitseerimise seaduse vastuvõtmisel 13. märtsil 1996. a. reservatsiooni, asetades omandireformi seadused väljapoole nimetatud konventsiooni toimeala.  Kas nüüd, kui Eesti on Euroopa Liidu täisliige, tuleneb eelmainitud reservatsioonist Teie arvates mingeid kohustusi Eesti riigile või võimalusi sundüürnike suhtes?

Riigikogu ratifitseeris Inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni tingimusega, et konventsiooni protokolli nr 1 artikli nr 1 sätted ei laiene omandireformi seadustele. Reservatsioon oli paratamatu reformi jätkamiseks algselt kehtestatud põhimõtete alusel.

Samas ei tähenda reservatsioon seda, et riigil puudub võimalus ja moraalne kohustus reformi käigus tekitatud ülekohtu heastamiseks. Isegi juhul, kui konventsioonist või seadustest ei tulene otsest juriidilist kohustust, on riigil alati võimalus astuda samme ülekohtu leevendamiseks. Selline käitumine rõhutaks, et Eestis järgib Euroopa Liidus tunnustatud õigusriigi põhimõtteid.

 

Lugupidamisega,

 

Tallinna Kesklinna Valitsus

 



Tallinna linnapea vastused EÜL-i küsimustele