Eesti õigusloomest ja õiguspraktikast
Endel Ploom
TTÜ dotsent
Austatud kuulajad!
Meil kõigil, kuid eriti minul kui juristil on kurb tänane päev, sest me räägime Eesti Vabariigi seadusest ja räägime sellise tooni ja mõttega, et midagi on oluliselt viltu. Tõepoolest, seadus pole suur, 42 paragrahvi, mida on aastate jooksul parandatud kolmekümne neljal korral. Nendest kolmel korral Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelvalve kolleegiumi otsuse alusel ja Riigikohtu üldkogu otsusega kahel juhul. Milles on siis asi?
Kui lugeda seda seadust, siis õiglasemat ja demokraatlikumat seadust ei saagi ju olla. Kuigi üks oli veel demokraatlikum, see oli NSVL-i konstitutsioon, maailma kõige demokraatlikum konstitutsioon, ja me teame, mis tegelikkuses toimus. Kui järjekorda panna, siis meie omandireformi aluste seadus ilmselt kannaks järjekorranumbrit kaks.
Kui ma räägin õigusloomest, siis ainult selle seaduse osas; ja ka ainult praktikast ainult selle seaduse osas. Väga palju on kirjutatud ja rahvale teada antud, kes ja kuidas seda seadust on muutnud. On ju kirjanduse ajalukku ajakirjanduse kaudu jõudnud Betlemma paragrahv jne, millel pole muidugi mingit seost Kristuse Petlemmaga ega jõuludega, vaid selle taga oli inimese ahnus, nähes võimalust laiendada veel oma õigusi varale.
Küsimus on kõigepealt subjektides. Kunagi aastaid tagasi palus juriidilist konsultatsiooni üks hea tuttav lauluvend, ja küsisin kohe, et kas sina oled ka pärijateringi kuuluv õiglusjärglane. Ta ütles, et ei ole, aga meie õiglane seadus tagastab mulle ka. Palusin teda tänada repressioone ja represseerijaid, sest ei Balti eraseaduse järgi, ei Eesti tsiviilseadustiku eelnõu järgi, mis valmis aastal 1938, ei Eesti NSV tsiviilkoodeksi järgi ei oleks ta küünevõrdki millestki saanud, sest pärijatel oli õigus. Ta oleks kõigest ilma jäänud, kui vahepeal poleks olnud nõukogude võimu ja sellele järgnevat Eesti Vabariigi seadusandlust, mis tõstis tema õigustatud subjektide ringi.
Õigustatud subjektidega on veel üks omapärane lugu. Kui räägitakse (nagu seaduses öeldakse) tagastamisest või kompenseerimisest, siis siin tuleks panna küll sõnade asendus käiku – mitte tagastamine, vaid kinkimine. Esiteks kingiti subjektidele, kes pärimisõiguse järgi ei oleks mitte ühegi riigi puhul sellist õigust omandanud, nad kanti sinna nimekirja ja neil on ka õigus. Teiseks, kingiti teatud subjektidele varad, mis ehitati pärast seda juurde, ma pean silmas pealisehitusi, juurdeehitusi jne. Need ei ole ju kunagi nendele kuulunud, aga meil kuulutati välja restitutsioon ja anti tagasi. Restitutsioon Rooma õigusest peale on ju tagastamine.
Nendel aastatel, 1992-1993, arutasime pikalt-laialt sellise silmapaistva juristi nagu kadunud Anatoli Sobtšakiga meie plaane restitutsioonist. Tema oli sisult Eesti ja eesti rahva suur sõber. Ta pani kaks kätt kokku ja ütles, et ärge jumala pärast hakake nüüd kõike tagastama. Te panete oma vabariigi tagurpidi käima vähemalt paarikümneks aastaks või üheks inimpõlveks. Tuleb välja, et selle kadunud mehe ennustus on täielikult täide läinud.
Selle seadusega tehti kingitusi kohutavas ulatuses. Asi on nimelt selles, et tagastati need majad ja korterid, mis olid nende poolt välja maksmata. Oli võetud laenu ühel konkreetsel juhul isegi pärast seda, kui maja oli juba natsionaliseeritud. Siis vormistati korterite ostud-müügid, selleks, et endine omanik ei satuks kahtlasesse seltskonda, kelle kohta kohaldatakse repressioone. Lepiti kokku, et selle korteri vormistame sulle, selle sulle ja selle sulle, pank andis laenu ja sissemaks oli sümboolne. Selle seaduse järgi me ütleme, et need on represseeritud subjektid ja nendele tuleb tagastada kõik kogu ulatuses. Mis siis, et neil oli kõik võlgu. Veelkord kingitud, muud ei mitte midagi.
Seadus on aga unustanud ühe põhitõe või ühe põhisubjekti. See ei ole enam tagastamine, see ei ole restitutsioon, eesti keeles võib nimetada seda röövimiseks. Teatavasti seadusandlusega Eesti NSV ajal võisid elanikud vahetada omavahel kortereid. Ja seda praktikas tehti ka üsna laialdaselt. Nüüd, omandireformi aluste seadus võeti vastu; see, kes oli vahetuse teel saanud nii-öelda kommunaalkorteri, see erastas kõigepealt selle ära ja pärast taotles tagasi ka seda, mida tema oli vahetuse korras andnud. Sest tuli välja, et tegu on ju erilise subjektiga, ta on õigusjärglane nendele isikutele, kelle korter natsionaliseeriti omal ajal ja vahetusse läks. Seega üks mees sai kaks korterit erastada ja teine oli tänaval väljas ega saanud enam mitte midagi.
Seadus kasutab ilusat terminoloogiat, et ei tohi uut ülekohut tekitada jne, ja ütleb, et kas tagastada või kompenseerida. Kompenseerimiseks meil raha ei olnud ja läkski massiliseks tagastamiseks.
Ma räägin teile ühe loo, mis on seaduse alusel toimunud mitmel aastal, millest ei ole keegi rääkinud.
Detsembris 1960 ilmus Liidu seadusandlusse üks omapärane akt, pisikene ja täiesti salajane. Selle aktiga nähti ette, et kõik need isikud, kes olid represseeritud nõukogude võimu poolt, nendele oli ette nähtu varade täielik kompenseerimine. Tagastamisest mitte sõnagi. Teatavasti jäid järgi ju aktid vara kohta pärast seda, kui inimest represseeriti. Sellega määrati kindlaks see varade hulk, mis sellel subjektil maha jäi.
Lisaks sellele oli võimalik kasutada tunnistajate ütlusi ja seeläbi määrata kindlaks varade hulk. Kui ei õnnestunud kindlaks määrata selle liigitunnustega vara maksumust, siis selleks Nõukogude Liidu rahandusministeerium oli välja andnud instruktsiooni, kus oli kõik ära hinnatud. Näiteks kanad olid vanas rahas 150, uues, 1960. aasta rahas siis 15 rubla tükk. Põllumajandusinventar, toidunõud, mööbel – kõik olid ära hinnatud.
Kompenseerimine toimus kohtu korras. Tol ajal töötades prokurörina võtsin nendest protsessidest osa ja nõudsin kompensatsiooni kogu vara ulatuses. Inseneri palk oli tol ajal 110 rubla kuus. Ühele konkreetsele mehele mõistis kohus välja kompensatsiooni Nõukogude Liidu rahandusministeeriumi arvelt, ka hagi tuli esitada rahandusosakonna vastu, 173 000 rubla. Võru rajoonikohtus mõisteti ühele mehele välja summa, mille suurust ma ei mäleta, ja kui tema käest küsiti, et mis sa selle rahaga teed, ütles, et nüüd lähen Viljandi linna, vaatan välja kõige ilusama maja, marsin sisse ja ostan ära. Sest see summa oli niivõrd soliidne.
Meie kirjutasime ka sisse, et kompenseeritakse. Millega ja mida? Ja kuna see kompenseerimine toimus Liidu rahandusministeeriumi eelarvest, siis ükski kohtunik, ükski protsessist osavõtja, ei koonerdanud. Kui nii, siis nii. Aga see õigus kuulus represseeritule endale või tema pärijatele. Ja teistele mitte kriipsugi.
Tahan rääkida veel ühest asjast, millest ei kirjutata ega ei räägita ja millest eriti ei teatagi. See oli rohkem kui seitse aastat tagasi, kui olin tartlane veel.
Tuttavate tuttava kaudu küsiti mult, et kas ma olen nõus andma juriidilist konsultatsiooni ühele sõjaväelasele. Muidugi, miks mitte. Tuli välja, et tegu oli väga soliidse lennuväeohvitseriga. Kohtusime ja jutt läks äärmiselt imelikuks. Tahab teada, et tema peab minema perega Pihkvasse, sest Ameerika rahadega on neile ehitatud sinna korterid. Kui küsin, et palju neid on, siis ta täpselt ei tea, aga vähemalt kümned perekonnad, kes lähevad Tartust. Küsib, et kui ta jätaks korteri alles Tartusse, et kas on see võimalik, et välisriigi kodanikul on Tartus kinnistu. No miks mitte. Siis uurib, et kas võib selle ära müüa. Kui on vormistatud sinu nimele, siis ju võite ära müüa, seletan. Aga üks ainuke moment on asja juures, jumal teab seda seadusandlust, mis nii kiiresti muutub, siis ei tea, kas välismaalasel on tulevikus õigus omada korterit. Küsin, et kas ta on ikka kindel, et talle Pihkvas korter antakse. Teeb mapi lahti ja ütleb, et tal on leping. Et näitaks seda lepingut, ütlen mina. Aga see on riikliku saladusega seotud. Ütlesin, et mulle võib vabalt näidata, sest olen kunagi töötanud 30. Õhuarmee abiprokurörina ja Tartu lennuväli allus ka meile. See oli leping, mis tal oli sõlmitud ja selle lepingu viimane rida kõlas eriskummaliselt ilusasti, allakirjutatud sõjaväeosa komandöri poolt Pihkvas ja selle mehe enda poolt, näidatud ära perekonnaliikmed, kes on ja saab sinna uude majja korteri. Ja viimane punkt oli: käesolev leping jõustub momendist, kui kodanik esitab komandörile tõendi selle kohta, et ta on kohalikule omavalitsusele tagastanud oma senise korteri tasuta. Küsin siis selle mehe käest, et me räägime korteri müümisest või säilitamisest, aga et kas minu küsimus on rumal, kui ma arvan, et teil on see tõend juba taskus olemas. Ohvitser naeratas mõnusalt ja ütles, et rumal küsimus. Tähendab, mehel oli tõend taskus. Kuhu jäid need korterid? Kes andis välja need tõendid? Sest lepingu järgi pidid mehed korterid tagastama tasuta. See on küsimus, millega peaks Riigikontroll tegelema.
Kui rääkida sellest seadusest veel, siis see ei ole õiguslik probleem. Sel ei ole seaduse ega õiglusega midagi pistmist. Kunagi kirjutati peaminister Mart Laarile kiri, et mida teha vahetatud korteritega, siis vastus oli väga lihtne: tuleb pöörduda kohtusse. Kohtusse minek selles küsimuses oli aga mõttetu. Võtsin kaasa ühe raamatu, selle autor on Peeter Kask, „Surnu abikaasa Eesti õigusloomes ja ametniku abikaasa Eesti õiguspraktikas.“ See raamat kirjutati selle alusel, kus ühe korteri küsimuses käidi kohtus 23 korda, sellest 3 korda Riigikohtus. Lugemata arv ringkonnakohtuid ja maakohtuid. Tartus, Põlvas, Jõgeval kõik need kohtud käidi läbi. Asi on selge pärast teist või kolmandat istungit, et see ei ole juriidiline protsess, vaid see on põhimõtteline ja poliitiline protsess. Me lihtsalt käisime, sest advokaati meile vaja ei olnud, kuna ise püüdsime seda asja ajada. Seega kohtukulud olid tagasihoidlikud, ainult sõidukulud.
Teate, mis välja tuli? Kui enne siin märgiti, et meil puudub pretsedendiõigus kohtus, siis kõik kohtunikud hakkasid juhinduma tolleaegse ministri poolt välja öeldud mõttest: „Meie ei või petta inimeste õigustatud lootusi“, mis hakkas läbi jooksma kõigist kohtuotsustest. Millegi muuga ei olnud ju asja põhjendada. Seadus näeb küll ette, et ei kompenseerita, ei tagastata ja võetakse tingimata vara ära nendelt õigustatud subjektidelt, kes võtsid ise osa represseerimisest. Kuid kui lähtuda loogikast, siis võiks öelda, et kulla inimesed, kellelt teil korter ära võeti – seaduse järgi olete represseerijad, teiste Siberisse saatjad. Sest ainult nendelt võeti kõik käest ära.
Selle pika jutu lõpuks tahaks öelda vaid ühte. Aastaid ei ole seda küsimust arutatud nii ametlikult ja sellise koosseisu poolt. Küll oleks hea, kui kasvõi needki küsimused tõusetuks tänapäeva praktikasse nagu korterivahetajad, kes rööviti paljaks, ma arvan, et neid on 10-15 Eesti Vabariigi peale, nii kui tulihingelised patrioodid need subjektid kõik on.
Tänan tähelepanu eest!