Inimeste ebavõrdses kohtlemises ja põhiseaduse vastasuses on jõutud süüdistada nii pensioni- kui ka apteegireformi paragrahve. Nende reformide puhul jõutakse kindlasti mingi mõistliku lahenduseni ja ühiskond rahuneb. Kuid meil on üks seadus, mis külvas ebavõrdsust rohkem kui eelnimetatud reformid kokku, kuid mille ülekohtu heastamist pole nõudnud ei president ega õiguskantsler. See on seadus, mis pidi tegema eestlase peremeheks omal maal, kuid mis tegelikult tegi tohutul hulgal inimesi kodutuks ja kuulutas lausa lindpriiks.
ORAS kui eestlaste lõhestaja
Jutt on muidugi omandireformi aluste seadusest (ORAS). Selle algne variant jõustus 1991. aasta 13. juunil. Hiljem, paarikümne aasta jooksul, püstitas seadus riigikogus enneolematu rekordi. Üle kuuekümne korra seda seadust parandati, täiendati ja tehti ümber. Ikka ühe sama eesmärgiga. Iga parandusega laiendati nn. endiste omanike ringi, kellel olevat õigus vara tagasi saada. Tagastamise nõudmisi tuli juba vande küünide, kuuride ja koduloomade kohta. Ja seaduseandja muudkui kombineeris võimalusi uute nõudmiste rahuldamiseks. Opositsioonisaadikud eesotsas keskerakondlastega hakkasid neid parandusi nimetama „lehma lellepojale tagastamise” eelnõudeiks. Asi läks nii hulluks, et maju tagastati juba surnutele.
Võltsingud, spekulatsioonid, valetagastused
Lausa skeemiks kujunes, et kahtlaste kombinatsioonidega tagastatud majad müüdi kohe edasi ja järgmine omanik oli juba heauskne ostja. Samas kitsendati iga parandusega neis majades elanud perekondade õigusi. Lõpuks ei jäänudki neile enam mingeid õigusi. Kui ORASe esialgsed variandid nägid ette endiste omanike majades elanud peredele uue elamispinna andmist kohalike omavalitsuste poolt, siis hiljem need õigused tühistati. Kõik vähegi elamiskõlblik kinnisvara pidi minema turule ja raha teenima. Kui alguses olid Eestist lahkuvatele nõukogude sõjaväelastele kuulunud korterid mõeldud omandireformi käigus kodu kaotanuile jagada, siis hiljem see lubadus „unustati”. Kõik pidi minema müügiks ja teenima raha nii kinnisvara maakleritele, advokaatidele kui ka kohalike omavalitsuste osavamaile ametnikele. Tagastamisele kuulunud majade elanikele ehk hilisema nime järgi sundüürnikele jäid tühjad pihud. Nad tõsteti majadest lihtsalt välja mitte mingit elamispinda vastu andmata. Töötasin eelmise sajandi üheksakümnendail aastail ETV tarbijakaitse saadete toimetajana ja käisin filmimas mitmeid otse tänavale tõstetud sundüürnikke. Seal nad istusid oma kappide ja diivanitega.
Ülekohus ootab heastamist
Pensioni- ja apteegireformi puhul kipume võrdse kohtlemise punktis karva lõhki ajama. Aga miks me oleme unustanud omandireformi ülekohtu? Paar aastat tagasi rahandusministeeriumi juures töötanud omandireformi uurimise valitsuskomisjoni andmeil kaotas reformi käigus oma kodu umbes 70 000 inimest. Üürnike Liidu arvestuse põhjal veelgi rohkem. Neile peredele ei andnud riik mitte mingisugust kompensatsiooni ega asenduskorterit. Kõik nad pidid uue kodu ostma räige turuhinnaga. Sageli tuttavate ja sugulaste rahalise abiga, sest ka pangad omandireformi ohvritele laenu andma ei kiirustanud. Ükski valitsus enne praegust võimuliitu sundüürnike muret ei tunnistanud ega kompensatsiooni maksmisele ei mõelnud. Nüüd on rahandusministeeriumi juurde loodud ekspertide grupp, kes peab aasta jooksul omandireformile oma hinnangu andma. Aktiivset tegevust sundüürnike toetamisel ja nõustamisel jätkab ka Eesti Üürnike Liit. Järgmistele kohalikele ja riigikogu valimistele minnakse vastu õiguse ja õigluse taastamise lootuses.
Eestlased ei olnud ORAS-e ees võrdsed
Ülekohtune omandireform lasub raske taagana taasiseseisvunud Eesti õlgadel. Meie ülesanne on see must ajaloohetk, mil vabaduse saavutanud eestlased hakkasid üksteise kodusid üle võtma ja perekondade viisi kaasmaalasi välja tõstma, lõpuks selgeks rääkida. Ja küsida, et kas omandireformi teostamise ajal olid kõik eestlased seaduse ees võrdsed? Põhiseaduse paragrahv 12, millele president Kersti Kaljulaid oma aastavahetuse intervjuus viitas, nõuab ju seda.
Marika Tuus-Laul
Riigikogu sotsiaalkomisjon, Keskerakond
Lugu ilmus Eesti Päevalehes 22.02.2020