• Tunnistagem viimaks sundüürnikele tekitatud kahju

    Tunnistagem viimaks sundüürnikele tekitatud kahju

     

    Helve Särgava, endine kohtunik, Tallinna linnavolikogu aseesimees

    Delfi 08.08.2021

    Delfis arutleb endine kohtunik ja praegune Tallinna linnavolikogu liige HELVE SÄRGAVA sundüürnike ja omandireformi üle. Ta alustab sellest, et olles lugenud Maalehest kahte kirjutist, pani teda mõtlema ühelt poolt seadusliku õiguse ja teisalt õigluse vahekord.

    „Just lähtuvalt õigluse põhimõttest häiris mind ühe artikli alguses olev sõnum „Et kui pole isegi kaitseväe orkestri ülalpidamiseks raha, siis kust võtta raha sundüürnikele nende kahju hüvitamiseks. Ning mõned asjad jäävadki poolikuks ja ebaõiglaseks“. (Tsitaat kuulub notar Priidu Pärnale, Maaleht, 17. juuni 2021 – EÜL märkus).

    Ja teises artiklis öeldu „Kohtunikud töötasid kui konveierliinil. Tundus, et neile on omandireformi seaduse alusel antud ette suunis, et ükski üürnik protsessi võita ei tohi.“ (Tsitaat kuulub üürnike liidu juhatuse liikmele Heimar Lenkile, Maaleht 17. juuni 2021 – EÜL märkus.)

    Särgava meenutab artiklis ka oma pere seost ORAS-ega ning kirjutab abikaasa vanavanemate küüditamisest. Neist jäi Pärnumaale maha jõukas talu, mis  nüüd tagastati pärijatele. „Omanike ja üürnike probleem ning sellest kerkinud probleemid ei ole mulle võõrad,“ möönab Särgava.

    Ta jätkab: „Ilmselt keegi ei kahtle, et iseseisvuse üks tugisambaid on omand. Nii oli see olnud ja loomulikult tuli see ka taastada. Taastamine tähendas endiste varade tagastamist. Arvestades, et hulk aastaid oli möödunud, sai enamikel juhtudel vara tagastada pärijatele.“

    Endise kohtunikuna tunnistab Särgava, et põhilised kohtuvaidlused toimusid korterite, mitte maade-metsade pärast. „Tean, et neid vaidlusi oli palju ja uskugem, need olid keerulised. Lihtsad olid need vaidlused, kus endine korteriomanik osales ise arutelul ja esitas dokumendid, et eluruum kuulus talle või osalesid pärijad, kes tõestasid elamispinna kuuluvust pärimise korras.“

    Särgava kirjutab, et korterid oli ju asustatud, inimesed olid neid remontinud, parendanud. „Sest me saame ju kõik aru, et iga korter vajab mitmekümne aasta jooksul remonti. Kõik vananeb, kulub.“

    Ja siinkohal esitab  Särgava ka oma artikli ühe põhipostulaadina tõdemuse – ükski korteris elav inimene ei olnud sinna kolinud ebaseaduslikult, vaid tol ajal kehtinud seadustest lähtuvalt.

    Särgava meelest ei pidanud need korterid aastakümneid tühjana seisma, siis oleks nende asemel olnud ju varemed. Samuti ei leia ta, et neisse asustatud inimesed oleks pidanud teadma, kes ja kus on selle korteri eelmine omanik. 

    Särgava meenutab, et oli palju ka neid kohtuvaidlusi, kus uuriti, kas taotlejal on mingit seost selle korteri tagastamisega. „Seetõttu kestsid paljud vaidlused aastaid ja läbisid kõik kohtuastmed. Olen nõus, et kohtute töökoormus oli väga suur ja tõele au andes on ka praegu väga suur. Seda enam, et hakkasid kehtima uued seadused, mida tuli õppida nii kodu- kui ka välismaal, aga samas ega kohtuasjad ei tohtinud jääda arutamata.“

    Särgava vaidleb vastu usule, nagu oleks kohtutele antud mingeid suuniseid kohtulahendite osas. „Kohtunikud lähtusid ainult tollal kehtinud seadustest. Kuna olime tulnud sotsialismist kapitalismi, siis loomulikult oli omandi lähtepunkt hoopis teine. Kui enne oli kõik riigi omand, siis nüüd oli see inimeste oma. Ning kohtunikud ka sellest põhimõttest lähtusid,“ rõhutab Särgava.

    Sundüürnike kaitsval positsioonil olles üritab Särgava selgitada, et kohtuotsuseid tehakse lähtuvalt kehtivast õigusest. „Tean, et sageli öeldakse – aga miks siis ei arvestatud õigluse printsiipi, miks jäeti inimesed ilma elamispinnast, mille olid saanud seaduslikult ja nad ei olnud ju osalenud nimetatud elamispinna vabanemisel, küüditamisel? Minu meelest väga õige küsimus.“

    Selle teema resümeerib Särgava etteheidetega tolleaegsetele valitsejatele, sest „tõepoolest olles saanud elamise piltlikult öeldes täna seaduslikult, öeldakse homme riigi poolt, et oled selle saanud ebaseaduslikult. Kuidas on see niimoodi võimalik.“

    Särgava arvates oleks riik tagastamisel pidanud käituma neis kortereis elanud inimeste suhtes õiglaselt.

    „Minu arvates lähtus kohus õigusest ja riik pidanuks lähtuma õiglusest. Vaieldamatult tekitati neile inimestele, keda nimetame sundüürnikeks, kahju – nii materiaalset kui psüühilist. Psüühiline kahju on sageli palju valusamgi kui materiaalne.“

    Särgava möönab veel, et ei ole eetiline neile inimestele kahju hüvitamisel rääkida, et see on mingi konkreetse erakoma,  s.o Keskerakonna probleem.

    „Mina arvan, et inimestega käitumine ja neist hoolimine on kõigi poliitiliste jõudude probleem, ütleksin isegi, jättes korraks poliitika kõrvale, kõigi võimul olevate isikute probleem.“

    Lõpuks resümeerib Särgava, et „orkester on ka väga oluline, kuid kas orkester on võrdeline sundüürnikega? Arvan, et meie riik on juba sellisel tasemel, et orkestri säilimise kõrval on võimalik hüvitada ka kahjusid. Julgen küll arvata, et kahju tekitamise tunnistamine ja mõistlik kahju hüvitamine ei ole kunagi riigile üle jõu käinud. Arvan, et tahtmist on vaja. Milleks me hoiame hõõguvaid süsi tuha all ja otsime süüdlasi nende hulgast, kes seda ei ole. Omanikel oli õigus vara tagasi saada, kohtunikud lähtusid seadustest. Õigus oli kehtestatud, kuid õiglus veel ootab oma järge. Loodame, et jõuame ka selle ära oodata.“

    https://epl.delfi.ee/artikkel/94240851/helve-sargava-tunnistagem-viimaks-sunduurnikele-tekitatud-kahju

     

     

     

     

     

  • Jaak Aab Lääne Elus 17. juunil 2021

    Jaak Aab Lääne Elus 17. juunil 2021

    Valitsus otsib sundüürnikele raha

     

    Mai viimastel päevadel arutas valitsuskabinet sundüürnike jaoks olulisel teemal, milleks oli omandireformi sotsiaalsete ja õiguslike mõjude kohta koostatud teadusuuring.

    Teadupärast ei ole 30 aasta tagune omandireform praeguseks veel lõppenud, sest lahendamata on paljude nende inimeste mured, kel puudus õigus oma eluruumi erastamiseks. Koostatud registri andmeil ootavad lahendust kümned tuhanded sundüürnikud peaaegu 22 000 eluruumis.

    Sundüürnike küsimusega oleme sisulisemalt tegelenud 2017. aastast, kui tollane Jüri Ratase juhitud valitsus moodustas ekspertidest omandireformi valitsuskomisjoni. Seejärel telliti 2019. aastal teadusuuring, mille abil soovisime vastust küsimusele, kas sundüürnikele tekitati omandireformi käigus varalist ja moraalset ülekohut ning millised on võimalused selle ülekohtu leevendamiseks.

    Kõnealune uuring on suur samm edasi, sest taolist teaduslikku käsitlust omandireformi mõjude kohta ei ole varem Eesti ajaloos kunagi koostatud. Kogu protsess on seni hõlmanud mitme aasta pikkkust tööd ja tegevused on jätkunud hoolimata sellest, et selle aja jooksul on Eestis võimul olnud kolm eri valitsust. Keskerakonna jaoks on sundüürnike probleemi lahendamine olnud alati oluline teema ja oleme nii palju kui võimalik seda teemat ka valitsuses vedanud.

    Sundüürnike seisukoht on, et riigi- ja munitsipaaleluruumide üürnikele, kellel ei olnud võimalik oma eluruumi erastada, tuleks heastada omandireformis saadud aineline ja moraalne kahju. See seisukoht on igati arusaadav, mistõttu tuleb valitsusel varem või hiljem siiski otsustada, milline on riigi nägemus sundüürnike probleemi olemusest ja võimalikest lahendustest.

    Valitsuskabinetis arutasimegi detailsemalt valminud teadusuuringu järeldusi ning selles esitatud ettepanekuid. Teadlaste hinnangul kannatasid sundüürnikud mitmes mõttes – esiteks kaotasid nad kodu ehk olid sunnitud lahkuma kogu sinna juurde kuuluvaga, kuid kannatused olid ka rahalised.

    Eesti elanike avaliku arvamuse uuringust selgus, et enamiku arvates (71% vastanutest) said sundüürnikud omandireformi käigus teenimatult kannatada, 51% leiab, et riik peaks püüdma seda ülekohut mingis ulatuses heastada, 26% on sellele vastu ja 23% ei oma selget seisukohta. Sundüürnike suhtes väljendavad empaatilist hoiakut ka paljud neist, kes pigem kiidavad heaks endistele (sõjaeelsete) omanikele või nende pärijatele omandi tagastamise. Seega läheb sundüürnike küsimus jätkuvalt Eesti inimestele korda.

    Teadlased pakkusid välja, et riik võiks proovida leida võimaluse sundüürnikele kahju leevendamiseks, näiteks läbimõeldud heastamismeetmete kaudu. Kaaluda võiks nii võrdse või vähediferentseeritud suurusega solidaarsushüvitisi (nn valuraha) isikutele, kellel ei olnud võimalik oma eluruumi erastada, kuid teiseks võimaluseks on vajaduspõhised toetusmeetmed neile korterist ilma jäänud endistele sundüürnikele, kes on sattunud suurtesse majanduslikesse raskustesse ja pole suutnud oma eluasemeprobleeme seniajani lahendada.

    Valitsuskabinetis jõudsime seisukohale, et selles küsimuses otsuse langetamiseks on vaja võimalikke heastamismeetmeid lähemalt analüüsida. Praegu ei ole teada, milliseid rahalisi võimalusi heastamismeetmete rakendamine riigilt nõuaks ning kas sellist raha on võimalik leida. Kindlasti vajab täpsemalt läbimõtlemist ka see, milline lahendusvariant oleks kõige sobilikum soovitud eesmärgi saavutamiseks ja õiglasem, et ei tekiks uut võimalikku ülekohut või kahju.

    Seetõttu plaanib rahandusministeerium lähikuudel uuringus välja pakutud meetmete detailsemat sisustamist jätkata, et sügisel oleks võimalik järgmiste sammude osas konkreetsemad otsused langetada. Ettepanekud valitsuskabineti nõupidamisele on plaanis esitada selle aasta novembriks.

     

    Lääne Elu 17.06.2021

     https://online.le.ee/2021/06/17/jaak-aab-valitsus-otsib-sunduurnikele-raha/

  • Heimar Lenk Maalehes 17. juunil

    Heimar Lenk Maalehes 17. juunil

    30 aastat omandireformi, kodu kaotas 75 000 inimest, paljud otsivad tänaseni pangavõla koorma all tõde ja õigust

     

    Paljud ei tea, kuid paljud ka teavad, et sundüürnikel on aastas üks leinapäev rohkem, kui ülejäänud rahval. Päev enne juuniküüditamise tähistamist on sundüürnikel kombeks süüdata küünal oma kaotatud kodu mälestuseks.

     

    13. juunil kolmkümmend aastat tagasi võeti vastu omandireformialuste seaduse (ORAS) esimene variant. Hiljem on seadust ligi nelikümmend korda parandatud. Ikka selleks, et võimalikult rohkem vara laiali jagatuna uue omaniku leiaks. Reformist on saanud eestlaste süngeim oras. Niisugune mõru väljend on kodu kaotanud üürnike seas käibel. Ametlikult loetakse reform lõpetatuks.

    Riiklikus omandireformi registris on 5143 tagastatud elamu aadressi. Uusomanikele kulges reform igati edukalt. Samal ajal kaotas oma eluruumi 75 000 inimest ehk üle 22 000 perekonna. Need endisest kodust välja tõstetud omandireformi ohvrid ägavad pangavõla koorma all ning otsivad ikka veel tõde ja õigust. Nad peavad siiani suurt reformi ebaõiglaseks. Käesolev kevad tõi teate, et nende hinnang reformile on olnud õige.

     

    Jüri Ratase teise valitsuse ajal tellis rahandusministeerium Tallinna Ülikoolilt uurimistöö „Omandireformi sotsiaalsed ja õiguslikud mõjud“. Professor Erik Terki juhtimisel tehtud  uurimus jõudis karmi järelduseni: „Omandireform on oma olemuselt ülekohtune ja  sundüürnikele tehti selle läbiviimise käigus liiga.”

    Tulemus on laiemale avalikkusele ootamatu, sest seni pole ülekohut ametlikult tunnistatud ja avalikku arvamust on kujundatud pigem vastupidises suunas. Kuigi omandireformi aluste seaduse paragrahv 2 ütleb, et reformi käigus ei tohi sündida uut ülekohut, siis teadustöö järeldused kinnitavad, et ebaõiglus üürnike suhtes siiski sündis: „Kui lähtuda sellest, et inimesed, kes olid sattunud 1990ndate aastate algul elama pool sajandit tagasi Nõukogude võimu poolt sundvõõrandatud majadesse, tihti  peale mitmekordseid ümberpaiknemisi ja korterivahetusi polnud ise selles süüdi, siis on piisavalt argumente näitamaks, et Eesti riigi poolne käitumine nn. sundüürnike kui sotsiaalse grupiga omandireformi käigus oli ebaõiglane.”

     

    Seda seisukohta jagab ka enamus ühiskonnast. Teadustöö käigus tehtud avaliku arvamuse uuringu käigus selgus, et üle 70% Eesti elanikest leiab, et sundüürnikke koheldi omandireformi käigus ebaõiglaselt. Valdav enamik neist pidi uue elamispinna muretsema kõrge vabaturuhinnaga, saamata riigilt selleks mingitki materiaalset abi. Eesti riik lihtsalt laskis oma kodanikud korterist välja tõsta, sageli otse tänavale ajada ja mitte kellelegi polnud ametivõimud pannud kohustust neid õnnetuid aidata.

     

    Töötades aastaid ajakirjanikuna, käisin palju kordi tagastatud majast tänavale aetud perekondi filmimas ja intervjueerimas. Neil polnud tõepoolest kuhugi minna. Tavaliselt päästsid olukorra sugulased, kes kodu kaotanud ajutiselt oma katuse alla võtsid. Tallinnas Sepa tänaval nägin 1996. aastal oma silmaga pilti, kui ühel varajasel hommikutunnil hakati ekskavaatoriga tagastatud maja lammutama, kontrollimata, kas üürnikud on sealt juba lahkunud. Aga nad polnud. Variseva maja alt tormas välja kaks meeleheitel perekonda. Vaid õnnelik juhus päästis nad õnnetusest. Nii see oli...

    Uurimisgrupi teadlased tunnistavad, et suurte reformide puhul on sageli paratamatu, kui kedagi ei suudeta nende raames õiglaselt kohelda, kuid alati ei saa sellega leppida. „Antud juhul oli tegemist suure ja suurt inimgruppi puudutava  riivega, mida ei saa uurimisgrupi hinnangul pidada õigustatuks.” 

     

    Omandireformi käigus kujunes kodu kaotanud perekondadest omaette kogukond, kelle üürnike liit ristis sunnitud üürnikeks ehk sundüürnikeks. Enne olid nad ametliku formuleeringu järgi korterivaldajad. NSV Liidu seaduste alusel oli neile välja kirjutatud order ehk antud elamispinna kasutamise õigus piiramata ajaks.

    On väidetud, et nõukogude seadusi omandireformi käigus käsitleda ei tohiks. Kui nii, siis kuidas jääks teiste tolleaegsete seadusandlike aktidega? Nõukogude aegne ülikooli diplom meil ju kehtib ja abielu registreerimise tunnistus ka. Hilisemad sundüürnikud ehk 1950.-1960. aastate noored said elamispinna ausalt – rangelt tol ajal kehtinud seadusandluse alusel. Enamik neist polnud majade natsionaliseerimisest suurt midagi kuulnud. Ei tundnud meie Nõmme kodumaja kolme korteri elanikud endisi omanikke. Ei mäleta, et ka nemad oleksid kunagi maja vastu huvi tundnud või vaatamas käinud.

     

    Sundüürnikud pole kunagi seisnud majade tagastamise vastu. Uusüürnikke šokeerib riigi ükskõikne suhtumine tagastamise käigus kodu kaotanud perekondadesse. 1990. aastate keskel kujunes välja ametivõimude erakordselt üleolev suhtumine majades elanud sundüürnikesse. Neid müüdi kui orje puuris. Majad tagastati endistele või sageli ka libaomanikele koos üürnikega, kusjuures viimastele ei tohtinud teada anda uue omaniku nime. Näiteks meie saime tuttavatelt teada, et majale olevat vist omanik välja ilmunud. Kes see on ja mis staadiumis maja tagastamine, meile keegi ei rääkinud. Vaid tänu oma tutvustele Nõmme majavalitsuses kuulsin asjast lähemalt. Ametlik teade saabus meie maja üürnikele siis, kui tagastamine oli juba lõppjärgus. Eks ikka selleks, et me ei hakkaks vastu töötama, vaid laseksime end lamba moodi paljaks pügada.

    Tolleaegsetes kohtusaalides oli tagastatud majade elanikel õigust leida võimatu. Kohtunikud töötasid kui konveierliinil. Tundus, et neile on ORASega antud ette suunis, et ükski üürnik protsessi võita ei tohi. Käinud ise ajakirjanikuna kümnetel protsessidel, võin nimetada vaid üksikuid juhtumeid, kus üürnikud kohtus kasvõi osalise võidu said. Needki tulid alles aastate pikkuse kohtukolgata tee lõpus. Kümme – viisteist aastat kohtuskäimist oli tavaline. Üürnike liidu andmeil võib üürnikele soodsaks lugeda umbes kümmekond kohtulahendit. Aga kohtuistungeid on üürnike liidul fikseeritud mitmeid tuhandeid.              

     

    „Endistele omanikele ja nende pärijatele kuulunud hoonetes elanud  üürnikke kui sotsiaalset gruppi ei koheldud Eesti omandireformi käigus võrdselt teiste riigile kuuluvatel pindadel elanud inimestega ja sellega seoses tekitati neist paljudele suuri probleeme,” loeme  teadlaste ekspertgrupi uurimistöö analüüsis.

     

    Ülekohtune omandireform kujutab endast üht musta lehekülge meie lähiajaloos. Omaenese riigi poolt ülekohut talunud suguvõsad hakkavad seda taaka põlvest põlve kaasas kandma. Nii nagu paljud ei suuda unustada kolhoosidesse sundimise ülekohut, ei unune eestlasel ka oma kodu vägivaldne kaotus. Minu meelest oleks aeg omandireformi küsimus avameelselt ja ausalt selgeks rääkida. Tuhandeid inimesi puudutava valusa probleemi vaka all hoidmine ei aita kaasa ühiskonna ühtsusele, pigem lõhestab seda. Lahvatas ju ka viimane Israeli ja Palestiina vaheline konflikt pärast 28 palestiinlase maja üle andmist juutidele.

     

    Praegune riigikogu esimees Jüri Ratas esinedes peaministrina üürnike liidu 2019. aasta suurkogul, tunnistas probleemi tõsidust. „Varsti möödub kolm kümnendit omandireformi aluste seaduse vastuvõtmisest, mis sõnastas, et omandireformi käigus vara tagastamine või kompenseerimine endistele omanikele ja nende õigusjärglastele ei tohi kahjustada teiste isikute seadusega kaitstud huve ega tekitada uut ülekohut. Kokkuvõtvalt ebaõigluse tagasipööramine ei tohi tekitada uut ebaõiglust. Kui see on kahetsusväärselt nii juhtunud, tuleb uus ebaõiglus kompenseerida. Kinnitan teile, et sundüürnike teema on olnud ja on jätkuvalt minu jaoks oluline ja tähtis teema. Ka Keskerakonna 2019. aasta Riigikogu valimisplatvorm ütles selgelt: „Tunnistame, et omandireformi käigus tekkis ebaõiglus oma kodudest välja tõstetud elanike suhtes, kes kaotasid oma kodu ning ei saanud kasutatud elamispinda erastada nagu enamik inimesi. Oleme seisukohal, et tekkinud ülekohus tuleb riigi poolt heastada.”  Seda seisukohta viib ellu ka tänane Vabariigi Valitsus,” olid Ratase sõnad.

     

    Nüüd on riigi poolt tellitud teadustöö reformi tekitatud ülekohut tunnistanud. Rahandusministeerium on uurimuse  üle vaadanud ja selle järeldused teadmiseks võtnud. Seega on ka Eesti riik sundüürnikele tekitatud ebaõiglust tunnistanud. Oleks ehk viimane aeg luua veel üks valitsuskomisjon. Seekord õigluse  taastamise komisjon, kuhu kuuluks ühelt pool valitsuse liikmed  ja teiselt poolt sundüürnike esindus.  Üheskoos suudaks mõlemad pooled suu puhtaks rääkida ja otsustada, kuidas minna edasi. Aga edasi minna tuleb, sest mädapaise, mis kolmkümmend aastat ühiskonda lõhestab, tuleb avada ja põletikvälja ravida. Seekord ei ole eestlaste kannatustusi  põhjustanud võõrvõim, nagu 1940. aasta natsionaliseerimisel, vaid omaenda parlamendi ja valitsuste otsused.

     

    Tallinna Ülikooli ekspertgrupi teadlased ütlevad konkreetsemalt: „Eesti riigil oleks mitte ainult eetiline püüda võimaluste piires võtta ette samme toimunud ülekohtu heastamiseks, aga  see aitaks kaasa ka ühiskonna usalduse tõusule riigi vastu. Sümboolsest vabandamisest sundüürnike ees üksinda ei piisa. Tehtud ebaõigluse tunnustamine, aga mööndusega, et oli, mis oli, need olid hoopis teised parlamendikoosseisud ja teised valitsused, seetõttu me nende möödalaskmise ei vastuta, õõnestaks usaldust Eesti riigi toimimise vastu. Tegemist oli ikkagi Eesti riigiga ja me ei tohiks aktsepteerida Eesti riigi poolset hoolimatust.”

     

    Seega tuleks riigipoolne hoolimatus omandireformi ohvrite suhtes heastada. Kohustab selleks ka eelpool nimetatud ORASe paragrahv 2, mis selge sõnaga keelab reformi käigus võimaliku uue ülekohtu. Ometi lasti sel tekkida. Seega pole varasemad valitsused omandireformi aluste seadust täies ulatuses täitnud. Nüüd on Reformierakonna ja Keskerakonna valitsusel võimalus ebaõiglus heastada. Selleks tuleks tunnistada eelmiste valitsuste hoolimatust, vabandada ülekohtuselt koheldud elanikkonna grupi ees ja alustada selle grupi materiaalsete kulutuste kompenseerimisega.

     

    Omandireform on kestnud kolmkümmend aastat. Kas ka reformi ohvritele osaks saanud ülekohtu heastamine läheb sama kaua, näitab aeg. Tähtis, et sellega alustataks. Et meie ajalukku ei jääks uusi varjatud lehekülgi. Et me jääksime ajaloo ees ausaks. Et aastakümnete pärast ei oleks tarvis juunikuus enam kahte leinapäeva tähistada.     

     

     

    Heimar Lenk

    Üürnike liidu juhatuse liige

    (Märkus: EÜL kodulehel on esitatud autori originaal, mis Maalehes ilmunuga on mõnevõrra muudetud.)

    https://maaleht.delfi.ee/artikkel/93711923/30-aastat-omandireformi-kodu-kaotas-75-000-inimest-paljud-otsivad-tanaseni-pangavola-koorma-all-tode-ja-oigust

     

  • Ajaloolise kultuuri jäädvustus omandireformist

    Ajaloolise kultuuri jäädvustus omandireformist

     

    Sundüürnikest tehtud filmi "Verised majad" (2013) uus muudetud ja täiendatud versioon (2021) "Omandireform 30" on vaadatav Eesti Rahvusringhäälingu Jupiteri portaalis;
    Režissöör Toomas Lepp, stsenarist Heimar Lenk. Ühendage arvuti oma televiisoriga, vaadake suurel ekraanil ise ja levitage teistelegi teadmiseks - rääkige meist ja meie asjast tõtt.
     
     
     
  • Teadmiseks: ilukirjanduslik teos omandireformist „Õhusuudlused katkukaarel“

     

    Kirjanik Reet Kudu saatis 13. juunil, omandireformi 30. aastapäeval, üürnike liidule teate: „Üürnike leinapäeva eel ilmus mu uus romaan, kus ka sellest ebaõiglusest juttu. Küll pigem tragikoomilises kastmes, sest...

    loe edasi

  • Pressiteade 10. juuni 2021 Eesti Üürnike Liit

    Pentus-Rosimannus mõistab sundüürnike muret

     

    10. juunil kohtus Eesti Üürnike Liidu (EÜL) juhatus rahandusminister Keit Pentus-Rosimannusega. Arutelu teemaks oli omandireform, mille algusest möödub pühapäeval, 13. juunil 30 aastat.

    27. mail...

    loe edasi

  • 12. ja 19. juunil 2021 kl 13 Vikerraadio saatesarjas "Eesti lugu" omandireformist ja sundüürnikest, kommenteerib professor ekspertide grupi esimees professor Erik Terk

     

     https://vikerraadio.err.ee/1608229428/eesti-lugu-omandireform

    loe edasi

  • 13. juuni – omandireformi seaduse 30. aastapäev

    Omandireformi seaduse vastuvõtmisest Eesti Ülemnõukogus möödus 13. juunil 2021 juba 30 aastat. Selle tähtpäeva puhul tellis Eesti Üürnike Liit Postimehes ja Õhtulehes sisuturunduslikud leheküljed, millega tähistasime ebaõiglase seaduse kehtivuse...

    loe edasi

  • Omandireformi haavad ei parane

     

    9. juunil 2021 ilmus Õhtulehes EÜL juhatuse liikme Heimar Lenki kirjutis  omandireformi seaduse vastuvõtmise 30. aastapäevaks 13. juunil 1991:

     

    https://www.ohtuleht.ee/1035959/heimar-lenk-omandireformi-haavad-ei-parane

     

    Siinkohal on lisatud autori...

    loe edasi

  • loe edasi

  • Kuldreegel: ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et sulle tehtaks

     

    Vello Rekkaro, MTÜ Koduõigus juhataja

    18. mai Kesknädal

    https://kesknadal.ee/2021/05/18/kuldreegel-ara-tee-teistele-seda-mida-sa-ei-taha-et-sulle-tehtaks/

     

    Vabariigi President kõneles Paides meie riigi aastapäeval 24....

    loe edasi

  • Heimar Lenk: Ülekohtune omandireform

     

    29. aprill 2021 Postimees:

    https://arvamus.postimees.ee/7235897/heimar-lenk-ulekohtune-omandireform

     

    Aeg on luua õigluse taastamise komisjon, kuhu kuuluksid valitsuse liikmed ja sundüürnike esindus. Omandireformist möödub tänavu 30.aastat. 2019. aasta...

    loe edasi

  • Kolmapäeval, 28. aprillil,  Rahvusringhäälingu portaalis sundüürnike teema!

     

    „Täna 30 aastat tagasi: omandireform jättis mitmed koduta“

     

    Esineb Eesti Üürnike Liidu juhatuse liige THEA GREPP, kelle suur pere sunniti lahkuma kodust Tallinnas Pärnu maanteel ja kes nõuab järjepidevalt Eesti...

    loe edasi

  • Kuula! Vikerraadio sundüürnike kompenseerimisest 29. märtsil 2021:

    Omandireformi mõjusid uurinud ekspertgrupp lõpetas – grupi juht professor Erik Terk ja EÜL juhatuse liige Heimar Lenk räägivad grupi töö tulemustest:

    https://vikerraadio.err.ee/1608143380/uudis-lauri-varik/1234348,

    Vikerraadio...

    loe edasi

  • Vastulause EPL/Delfi artiklile 27. märts 2021

    Heimar Lenk: lapselapsed ei peaks ohkama, et küll vanaema elas õudsel ajal. Ajal, mil eestlased üksteist kodudest välja tõstsid

     

    loe edasi

  • Üürnike Liit soovitab! Delfi/Eesti Päevaleht 26. märts 2021:

    „30 aastat hiljem. Sundüürnikud võivad saada kodukaotuse eest valuraha. Riigihalduse minister Jaak Aab läheb peagi valitsusse sundüürnikele valuraha maksmist nõudma.“

     

    loe edasi

  • Ekspertide grupi töö lõpparuanne vormistamisel

     

    Väga paljud sundüürnikud on võtnud kontakti üürnike liiduga ja uurinud, kuhu on kadunud 2019. aastal moodustatud ja 2020. aastal töötanud nn ekspertide grupi töö tulemus omandreformi mõjude uurimisel. Eesti Üürnike Liidu vanemnõunik Vello...

    loe edasi

Bänner