Tartu sundüürnike seltsingu avaldus
Eesti Päevaleht 21. mai 2007

Sundüürnikud on ära unustatud

•• “Riigi abi sundüürnikele tuleb napp ja aeglane,” ütles tollane majandusminister, praegune peaminister Andrus Ansip Eesti Päevalehes 11. jaanuaril 2005. Tsitaat artiklist: “Üürnike eluasemeprobleemide lahendamist tuleb vaadelda kui protsessi, mille kiirus ja lõpptäht-ajad sõltuvad paljuski kogu riigi majandusarengust,” kinnitas Ansip. Samas tunnistas Reformierakonna esimees, et omavalitsustel olevat kasinad võimalused munitsipaalelamufondi käivitada, mistõttu riik peaks abi pakkuma.

Praegu, kaks aastat hiljem, ütleb peaminister Ansip, et Eesti majanduskasv on enneolematu ja Eesti rahval polevat põhjust muretsemiseks. Küll aga ei taha Eesti valitsus tunnistada, et kohustus sundüürnike vastu on ikka veel täitmata ja et üks osa Eesti kodanikkonnast on hoopiski unustatud.
Vildakas seadus

Omandireformi aluste seaduses on tagastamise mõiste õiguslikult lahti mõtestamata. Riigikogus 1993. aastal vastu võetud eluruumide erastamise seadus pani kohalikele omavalitsustele kohustuse otsustada ja korraldada enam kui 50 aastat tagasi õigusvastaselt võõrandatud majade saatus. Nii laienes pärijate ring, mistõttu lausa paljudele kukkus sülle varandus. Aga üks osa inimesi muutus neis tagastatud majades liigseteks, nn sundüürnikeks, keda seadus ei kaitsnud ega kaitse praeguseni. Neid inimesi hakati kohtuga välja tõstma ja kohtuprotsessid aina jätkuvad. Need Eesti kodanikud on põhiliselt pensionärid, kes on andnud riigile oma tööpanuse, küll aga okupatsiooniajal. Nende inimeste EVP-d läksid n-ö vett vedama ja 2006. aasta lõpul kaotasid ka kehtivuse.

Probleem olnuks ammugi lahendatud, kui 1994. aastal lahkunud Vene sõjaväelaste korterid oleks eraldatud sundüürnikele. Seda aga ei juhtunud, vaid need kupeldati lihtsalt maha.

Kahjude hindamine

Eesti üürnike liit eesotsas esimehe, riigikogulase Helle Kalda ja tegevjuhi Peeter Tedrega on välja töötanud registrilehe kahjude hindamiseks isikutele, nn sundüürnikele, kes jäid ilma eluruumi erastamise võimalusest. Neid on täitnud paljud Tartu ja Tallinna sundüürnikud.

Eesti põhiseaduse § 25 ütleb, et igaühel on õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele. Kas aga Eesti valitsus tunnistab nende poolt lahendamata probleemi ja tahab seda kahju sundüürnikele korvata, näitab lähitulevik. Õigus oma kindlale kodule peaks olema igal Eesti kodanikul, sealhulgas sundüürnikul.


Elle Tobreluts,

Tartu sundüürnike seltsing


Tartu sundüürnike seltsingu avaldus