Kui lisandus veel eluruumide erastamise seadus (06.05.1993), siis sellega oli suunatud meie ühiskond lõpmatusse konflikti, skisofreenilisse segadusse nagu nägid ette teadlased (Aili Aarelaid-Tark, 1991; Jaan Õmblus, 2009, Kaotatud kodud. Eesti omandireformi sundüürnike lugu 1989-2009, lk 108-110.)

Üle veerandsajandi on meil kestnud kodusõda

See on sundüürnike võitlus oma kodude eest kurjuse ja ahnuse vastu, mis õigusliku vägivallaga võttis neilt võimaluse erastada üldistel võrdetel alustel teiste üürnikega oma üürilepingujärgse eluruumi - kodu. Seejuures kasutatud jutt varade nn tagastamisest 50 aasta tagant füüsilises vormis (elamud, maa, mets vm) on rumal, asjatundmatu, petlik. Toime pandi pogromm oma kaasmaalaste suhtes, nagu kirjutas Eesti Üürnike Liidu juhatuse liige Thea Grepp artiklis „Tuleviku juured on minevikus“ (EPL, 8.12.2020).

Pogromm on inimeste kodudest väljaajamine vaenu ja vihaga

Tallinna linnapeana on meenutanud Jüri Ratas DELFI.ee-s (21.02.2007), et korterite otsustuskorras sundüürnikele erastamise puhul on tegemist omandireformi lõpule viimisega lähtudes võrdse kohtlemise printsiibist; omandireformi käigus „erastati Tallinnas kollaste kaartide eest üle 91 000 korteri, kokku üle 4,6 miljoni ruutmeetri elamispinda. … Korterite otsustuskorras sundüürnikele müümise näol on tegemist omandireformi jätkuga. … Aitame sellega tagastamisele läinud majades elavaid inimesi, kes ei saanud teistega võrdsetel alustel endale eluaset erastada.“

Enamus toona sundüürnikuks tehtud elanikest on aga tänaseni represseeritu seisuses – pole saanud ei asenduspinda ega rahalist kompensatsiooni.

Konflikti olemus on lihtne, nendib ajakirjanik Vahur Koorits, ja kirjeldab järgnevalt asja sisu („Sundüürnikud nõuavad riigilt hüvitist“, EPL 4.03.2020).  Ilmestaksin tema sõnalist selgitust arvudega ühe sundüürnikuks tehtud pere osas. Nimelt vahetasid nad perekondlikel kaalutlustel 1974.a. sügisel korterid vanematega kokku ja asusid 7 inimesega elama Nõmmele lagunevasse kommunaalmajja. Kui algas omandireform, siis soovis pere korteri erastada, kuid sai Nõmme korterite erastamise büroolt kirjakese, et seda neile ei võimaldata, kuna korter on tagastatud õigusjärgsele omanikule. Eluruumi hindamise akti alusel oli korteri erastamishinnaks siis 30 600 krooni, mida sai tasuda erastamise väärtpaberitega. Lähtudes EVP-de kursist oli see toona 18 000 krooni.

Teaduslik analüüs tulekul

Eesti Üürnike Liidu algatusel koostati aastail 2015–2016 kollektiivne pöördumine nõudega viia omandireform lõpule kooskõlas Euroopa õiguskorra ja Eesti põhiseadusega. Oma nõude toetuseks koguti 5146 allkirja ja esitati need koos pöördumisega Riigikogule, lisades ka vastava seaduseelnõu kavandi. Pikemalt kirjutas sellest liidu esimees Helle Kalda Keskerakonna ajalehes Kesknädal (7. septembril 2016).

Eelmisel aastal viis Turu-uuringute AS Tallinna Ülikooli ekspertgrupi tellimisel läbi küsitluse sundüürnike kui omandireformis ebaõiglaselt koheldud elanike seas, lähtudes Rahandusministeeriumis koostatud sundüürnike vastavas andmebaasis olevatest aadressidest. Uuringus omandireformi sotsiaalsetest ja õiguslikest mõjudest kasutatakse eelnimetatud andmebaasist juhuvalikuga saadud 500 sundüürniku andmeid; lisaks viisid osa intervjuusid  läbi küsitlejad.

Esitatud 78 küsimust annavad aimu, et uuringu läbiviijad on teadlikud probleemide olemusest ja seega on alust loota asjatundlikke ettepanekuid olukorra lahendamiseks. Näiteks 13. küsimuse „Mida te tegite pärast elamispinna tagastamist õigusjärgsele omanikule?“ vastusevariantidena on antud:

- ostsime elamispinna omanikult välja;

- jäime edasi üürnikuks;

- vabastasime elamispinna.

Eeltoodud sundüürnikuks tehtud pere kodu võttis omanikeks tunnistatud isikute väliseestlasest esindaja kui tagastatud vara üle 23. oktoobril 1996.a. Kuna pere ei soovinud oma kodu loovutada juriidiliste manipulatsioonide abil omanikuks saanud isikutele, siis õnnestus saavutada kokkulepe osta korter ära 750 000 krooni eest.

Näitena esitatud pere juhtumis ilmneb kujukalt sundüürnike kui ebaõiglaselt koheldud isikute otsese ainelise kaotuse suurus: 18 000 asemel oldi sunnitud maksma 750 000, et jääda oma seaduslikult soetatud eluruumidesse edasi elama.

Seega riik põhjustas oma tegevusega kohaliku omavalitsuse ametnike kätega ühele perele otsest kahju ca 732 000 krooni!

Omandireformi aluste seadusest lähtuvalt (§ 2 lg 2) tuleb õigusriigis koheselt  asuda sundüürnikele põhjustatud otsese ainelise ja moraalse kahju hüvitamisele, sest nüüd Toompeal oleva võimuliidu peaministri erakond on seda lubanud (see koalitsioon muutus 26.01.2021 – EÜL märkus). 

Alates omandireformi aluste seaduse vastuvõtmisest 1991. aastal on Keskerakond juhtinud tähelepanu reformi ebakohtadele ning läbi aastakümnete ka ainukese erakonnana oma programmilistes dokumentides lubanud reformi käigus tekkinud vigu heastada. Õigusriiki soovime aga me kõik.

Edenemiseks on vajalik luua sidusam ühiskond, jõuda ühiskondliku kokkuleppeni ka omandireformi õigusriigipärasel lõpetamisel, austades inimõigusi ja meie põhiseaduse sätteid võrdsest kohtlemisest.

Irina Kostromina, sundüürnik