Tere kõigile raadiokuulajatele! Tõepoolest kommentaar, mille Äripäeva ajakirjanik Aivar Hundimägi paari päeva eest Vikerraadio eetris esitas, oli avalikkust eksitav, asjatundmatu ja paljudele solvav. Autor kutsus kõiki meediakanaleid üles asendama väljend

„sundüürnik“ sõnaga „eelisüürnik“, kuna nad on maksnud madalamat üüri kui teised ja seda, et keegi pole sundinud neid inimesi üüripinnal elama...

No sundüürnikud ongi nad just sellepärast, et need inimesed ei ole vabatahtlikult oma rolli valinud. Nad on just riigi poliitilise otsuse tulemusena sunnismaised ja peavad endistele omenikele tagastatud korterites elama, sest nemad jäeti ilma võimalusest oma korter soodsalt EVP-de eest erastada, samas kui valdav enamik elanikkonnast sai seda teha. Kui rääkida aga praegusest kallist korteriturust, siis sundüürnikul pole sinna välismaalaste ja ärimeeste kõrval lihtsalt asja, sest korterid on nende jaoks liiga kallid. Pangalaenu nendele ka ei anta, sest tagatist elamispinna näol neil ju pole.

Peame vahet tegema praegu korteriturule suunduvate inimeste ja 15 aastat sundüürniku seisuses kannatanud inimeste vahel. Ja riigi kohus on viimaseid kaitsta. Sest just Eesti riik ise tekitas selle ebanormaalse olukorra.

Tegelikult on sundüürnikud inimesed, kes said nõukogude korra aja orderi enamasti heakorrastamata ja poollagunenud korterisse. Sundüürnike poolt said need korterid ka korda tehtud ja korras hoitud. Nendest said inimeste kodud, seal kasvatati lapsed üles. Ja kui neid maju poleks vahepeal hooldatud, oleks nad ammu hävinud, nad oleksid täna 0 väärtusega ja poleks ka midagi tagastada olnud.

Nüüd on aga need üürikud ilma jäetud kõigest. Lasnamäe, Mustamäe või Annelinna elanikud said kõik oma elamise sümboolse raha eest erastada, sundüürnikud mitte. Nad on täna sisuliselt koduta perekonnad.

Tagastamine sellises mastaabis ja moel oli ebaõiglane ja ebaeetiline. Tegemist oli mitte tagastamise vaid ümberjagamisega, sest tehti seda väljapool kogu maailmas üldkehtivat pärimisõigust. Pealegi tehti omandireformialuste seadusesse vist koguni 39 täiendust, et ikka pärijate ringi laiendada, tagastati surnutelegi ja nn. lehma lellepoegadele, milline väljend kunagi tarbijakaitsesaatsest käibesse läks. Varade tagastamise komisjonidele anti sisulisle kohtute õigused. Ei Lätis, Leedus, Poolas ega Ida-saksamaal pole ju sellist totaalset tagastamist tehtud. Aga Eesti valis omandisõja. Paljud kohtuprotsessid on kestnud terve iseseisvuse aja ja on nüüd ka Euroopa kohtus, sest oli palju ka võltsinguid ja valetagastamisi.

Üks endine peaminister on otse ju öelnud, et omandireform tehti hoopis selleks, et aktiviseerida ettevõtlust. Olgu siis öeldud, et üle 90% Tallinna kesklinna tagastatud majadest, kus elas sees üle 60 tuhande sundüürniku, läks kinnisvarabüroodele. Nüüd tegutsevad paljudes neis majades kasiino või ööklubi. Omandireform on õnnetuks teinud umbes sadatuhat inimest, kes on Eestis koduõigusest ilma.

Aivar Hundimägile ei meeldi, et Tallinn on käivitanud võimsa munitsipaalkorterite ehitamise programmi, mis ei allu turureegliteleja annab soodustusi ühele elanikegrupile. Ning et miks osadel üürnikel oli võimalus maksta aastaid soodsamat üüri? Jah, paljud linnad võimaldasid maksta sundüürnikel soodsamat üüri, mis tõesti nende olukorda mõnevõrra pehmendas, mille aga Juhan Partsi 3R valitsus tühistas. Olgu öeldud, et üürid pole vabad isegi mitte Ameerikas. Ja selleks rakendatakse üüriseadusi, kus pannakse paika, kui palju mille eest küsida tohib. Mis puutub Tallinnasse, siis munitsipaalkorterid on sundüürnikud hädast välja päästnud ja neil on kodu olemas. Et aga riik pole sundüürnike elamispinna probleemidele lahendust leida tahtnud, teeb seda Tallinn ise, et heastada ülekohut, mis nendele inimestele tehtud on. Võimalik, et see taksitab kinnisvarafirmadel, vahendajatel, pankadel oma hiigelkasuminumbreid kasvatada ja mis segab nende äri, mille pärast tundub mures olevat Äripäeva ajakirjanik.

Euroopa Põhiseaduste Hartas on öeldud, et igale isikule tuleb hüvitada tema administratsiooni poolt tehtud kahju täies ulatuses. Et aga osa sundüürnikke on endale ka ise oma raha eest elamispinna soetanud, oleks õigusriigile kohane ka need kulud kunagi hüvitada. Ütleb ju seesama seadus, et ühtede õiguse arvelt ei tohi tekitada uut ülekohut.

On ülimalt küüniline nimetada eelisüürnikuiks neid omandireformi kõige õnnetumaid ohvreid, kel tänaseni veel omaenda kodu pole ja pole ka lootust seda saada. Riigi kohus oleks neid perekondi aidata, kuid 18-ne aasta jooksul pole parempoolsed valitsused sellega nõustunud ja nii kestab see ülekohus edasi.