“Eesti eluasemevaldkonna arengukava 2007 – 2013” koostamisel ja eesmärkide seadmisel oli aluseks rida uuringuid ja prognoose ning eluasemevaldkonnas riikliku poliitika rakendamisel koos erasektori meetmete elluviimisega aa 2003 – 2005 saavutatud tulemused. Seejuures toodi esile, et “suhteliselt vähest tähelepanu on aga siiani pälvinud sundüürnike ja teiste omandireformi käigus erastamisõiguseta jäänud üürnike probleemide lahendamine”.
Nimetatud probleemi lahendamisele kaasaaitamisele on suunatud Eesti Üürnike Liidu poolt täidetav projekt “Elamumajanduses omandireformiga tekkinud omanike-üürnike kollisioonide lahendamisele suunatud meetmete väljatöötamine”, mis püstitas esimese eesmärgina ühiskonnas esineva sotsiaalse kollisiooni materiaalse ja moraalse väärtuse, so kahjude suuruse hindamise aluste kujundamise ülesande. Edasiselt kavandatavad kollisioonide lahendamise konkreetsed õigusriigipärased meetmed peavad kindlustama Eesti ühiskonna uue suure eesmärgina sotsiaalselt ja õiguslikult tasakaalustatud ühiskonna aluseid.
Projekti tegevused ja teostamise ajakava toob esile eluasemevaldkonnas omandireformi käigus tekkinud ja püsima jäänud sotsiaalse kollisiooni olemuse analüüsimise vajaduse, loomaks teaduslikult põhjendatud alust praktilistele lahenditele. Teostamise ajakava tingis eraldi veel riikidevaheliste lepingute alusel Saksamaale ümberasunud isikutele kuulunud, nn baltisakslaste varade tagastamise küsimuse väljatoomist.
Projekti teaduslike aluste läbitöötamisel osalesid Tallinna Tehnikaülikooli majandusprofessor Vladimir Koslov (DSc), filosoofiadoktor, halduseetika eriteadlane Aare Laanemäe (DSc), TTÜ majandussotsioloogia professor Katrin Paadam (PhD, MA) ja Tallinna Ülikooli sotsioloogia osakonna juhataja kt Piret Plaks (MA), Euroülikooli õppejõud, majandusprofessor Vello Rekkaro (PhD, MSc), jurist Rein Saarma (MA), psühholoog ja majandusteadlane Anne Tuurand (MA) ning vandeadvokaat Jaak Oja ja Advokaadibüroo Paul Varul, kellelt oli eraldi tellitud õigusarvamus omandireformi käigus tagastatud eluruumides elavatele ja/või elanud üürnikele kompensatsiooni maksmise võimalikkusest.
Majandusteadusliku akadeemilise õiendi “Omandipoliitika kui kollisioonide allikas” koostasid V.Koslov ja V.Rekkaro, tuues esmalt esile teadusliku lähenemise eripärad ja seosed võrreldes nii öelda terve mõistuse pärase lähenemisega probleemide käsitlemisel; avades loodus- ja majandusseaduste ning juriidiliste seaduste olemuslikku erinevust ja avastades seejuures omandi majandusliku olemuse ning omandiõiguse määratluste seoste müstifikatsiooni meie õigusloomes, jõuavad autorid järeldusele omandipoliitika määravast tähendusest meie majanduspoliitikas. Eraldi käsitlemist leidsid ainelise vara omandiõiguse erinevad case´d meie omandireformis: omandiõiguse andmine ja saamine teatud varale omandi(-õiguse) saajale kinkimise ning selle kaotajalt rekvireerimise või riisumise vormis kuni koduõigust hävitava ja inimõigustega vastuollu mineva tegevuseni, mis mahub juba ka genotsiidi määratluse alla. Edasist uurimist vajab omandi ja omandiõiguse ning vara tagastamise fenomen.
Eetilised aspektid leidsid käsitlemist A.Laanemäe koostatud akadeemilises õiendis “Omandireform ja moraalne ülekohus”, kus autor käsitles moraalse ülekohtu määratlust, moraalse ülekohtu ja õigluse seoseid, tuues välja moraalse ülekohtu subjektid Eestis, sh sundüürnikud, ning esitab moraalse ülekohtu hindamise eeldused ja konkreetsed ettepanekud omandireformi käigus tekkinud moraalse ülekohtu hüvitamiseks.
Õiglusteooriate nüüdisaegsed käsitlused tuginevad suuresti eetika väärtustele ja normidele, olles aluseks moraalse ülekohtu mõiste avamisel. Moraalse ülekohtu hindamisel tuleb arvestada vähemalt kolme (3) olulise faktoriga: 1) inimese psüühikale tekitatud kahjuga (stressihäired, turvatunde kadumine, toimetulematus); 2) elukvaliteedi langusega; 3) moraaliprintsiipide rikkumisega kaasnenud inimväärikuse kahjustusega. Taoline hindamise metoodika, mis tuleneb õigluskontseptsioonide analüüsist, võimaldab moraalse ülekohtu subjekti käsitleda laiemalt kui seni meie õiguspraktikas on tehtud. Kõrvuti küüditatutega, sundpõgenikega, endiste okupatsioonirežiimide vangidega (kellele tekitatud moraalset kahju on riik osaliselt kompenseerinud), tuleks subjektide loetelusse lülitada nii sundkorras Saksa armeesse kui ka Punaarmeesse mobiliseeritud, Tšernobõli „veteranid“, eriti aga sundüürnikud kui suurim moraalse ülekohtu all kannatanute grupp (arvestuslikult loetakse viimase grupi suuruseks u 80 000–100 000 inimest). See grupp tekkis ebaõnnestunud omandireformi tagajärjel ja on senini jäänud vajaliku riigipoolse tähelepanuta.
Sundüürnike probleemi lahendamine nõuab olulist riigipoolset abi. Moraalne ülekohus, mis neile omandireformiga osaks sai, tuleb lõppude-lõpuks lunastada ja heastada. See eeldab sihtotstarbelise finantsressursi eraldamist, seadusandluse osalist täiendamist (sundüürnike, võrdsustamist teiste, seni riigi poolt tunnustatud moraalse ülekohtu subjektidega ja neile samasuguste soodustuste laiendamist); asendustasu väljamaksmist võõrandatud eluruumide eest, mis osaliselt kompenseeriks tekitatud materiaalse kahju; sundüürnike poolt eluruumi ostmiseks tehtud sissemaksete kustutamist teatud aja jooksul (nn tagastamatu laen); elamuehituse laiendamist, pidades eriti silmas antud sihtgrupi vajadusi.
Nimetatud meetmete rakendamine vastaks Euroopas omaks võetud hea tava ja „hoole eetika“ nõuetele, mida mitmed riigid (Saksamaa, Soome jt) on praktikas kasutanud. Samas on ka Eesti riik muutunud tänaseks majanduslikult tugevamaks, mis võimaldab hea tahte korral asuda ülaltoodud probleemi lahendama. Ühtlasi oleks see sotsiaalselt ja poliitiliselt õigustatud riigimehelik samm, mis aitaks kindlasti kaasa olulise osa rahva võõrandumise ületamisele riigist ja valitsusest.
Akadeemilise käsitluse “Restitutsioon võrdlevas perspektiivis Eestis ja Leedus” Ida-Euroopas toimunud omandireformide taustal annab P.Plaks, juhendaja K.Paadam. Eestis läbiviidud restitutsiooniprotsessi on nimetatud üheks laialulatuslikumaks kogu Ida-Euroopas. Esiteks esitati õigustatud subjektide ringile väga vähe piiranguid, teiseks – kuna natsionaliseeritud maju oli palju, oli ka tagastatud majade hulk väga suur. Valdavalt kasutati elumajade füüsilist tagastamist, mis on alati komplitseerituim tagastamise viis. Lätis ja Leedus viidi protsess läbi tagasihoidlikumas ulatuses kui Eestis.
Leedu peamine seadusandlik eripära Eestiga võrreldes seisnes subjektide ringi piiramises. Vara ei tagastatud isikutele, kellel ei olnud tagastamise hetkel Leedu kodakondsust ning kes ei elanud tagastamise hetkel Leedus. Ungaris natsionaliseeriti vaid 25 protsenti elumajadest, ülejäänud korterid ja elumajad jäid eraomandissse. Otsest tagastamist välditi, kasutades valitsuse aktsiatega kompenseerimismehhanismi, mida sai kasutada maa ja eluasemete erastamiseks. Ida-Saksamaal ei olnud samuti suuri pingeid, kuna restitutsiooniprotsess jäi teiste kahe riigi ühinemisega seonduvate probleemide varju. Et tagastatud majad asusid endise Ida-Saksamaa territooriumil, kuid Ida-Saksamaal tekkis pärast kahe riigi ühinemist elamufondi ülejääk (paljud endised idasakslased lahkusid Lääne-Saksamaale) kulges kogu protsess suhteliselt rahulikult.
Kõige vähem tagastati vara Poolas, Rumeenias, Venemaal, Ukrainas ja Valgevenes. Poolas oli natsionaliseeritud elumaju vähe, ka puudus selles riigis pikka aega formaalne restitutsioonipoliitika ning vastav seadusandlus. Poola oli Ida-Euroopa riikide hulgas praktiliselt ainuke riik, kus tekkis diskussioon, kas vara on mõtet tagastama hakata, kuna leiti, et üks riik ei saa olla kohustatud vastutama teise riigi tegevuse eest. Rumeenias oli restitutsiooni tagasihoidliku ulatuse põhjuseks elumajade eraomandisse jäämine juba sotsialismi perioodil. Venemaal, Ukrainas ja Valgevenes aga ei olekski laiaulatuslik restitutsiooniprotsess olnud võimalik endisi omandiõigusi tõendava dokumentatsiooni puudulikkuse tõttu.
Elumajade restitutsiooniprotsessi juures on kõige rohkem sotsiaalseid pingeid tekitanud probleem tagastatud elumajadesse elama jäänud üürnike õiguste kaitse, kes sattusid pärast tagastamist võrreldes teistega ebavõrdsesse situatsiooni, kuna ei saanud teiste elanikega sarnaselt oma eluaset erastada.
Kuigi Leedus on riik võtnud restitutsiooniprotsessi reguleerimisel märksa suurema vastutuse kui Eestis, on tagastatud majade üürnike ja omanike hinnangud vara tagastamise protsessile ühtviisi negatiivsed. Seda võib seletada mõlemas riigis levinud ideoloogiaga, mis tunnustab omanikustaatust normina ning käsitleb üürnikustaatust läbikukkumisena eluasemeväljal. Seega ei olda üürnikustaatusega rahul ka siis, kui objektiivselt võttes ei ole olukord, vähemalt majanduslikelt väljavaadetelt, kõige lootusetum, nagu näiteks Leedus. Levinud ideoloogia väljenduseks on ka stigmatiseeriv suhtumine üürnikesse nii omanike kui kogu ühiskonna poolt.
Ideoloogia “omanikustaatus kui norm” avaldub eriti teravalt Eestis, kus riigi sekkumine ka üürisuhetesse üldisemalt on olnud tagasihoidlik. Samas on tehtud viga mõistetud ning viidatud vajadusele toetada ka neid leibkondi, kes eluaset ei oma. Nii näiteks on lähiaastate riikliku poliitika kohaselt kavas pakkuda eluaseme üürijatele senisest suuremat kindlust seadusandliku regulatsiooni näol (Eesti eluasemevaldkonna arengukava aastateks 2007-2013) ja jätkata munitsipaalelamuehitusprogrammidega (nt Tallinna elamuehitusprogramm “5000 eluaset Tallinnasse”), et kindlustada sundüürnikele ning teistele abivajajatele võimalikult kvaliteetne eluase.
R.Saarma esitab juristi arvamuse omandireformiga seotult igamise mõistest ja ainelise vara tagastamise õiguslikust sisust, järeldades, et igamise institutsiooniga ei saa lahendada sundüürnike kollisioone; ainelise vara tagastamise analüüsi hindab ta aga mõneti tänamatuks ja ka keeruliseks. Tuginedes aprillis 2004.a. koostatud rahvusvahelisele raportile “Omandireform ja omandireformi läbiviimine Eesti Vabariigis aa. 1991 – 2004”, tuleb esile rida ebakohti meie omandireformis:
1. Omandireform ja selle läbiviimine pole kooskõlas EV Põhiseadusega. Käsitletava perioodi jooksul on eiratud ja jätkuvalt eiratakse Eesti Vabariigi Põhiseaduse kolme põhiprintsiipi: 1) Õiguskindluse printsiipi § 3; 2) Õiguspärase ootuse printsiipi § 10;
3) Võrdse kohtlemise printsiipi § 12, mille tulemusena on rikutud EV Põhiseaduse üheksat paragrahvi I p.§3, II p.§ 9, §10, §12, §13, §15, § 25,§ 32, §33.
2. Omandireformi elluviimisel pole kinni peetud ei kehtivast siseriiklikust ega rahvusvahelisest seadusandlusest.
3. Alates oktoobrist 2002 kestab seadusvaakum, kus Riigikohus luges ORAS § 7 lg 3 vastuolus olevaks Põhiseaduse § 13 lg-ga 2 ja § 14 nende koostoimes. Ükski riigiinstitutsioon pole oma seisukohta välja öelnud, kui pikaks võib seadusvaakum venida, samal ajal tõstetakse inimesi jätkuvalt välja nende seadusjärgsetest kodudest. (Nüüdseks on küll nii President kui Riigikohus ja ka Riigikogu oma tahet avaldanud, kuid õigusriigipäraste lahendite puudulikkusest tulenevalt ei võta kohalik omavalitsus, kellele on omandireformi teostamise kohustus pandud, nt Tallinnas neid täitmisele, kuna riik ei ole eraldanud tekkivate kollisioonide lahendamiseks vahendeid.)
4. Massiliselt on toime pandud ebaseaduslikke tagastamisi ja läbi viidud ebaseaduslikke erastamisi.
5. ÕVVTK komisjonide moodustamisega tekitati kohtute õigustes olevad institutsioonid ja seega olukord, mis on vastuolus EV-s kehtiva ülima seadusandliku dokumendi - EV Põhiseadusega. ÕVVTK komisjonid üle kogu riigi on teinud arvukalt kas tahtlikult või tahtmatult valesid tagastamisotsuseid, millede tagasipööramiseks on ainuke rakendusse jõudnud tee seni olnud üksikjuhtudega kohtutes käimine.
6. President, õiguskantsler, peaminister, justiitsminister, siseminister, Politseiamet, Kaitsepolitseiamet, Riigiprokuratuur, Riigikontroll on õigusnormidest kinnipidamist kontrollinud ja tuvastanud seaduserikkumisi, pole aga ebaseaduslikke sätteid tühistanud ega teo toimepanijaid vastutusele võtnud. Ükski riigiinstitutsioon pole kas tahtnud või suutnud reageerida, et pöörata kuritegelik ebaseaduslik olukord seaduse kohaseks. Linnavalitsuste põhimäärused kohustavad linnavalitsusi tühistama ebaseaduslikud otsused ja korraldused nende ilmnemisel. Seda aga pole tehtud kordagi ja toimitud on vaid kohtuotsuse ajendil.
7. Vastavalt Põhiseadusele on Eesti kohtusüsteem 3-e astmeline, tegelikkuses on aga Riigikohtu juures asuv institutsioon, kelle pädevuses on menetlusloa andmine, neljas aste, millest tulenevalt paljud kohtuvaidlused ei ole jõudnud Riigikohtu saali ja on suundunud rahvusvahelistesse kohtutesse, sh. Euroopa Kohtusse, ÜRO Kriminaalkohtusse jm. Samal ajal on arvukalt ühesugute baasandmetega kohtulahendid nii Haldus-, Ringkonna- kui Riigikohtus, mis on üksteisega risti vastukäivad.
Nimetatud raportis on välja toodud rida sotsiaalseid probleeme, mida on kaasa toonud eelpoolmainitud rikkumised. Varaline restitutsioon on olnud suunatud eelkõige just endiste omanike, nende pärijate ja volitatud isikute õiguste tagamisele. Teatavasti ORAS § 2 lg 2 välistab vara tagastamise uue ülekohtu tekitamisel. Uus ülekohus ei pea tingimata väljenduma milleski konkreetses, näiteks perede tänavaletõstmises. Ülekohus on seegi, kui endine omanik või tema esindaja maja- või korterielanikke pidurdamatult tülitab, neile helistab, ähvarduskirju saadab, oma võimu näitab. Paljud pereisad ja -emad on oma kodust ilma jäänud, paljusid ootab see ees.
Mõistetav on 1940. a vara omanike õiguste ennistamine neile siis kuulunud varale, kuid selgusetuks jääb, mis alusel jagatakse neile formaaljuriidilistele (fiktiivsetele) omanikele ja nende pärijate laia ringi nn. õiguslikele subjektidele üle kogu maailma Eesti rahva 1990ndate aastate vara. Sellist ühiskondlikku kokkulepet ( seadust ) meil ei ole. Varade ümberjagamine nende tagastamise sildi all on tegelikult majanduspoliitiline vägivald oma rahva kallal.
A.Tuurand käsitleb sundüürniku staatusesse sattumise psühholoogilisi tagajärgi, avades inimorganismi vastureaktsioonid frustratsioonile ehk ego kaitsemehhanismide arenguetapid kuni isiksuse moondumise ja psüühika laostumiseni. Kokkuvõtvalt toob psühholoogia- ja majandusteaduste magister välja praegusel etapil kõige olulisema: Omandireformi aluste seaduse (ORAS) vastuvõtmisega Eestis 1991. aastal vallandati nii majanduslik kui psüühiline terror osa kodanikkonna suhtes, rööviti nendelt inimestelt igasugune turvatunne. Turvalisuse tunne on füsioloogiliste vajaduste järel inimeksistentsi üks põhivajadusi. Turvalisusvajaduse rahuldamise võimatus toob paratamatult kaasa kahetsusväärsed tagajärjed – võõrandumise riigist ning frustratsiooni kõigis oma ilmingutes: agressiivsus, taganemine, regression, isolatsioon, repression, psüühilised ja psühhosomaatilised haigused, alkoholism, enesetapud jpm. Hind, mida sundüürnikel on tulnud maksta, on ränk: nõrk vaimne tervis, füüsilised häired, kahjustatud suhted ja purunenud perekonnad jms.
Säärane varade tagastamise otsus sai sündida vaid külmast ratsionaalsusest, pidamata kümneid tuhandeid oma maa kodanikke respekti vääriliseks. Poliitikute pillatud tühisõnad Eestist kui õigusriigist ning iga inimese hindamatust väärtusest riigile, kutsuvad kümnetes tuhandetes sundüürnikes ja ka kõrvalseisjais esile pigem naeru kui nutu. Kui esialgu oli sundüürnike viha suunatud uusomanike ja seadust rakendama asunud toonase peaministri M.Laari vastu, siis hiljem pöördus see vihaks kogu riigiaparaadi vastu, kulmineerudes paljudel juhtudel vaenuks kogu Eesti Vabariigi vastu. ORASe ellurakendamine kustutas väga paljude usu Eestisse kui õigusriiki ning riigiaparaadi tahtesse kaitsta kõige tähtsamat – kodanikku ja tema kodu.
Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium tellis õigusarvamuse omandireformi käigus tagastatud eluruumides elavatele ja/või elanud üürnikele kompensatsiooni maksmise võimalikkusest Advokaadibüroolt Paul Varul, millest P.Varul tegi ettekande konverentsil “Omandireformi õiglased lahendid” 20. veebruaril 2007.a. Õigusliku arvamuse järelmid on:
1.Eesti õigussüsteemi aluspõhimõtted võimaldavad õigusakti andmist, millega reguleeritakse sundüürnikele kompensatsiooni maksmist seonduvalt nende kasutuses olnud ja /või olevate eluruumide tagastamisega omandireformi käigus. Samas tuleb mainitud õigusakti välja töötamisel arvestada eelkõige põhiseaduse ja sellest tulenevate õigusprintsiipide nõuetega. Õigusarvamuse koostajate arvates on kõige olulisem pidada silmas võrdse kohtlemise ning proportsionaalsuse põhimõtteid.
2.Kompensatsiooni maksmine oleks põhjendatud nendele sundüürnikele (või üürniku perekonnaliikmele, kes elas koos nüüdseks surnud üürnikuga ümberasujale kuulunud õigusvastaselt võõrandatud majas), kes enne ORAS-e jõustumist sõlmitud üürilepingute alusel kasutavad eluruume ümberasujale tagastatud elamus või on kasutanud enne ORAS-e jõustumist sõlmitud üürilepingu alusel eluruume elamus selle elamu ümberasujale tagastamise ajal. Teistele sundüürnikele ei pea me kompensatsiooni maksmist põhjendatuks ja seda asjaolu tõttu, et teistele omandireformi õigustatud subjektidele (seega mitte ümberasujatele) kuulunud ja õigusvastaselt võõrandatud ning nüüdseks tagastatud eluruumide üürnike jaoks oli alates ORAS-e jõustumisest 20.06.1991 ja Eesti Vabariigi riiklike ja munitsipaaleluruumide erastamise seaduse jõustumisest 01.07.1992 selge, et nende kasutuses olevate eluruumide tagastamise korral ei ole neil võimalik nimetatud eluruume erastada. Seega ei ole siin tegemist õiguspärase ootuse põhimõtte rikkumisega. Lisaks sellele ei ole nimetatud sundüürnike ring ühtne, ühtsetel alustel arvutatava või sama suurusega kompensatsiooni maksmine kõikidele nendele sundüürnikele oleks problemaatiline ja samuti võiks kompensatsiooni maksmine kõikidele sundüürnikele, keda on arvuliselt ilmselt tunduvalt rohkem kui ümberasujatele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud ja tagastatud elamutes elavaid üürnikke, koormata ebaproportsionaalselt raskelt teisi ühiskonnaliikmeid.
3.Makstava kompensatsiooni suuruse osas näeme kahte alternatiivset lahendusvarianti. Esmalt oleks mõeldav maksta kompensatsioonina välja üürniku poolt kasutatava või kasutatud eluruumi turuhind selle üürniku poolt vabastamise aja seisuga, millest on maha arvatud selle eluruumi erastamise kulud. Juhul kui otsustatakse eluruumi turuhinna hüvitamise kui kompensatsiooni kasuks, tuleks läbi viia iga sellise eluruumi hindamine ja sellise hindamise läbiviimisega kaasnevad kulud peaksid jääma Eesti Vabariigi kanda.
Teise, alternatiivse variandina oleks mõeldav maksta üürnikule iga tema poolt kasutatava või kasutatud eluruumi ruutmeetri eest kompensatsioonina teatud sümboolsem rahasumma (nt 1000 krooni iga ruutmeetri eest). Sellise kompensatsiooni eesmärgiks oleks hüvitada üürniku jaoks tekitatud segadus, teadmatus ja ebamäärane lootus korteri erastamiseks.
4.Õigus taotleda kompensatsiooni maksmist ning õigus saada riigilt rahalist kompensatsiooni seonduvalt elamu tagastamisega ümberasujale peaks tekkima ajaliselt pärast seda, kui üürnikule on ümberasuja omandireformi õigustatud subjektiks tunnistamise otsus, elamu tagastamise korraldus ja üleandmise akt kätte toimetatud ning nimetatud kolme dokumendi kättetoimetamisest on möödunud vähemalt 30 päeva (soovitame pikemat tähtaega, nt 2 kuud) ja sundüürnik ei ole elamu tagastamist vaidlustanud. Kompensatsiooni taotlemise avalduste esitamine peaks olema võimalik mõistliku aja jooksul (nt 6 kuud kuni 1 aasta) alates kompensatsiooni taotlemise avalduse esitamise õiguse tekkimisest. Menetlema neid oleks pädevad eluruumi asukoha järgsed valla- või linnavalitsuse täitevorganid. Kompensatsiooni maksmiseks vajalik raha peaks tulema riigieelarvest ning samuti tuleks riigieelarve kaudu hüvitada kohalikele omavalitsustele taotluste menetlemise ja otsuste tegemisega seonduvad kulud. Kompensatsiooni välja maksmist peaks korraldama kas Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium või Rahandusministeerium.
5.Sundüürnikele kompensatsiooni maksmist soovitame reguleerida eraldi seadusega, mis oleks kõige enam kooskõlas õigusselguse põhimõttega.
Vandeadvokaat J.Oja on samuti seisukohal, et vajalik on eraldi seaduse vastu võtmine Riigikogu poolt. Sundüürnike, kellel oleks õigus taotleda kompensatsiooni, määratlemisel toob ta olulisena esile vajaduse vaadelda eraldi neid sundüürnikke, kes sattusid sundüürnike seisukorda pärast algse ORAS-e teksti muutusi, st rikuti õiguspärase ootuse printsiipi seaduse stabiilsusele ja kelle seisukord seega halvenes hiljem ettenägematult. Kompensatsiooni taotlemise ja maksmise otsustamine peaks olema riikliku süsteemi, mitte kohaliku omavalitsuse osaks.
Üldise õiguse põhimõtete järgi peaks igale sundüürnikule väljamakstav kompensatsioonisumma ühe pereliikme kohta olema kõigile võrdne, et vältida ebavõrdse kohtlemise süüdistusi. Selle aluseks võiks aga olla antud paikkonnas analoogilise tasemega eluruumi ruutmeetri keskmine turuhind, nt seisuga 1.jaan.2007 vm. Samuti peaks olema määratletud, mitme ruutmeetri kaotatud eluruumi kasutusõiguse eest konkreetne isik saab kompensatsiooni.
Täienduses oma õiguslikule arvamusele tuuakse välja Riigikohtu õiguspraktikast tulenevana põhimõte, et moraalse kahju tekitamisel peab kannatanu tõendama ka reaalse kahju esinemist. See põhimõte on küll mugandatav sundüürnike asjadele, kes kaotasid ju reaalselt erastamisõiguse korterile ja maale, mis on reaalselt rahaliselt hinnatav summa. ORAS-e teksti korduva muutmise tulemusena on toimunud õiguse üldpõhimõtteks oleva õiguspärase ootuse printsiibi rikkumine, sest seaduses tehtav muudatus ei tohi olla õiguse subjektide suhtes sõnamurdlik. Omaette probleemide ringi moodustab aga küsimus, et paljude sundüürnike elu on viimased 15 aastat olnud ebakindel ja häiritud. Sellise riigipoolse käitumise tagajärjel on inimesed pideva stressi all, kannatavad moraalselt ja füüsiliselt ning on kaotanud tervise. Siin saab olla kompensatsiooniks vaid vastava rahasumma väljamaksmine.
ORAS § 2 lg.2 sätestatud põhimõte – omandireform ei tohi tekitada uut ülekohut – on ju sisuliselt samuti üks õiguse aluspõhimõtteid, mis aga sundüürnike puhul on jäänud deklaratiivseks.
Koostas V.Rekkaro