Austatud hr õiguskantsler

 1. Eesti omandireformi alases õiguses kehtis 20. 06. 1991. aastast kuni 12. 10. 2006. aastani seadusesäte, mille järgi Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isikute (edaspidi lühendatult ümberasujad) omandis olnud ja Eesti Vabariigis asunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise taotlused lahendatakse riikidevahelise kokkuleppega. Kuna sellist riikidevahelist kokkulepet 15 aasta jooksul ei sõlmitud, tunnistas Riigikohus omandireformi aluste seaduse vastava sätte kehtetuks alates 12. 10. 2006. aastast ning sätestas oma 06. 12. 2006. a ja 10. 03. 2008. a üldkogu kohtuotsustega, et Saksa riigiga 1941. a sõlmitud lepingu alusel Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise avaldused, samuti ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud hoonete üürnike avaldused korterite ja maa erastamiseks tuleb läbi vaadata ja vara kas tagastada, kompenseerida või üürnikele erastada omandireformi aluste seadusega sätestatud üldistel alustel ja üldises korras.

 Riigikohtu nimetatud ettekirjutuse täitmine pole kohalike omavalitsuste tasandil seni siiski praktiliselt võimalik. Omandireformi aluste seadust (ega ka vastavaid Vabariigi Valitsuse määruseid) pole seni täiendatud rakendus­sätetega, kuidas peaks taoliste varade kohta esitatud avaldusi menetlema, saamaks näiteks tõendada, et ümberasuja poolt Eestisse mahajäänud vara pole Saksamaal juba kompenseeritud, kui taotluse esitanud isik ise ei esita Saksamaa arhiivist vastavat tõendit (välisriigi arhiivid väljastavad isikuandmetega seotud andmeid vaid isikutele endile, aga võõrriigi ametiasutustele ainult vastavate isikute või nende pärijate nõusolekul). Vastavalt omandireformi aluste seaduse §-le 17 lg 5 pole omandireformi õigustatud subjektiks oleval isikul õigust nõuda õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist selle vara osas, mis on juba tagastatud või kompenseeritud, välja arvatud juhul, kui on tuvastatud, et vara on ilma õigusliku aluseta tagastatud või kompenseeritud teisele isikule. Kuuldavasti on paljud ümberasujad juba ammu saanud Saksamaalt kompensatsiooni Eestisse mahajäänud vara eest. Seega peaksid omandireformi aluste seaduse alusel Eestis varade tagastamist või kompenseerimist taotlevad ümberasujad või nende pärijad kohalikele oma­valitsustele dokumentaalselt tõendama, et nemad pole varasemat kompensatsiooni saanud, muidu pole alust nende taotlusi rahuldada. Omandireformi aluste seaduses, samuti seda konkretiseerivates Vabariigi Valitsuse määrustes siiani aga puudub regulatsioon, kuidas jätkata või taasalustada tagastamise või kompenseerimise taotluste lahendamist, kui ümberasujad või nende pärijad oma nõude põhjendatust dokumentaalselt ei tõenda. Eeltoodu tõttu palun Teie selgitust, kas parlamendi ja Vabariigi Valitsuse senine soovimatus reguleerida eelnimetatud Riigikohtu otsustest tulenevalt varade tagastamist või kompenseerimist tahtvate ümberasujate taotluste lahendamise korda, on kooskõlas põhiseadusliku õigusselguse ning riigi ja seaduse kaitse printsiipidega. Ehk oleks otstarbekas hoopis Teie põhi­seaduslik sekkumine õigusloomesse, tagamaks vastavate rakendus­sätete kiire kehtestamine?

2. Nagu on märgitud käesoleva arupärimise p-s 1, kehtis Eestis üle 15 aasta seadus, mille järgi Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isikute omandis olnud ja Eesti Vabariigis asunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise taotlused lahendatakse riikidevahelise kokkuleppega. Seega lähtuti kuni 2006. a 12. oktoobrini põhimõttest, et ümberasujatele vara tagastamine või kompenseerimine ei toimu omandireformi aluste seaduse alusel, vaid küsimus lahendatakse riikidevahelise lepinguga. Nimetatud sätte pikaaegse kehtimise tõttu tekkis ümberasujatele kuulunud majades elavatel isikutel-sundüürnikel õigustatud ootus, et õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise osas riikidevahelise kokkuleppe mittesõlmimisel saavad nad oma kasutusel olevad eluruumid erastada üldistel võrdsetel alustel.

 Käesoleval juhul, muutes 15 a kehtinud erisätet ja laiendades omandireformi aluste seaduse algselt määratud kohaldamise ulatust, võimaldamata seejuures ümberasujate majade üürnikel eluruume erastada, rikkus riik õiguskindluse ja ümberasujatele kuulunud majade (sund-)üürnike õigustatud ootuse põhimõtet.

Eeltoodu tõttu leian, et riik peaks maksma hüvitist nendele isikutele, kes enne omandireformi aluste seaduse jõustumist sõlmitud üürilepingute alusel kasutavad eluruume ümberasujatele kuulunud majades ning kes ei saa neid eluruume erastada, sest majad tagastatakse ümberasujatele või nende pärijatele. Juhul, kui need üürnikud ja nendega kooselavad isikud on nõus ümberasujale tagastatud eluruumist kiiresti välja kolima, oleks eeldatavasti õiglase hüvitise suurus kasutatud eluruumi turuhind väljakolimise aja seisuga.

Palun Teie seisukohta, kas nõustute, et ümberasujatele kuulunud majades elavate üürnike õigustatud ootust on riik omandireformi aluste seaduse algpõhimõtete 2006.a muutmisega rikkunud, ning jaatava arvamuse korral - mis tasandi aktiga tuleks lahendada nendele üürnikele õiglase hüvitise andmise küsimus (kas eriseaduse kehtestamisega või omandireformi aluste seaduse täiendamisega).

 3. Omandireformi aluste seaduse § 2 lg 2 järgi ei tohi omandireformi käigus vara tagastamine või kompenseerimine endistele omanikele või nende õigusjärglastele kahjustada teiste isikute seadusega kaitstud huve ega tekitada uut ülekohut. Paraku on omandireformi tegelikul läbiviimisel õigusjärgsele omanikule tagastatud eluruumi üürilepingu alusel kasutanud isikud ja nendega alaliselt koos elavad täisealised perekonnaliikmed jäänud ilma nende poolt kasutatava elamispinna üldistel võrdsetel alustel erastamise võimalusest (so jäetud nn sundüürniku staatusesse). Riik ega kohalikud omavalitsused pole sageli suutnud tagada omandireformi aluste seaduse § 12¹ lg 9 täitmist, mille kohaselt peaks sundüürnikel peale laenu või toetuse taotlemise olema ka õigus uue eluruumi saamiseks eluruumide erastamise seaduses sätestatud korras. Samuti pole praktikas sageli suudetud täita elamuseaduse § 33 nõudeid, mille järgi võib sundüürniku välja tõsta ainult riigiasutuse, valla- või linnavalitsuse või üürileandja poolt sobiva eluruumi vastuandmisel või kokkuleppelisel rahalise kompensatsiooni maksmisel. Sama paragrahvi lg 5 järgi juhul, kui kohalikul omavalitsusüksusel ei ole võimalik eluruumi vastu anda, eraldab vahendid vastavate eluruumide ehitamiseks või ostmiseks riik. Seni aga pole üheski seaduses sätestatud, milline on see mõistlik ajavahemik, mille jooksul peab riik nimetatud vahendid eraldama ning millises ulatuses ja kes selle vahendite määra kehtestab.

Sundüürnike huvid on kahjustatud riigi halva halduse tõttu ja neile tekitatakse nii materiaalset kui moraalset ülekohut. Oluliselt on kallinenud korterite hinnad, mida sundüürnikud peaksid neist sõltumatutel põhjustel oma kodust ilmajäämise korral soetama.

Milline on nende kodanike suhtes riigi vastutus ja millised leevendavad meetmed peaks riik ette nägema nende isikute kaitseks ja toimunud rikkumise heastamiseks?

4. Eraldi lisaküsimusena tõusetub probleem, et kui eluruumide varasemal üldisel erastamisel ja omandireformi käigus tagastamisel ei arvestatud taotlejate varanduslikku seisu, siis nüüd kohalike omavalitsuste korterikomisjonid, arutades munitsipaal- ja sotsiaalpindade eraldamist, võtavad arvesse kõigi taotlejate varalist seisu, sõltumata isegi nende sundüürniku staatusest. Kas see pole mitte põhjendamatu ahistamine? Kas selline tegevus vastab põhiseadusest tulenevatele põhimõtetele, so õiguskindlus, õiguspärane ootus, inimväärikus, võrdne kohtlemine ning õiguste ja vabaduste tagamine?

Lugupidamisega,

Helle Kalda

Riigikogu liige ja Eesti Üürnike Liidu esimees