Omandireform ja moraalne ülekohus
 

Aare Laanemäe /DR. Sc./
 

Minu ettekanne analüüsib omandireformiga (1991) tekitatud moraalset ülekohut, mis on sundüürnike sotsiaalsele grupile osaks saanud. Teatavasti kujunes see arvukas grupp, kuhu ka Teie kuulute, reformi käigus tehtud vigade tõttu. Keegi ei vaidlusta siin omandireformi eesmärki – luua Eestist omanike riik, selle heas tähenduses. Küsimus on selles, kuidas seda eesmärki (milliste vahenditega) realiseeriti. Just selles tehti vigu, kusjuures need puudutasid nii võitjaid kui ka kannatanuid. Seoses ilmnenud vigadega juhtis akadeemik Anto Raukas, Eesti omanike liidu kunagine president, minu tähelepanu raamatule „15 aastat omandi- ja maareformi. 12 aastat Eesti Õigusjärgsete Omanike Liitu. Õnnestumisi ja möödalaskmisi“ (2006).
 

Keskendugem meiegi esialgu neile möödalaskmistele läbi võitjate silmade. Tagantjärele leiab selles kogumikus Mart Laar, et Eesti omandireform „...polnud kaugeltki ideaalne“ (lk 7). Enn Soisaar toob teiste põhjuste kõrval välja selle, et „...unustati sundüürnikud“ (lk 130). Me teame, et viimaste suhtes rikuti jämedalt võrdse kohtlemise põhimõtet – omanike pindadel asuvaile üürnikele kompensatsiooni ega ka uut elamispinda ei võimaldatud. Kui õigustloov seadusakt eirab võrdse kohtlemise põhumõtet ja selle tõttu tekib eriliselt kannatanute rühm, võib tõesti tekkida kahtlus reformi õnnestumises. Sellele juhtisid paradoksaalsel kombel tähelepanu ka vastsed peremehed, arusaavalt teistel põhjustel. Nad olevat omanikud vaid nime järgi, kuna vara kasutamise ja käsutamise õigus on piiratud. Eespool omandatud „tagasivaade omandireformile“ analüüs toob välja 18 probleemi, mida omanike seisukohalt ei õnnestunud lahendada, milles süüdistatakse nii seadusemuudatusi (30) kui ka nende elluviijaid (lk 92-95).
 

Jätame selle nutulaule, milles on kergelt moonutatud tõde, nende endi teada. Ometi on selline „tõde“ saksa tuntud kirjaniku Georg Christoph Lichtenbergi (1742-1799) sõnul „Kõige ohtlikum vale“. Tõde on aga see, et tõeliselt kannatanud olid sundüürnikud, mitte endised peremehed. Seda tõendab veenvalt Jaan Õmbluse raamat „Kaotatud kodud“ (2009).
 

Nüüd võiksime öeldule kriipsu alla tõmmata ja teha järelduse: omandireform, mis käivitati 18 aastat tagasi, kukkus (õigluse mõttes) läbi. 18 aastat on käidud mööda omandireformi okkalist rada. Kas selline kogemus midagi ei õpeta neile, kes selle käivitasid? Oscar Wilde (1857-190...) on öelnud: „Kogemus on nimi, mille kõik annavad oma vigadele“. Vead on ilmsed ja annavad end valusalt tunda tänaseni. Siin tekib paratamatult küsimus – miks vigade parandamisest nii kramplikult hoidutakse? 1996. aastal oli valitsusel korraks kavas omandireformiga seonduv üle vaadata. Ent see jäi vaid kavatsuseks. Miks sellest loobuti? Sellele oskaks paremini vastata politoloog. Oodata, et praegune valitsus, kes lähtub liberaalse turumajanduse ideoloogiast seda sooviks. Kuigi reaalse kahju suurus sundüürnikele, so. neile, kes ei saanud oma korterit EVP-de eest erastada, oli endise majandusministri Jaak Leimanni sõnul Riigikogu istungil (17. 09. 1997) 10 miljardit krooni.
 

Ent sundüürnike probleem pole üksnes majandusõiguse probleem. See on ka moraalse õigluse, moraalse ülekohtu probleem. Õigluse mõiste asub teatavasti seaduse ja moraali vahel, neid omavahel tasakaalustades. Seadus üksi veel ei taga alati õiglust kui kõlblus (moraal) seda ei toeta. Omandireformi (1991) seadust ei toeta aga kümnete tuhandete moraalne tõekspidamine, sest neile on tehtud ülekohut, ränka moraalset ülekohut. Laskumata akadeemilisse diskussiooni moraalse ülekohtu mõiste üle märkigem vaid, et enamik uurijaid näevad selles ebaõigluse akti (vt. ka Webster New World Dictionary, New York, 1944), mis avaldub moraaliprintsiipide rikkumises ja sellest tingitud hingelises kannatuses, ängis ja depressioonis. Seega saame moraalset ülekohut mõista eetilise hoiakuna või seadumusena, mida tunnetatakse moraalinormide ja õigluse eiramisena, vägivallana ja omakohtuna. Taoline hoiak tingib paratamatult rahuldava tegevuse ja valmisoleku mingil kindlal viisil reageerida.

Täna oleme selleks viisiks valinud rakendusteadusliku konverentsi vormi, mis vaagib komplekselt omandireformi tagajärgede erinevaid aspekte. Küllap kaalutakse siin ka viise, kuidas ülekohut heastada. Moraalset aspekti silmas pidades võiks arutluseks pakkuda moraalse ülekohtu heastamise. See eeldab loogiliselt tehtud ülekohtu hindamist. Viimase puhul tuleb uurijate arvates arvess võtta vähemalt kolme olulisemat asjaoli:

1. inimese psüühikale tekitatud kahju (stressihäired, turvatunde kadumine, toimetuleku raskused);

2). elukvaliteedi langust;

3).moraaliprintsiibi rikkumisega, st. heade kommete vastase tahtliku käitumisega põhjustatud

inimväärikuse kahjustusi.
 

Hindamise teeb aga raskeks see, et moraalse kahju arvutamise ühtne metoodika puudub. Praktikas eeldab seadusandja, et kahju suurust arvestatakse „mõistlikult“. Nii nähtub ka Riigikohtu lahendites, kus senini suurim moraalne kahju küündis poole miljoni kroonini. Ometi ei saa seda näidist kui pretsedensti aluseks võtta, sest meil pretsedendiõigus (nagu see toimib näiteks USA kohtutes) ei kehti. Meie kohtud ise seadusi ei loo, vaid lahendavad üksnes kohtuasju. Samas näeb moraalse kahju korvamist ette ka Eesti Vabariigi Põhiseaduse § 25 („Igaühel on õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele“).
 

Taoline hindamise metoodika, mis tuleneb eetika ja õiguskontseptsioonide analüüsist, võimaldab moraalse ülekohtu subjekti käsitleda ka laiemalt kui seda seni õiguspraktikas on tehtud. Kõrvuti küüditatutega, sundpõgenikega, endiste nõukogude okupatsioonirežiimi vangidega (kellele tekitatud moraalset kahju on riik osaliselt kompenseerinud) tuleks subjektide loetelusse näiteks lülitada ka Tšernobõli „veteranid“ ja sundüürnikud kui hetkel suurim moraalse ülekohtu all kannatanute grupp. Viimane on senini jäänud ilma igasuguse riikliku tähelepanuta.
 

Riik võiks nende heaks teha muudki. Pidades silmas Eesti kui õigusriigi arengut Euroopa Liidu arengute kontekstis, tuleks ratifitseerida ka Euroopa Sotsiaalharta nõue – õiguse eluasemele (art. 31 lg 1-3), milles nähakse ette kindlale tasemele vastava eluaseme kättesaadavaks tegemine ja kodutute arvu vähenemine (et see järk-järgult kaoks) ning muuta eluaseme hind kättesaadavaks püsiva sissetulekuta inimestele. Probleem võib aga teravneda, kui sundüürnikud (eriti pensionärid) üüri piirmäära vabakslaskmisega on sunnitud oma elukohast lahkuma, suurendades veelgi Eesti enneolematult suurt kodutute arvu. Elanikkonna vananemine kinnitab seda ohtu.
 

Õnneks on mõned omavalitsused, eriti aga Tallinna linn (Edgar Savisaare juhtimisel) asunud jõudumööda sundüürnike probleemi lahendama, ehitades kortereid turuhinnast ligi poole odavamalt (7000 kr/m2). Paljud sundüürnikud on seeläbi oma elamistingimusi parandanud. Ka kodutuile on mõeldud majade ehitamisega. Samas on eluruumi hind kõrge, eriti pensionäridele, kes moodustavad sundüürnike enamuse.
 

Olukorrast väljatulekuks on (kirjutistes) pakutud mitmeid ettepanekuid, mis vääriksid kaalumist:

1. täiustada seadusandlust (Ebba Rääts);

2. resursside eraldamist riigi poolt (Arvo Kuddo);

3. sunniviisiliselt üürnikuks olnud aastate eest (st. 17 aastat) nõuda iga aasta võrdsustamist kolme (3) pensioniaastaga, so. võrdväärselt võõrvõimude poolt represseeritutega (Vello Rekkaro);

4. näha sundüürnikele ette asendustasu iga võõrandatud eluruumi m2 eest 7000 kr. (so. ligikaudu pool kehtivast turuhinnast), mis võimaldaks munitsipaalpinnal reaalselt uue korteri ostu (Aare Laanemäe);

5. kustutada osaliselt 10 aasta möödudes sundüürniku poolt tehtud sissemaksed uue korteri ostmisel;

6. Riigikogul tunnistada riigimehelikult sundüürnikele omandireformiga tekitatud moraalset ülekohut.
    

Viimase nõude täitmist on praeguse Riigikogu koosseisu enamuselt raske oodata. Pealegi avaldab majanduskriis sundüürnike probleemi lahendamisele pärssivat toimet. Ometi vastaks pakutud meetmete osalinegi rakendamine tänases Euroopas laiemalt omaks võetud „hea tava“ ja „hoole eetika“ normidele, mida mitmed riigid (Saksamaa, Soome) on varasemalt taolises praktikas ka arvestanud. Ühtlasi oleks see sotsiaalselt, poliitiliselt ja eetiliselt õigustatud riigimehelik samm, mis aitaks kaasa osa rahva võõrandumise ületamisele riigist ja valitsusest.
 

„Teada tuleb tõde alati, mõnikord ka välja öelda“ (Kahbir Gibran).
 

Tänan.