Omandireformi ideoloogia algusaastad
 

Erik Terk

Eesti Tuleviku-uuringute Instituudi direktor
 

Tere hommikust lugupeetud konverentsi külastajad!

Mul on suur au esineda täna siin teie ees. Kui mulle proua Kalda helistas ja arvas, et selline ettekanne võiks teie konverentsil olla, siis mu esimene emotsioon oli suhteliselt suur kahtlus. Sest koduga seotud probleemid on sedavõrd delikaatsed ja keerulised, et nendest rääkida inimesel, kes ei ole selle problemaatikaga otseselt kokku puutunud, on piisavalt riskantne, sest minu roll omal ajal oli see, mida juriidiliselt võiks nimetada äriotstarbeliste varade lahtiriigistamiseks.
 

Kuid paratamatult selle asjaga tegeldes sattusin mõnevõrra laiema supi sisse, mida võib siis nimetada omandireformiks kui tervikuks. Võib-olla ma midagi oskaksin kommenteerida reformi algperioodi kohta, kuid kindlasti mitte hilisemat ajajärku, kui õigustatud subjektide arv hüppeliselt laienes.
 

Kui ma lugesin eile Päevalehte, siis mulle vaatas sealt vastu artikkel, et Lastestaadioni arendamine on peaaegu, et võimatu, sest kestab omandialane vaidlus alates 1991. aastast. Sellega seoses saadaksin tervitused mõningatele omaaegsetele oponentidele, näiteks endisele poliitikule Indrek Kannikule, kes 1992. aastal teatas, et kui me võimule tuleme, siis me vajame kaks kuud, et omandireform lahendada, erinevalt eelmistest pahadest valitsustest, kes asjaga ainult venitavad.
 

Alustaksin sellest, mis olid mu esimesed emotsioonid kusagil aastal 1990. Ma formuleeriks selle niimoodi, et tegelikult küsimus sellest, mis on omandireform, oli tol ajal inimeste peas väga erineval kujul ja väga erinevalt püstitatud. Töötades sel ajal majanduse aseministrina, nägin ma enda ümber sellist maailma, kus majandus oli langemas kollapsisse terves Nõukogude Liidus, inflatsioon tõusis, me tahtsime iseseisvuda ja sellega seoses oli olemas võimalus, et me kaotame turud.

Me prognoosisime, et tööpuudus võib tõusta umbes 30 protsendini. Sellises olukorras see, mida meie käsitlesime omandireformina, oli midagi niisugust, mis aitaks esiteks tekitada need inimesed, kes oleksid enam motiveeritud, et panna tootmine käima ja säilitada inimestele töökohad; ja teiselt poolt, mis oli ülioluline, et tagada elementaarne sotsiaalne stabiilsus ühiskonnas. See tähendab, et selliseid käike, mis oleks kogu situatsiooni tohutult loksutanud iseseisvumise käigus, ei olnud ilmselt tark ette näha. See on üks kontseptsioon.
 

Mida aeg edasi, seda enam hakkas ilmnema, et tegelikult on olemas ka teine kontseptsioon, kus nähakse seda ülesannet hoopis millegi muuna – nimelt ühe suure omandi ümberjagamise protsessina, kus üheks põhiküsimuseks on – keda blokeerida? See tähendab, et omanikeks ei pea tingimata saama endine nomenklatuur, omanikeks ei pea saama musta turu haid, omanikeks ei pea saama eesti venelased, kes on ju teatavasti okupandid jne.
 

Nende kahe kontseptsiooni kokkuviimine oli piisavalt keeruline ja ma pidevalt avastasin ennast mõtlemast selle peale, et me justnagu teeme ühte asja – valmistame ette omandireformi – , aga tegelikult me nagu lahendame eri ülesandeid. Minu jaoks see ülesanne ei olnud primaarne, mis mitmete minu kolleegide jaoks oli. Ka komisjonides nende jaoks see ülesanne, mis minu jaoks oli esmane, nende jaoks ei olnud.
 

Kuidas omandireformi kontseptsioon tekkis, on eelkõige küsimus sellest, kuidas ta kujunes restitutsioonikeskseks. Sest omandireformi oli vaieldamatult tarvis ja ta oli vaieldamatult tarvis läbi viia väga ruttu. Restitutsioon ise oli väga loogiliselt riigi õigusjärgsuse taastamine, kuigi kui Eesti Komitee loomisel räägiti riigi õigusjärgsusest, siis eriti ei räägitud varade tagastamisest ega sellest probleemist. Aga põhimõtteliselt oli see seos olemas, et kui riik tekib õigusjärgsuse põhimõttel, siis on selge, et mingil kujul tuleb lahendada küsimus ka omandialasest restitutsioonist.
 

Esilagu oli see küsimus püstitatud minu arvates küllalt sinisilmselt. Kogu lähenemine oli selline, et oli üks paha Nõukogude Liit, kes meid on okupeerinud ja loomulikult see Nõukogude Liit peab kompenseerima ajaloolise ebaõigluse, kaasa arvatud omanikele tehtud ebaõigluse. See oli see, mida siiralt usuti mingil perioodil, mul on küll suhteliselt raske selgeks teha miks. Aga nii see oli.
 

Kusagil, kus asi hakkas juba lähenema reaalsele iseseisvumisele, hakkas selgemaks saama, et laev on uppumas ja sellelt laevalt tuleb võimalikult kiiresti eemalduda. Tõenäosus, et keegi midagi kompenseerib, oli selline, et Nõukogude Liit ei kompenseeri mitte püksinööpigi. Ma aitasin ise teha dokumenti, mille nimetus oli “Arveraamat Nõukogude Liidule”, mille koostamise põhimõte oli see, et me olime veendunud, et iseseisvumise käigus meile esitatakse suuri pretensioone, näiteks makske kinni Muuga sadama ehitus või andke meile elektrijaamad, sest need on tehtud Nõukogude Liidu investeeringute baasil.
 

Seetõttu oli kogu see teema väga oluline, aga reaalselt aastal 1991 ei olnud mingit alust eeldada, et Nõukogude Liit meile midagi kompenseerib. Teiste sõnadega, meil oli kolm ülesannet: ajaloolise ülekohtu kompenseerimine, sotsiaalse õigluse kindlustamine ja majanduslik efektiivsus; ning me olime Eestimaal ise nende kolme ülesandega vastastikku. Me pidime ise leidma mingisuguse kompromissi.
 

Küsimus on nüüd selles, et kuidas ikkagi sai tekkida olukord, et nendest kolmest eesmärgist, mis kõik on ülimalt austusväärsed ja mida kõiki ka eesti rahvas toetas (võin seda sotsioloogiliste uuringute baasil tõestada), et tegelikult võeti neist üks ja muudeti primaarseks ja öeldi, et kõiki teisi tehakse niivõrd, kui raha jätkub või selleks võimalusi on. Tähendab – Eesti omandireform muutus mingil ajahetkel restitutsioonikeskseks. Mitmes komisjonis töötades hakkasin mingil hetkel ka imestama, et sinna on kogunenud hästi palju advokaate! Kõigi nende silmad hiilgavad ja kõik, mille ümber jutt käib, on see, et kuidas pärijate kõrvalliinidega asju korraldada ja mis tüüpi testamente kuidas arvestada. Minu arvates see ei olnud nagu see ülesanne.
 

Kui juunis 1991 võeti vastu omandireformi aluste seadus, siis kuidas sai tekkida, et see seadus oli selline nagu ta oli? Kas see seadus oli suur kompromiss Eesti poliitiliste jõudude ja terve eesti rahva vahel, nii nagu mitmed oponendid on püüdnud seda väita? Näiteks Õigusjärgsete Omanike Liidu raamatu eessõnas Mart Laar kirjutab, et see on kõik meie suur ja üldine üritus ja sel ajal kui see seadus vastu võeti, oli president teatavasti Arnold Rüütel ja peaminister Edgar Savisaar. Mul tuli seepeale vana laul meelde, et kui Laidoner juhatas väge ja Päts oli president. Sisuliselt tähendab see, et võitlus selle üle, et kellele jääb au, on ammu lõppenud; ja nüüd püütakse häbi kuidagi hajutada.
 

Diskussioonide käigus – need olid peamiselt parlamendis toimunud diskussioonid, mitte ainult valitsuses või ministeeriumites – hakkas süsteem välja kujunema selliselt, et loomulikult, kui on restitutsioon, siis peame määratlema, kellele omandi tagastamine laieneb, kellele ei laiene. Seega mingil momendil oli selge, et seda lahendit, mis on säilinud ja mida saab tagastada, tuleb tagastada; aga kui tagastada ei saa, siis inimene jääb ümmarguse nulliga, see nagu ei tööta.

Teisisõnu füüsilist tagastamist ja kompenseerimist ei ole võimalik teineteisest selgelt lahku raiuda, et neid tuleb käsitleda kuidagi nagu mõlemat.
 

Edasi kerkis üles küsimus rahvakapitali obligatsioonidest, millele oli kaks aspekti. Esiteks majanduslik, mida ma loen kergelt utopistlikuks, sest eeldati, et nii saavad väga paljud inimesed ettevõtjateks, kui tegelikult alust selliseks lootuseks ei olnud. Teine aspekt oli tunduvalt tõsiseltvõetavam – et üks tööaasta nõukogude ajal võrdub üks ruutmeeter korteri pinda, mille inimene peaks siis saama kätte, et ei tekiks sotsiaalset ebaõiglust ega ebastabiilsust. See oli mõttekas ja kõikides riikides on omandireformiga riik teeninud ka mingisuguseid rahasid, mida taastatava riigi olukorras oleks ilmselt olnud tõeliselt soovitav saada, sest oli ju vaja luua kõik – alates oma raharinglusest ja lõpetades Eesti piiriga. Kõik see maksab teatavasti raha. Tuletan meelde, et kui Eestis hakati rääkima esimest korda erastamisest, siis argument oli, et on vaja saada erastamisega raha, et tagada Eesti kroon. See argument kadus vahepeal kuhugi tagaplaanile.

Nüüd võiks siis küsida, et kas neist komponentidest oli võimalik kokku panna normaalne omandireformipakett nii, et kõik need kolm aspekti, millest eelnevalt sai räägitud, oleks täidetud. Minu vastus oleks, et põhimõtteliselt oli. Küsimus oleks ainult selles, et milline oli nende komponentide omavaheline tasakaal või vahekord.
 

Majanduse aseministrina olin ma suhteliselt rõõmus selle üle, et kogu erastamist ei tule teha raha eest, sest erastada oli palju, aga inimestel raha nii palju ei olnud. See, et tekivad teised kanalid, mille kaudu saab riigi käest vara erakätesse, oli iseenesest positiivne. Põhimõte, et rahvakapitali obligatsioonide eest inimesed saavad oma korterid kätte, oli sotsiaalse stabiilsuse seisukohalt ülioluline.
 

Tasakaal aga kadus ära kahel põhjusel. Üks põhjus oli, et iga asi maksab midagi, kas otseselt või kaudselt, ja väga palju maksab selline asi, nagu õigustatud subjektide ringi laiendamine. Tähendab, kui me peame inimestele midagi kompenseerima, siis see nõuab raha. Kui me anname pärijatele tagasi elamuid või muud vara, siis riigil tekivad kohustused teiste inimeste vastu. Nendes hoonetes ei saa edasi pidada näiteks lasteaedu või midagi muud, kui need juhuslikult taolised sotsiaalobjektid olid, kõik see maksab.
 

Olukorras, kus omandireformisubjektide arv on mõõdukas, on võimalik see arve balanssi viia. Olukorras, kus ta laieneb, et ole see põhimõtteliselt võimalik. Sisuliselt läheb pank teatud momendil lõhki ja kui pank läheb lõhki, siis see tähendab, et kui riigil raha ei ole, siis midagi muud jääb tegemata.
 

Ma väidan, et omandireformi õigustatud subjektide arvu laiendamisega monteeritigi sisse see vastuolu, mida polnudki võimalik praktiliselt lahendada, sest riigil ei olnud võimalik seda ebaõiglust taastada, et inimestele, kes kaotasid võimaluse oma korterid erastada, see kompenseerida lähikese aja jooksul. Omanike esindajad tulid välja (lugesin just eile õhtul natukene ajalehti, et mälu värskendada) umbes nii, et milles üldse küsimus – ehitame viis tuhat korterit kohe juurde ja ongi asi lahendatud!
 

Tuletan meelde: 1990-ndate aastate keskel Tallinna linna eelarve suurus oli natuke väiksem kui Los Angelese loomaaia oma. Tähendab, seda raha, et seda kiiresti teha, lihtsalt ei olnud, ja mitte kellelgi ei olnud. Sisuliselt pank aetigi lõhki subjektide arvu suurendamisega ühelt poolt ja teiselt poolt sellega, et pikka aega oli oht, et restitutsioonikeskse omandireformiga ei õnnestu ettevõtteid müüma hakata ja ettevõtted ei lähe korralikult käima. Ja see tähendab seda, et meie majandus läheb lihtsalt põhja.
 

Teine oht õnnestus ajapikku kõrvaldada, kuna mingil hetkel Isamaa valitsus poetas selle palju vaieldud paragrahvi 34 (mille seisu oli see, et Eestis on erastamise põhiteeks restitutsioon ning mitmesugused kompensatsiooniosakud ja mitte müük) seadusest välja nii, et ajakirjanduses ei ilmunud selle kohta mitte ühtegi artiklit. Selle asjaga saadi hakkama, aga selle teise vastuoluga kahjuks hakkama ei saadud.
 

Miks ma väidan, et ka see seadus, mis võeti vastu 1991. aasta suvel, oli kompromissist kaugel – ehkki mõõtmatult parem kui hilisemad täiendatud variandid – oli see, et tegelikult reaalseid kompromisse ei toimunud. Omandireformi komisjonis teatud poliitiliste protsesside tagajärjel läks häälte enamus restitutsiooni toetavate inimeste kätte, sest koaleerusid teatud parteid, et sel viisil valitsust kukutada. Vabade demokraatide fraktsioon oli sel ajal kõige suurem Eesti Ülemnõukogus ja nad mängisid rõõmsalt kokku restitutsionistliku ideoloogiaga. Kusjuures ma ei arva, et nad tahtsid väga palju tagastada vara endistele omanikele, aga see oli täiest lollikindel võte, kuidas tülikast valitsusest lahti saada. Näidata, et see valitsus ei taha seda, mida rahvas tahab ja mida õiguslik järjepidevus nõuab.
 

Tekkis olukord, kus kõikidel komisjoniistungitel, kus toimus oluliste küsimuste hääletamine, jäi meil kaks häält puudu. Me arvasime, et sellest ei ole häda midagi, eeldasime teistmoodi, justiitsministeerium tegi väga põhjalikud alternatiivsed materjalid oma komisjonile, ma olen rääkinud Kaido Kamaga hiljem ja ta ütleb, et kui on üks küsimus, milles tal üldse pretensioone tolleaegsele valitsusele ei ole, siis on see omandireformi variantide ette valmistamine, et see kõik oli väga professionaalne ja detailne. Kuid sellest oli väga vähe kasu, sest komisjon töötas väga selgelt kallutatult ja teatud asju hääletas ning teatud asju ei hääletanud.

Mul on siiamaani meeles, et kui toimus hääletamine selle üle, kas põllumajandusliku maa tagastamisel tuleb arvestada ka majanduslikult ratsionaalset pindala suurust ja kui selle peale vastati, et seda ei tule teha, siis ma palusin, et äkki keegi toob nüüd agraar-ökonoomika õpikuid, et sealt võiks nagu vaadata, siis selle peale öeldi, et see meid ei huvita ja hääletati meid seekord küll ühe häälega miinusesse, väites, et sellist asja nagu majanduslikult otstarbekas maa suurus ei ole üldse olemas.
 

Sisuliselt ettevalmistaval perioodil toimus mitu protsessi korraga, ühelt poolt töö seaduseelnõu kallal, teiselt poolt toimus rõõmus valitsuse kukutamise ettevalmistamine ja kolmandalt poolt (kuna toimus ka uute poliitiliste parteide teke), siis kõik poliitilised jõud proovisid tekitada endale teistest erinevaid poliitilisi platvorme, millega elektoraadile meeldida. Nii et seetõttu see, mis välja tuli, oli selline, nagu ta oli.
 

Kaks päeva enne hääletamist käisin ise Rahvarinde delegatsiooniga veel Kristlike Demokraatide juures läbi rääkimas. Meil oli üks pakkumine – et kuna see eelnõu on sisuliselt valmis, kuigi valitsuse positsioone paljudes küsimustes ei arvestatud, aga hea küll, enamuses osas on ta talutav, et kui me lepime ühe asja kokku, see on see, et me ei hääleta sisse punkti, kus on öeldud, et erastamise põhimeetodiks on restitutsioon ja rahvakapitali obligatsioonid, siis me võiksime öelda, et see on kompromiss ja selge enamik parteidest hääletab poolt.

Kui ma nägin härra Hallaste hiilgavat nägu nendel läbirääkimistel enda vastas, siis mul oli selge, et see on täiesti lootusetu, sest paljudele inimestele (muide, Kaido Kamat ma nende hulka ei arva) oleks see variant, kus valitsus oleks võtnud selle eelnõu tagasi ja kukkunud, olnud mõnevõrra meeldivam sellest variandist, kus see seadus oleks väga ruttu vastu võetud.
 

Nii paraku oli ja ma lõpetaksin oma ettekande sellest, kuidas see asi alguse sai.

Aitäh!