Reformi reaalsus sundüürnike pilgu läbi
 

Vello Rekkaro

elamumajanduse ekspert
 

Lugupeetavad daamid ja härrad, kallid kaasteelised-sundüürnikud!
 

Nii pöördun ma teie poole – “parim põlvkond, mida Eesti Vabariik on maailmale kinkinud”, nagu nimetas meie suurkirjanik Jaan Kross neid inimesi, kes elasid ja töötasid Eestis viimasel poolsajandil, säilitades eesti keele ja kultuuri, rohkendades meie ainelist rikkust ja varasid ning taastasid iseseisvuse targal moel.
 

Just paljudele meist on osaks saanud sundüürniku saatus, kui meilt riisuti õigus erastada oma seaduslikud kodud võrdselt teiste elanikega tööaastate alusel määratud rahvakapitali osakutena ehk erastamise väärtpaberite EVP-dega.
 

Omandireformi aluste seadus ORAS ning võimude tegevus selle järgi ja seda rikkudes (siin ma pean silmas § 2 lõige 2-le: Omandireformi käigus vara tagastamine või kompenseerimine endistele omanikele või nende õigusjärglastele ei tohi kahjustada teiste isikute seadusega kaitstud huve ega tekitada uut ülekohut. ), see on muutunud oma ebaõigluses ainulaadseks “vaikse pogrommi seaduseks , mis lasub rahval egiptuse nuhtlusest julmemalt”, nagu on sedastanud üks meie kaaskannataja-sundüürnik, nüüd juba manalamees, terava sulega kirjamees Uno Laht.
 

Mõni sõna eluasemevaldkonna arengukavast 2008 – 2013, kui majandusministriks oli Edgar Savisaar ja kui kavatseti aastaks 2010 sundüürnike probleemi lahendamisel astuda oluline samm – asuda rahaliselt-materiaalselt heastama tehtud ülekohut. Kui aga praegune vabariigi valitsus kiitis heaks nimetatud “Eesti eluasemevaldkonna arengukava aastateks 2008 – 2013” ja selle rakendusplaani, sai tunnustuse paljude inimeste koostöö, mis algas 2005. aasta lõpus, siis alustas selle koostamist juhtgrupp, kes tõi välja esmalt valdkonna prioriteetsed küsimused ja arutas tulevasi võimalikke lahendusteid. Moodustatud töögrupid tegutsesid 2006.a. aprillis ja selle tulemusena valmis eluasemevaldkonna tugevuste, nõrkuste, võimaluste ja ohtude nn SWOT analüüs – väga põhjalik ja kriitiline ülevaade kujunenud olukorrast.
 

Tahaks rõhutada, et osalenud teadlased ja ametkondlikud eksperdid tegid ära ulatusliku töö, toomaks esile just sotsiaalselt olulisemad ja pakilisemalt lahendamist vajavad probleemid.

Siis toodi välja esmaselt toetatavate sihtgruppidena selles arengukavas just sundüürnikud ja teised omandireformi käigus oma eluruumi erastamisõiguseta jäänud üürnikud, noored spetsialistid ja noored pered ning arengukavas oli selle kohta vastav meede 1.4. nägi ette sundüürnike eluasemeprobleemide lahendamise aastaks 2010, sealhulgas omandireformi tulemusel tekkinud materiaalse kahju hüvitamise alustamise ja selleks oli kavandatud projektieelarves kuni 2010 ligi 550 miljonit krooni.

Arengukava koostamise käigus esitas Tallinna linn omalt poolt ettepaneku terminite osas täpsustada sundüürniku määratlust. Juriidiliselt ei ole ju sundüürnikku fikseeritud, seda mõistet ja praegune majandusminister (Juhan Parts Isamaa ja Res Publica Liidust) väidab, et sundüürnikke ei ole olemas.

Tallinna linna poolt esitati selline sundüürniku määratlus: sundüürnik on isik, kes kasutas õigusjärgsele omanikule tagastatud eluruumi üürilepingu alusel eluruumi tagastamise hetkel ja jäi sellest tulenevalt ilma tema poolt kasutatava elamispinna üldistel võrdsetel alustel erastamise võimalusest.Meile on see kõik väga täpne ja peaks olema selge.
 

Peaminister Ansipi valitsuses heaks kiidetud arengukaval on vähe ühist teadlaste ja spetsialistide poolt koostatud “Eesti eluasemevaldkonna arengukava 2007-2013” algvariandiga. Kadunud on algne sisu ja eesmärgipärasus, tekitatud on mingi euroliidulik kloon, mis vähe kajastab Eesti eripäraseid probleeme.
 

Kui Mart Laari esimese valitsuse ajal 1990-ndate alul algas elamute ulatuslik tagastamine kunagiste omanike õigusjärglastele, tekkis kohe ka neis majades seaduslikul alusel üürnikena elanud inimeste kodanikualgatuslik vastupanuliikumine ülekohtule kui täiesti loomulik reaktsioon. Nõuti õiguslikku tasakaalustatust, sest neilt üürnikelt võeti võimalus erastada oma kodud. Õigusliku tasakaalu taotlejad kujundasid Eesti (sund)üürnike ühenduste võrgustiku, kes tänaseni on esindanud humanistlikku aadet omandireformis pelgalt ärihuve silmaspidavate huvigruppide vastu.

Kui palju on eeldefineeritud sundüürnikke? On nimetatud arve 5 000, 50 000, 80 000 või 100 000? Milline nimetatud arvudest on täpne? Ilmselt on sisus küsimus.
 

Riigikogu istungite stenogrammidest nähtub, et 17. septembril 1997.a. esines majandusminister professor Jaak Leimann elamuseaduse muutmise küsimuses ja ta pakkus üheks riigieelarve prioriteediks elamumajanduse, elamureformi, eluasemevaldkonna arendamise. Vajalike rahasummade määratlemiseks tõi minister korduvalt välja, et: “tõepoolest 100 000 on neid inimesi, kes ei saanud läbi EVP-de oma korterit erastada nagu kõik teised”.

Kui kohalikes omavalitsustes oli nn sundüürnikena arvel kokku 5 000 eluruumi taotlejat, siis nii see ongi – need olid meie kaaskodanikud, endised või praegused maksumaksjad, kelle koduõigus riisuti omandireformi käigus ja kes ise ei suutnud või ei soovinud sobiva tasemega või hinnaga uut eluruumi hankida ning kooskõlas seadusega nõutasid-taotlesid seda kohalikult võimult.
 

Alates 2006.a. sügisest on EÜL täitnud Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi tellimusel projekti „Elamumajanduses omandireformiga tekkinud omanike ja üürnike vastuolude lahendamisele suunatud meetmete väljatöötamine“. Asuti sundüürnike kui omandireformiga tekitatud erilise sotsiaalse staatusega isikute andmebaasi korrastamisele ja värskendamisele. Käesolevaks ajaks on laekunud vastavaid registrilehti 1326, kokku 3500 isiku kohta. Nende huvide kahjustamine tõttu jäid nad ilma umbes 60 000 m2 erastamise võimalusest ja nende poolt esitatuna tekitas see hinnanguliselt kahju 1,6 miljardit krooni; kusjuures keskmiseks korteri suuruseks kujunes ligi 50 m2 ja keskmiseks hinnaks 1,3 miljonit krooni.

Need orienteeruvad andmed me kogusime selleks, et kui õnnestuks alustada õiglast protsessi, siis oleks esmased orienteeruvad andmed olemas. Me oleme küllalt kogenud seda, kui meile heiddetakse ette, et mida te tahate, teil ei ole ju konkreetseid soove või konkreetseid numbreid. Need andmed esitati möödunud aastal ka Riigikogu esimehele Ene Ergmale.
 

Võib-olla mõningaid markantsemaid sõnastusi sundüürnike registrilehtedelt. Üks küsimus puudutas seal hinnangut moraalsele kahjule.

Inimesed on kirjutanud, et see ei ole mõõdetav, vapustav alandus, ebaõiglus, eluea lühenemine, võrdne küüditamisega. “Olin ise viisteist aastat Siberis,”, kirjutab üks. Teine on kirjutanud, et oli kolm aastat Siberis. Nad olid asjatundjad, öeldes, et see oli võrdne küüditamisega.

Kodutus, kodu kaotus, röövitud kodu jne.

Esitati ettepanek karistada sellise seaduse loojaid. Anti sõnum, et meile on Eesti Vabariik kurjuse riik. Riiklikult kavandatud kuritegu.
 

Materiaalse kahju osas hinnangud emotsionaalsemad. Üldiselt nõutakse ainelise kahju korvamist turuhinnas, et inimene saaks vabalt ja iseseisvalt lahendada edasise elukorralduse. On ka vastatud, et hindamatu, korvamatu, võimatu hinnata.
 

Ettepanekuid: kompensatsioon, asenduspind pluss erastamisvõimalus. Ostetud korteri maksumuse kompenseerimine neile, kes on ostnud korterid. Kompensatsioonid pangalaenule. Riigi toetus pangalaenule.

Ning ka sügavalt individuaalsed ettepanekud, näiteks munitsipaalkorteri üüri kompensatsioon kahekümneks aastaks viiekümne protsendi ulatuses. Siberisse represseeritutega võrdväärtustamine, st sundüürnikuks olemise aastad lisada pensioni tööaastatele samal alusel – kolmekordsena.
 

Üksikud on kirjutanud küllaltki pikalt. Siin üks näide.
 

“Minu isa, Eesti Vabariigi kaitseväe major, võitles aastatel 1918 kuni 1920 Vabadussõjas meie Isamaa iseseisvuse eest. Nõukogude võim hindas tema teeneid selles arreteerimisega 1941.a. ja küüditamisega Norilski laagrisse, kus ta 43-ndal aastal suri. Nn rahvavaenlase perekonnaliikmena olid minule suletud kõik mere- ja kõrgkoolide uksed. Nüüd represseerib mind minu Eesti Vabariik ja minul, kahjuks, on usk Eesti Vabariiki kui õigusriiki kadunud,” kirjutab 70 aastane hr. Valdur.
 

Sundüürniku registrilehele on märkinud 1963.a. sündinud hr. Tõnis toimunu tagajärjeks: ”Lastel ei ole võimalik saada tagasi ilusat lapsepõlve, tervet täiuslikku perekonda ja suurt armastust, mis võinuks olla.”
 

52 aastane pr. Urve täpsustab omalt poolt: “Inimsusevastaseid kuriteod – neid ei saa rahaga mõõta, meie üleelamisi ei suuda keegi kinni maksta!”
 

Pr Lea-Reet teeb aga ettepaneku karistada neid Riigikogu liikmeid, kes ORAS-e sellisena vastu võtsid.
 

Tallinna linnavalitsus tegutseb jätkuvalt meelekindlalt, heastamaks omandireformis elamute tagastamisega tekitatud ülekohut ja otsest ainelist kahju nende majade üürnikele. Ometi poleks seaduste täitmisel seda kõike saanud toimuda. Miks ei järgi vabariigi valitsus seaduslikkust?
 

Miks kaotas majandusminister Parts elamumajanduse arengukavast omandireformi lõpuleviimiseks teadlaste ja asjatundjate poolt põhjendatud ja konkreetselt kavandatud meetmed koos nendeks ettenähtud rahadega?

Kas Eesti valitsus ei saa tõesti ise enam oma riigi juhtimisega hakkama ja meie probleemide lahendeid tuleb hakata otsima Euroopa Liidu institutsioonidest?
 

Arukad inimesed on Eestimaa kriisi nimetanud ühiskonnakriisiks, ka kultuurikriisiks. Kuldnaisega abielus olev Suur Peeter Toompea-võimuna püüab praegu tühjendada Väikese Peetri leivakotti.

Eelseisvatel “kohalike omavalitsuste valimistel peaks Väikestel Peetritel ju ometi suur võimalus avanema,” õpetab kirjutaja Margus Mikomägi, kuidas kelmist kuldnaisest lahti saada.

Tänan tähelepanu eest!