ORAS. Kaks aastakümmet
 

Helle Kalda

Eesti Üürnike Liidu esimees
 

Lugupeetud Tallinna linnapea, Riigikogu aseesimees, konverentsi ettekandajad, austatud konverentsist osavõtjad!
 

Omandireform on meile tänaseks kestnud juba kaks aastakümmet. See oli ettevõtmine, mis pidi laduma vundamendi meie riiklikule sõltumatusele ja majanduslikule iseseisvusele, looma meile keskklassi ning tagama, et me kõik, ühise perena ehitame üles oma riigi. Ega omandireformi alguses ei uskunud vist ka seda ettevalmistav töögruppki, et Ülemnõukogu saal nii lihtsalt otsusele jõuab. Otsused tehti väga kiiresti, nii majanduslik kui õiguslik analüüs praktiliselt puudus. Rääkimata sellest, millised tagajärjed see toob. Ega meiegi, tulevased sundüürnikud, osanud toona protestida. Soov vabaks saada ja oma riik üles ehitada oli sedavõrd suur. See, et keegi tahab omandireformi käigus kellelegi ülekohut teha ja et omandireformi hind on paljude kodude kaotus, ei osanud suurem osa ühiskonnast küll arvata.
 

Omandireformi selge lähtepunkt ja avasõnum oli selles, et keegi ei saa kannatada ja uut ülekohut ei tehta. Reform oli mõeldud meie vaba riigi realiseerimise meetmena ja pidi tagama üldise heaolu kasvu. Reformi muutmine probleemseks ja ülekohtuseks oli teadlik tegevus kitsa inimgrupi ja poliitiliste jõudude poolt. Teatud inimeste varalistele huvidele toodi ohvriks kümned tuhanded inimesed ja reformi ideegi tervikuna.
 

Kaks aastakümmet väldanud omandireform ei ole tänaseks täitnud oma eesmärki, suurem osa inimesi Eesti ühiskonnas loeb omandireformi läbikukkunuks. Reform on toonud meie ühiskonda kannatusi, kibestumisi, karjääride ja elude hävingut. Kümned tuhanded inimesed on kaotanud oma kodu, selle kõige pühama. Vabal Eestil oli kodu hind.
 

Tagantjärele hinnates võib öelda, vaba Eesti hinnaks oli iga seitsmenda Balti ketis seisnud inimese kodukaotus. Inimesed läksid Balti ketti ja hakkasid Eestit üles ehitama eesmärgiga, et me kõik töötame üheskoos ja vaba riigi loome meile kõigile. Paraku näitas reaalsus, et Eesti hinnaks toodi osa meie endi hulgast. Loomulikult tõi vaba riik meile palju võite, me ei ole enam paljuski need, kes olime enne iseseisvuse saavutamist. Me oleme astunud suure sammu edasi, palju ära teinud ja tahame seda suunda jätkata. Omandireform on olnud iseseisva riigi üles ehitamise üks tahke, mis ei ole välja kukkunud vastavalt soovitule ja mis on toonud kaasa paljude inimeste suuri kannatusi.
 

Inimesed räägivad omandireformist palju. Keegi ei mõista ega saa aru, miks üles kerkinud probleeme ei ole lahendatud. Inimesed ei mõista teatud poliitiliste jõudude soove jätta valukohad parandamata ja sõdida vastu kõigele, mida tehakse omandireformi tagajärgede likvideerimiseks. Kui inimestele müüakse otsustuskorras kortereid samadel tingimustel kui neile, kes said tööaastate eest erastada, siis tembeldakse seda linnavalitsust või erakonda korruptantideks. Kui ehitatakse munitsipaal- või sotsiaalmaju, siis süüdistatakse linnavõimu raharaiskamises või äritegemises. Kodude kaotusest ja inimeste saatuste traagilisest pöördumisest omandireformi tulemusena on kirjutatud palju artikleid. Kuid see ei ole suutnud mõjutada kindlate poliitiliste jõudude destruktiivset käitumist ja negatiivset suhtumist. Kahju.
 

Ühiskonnas võib levida arusaam, et omandireformi valud ja vaevad võiksid praeguseks olla juba ammu unustatud, kui survegrupid teemat kunstlikult üleval ei hoiaks. Täpselt sellise sõnumi edastas mulle meili teel üks endisi ministreid ja ORAS-e üks autoreid Kaido Kama, kui põhjendas oma keeldumist käesoleval konverentsil esinemast. Selline hoiak ei ole õige. Valud ja vaevad ei ole kuhugi kadunud, need on inimestes alles ja need lõhestavad meie ühiskonda. Ainuke võimalus meie ühiskonda taastada ja vanu haavu ravida on loodud probleemid lahendada. Ühiskondliku ebaõigluse ignoreerimine ei too meile lahendusi.
 

Omandireformi pöördepunktina pöördumisel negatiivses suunas tuleb välja tuua aasta 1993. Siis, kui tuli võimule Isamaaliit koos Mõõdukate ehk tänapäeva sotsidega. Sel ajal oli valitsuse eesotsas Mart Laar. See oli valitsus, mille juhtimisel kadusid olematusse palju ideaalid ja õiged eesmärgid. See oli valitsus, mille juhtimisel koostati seadused omadele, sugulastele ja tuttavatele. Neid seadusi hakkas rahvas nimetama lehmalellepoja seadusteks. Astuti vaid samme endale vara ahnitsemise suunas ja unustati teiste inimeste huvid. See oli õnnetus Eestile. Kahjuks vaikib sellest ajakirjandus ja nende mustade tegude tegelik sisu ja tähendus ei ole tänaseks suures osas avalikkuse ette jõudnud. Ka täna puudub meedia saalist, kuigi Eesti Üürnike Liit saatis kutsed kõigile Eesti meediakanalitele.
 

Täna esitleme raamatut „Kaotatud kodud“. Ma olen sellest raamatust pikalt unistanud, aga nüüd on see lõpuks valmis ja olemas. Mul on selle üle ääretult hea meel ja ma siiralt arvan, et sellest võidab kogu Eesti. Kindlasti oleks võinud seda raamatut palju paremini ja põhjalikumalt teha, kuid siiski üks pikk samm on astutud. Me oleme kaua rääkinud, et omandireformi ajalugu vajab jäädvustamist. Täna esitletavas raamatus on väike osa sellest ajaloost kirja pandud. Mul on väga hea meel, et väike grupp inimesi vähese ajaga võtsid kätte ja tegid ära suure töö, kirjutades osa omandireformi ajaloost siia raamatusse. Urmi Reinde, Maili Lepp, Peeter Tedre, Anu Juurak ja ma ise koondasime meie endi omandireformi-ülekohtu kogemuse ning noor majandustaustaga raamatu autor Jaan Õmblus kirjutas selle kaante vahele. Raamatu autor on teemat käsitlenud eelkõige läbi majandusprisma, kuna reformil on olemas selge majanduspool. Tehtud on väga suur töö, sinna on pandud päevi ja öid. Hea, et inimesed leidsid aega ja tahtmist selle töö ette võtmiseks. Tänan Teid selle suure töö eest! Kuid ilma tänase Tallinna Linnavalitsuse rahalise abita poleks me seda suutnud trükkida ja täna poleks seda raamatut kaante vahel. Lugupeetud Tallinna linnapea Edgar Savisaar, suur-suur tänu Teile mõistva suhtumise ja uskumise eest. Teie ja teie erakond on olnud ainuke, kes on alati omandireformi probleeme mõistnud ja lahendusele maksimaalselt kaasa aidanud. Isegi siis, kui Teid on meedias, Tallinna volikogus, Riigikogus maatasa tehtud.
 

Nüüd veel mõni sõna raamatust. Raamat vastab küsimusele, kui palju on Eesti ühiskond omandireformi läbi kaotanud, mida see on endaga kaasa toonud ja millised on olnud võimalused lahendada seda probleemi.

Kuid see on vaid osa omandireformist. Raamat ei käsitle konkreetselt inimsaatusi ja tragöödiaid. See osa vajab veel kirjutamist ja välja andmist. Tänase raamatuga on tegu esimese pääsukesega omandireformi kirjeldavate teoste hulgast. Esimene pääsuke ootab aga järge. Tänane raamat avaldab optimismi, et ühel päeval on omandireformi poolt löödud haavad parandatud ja inimestele kompenseeritakse nii moraalne kui materiaalne kahju.

Võib-olla see raamat panebki õiglase omandireformi vastased mõtlema ja oma seisukohti ka muutma. Me kõik loodame, et raamat aitab maha võtta vaikimismüüri, mis seisab omandireformi põhjustatud inimkannatuste ja ülejäänud ühiskonna vahel. Ma tahan teile kõigile siin soovida, et tänasest päevast oleks kasu, et see konverents sisendaks teisse usku positiivsesse tulevikku ja sellesse, et omandireformi probleemid saavad ühel päeval lahendatud, kahju kompenseeritud ning õiglus taastatud.

Ma väga loodan, et jätkame üheskoos võitlust just sellise Eesti eest, mida soovisime, mille nimel seisime Balti ketis, mille pärast töötame hommikust õhtuni.