13. juunil 1991 võeti vastu omandireformi aluste seaduse (ORAS) esialgne variant. See karm seadusakt, mille käigus kaotas rahandusministeeriumi andmeil oma kodu 75 000 inimest, lõhestab Eesti ühiskonda tänaseni.

Omandireform oli suure osa eestlaste suhtes ebaõiglane ja tema löödud haavad pole paranenud. Sellise kokkuvõtte saab teha Tallinna Ülikooli teadlaste uurimusest  „Omandireformi sotsiaalsed ja õiguslikud mõjud.” Kabineti istungil maikuu lõpus tutvustati uuringut ka valitsuse liikmetele.

Professor Erik Terki juhtimisel tehtud  uurimus jõudis karmi järelduseni: „Omandireform on oma olemuselt ülekohtune ja  sundüürnikele tehti selle läbiviimise käigus liiga.” Tähelepanu väärib fakt, et seda seisukohta jagab ka enamus ühiskonnast. Uuringu käigus tehtud avaliku arvamuse küsitlusest selgus, et üle 70% Eesti elanikest leiab, et sundüürnikke koheldi omandireformi käigus ebaõiglaselt. Valdav enamik neist pidi uue elamispinna muretsema kõrge vabaturu hinnaga, saamata riigilt selleks mingitki materiaalset abi. Eesti riik lihtsalt laskis oma kodanikud korterist välja tõsta, sageli otse tänavale ajada ja mitte kellelegi polnud ametivõimud pannud kohustust neid õnnetuid aidata.

See avalik, kahjuks seaduslik, ülekohus ei anna tagastatud majade endistele elanikele tänaseni rahu. Paljud perekonnad  ägavad siiani uue kodu sunnitud ostmise pangalaenu koorma all. Reformi käigus tekkis uus elanikkonna grupp – sundüürnikud. Enne reformi olid nad ametliku formuleeringu järgi korterivaldajad. NSV Liidu seaduste alusel oli neile  välja kirjutatud order ehk antud elamispinna kasutamise õigus piiramata ajaks. Omandireformi käigus muutusid nad automaatselt sunnitud üürnikeks, kellest uus omanik võimalikult kiirelt lahti püüdis saada. Sundüürnikest said lindpriid ehk nagu nüüd ametikeeles öeldakse, ebaõiglaselt koheldud elanikkonna grupp.  

On väidetud, et nõukogude seadusi omandireformi käigus käsitleda ei tohiks. Kui nii, siis kuidas jääks teiste tolleaegsete seadusandlike aktidega? Nõukogude aegne ülikooli diplom meil ju kehtib ja abielu registreerimise tunnistus ka.

1950. – 1960. aastate inimesed said elamispinna ausalt ja rangelt tol ajal kehtinud seadusandluse alusel. Enamik neist polnud majade natsionaliseerimisest suurt midagi kuulnud. „Endistele omanikele ja nende pärijatele kuulunud hoonetes elanud üürnikke kui sotsiaalset gruppi ei koheldud Eesti omandireformi käigus võrdselt teiste riigile kuuluvatel pindadel elanud inimestega ja sellega seoses tekitati neist paljudele suuri probleeme,“ loeme  teadlaste ekspertgrupi uurimistöö analüüsis.

Seega on omandireformi 30. aastapäevaks see ebaõiglus ja inimvaenulikkus teadlaste poolt tõestatud. Et uurimus tehti eelmise valitsuse tellimusel ja nüüd ka juba kabinetist läbi käinud, saame selle järeldusi käsitleda kui ametlikku riiklikku seisukohta.

See tähendab, et riik peaks asuma oma vigu parandama. Riigikogu esimees Jüri Ratas, kes peaministrina käis sundüürnike suurkogul esinemas, andis rahvusraamatukogu ülerahvastatud saalis konkreetse lubaduse:  „Varsti möödub kolm kümnendit omandireformi aluste seaduse vastuvõtmisest, mis sõnastas, et omandireformi käigus vara tagastamine või kompenseerimine endistele omanikele ja nende õigusjärglastele ei tohi kahjustada teiste isikute seadusega kaitstud huve ega tekitada uut ülekohut. Kokkuvõtvalt ebaõigluse tagasipööramine ei tohi tekitada uut ebaõiglust. Kui see on kahetsusväärselt nii juhtunud, tuleb uus ebaõiglus kompenseerida.”

Seda viimast, ülekohtu heastamist, on sundüürnikud oodanud juba kolmkümmend aastat. Võime vaielda detailide üle, kuid fakt jääb faktiks, et üle 22 000 perekonna kaotasid omandireformi käigus oma kodud ja suur hulk tõsteti otse tänavale. Ajakirjanikuna olen neid väljatõstmisi kümnete kaupa pealt näinud. Üürnike liit on seda protsessi nimetanud ka küüditamiseks, deporteerimiseks või pogrommiks (Vikipeedia: pogromm on mingi ühiskonnagrupi vastu suunatud vägivaldne rünnak). Uskumatu, et nüüd ülekohtuseks nimetatud reform toimus seadusandliku võimu ehk parlamendi heakskiidul.

Sundüürnikud ei kaota usku õigusriiki ja loodavad ka omandireformi 30. aastapäeval, et õiglus võidab. Et kas president, spiiker või peaminister võtab julguse ja vabandab ajaloolise ülekohtu pärast. Nagu on Kanada või Austraalia juhid vabandanud riigi põliselanikele tekitatud kannatuste pärast. Tallinna Ülikooli ekspertgrupi teadlased ütlevad konkreetsemalt: „Eesti riigil oleks mitte ainult eetiline püüda võimaluste piires võtta ette samme toimunud ülekohtu heastamiseks, aga see aitaks kaasa ka ühiskonna usalduse tõusule riigi vastu. Sümboolsest vabandamisest sundüürnike ees üksinda ei piisa. Tehtud ebaõigluse tunnustamine, aga mööndusega, et oli, mis oli, need olid hoopis teised parlamendikoosseisud ja teised valitsused, seetõttu me nende möödalaskmise ei vastuta, õõnestaks usaldust Eesti riigi toimimise vastu. Tegemist oli ikkagi Eesti riigiga ja me ei tohiks aktsepteerida Eesti riigi poolset hoolimatust.”

Omandireformi ohvrid loodavad, et eelseisvatel riigipea ning kohalike volikogude ja parlamendi valimistel tõuseb eestlaste lähiajaloo must lehekülg taas päevakorda. Et Eesti riik suudab astuda julge sammu ühe elanikkonna grupi suhtes rakendatud ülekohtu heastamise suunas. Et me jääksime ajaloo ees ausaks. Et aastakümnete pärast ei peaks üks grupp eestlasi juunikuus kahte leinapäeva tähistama. 14. juunil Siberisse küüditatuid mälestama ja 13. juunil oma kaotatud kodu meenutama.

Õhtuleht 9. juuni 2021