Sissejuhatus omandireformi konverentsile

22. septembril 2009 Rahvusraamatukogus
 

Edgar Savisaar

Tallinna linnapea
 

Austatud koosolijad, lugupeetud juhataja.

Kahtlemata ei ole Eestis olnud reformi, mis oleks tootnud rohkem ülekohut ja sotsiaalset ebavõrdsust kui omandireform. Samuti pole reformi, mille kohta parempoliitikud oleks nii palju küüniliselt valetanud, vassinud ja hämanud, kui seda on omandireform. Ja kui tõele au anda, siis pole Eestis teisi reforme, millest parempoliitikud täna, ligi kakskümmend aastat hiljem püüavad nii vähe rääkida, justkui nende poolt tehtud ei olekski olemas.

Seetõttu on tänane konverents eriti oluline ja tänuväärne. Kui on vait parempoliitikud ja nende truu liitlane omandireformi läbiviimisel – sotsid, peame meie – Keskerakond sellest rääkima ning ütlema inimestele, mis siis toimus omandireformi käigus. Kes siis veel, kui mitte Keskerakond.
 

Need omandi- ja maareformi probleemid, mis kirgi on üles kütnud juba paarkümmend aastat, on kätketud seadustesse, millega püüti Vahva Rätsepa kombel lahendada kõik probleemid ühe hoobiga ning jäeti kõik tekkivad kulud inimeste kaela. Riik pesi käed puhtaks. Minu meelest üks eesmärk oli teadlik rahva lõhestamine ja tülli ajamine, sest teadagi sogasest veest on kergem suurt kala püüda. Oma raamatus „Kõik on võrdsed, aga mõned on võrdsemad“ tõdeb akadeemik Anto Raukas, et poliitilise kanapimeduse ja tööalase saamatuse jäägitu toetamine on olnud justiitsministeeriumi üheks meelistegevuseks. Kahjuks ei ole kõigil inimestel jõudu, visadust, raha ja teadmisi ega oskusi, et kaitsta enda õiglasi seisukohti. Kodanike turvalisus on Eestis puudulik, nende põhiseaduslikud õigused ei ole kaitstud. Riigiametnike võim ja vastutamatus on piisavalt suured ja paraku nad teenivad nii omanike kui üürnike arvelt ning sageli teevad seda karistamatult.
 

Aprillis 2004, nüüd juba viis aastat tagasi mõned MTÜ-d, mis olid kõlavate nimedega nagu Demokraatiavastaste Kuritegude Menetlemise Erikomisjon, Euroopa Kodanike Kaitse Instituut Eestis jne koostasid raporti omandireformi läbiviimise kohta Eestis aastail 1991 – 2004. Selles raportis tõdetakse, et omandireformi käigus tõsteti ebaseadusliku materiaalse omandi hankimine ja kinnistamine kõrgemale kehtivast seadusandlusest ja inimesest kui subjektist vaatamata sellele, et inimesel on siseriiklikest ja rahvusvahelistest seadustest lähtuvalt õigus kodule ja selle puutumatusele.
 

Raport tõdeb, et omandireformi elluviimisel on rikutud Eesti Vabariigi Põhiseaduse kolme printsiipi: õiguskindluse, õiguspärase ootuse ja võrdse kohtlemise printsiipi. Suhtumine sellesse raportisse on erinev, ühed ütlevad, et seda ei maksa väga tõsiselt võtta, sest seda ei ole koostanud mitte riiklik institutsioon, vaid ainult rühm MTÜ-sid. Kuid koostajate hulk on olnud ju lai alates lihtsatest amatööridest ja lõpetades akadeemikutega. See raport on avaldatud soliidsetes väljaannetes, olgu see siis „Kultuur ja elu“ või mõni teine.

Mind huvitas eriti, et kas keegi on proovinud seda ümber lükata, kas keegi on seda vaidlustanud. Ma ei leidnud viie aasta jooksul selliseid juhtumeid, mis muidugi sunnib seda raportit tõsisemalt võtma. Ja neid väiteid, et omandireformi tulemus oli, et ca 80 000 perekonda jäi ilma ebaseaduslikult oma kodust, üle kaheksasaja miljoni euro väärtuses kinnisvara on sattunud ebaseaduslikku omandisse. Moodustati Õigusvastaselt Võõrandatud Vara Tagastamise Komisjonid kohtute õigustes, millega rikuti Eesti Vabariigi Põhiseadust, sest sellega loodi kohtutele paralleelsüsteem. Kohtukuritegudega on ebaseaduslikult tagastatud vara antud ebaseaduslikku omandisse.
 

Eesti kavatseb selles valdkonnas olla ilmselt pioneer, sest ükski riigiinstitutsioon pole kas tahtnud või suutnud reageerida nendele juhtumitele. Muidugi on õigus nõuda kohtu kaudu selliste juhtumite eest kompensatsiooni. Aga need inimesed, kes on juba läbinud kohtu hammasrattad, lihtsalt enam ei jaksa. Tuleb ju tasuda ka riigilõivu ja see ei ole mitte väike ning kogu ring algab otsast peale. Muidugi ka see, et arvukalt on niisuguseid kohtuasju, kus on ühesugused baasandmed, kuid kohtulahendid käivad üksteisele risti vastu, nii haldus-, ringkonna- kui Riigikohtus. See näib küll olevat tõend selle kohta, et on toimunud täielik kohtusuva nendes küsimustes.
 

Isegi Eesti Õigusjärgsete Omanike Liidu juhatuse liikme Peeter Ploompuu hinnangul on omandireformis massiliselt vigu. Konnasilmaks oli see, et õigusjärgsete omanike ring aeti liiga suureks. Kui võrrelda esimesi omandireformialaseid seadusakte 1991. aastast, siis need olid veel suhteliselt tagasihoidlikud ja püüdsid siiski arvestada mõlemat poolt, aga järgnevatel aastatel tehti omandireformi seadusandlusse kümneid ja sadu parandusi ning kõik ühes suunas. Sellega muudeti omandireformialast seadusandlust tundmatuseni.
 

Kusjuures omandireformi läbiviimasel oli liialt palju ametnike suva. Nii näiteks, kui kodanik esitas vara tagastamistaotluse, kuid seal majas oli sees mingi ettevõte ja tagastamine kippus otsitud põhjustel lõpmatuseni venima, siis otsustavaks sai see, kas vara säilivuseks loeti 49% või 51%. Ja nii otsustatigi võib-olla miljoneid maksva maja saatus. Kui 51% oli ümber ehitatud, siis kuni aastani 1997 kehtinud korra järele omanik seda enam tagasi ei saanud. Kuid joonistada mõni protsent siia-sinna ei olnud ju eksperdile mingi küsimus.
 

Ent kõige olulisem omandireformi kuritegu on eesti rahva omavahel tülli ajamine, sest kui kuulata omanikke ja üürnikke, siis mõlemal on omajagu õigust. Jutt on vaid jäämäe nähtavast osast. On selgeid probleeme ning valestitegemisi on tunduvalt enam, kui ma suutsin üles lugeda. Aga selleks ongi tänane konverents, et igakülgselt ja detailselt vaagida, mida ja miks tehti. Soovin Teile head mõttelendu ja kiretut analüüsi meie riigi hilisajaloo vast enam räägitud ja samal ajal enam mahavaikitud reformi kohta.
 

Tahan rõhutada, et omandireform ei ole ainult minevik, vaid ka olevik. Lahendamata on baltisakslastega seotud omandiküsimus, ikka veel. Inimesi, kelle kohta see kehtib, ähvardab endiselt väljatõstmine ja oma kodust ilma jäämine. Riigikohus eesotsas reformist Raskiga tegi selle omandi suhtes otsuse, see tekitab pettumust inimestes. Tallinna linnavalitsus püüab teadlaste abiga saada selgust selle suhtes, kuivõrd kompenseeriti baltisakslastele nende omand fašistliku Saksamaa poolt, professor Järvelaid tegeleb sellega. Selgunud on kohutavaid üksikasju sellest, kuidas baltisakslastele tehti kortereid ja terveid maju vabaks Poola territooriumil ning inimesed saadeti selle nimel koonduslaagrisse. Piinlik üksikasi, millest nüüd püütakse vaikida. Eesti kohtutest ei ole me baltisakslaste suhtes õigust saanud, aga seda asja on vaja edasi ajada rahvusvahelisel tasandil, näiteks Poola abiga.
 

Lahendamata on ka küsimus sundüürnikele tehtud ülekohtu kompenseerimises. Tallinna linn suutis siin aidata sedavõrd, et inimestele, kelle elu senises elukohas oli muutunud väljakannatamatuks ja võimatuks, ehitati uued korterid, kuigi Tallinna linn ei olnud süüdi probleemi tekitamises. Aga me ei saanud jätta seda ka lõpmatuseni üles rippuma, sest inimesi oli vaja aidata.
 

Loodan, et Eesti Vabariigil kunagi tuleb selline valitsus, kes need korterid linna käest välja ostab ja võimaldab ülekohtu all kannatanud sundüürnikel need tõepoolest erastada, kui viimased seda soovivad. Või leida muud võimalused, kuidas kompenseerida seda moraalset ja materiaalset ülekohut, mis inimestele on tehtud. Seda, mis toimus ei saa unustada ja tänase konverentsi üks tähendusi on ka selles, et hoida rahva mälu ja tuletada kõigile meelde, mis on aset leidnud.